1 2 3 4 >>

Abdul Turay
Väike valge riik

Väike valge riik
Abdul Turay

Neli aastat tagasi ilmus arvamuslugu, mis kandis pealkirja "Väike valge riik ja must president". Sellest ajast on Abdul Turay sulest taolisi Eesti elu julgelt ja otsekoheselt lahkavaid arvamusveerge ilmunud hulgi. Oma raamatus võtab ta teema ette põhjalikumalt. Abdul Turay on sündinud 1967. aastal Inglismaal Chelmsfordis ning õppinud Londoni Metropolitani ülikoolis (London Met), New Yorgi osariigi ülikooli Cortlandi kolledžis ja Soomes Tampere ülikoolis. Enne 2008. aastal Eestisse tulekut töötas ta mitmel kohal Briti valitsuse juures, muu hulgas kõnekirjutajana, kes koostas vastuseid ministritele parlamendis esitatud küsimustele. Ehkki Turay on veetnud suurema osa tööaastaid ajakirjaniku ja võrgulehe toimetajana Ühendkuningriigis, on ta saanud reporteripraktikat ka Kaug-Idas, töötades Taipeis ajalehtede Hong Kong Standard ja China News jaoks.

Sissejuhatus

Kuna ma ei saa eeldada, et lugejad teavad, kes ma olen ja kuidas see raamat ilmavalgust nägi, siis oleks ilmselt mõttekas ennast tutvustada.

Minu nimi on Abdul Turay. Olen mustanahaline britt, kes töötab Eestis kolumnistina. Esimest korda tulin Eestisse 2008. aastal, et teha tööd ühe väga väikese meediaväljaande heaks.

Eestisse tulles mõlgutasin naeruväärseid Walter Mitty[1 - Walter Mitty on James Thurberi lühijutu „Walter Mitty salajane elu” (ilmus esmakordselt 1939. aastal ajakirjas The New Yorker) tegelane. Filmiversioon valmis 1947. aastal. Mitty on unistaja, kelle maine eksistents on teravas vastuolus maailmaga, mille ta ise enda jaoks loob ja milles ta on spioon, hävituslendur ja muidu kangelaslik kuju. Ingliskeelsetes maades on temast saanud tänapäevase folkloori tegelane. – A. T.] laadseid fantaasiaid. Kujutlesin end minemas pidulikule üritusele, kus keegi astub mu juurde ja ütleb kõlavalt:

„Ahhaa, härra Turay. Teie viimane artikkel meeldis mulle väga.”

Ja ma vastan: „Suur tänu, härra president.”

Sõber, kellele ma seda rääkisin, naeris ja ütles, et midagi säärast ei juhtu ilma peal.

Kolm aastat hiljem ütles Eesti erudiidist president Toomas Hendrik Ilves mulle tegelikult:

„Üks väheseid asju, mida ma tõesti ootan, on teie artiklite lugemine.” Meedias töötava mustanahalise britina moodustan ma üheliikmelise vähemuse. Kirjutan väga proosalisel põhjusel.

Kindlasti on neid, kes arvavad, et ma ei peaks üldse kirjutama. Tundsin üht noort daami – oletame, et tema nimi on Liina –, kes pidas seda minust ülbeks, et ma kirjutan. Tema seisukohta jagavad üsna paljud.

Enamikku autoreid kritiseeritakse selle pärast, mida nad kirjutavad. Mind kritiseeritakse selle pärast, et ma üldse kirjutan.

Liina ja temataolised väidavad, et ma ei ole eestlane ega peaks seetõttu üldse Eestist kirjutama. Täiesti õige, ma ei ole eestlane ja mul ei olnud enne siia elama asumist Eestiga mingit pistmist. Õige on seegi, et ma ei ole siin kuigi kaua elanud. Kuid ehkki ma räägin eesti keelt õige vähe, tulen lugemisega üsna hästi toime.

Selle maailma Liinad tõlgendavad tegelikkust sihilikult valesti. Ma kirjutan, sest mind on kirjutama palgatud ja mulle makstakse selle eest.

Nii lihtne see ongi. See on töö.

Vahel võib kirjutamine olla piinarikas ja tüütu. Ma ei kirjutaks arvatavasti midagi, kui mulle selle eest ei makstaks.

Eestis kirjutama hakates töötasin interneti kaudu ja sellepärast polnud keegi mind kunagi näinud. Igat värvi meedias leidus isikuid, kes hakkasid küsima, kas ma ikka olen reaalne inimene. Mure muutus ärevuseks, kui hakkasin üha rohkem ja rohkem kirjutama Eesti poliitikast. Kuidas oli võimalik, et üks mustanahaline välismaalane kirjutab sügavuti Eesti poliitikast?

Ajakirjandusringkonna esindajad hakkasid kartma, et nad on langenud õela vembu ohvriks. Ka guugeldamisest ei olnud abi. Minu nimi on tegelikult üsna levinud. Ma ise ei ole toimetustes peetud vestluste juures viibinud, kuid võin neid ette kujutada.

„Kust te teate, et ta on tõeline? Ameerika Ühendriikides töötab üks Abdul Turay Montanas kokana, teine on Tulsas professor. Ja siis on veel üks Inglismaal Sheffieldis. Tallinn on väike linn. Ma ei ole siin kunagi kedagi sellist näinud.” „Aga ta kirjutab inglise keeles, nad lasevad seda tõlkida.”

„Igaüks võib inglise keeles kirjutada, see ei tõesta veel midagi.” „Võib-olla on selle taga mõni Tartu tudeng ja see kõik on üks suur nali?”

„Ta on päriselt olemas, ma olen teda korra näinud.” „Järelikult on see sinu nali, selle taga on mõni sinu sõber.”

„Ei, ta on päriselt olemas, ma olen temaga kohtunud.” „Kus?”

”Brüsselis.” „Nii et Tallinnas pole sa teda tegelikult kunagi näinud?”

„Ei.” „Kuidas sa siis tead, et see on seesama isik?”

„Ma mäletan… aga see oli juba tükk aega tagasi.” „Nii et sa ei ole päris kindel?”

„Ma olen üsna kindel…”

Selle kohta, kes ma tegelikult olen, liikus terve hulk keerulisi teooriaid.

Ühed arvasid, et ma olen kohaliku naljamehe ja saatejuhi Mart Juure vaimusünnitis. Teised pidasid mind sotsiaaldemokraatide nüüdse juhi Sven Mikseri loominguks, olgugi et nende kahe stiil on täiesti erinev.

Kolmandate arvates olid Postimehe toimetajad mu välja mõelnud, et lugejaid juurde võita. Arvati, et „must” väljamõeldud ajakirjanik ärataks rohkem tähelepanu.

Neljandad olid veendunud, et ma pean olema teadlane, kes on elanud aastaid Suurbritannias ja nüüd koju naasnud. See oli tegelikult üsna nutikas oletus. Selle teooria toetajad olid ära tabanud, et minu töös pole määrav rassiline, vaid rahvuslik kuuluvus.

Postimehe toimetajad otsustasid kutsuda mind toimetusse intervjuule.

„Nii et sa oledki päris,” tähendas vanemtoimetaja Priit Pullerits. See oli vaid poolenisti nali.

Siis kutsuti mind „Kahekõne” telesaatesse (BBC „HARDtalki” Eesti vaste).

„Paljud kolleegid on väitnud, et minu järgmist külalist ei ole tegelikult olemas,” ütles saatejuht Indrek Treufeldt.

Siis kutsuti mind Postimehe iga-aastasele arvamusliidrite lõunasöögile.

„Nii et sa polegi väljamõeldud isik, vaid oled päriselt olemas,” tähendas kirjanik Mihkel Mutt.

Pärast seda tuli kutseid ridamisi. Üliõpilasliit, ajakirjad, ümarlauad, koolid, väitlusfoorumid.

Palju kutseid lükkasin tagasi, eriti kõik kollased. Tundsin end nagu Lemuel Gulliver „Gulliveri reisidest”. Selles raamatus ironiseerib Jonathan Swift nii Liliputi pisikeste inimeste impeeriumipürgimuste kui ka Gulliveri enda kui kääbusliku inglase pretensioonide üle õilsate hiiglaste seas ja laseb ühel tegelasel inglaste kohta öelda, et „suurem hulk neid on kõige õelam vaklade tõug, keda loodus iial on lubanud maapinnal ringi roomata”.[2 - Jonathan Swift (2007 [1726]): Gulliveri reisid. Ingl k tõlkinud Leo Anvelt. Eesti Päevalehe kirjastus, lk 88. – Toim.]

Vahel olen ma hiiglane. Eestis on palju kitsarinnalisi inimesi. Mõnes mõttes on see paratamatu. Sääraseid inimesi leidub kõikjal, nad kuulutavad oma seisukohti kommentaariumides ja netifoorumites.

Kuid vahel olen ma tilluke. Eestis on ohtralt erudeeritud ja andekaid, oma ala tippu kuuluvaid inimesi: poliitikuid, teadlasi, ettevõtjaid, kirjanikke, disainereid, näitlejaid, muusikuid. Mul on olnud võimalus mõnegagi neist kohtuda.

Mõnikord tunnen end aga rääkiva inimahvina filmis „Põgenemine ahvide planeedilt”.

Kui te ei ole seda filmi näinud, siis see räägib inimahvide seltskonnast, kes reisivad ajas tagasi 1970. aastate Ameerikasse ja keda koheldakse kuulsustena. Nad esinevad jutusaadetes ning kohtuvad rikaste ja ilusatega.

Mind tegi see kõik pisut ärevaks.

Kui järele mõelda, siis oleks arukas ja kõnelev šimpans maailmakuulus isegi siis, kui tal poleks midagi huvitavat öelda.

Veel praegugi, neli aastat hiljem, on neid, kes väidavad endiselt, et ma olen välja mõeldud, ajalehetööstuse muinasjutt, mis peab aitama rohkem lehti müüa.

Üks kommentaator röökis internetis: „Sellist asja nagu arukas niger pole olemas.” Tema loogikat on raske vaidlustada. Sain aru, ja seda mõistis ka mu toimetaja, et minu ainukordsus tekitab probleemi. Inimesed tüdinevad uudsusest.

Kui ma edasi kirjutasin, tekkis uus probleem.

Nagu mu toimetaja ütles: „Algul olid sinu artiklite anonüümsed netikommentaarid võrdlemisi tigedad ja kahtlustavad, nüüd on toimunud täielik kannapööre! Mõned kirjutavad, et sa oled Eesti parim kolumnist!”

Kui isegi riiki juhtivad isikud kirjutavad sulle ja ütlevad, et ootavad su järgmist artiklit, tekitab see kohutava surve tulla välja millegi heaga. Hakkasin mõistma, et töö, mida ma teen, on tähtis.
1 2 3 4 >>