1 2 3 4 5 ... 7 >>

Агата Кристи
Mõrv Idaekspressis

Mõrv Idaekspressis
Агата Кристи

„Mõrv Idaekspressis” on Agatha Christie 1934. aastal avaldatud kriminaalromaan, mille peategelaseks on Hercule Poirot. 1935. aasta talvel alustab Süüriast naasnud Poirot Idaekspressiga teekonda İstanbulist kodu poole. Ta ei aimagi, et rongisõidust läbi talvise Euroopa kujuneb verdtarretav mõrvamüsteerium. Belgradi mägede vahel jääb rong lumevangi ja selle seisaku ajal tapetakse suurärimees Ratchett. Maailma parim detektiiv asub tegutsema, et selgitada välja, kes on selle koletu teo taga. 2017. aastal valmis romaani põhjal samanimeline mängufilm, mille lavastajaks on Kenneth Branagh, kes mängib ise ka detektiiv Hercule Poirot’d, teistes osades astuvad üles Johnny Depp, Michelle Pfeiffer, Penélope Cruz, Judy Dench jpt.

Agatha Christie

Mõrv Idaekspressis

ESIMENE OSA

Faktid

1. PEATÜKK

Tähtis reisija Tauruse ekspressis

Oli talvine varahommik Süürias ja kell lähenes viiele. Halebi raudteejaama perrooni ääres seisis rong, mida raudteeteatmikud suurejooneliselt nimetasid Tauruse ekspressiks. See koosnes köögi- ja restoranvagunist, magamisvagunist ning kahest kohalikust vagunist.

Magamisvaguni trepi juures seisev noor uhkes mundris Prantsuse leitnant jutles kõrvuni sallidesse mähitud väikesekasvulise mehega, kellest polnud näha midagi peale roosaks tõmbunud ninaotsa ja pikkade ülespoole keeratud vuntside.

Ilm oli kibekülm ja tähtsa võõra ärasaatmine polnud kadestusväärne ülesanne, kuid leitnant Dubosc esines oma osas hästi. Tema huultelt voolasid lihvitud prantsuse keeles ilusad fraasid, ehkki ta ei teadnud, milles oli tegelikult asi. Olid muidugi liikunud kuuldused nagu niisugustel juhtudel ikka. Kindrali – tema kindrali – tuju oli järjest halvenenud. Ja siis oli saabunud see võõras belglane – sõitnud terve pika tee Inglismaalt, nagu näis. Sellele oli järgnenud iseäralikult pinev nädal ja siis olid toimunud mõned sündmused. Üks väga silmapaistev ohvitser oli enesetapu sooritanud, teine erru läinud, murelikud näod olid äkki kaotanud oma murelikkuse, teatavate rangete ettevaatusabinõude rakendamisest oli loobutud ja kindral – leitnant Dubosci oma kindral – oli järsku välja näinud kümme aastat noorem.

Dubosc oli kindrali ja võõra jutuajamist osaliselt pealt kuulnud. „Te päästsite meid, mon cher,” oli kindral suurte valgete vuntside värisedes emotsionaalselt öelnud. „Te päästsite Prantsuse armee au ja hoidsite ära suure verevalamise! Kuidas saan ma teid tänada selle eest, et te täitsite mu soovi? Et te tulite nii kaugele …”

Võõras, kelle nimi oli Hercule Poirot, oli andnud sellele sündsa vastuse, öeldes muu hulgas: „Kas ma siis ei mäleta, et kord päästsite teie minu elu?” Ja siis oli kindral omakorda sündsalt vastanud ning seda kunagist teenet eitanud. Rääkides jälle Prantsusmaast, Belgiast, aust ja kuulsusest ning muudest seda laadi asjadest, olid nad teineteist südamlikult emmanud ja kõnelus oli lõppenud.

Millega oli tegemist, seda ei teadnud leitnant Dubosc ikka veel, kuid talle oli tehtud ülesandeks saata monsieur Poirot Tauruse ekspressile ja ta täitis seda ülesannet niisuguse innu ja agarusega, mis on omane noorele ohvitserile, kellel seisab ees paljutõotav karjäär.

„Täna on pühapäev,” ütles leitnant Dubosc. „Homme, esmaspäeva õhtul, jõuate Istanbuli.”

Seda ei märkinud ta esimest korda. Vestlused perroonil enne rongi ärasõitu kipuvad kalduma kordustesse.

„Seda küll,” nõustus monsieur Poirot.

„Ja te kavatsete mõneks päevaks sinna jääda?”

„Mais oui[1 - Jah, muidugi.]. Istanbul on linn, mida ma pole veel kunagi külastanud. Oleks kahju temast lihtsalt läbi sõita – comme ça[2 - Lihtsalt niisama.].” Ta nipsutas kujukalt sõrmi. „Mingit kiiret mul pole – ma veedan seal mõne päeva turistina.”

„Hagia Sophia on väga ilus,” ütles leitnant Dubosc, kes polnud seda kirikut kunagi näinud.

Perroonil vilistas külm tuul. Mõlemad mehed väristasid õlgu. Leitnant Duboscil õnnestus vargsi heita pilk kellale. Viis minutit puudus viiest – ainult viis minutit veel!

Arvates, et vestluskaaslane oli tema põgusat pilku märganud, ruttas ta jälle rääkima.

„Sel aastaajal on reisijaid vähe,” ütles ta, vaadates üles magamisvaguni akende poole.

„Seda küll,” nõustus monsieur Poirot.

„Loodame, et Tauruses ei jää te lumme kinni!”

„Kas seda juhtub?”

„Jah, on juhtunud. Sel aastal veel mitte.”

„Siis loodame,” ütles monsieur Poirot. „Euroopast tulevad ilmateated on halvad.”

„Väga halvad. Balkanil on ohtralt lund.”

„Saksamaal ka, nagu ma kuulnud olen.”

„Eh bien[3 - No nii.],” ruttas leitnant Dubosc ütlema, kui ähvardas tekkida järjekordne paus. „Homme õhtul kell seitse nelikümmend olete Istanbulis.”

„Jah,” ütles monsieur Poirot ja jätkas meeleheitlikult: „Ma olen kuulnud, et Hagia Sophia on väga ilus.”

„Võrratu.”

Ülal lükati magamisvaguni ühe kupee aknakate kõrvale ja noor naine vaatas välja.

Mary Debenham oli pärast neljapäeval Bagdadist teele asumist vähe magada saanud. Ta polnud korralikult maganud ei Kirkuki rongis, ei Mosuli puhkemajas ega viimasel ööl Tauruse ekspressis.

Nüüd, väsinuna unetust lamamisest umbses üleköetud kupees, tõusis ta ja heitis pilgu aknast välja.

*

Rong oli ilmselt jõudnud Halebisse. Näha ei olnud muidugi mitte midagi peale pika halvasti valgustatud perrooni. Kusagilt kostis raevukas araabiakeelne sõnavahetus. Kaks kupee akna all seisvat meest vestlesid prantsuse keeles. Üks neist oli Prantsuse ohvitser, teine tohutute vuntsidega mehike. Mary naeratas põgusalt. Ta polnud kunagi varem näinud ühtki nii paksult sallidesse mähitud inimest. Väljas oli nähtavasti väga külm. Sellepärast köeti rongi nii hirmsal kombel. Ta püüdis akent laiemalt avada, kuid see ei õnnestunud.

Meeste juurde astus magamisvaguni saatja. „Rong hakkab ära sõitma,” ütles ta. „Parem on, kui monsieur nüüd sisse läheb.” Väike mees võttis kübara peast. Missugune munakujuline pea tal oli! Mary Debenham naeratas oma muremõtetest hoolimata. Naeruväärse välimusega väike mees. Seda laadi väike mees, keda ei saa kunagi tõsiselt võtta.

Leitnant Dubosc pidas lahkumiskõne. See oli tal varem valmis mõeldud ja ta oli selle jätnud viimaseks silmapilguks. See oli väga ilus ja lihvitud kõne.

Monsieur Poirot ei tahtnud lasta end üle trumbata ja vastas samal viisil.

„En voiture, monsieur[4 - Vagunisse, härra.],” ütles vagunisaatja.

Monsieur Poirot ronis magamisvaguni trepist üles, tehes näo, nagu oleks lahkumine talle ülimalt vastumeelne. Vagunisaatja järgnes talle. Monsieur Poirot lehvitas. Leitnant Dubosc andis au. Rong tegi hirmsa jõnksu ja hakkas pikkamööda liikuma.

„Enfin![5 - Lõpuks ometi.]” pomises monsieur Hercule Poirot.

„Brrrrr,” ütles leitnant Dubosc ja sai alles nüüd aru, kui külm tal oli …

„Voilà, monsieur[6 - Vaat nii, härra.].” Vagunisaatja juhtis dramaatilise žestiga tähelepanu Poirot’ kupee mugavusele ja pagasi korralikule paigutusele. „Monsieur väikese reisikoti panin ma siia.”

Tema käsi oli mõista andvalt välja sirutatud. Hercule Poirot pistis talle pihku kokkumurtud rahatähe.

„Merci, monsieur.” Vagunisaatja elavnes ja muutus asjalikuks. „Monsieur pilet on minu käes. Ma palun ka passi. Istanbulis katkestab monsieur reisi, nagu ma aru saan?”

Poirot möönis seda.

„Reisijaid pole vist kuigi palju?” ütles ta.
1 2 3 4 5 ... 7 >>