Gambrinus
Александр Иванович Куприн

Gambrinus
Aleksandr Ivanovitš Kuprin

Vene klassiku Aleksandr Kuprini jutustus.

ALEKSANDR KUPRIN

© FUTU Print OÜ, 2012

ISBN 978-9949-510-80-1 (epub)

Algus

Nii nimetati õllepoodi ühes Lõuna-Venemaa suurimas sadamalinnas. Kuigi «Gambrinus» paiknes ühel elavama liiklusega tänaval, oli ta siiski kaunis raskesti leitav oma asukoha tõttu all keldriruumides. Sageli juhtus, et isegi «Gambrinusega» hästi tuttav ja seal hea vastuvõtu leidnud külastaja oskas sellest märkimisväärsest joogimajast mööda minna ja pöördus alles siis tagasi, kui oli möödunud kahest-kolmest naabruses asuvast poest.

Mingit silti õllepoel ei olnud. Otse kõnniteelt astuti sisse kitsast, alati avatud uksest. Sealt viis alla niisama kitsas trepp kahekümne kiviastmega, mis olid paljude miljonite raskete saabaste poolt ära kulutatud ja auklikuks tallatud. Trepi lõpus ilutses seinavahemikus ligi kahe mehe pikkune õllepruulimise kuulsusrikka kaitsja kuningas Gambrinuse värviline kõrgreljeef. Tõenäoliselt oli see skulptuuriteos algaja asjaarmastaja esimesi töid ja näis olevat poorse käsna kivistunud tükkidest primitiivselt valmistatud, kuid punane kuub, hermeliinmantel, kuldne kroon ja kõrgele tõstetud õllekann allatilkuva valge vahuga ei jätnud vähimatki kahtlust, et külastaja ees seisab õllepruulimise suur patroon ise.

Õllepood koosnes kahest pikast, kuid erakordselt madalast võlvitud ruumist. Kiviseintelt nõrgus alati alla keldriniiskusest tekkinud veenirekesi, mis sädelesid ööd-päevad läbi põlevate gaasilampide valguses, sest õllekeldril ei olnud üldse aknaid. Võlvidel võis muide veel kaunis selgesti näha huvitavate seinamaalide jälgi. Ühel pildil pidutses suurem seltskond saksa keigareid, rohelised jahimehekuued seljas, tedresulega kaabud peas ja püssid rihmapidi üle õla. Kõik nad olid näoga õllesaali poole ja tervitasid publikut ettesirutatud kannudega, kusjuures kaks neist hoidsid kätt ümber piha kahel lihaval piigal, kes võisid olla kas külakõrtsi ettekandjad või ka heasüdamliku talupoja tütred. Teisel seinamaalil oli kujutatud suurilma piknik XVIII sajandi esimesest poolest — puuderdatud parukais krahvinnad ja vicomte’id vallatlevad peenutsevalt rohelisel aasal rohtu söövate tallede keskel, kõrval laiaharuliste remmelgate all aga on tiik luikedega, keda söödavad gratsioosselt mingis kuldses pähklikoores istuvad kavalerid ja daamid. Järgmine pilt kujutas hoholli tare sisemust ja õnnelikku väikevenelaste gruppi, kes tantsib hopakki, toobid käes. Veel kaugemal ilutses pildil suur õllevaat, mille otsas keset viinamarjavääte ja humalalehti lõid laiu ja madalaid peekreid kokku kaks näotult paksu, punaste nägude, rasvaste huulte ja häbitult kiiskavate silmadega aamorit. Teises ruumis, mis oli esimesest lahutatud poolümmarguse võlviga, ilustasid seinu pildid konnade elust: konnad joovad rohelises soos õlut, konnad peavad pillirootihnikus jahti kiilidele, mängivad keelpillikvartetis, peavad mõõkadega kahevõitlust jne. Nähtavasti olid seinamaalid välismaa meistri töö.

Paksu saepurukorraga ülepuistatud põrandale olid laudade asemel asetatud rasked tammepuust vaadid, toolide aset täitsid väikesed ankrud. Sissekäigust paremal oli väike poodium, millel seisis pianiino. Juba palju aastaid järjest mängis siin igal õhtul külaliste meelelahutuseks ja lõbustuseks viiulit muusikant Saška, vagune, lustakas, õllearmastaja, palja lagipeaga juut, kes meenutas ebamäärase vanusega katkutud pärdikut. Möödusid aastad, vahetusid nahksete käisekaitsetega kelnerid, vahetusid õllega varustajad ja selle väljavedajad, vahetusid õllekeldri peremehed, kuid Saška istus aastast aastasse igal õhtul kella kuuest alates poodiumil oma kohal, viiul käes ja väike valge koer Bella põlvedel; kella ühe paiku öösel lahkus ta «Gambrinusest» sama koerakese saatel, püsides joodud õllest vaevu jalul.

«Gambrinuses» oli muide veel teinegi põline olija —puhvetipidaja madaam Ivanova, täidlane, kahvatu näoga vana naine, kes alatisest viibimisest rõskes õllekeldris sarnanes kaamete, uimaste kaladega meregrottide sügavusest. Justkui kapten komandosillalt käsutas ta oma kõrgelt puhvetipukilt sõnatult kogu teenijaskonda ja suitsetas ühtejärge, pabeross paremas suunurgas, parem silm suitsust kissis. Harva õnnestus kellelgi kuulda tema häält, tervitustele aga vastas ta alati ühesuguse ilmetu naeratusega.

II

Hiiglasuur sadam, üks maailma suuremaid kaubasadamaid, oli alati tungil laevu. Siin randusid päratu suured tumeroostesed soomuslaevad. Siin lastiti Kaug-Itta sõitvaid kollaseid, jämedakorstnalisi Vabatahtliku Laevastiku aurikuid, mis neelasid iga päev pikkade rongide viisi kaupu või tuhandeid vange. Kevaditi ja sügiseti lehvisid siin sajad kõigi maailma rahvaste lipud ja hommikust õhtuni kostis kõikvõimalikes keeltes käsklusi ja sõimlemist. Laevade ja loendamatute kaubaaitade vahel sagisid laadijad, tõtates edasi-tagasi mööda kiikuvaid maabumissildu: kaltsudes, peaaegu alasti, joobnud, tursunud nägudega vene paljasjalgsed, räpastes turbanites ja pealtpoolt põlvi laiades, kuid säärte kohalt kitsastes pükstes tõmmunäolised türklased ning rässakad, tugevalihaselised, hennaga porgandipunaseks värvitud juuste ja sõrmeküüntega pärslased. Tihtipeale sõitsid sadamasse eemalt kaunitena paistvad kahe- ja kolmemastilised kuunarid oma korrapäraste purjekorrustega, mis olid puhtad, valged ja pringid nagu noorte naiste rinnad; kui need sihvakad laevad tuletorni tagant nähtavale tulid, paistsid nad — eriti selgetel kevadhommikutel — imepäraste valgete nägemustena, mis nagu ei ujunudki vees, vaid õhus, silmapiirist kõrgemal. Siin kiikusid kuude kaupa sopases, rohelises sadamavees kummaliselt kirjatud, nikerduste ja ornamentidega kaunistatud anatoolia kõrgemastilised kotšermad ja trapesundi felukid, mille ümber ujus praht, muna- ja arbuusikoored, ning lendasid valgete merikajakate parved. Vahetevahel sõitsid siia ka mingid imeveidrad kitsad, mustade tõrvatud purjedega laevad, räpane kalts lipu asemel; sõites kaares ümber muuli ja riivates seda peaaegu poordiga, kihutas säärane laev ühel küljel, kiirust vähendamata, ükskõik missugusesse sadamasse ning randus sõimu, needmiste ja ähvarduste saatel esimese ettejuhtuva kai ääres, kus siis tema täiesti alasti, pronkspruunid, väikest kasvu, kurguhäälega kõnelevad madrused erakordse kiirusega kokku panid räbaldunud purjed, ning räpane, salapärane laev muutus sedamaid surmvaikseks. Ja niisama salapäraselt, ööpimeduses, tulesid süütamata, kadus ta hääletult sadamast. Kogu laht kihas öösiti salakaubavedajate kergetest paatidest. Nii sadama lähikonnas kui ka kaugemal elutsevad kalurid vedasid linna kalu: kevadel väikest kamsaad, keda püüti miljonite kaupa ja täideti pargased ääretasa, suvel inetut kammeljat, sügisel makrelli, rammusat meriärni ja austreid, talvel aga kümne- ja kahekümnepuudaseid beluugasid, keda, sageli elu kaalule pannes, püüti paljude verstade kaugusel rannast.


Вы ознакомились с фрагментом книги.
Приобретайте полный текст книги у нашего партнера:
Полная версия книги
всего 12 форматов