Öömaja
Александр Иванович Куприн

Öömaja
Aleksandr Kuprin

Vene klassiku Aleksandr Kuprini jutustus.

Aleksandr Kuprin

Öömaja

ÖÖMAJA

Augustikuu viimastel päevadel, suurte manöövrite ajal, sooritas N jalaväepolk pika, neljakümneverstase rännaku Bolšije Zimovitsõ kirikukülast Nagornaja külani. Oli kuum, kõrvetav, rammestav ilm. Silmapiiril, mida hõbetas peenike kauge tolm, värelesid kuumaks köetud õhu läbipaistvad, lainetavad joomed. Mõlemal pool maanteed, nii kaugele kui silm seletas, laiusid ühetaolised kollase, torkiva kõrrestikuga kaetud koristatud viljapõllud.

Väeosa kohal ja järel hõljus õhus pikk, looklev ja ahtake kollaka tolmu riba. Soldatid liikusid üleni sellesse tolmupilve mähituna. Tolm ragises neil hammaste all, kattis higiseid nägusid ja muutis need mustaks. Üksnes hambad ja silmavalged valendasid neis kurnatud, kõhnades, karmidena näivais nägudes. Küürus ranitsate ja nende külge kinnitatud kokkukeeratud sinelite raskuse all, sammusid soldatid vaikides, rivitult, väsinud jalgu vaevaliselt järele vedades. Ainult vahetevahel, kui kellegi tääk riivas tärisedes naabri tääki, kostis ridadest jõhkrat, tigedat sõimu. Mehed ei saanud end öösiti välja magada ja vaevlesid kuumuse, väsimuse ja janu käes. Mõned närisid käies loiult, vähimagi isuta, hommikul väljajagatud leivaportsjonit, ainult et kuidagimoodi lühendada pikka ja igavat rännakuaega.

Ohvitserid ei liikunud rivis – vabadus, millele kõrgem ülemus rännaku ajal läbi sõrmede vaatas – , vaid parempoolsel teeveerel. Nende valged kitlid olid seljal ja õlgadel higist mustaks tõmbunud. Küürus, ratsutid lõdvale lastud, tukkusid roodukomandörid ja adjutandid oma kõhnade, väljapraagitud hobuste seljas.

Igaüks soovis maksku mis maksab võimalikult rutem peatuskohta jõuda ja vilusse pikali heita.

Porutšik Avilov, haiglane, sõnakehv ja närviline noormees, kõndis oma üheteistkümnenda roodu esimese rea kõrval. Uued säärikud pigistasid tublisti jalgu, mõõga kanderihm hõõrus õlga, peas tuksles pehmelt ja raskelt veri. Kuid kõige enam vaevas Avilovit tuim igavustunne, mis teda rännakute ajal alati valdas ja millest ta mingi kerge tegevusega vabaneda püüdis. Kord murdis ta maantee ääres kasvava paju küljest painduva vitsa ja puhastas seda hammaste ning küünte abil koorest, kord peksis mõõgaga hoolikalt maha torkiva takja erepunaseid nuppe, kord, võtnud endale sihiks mingi eemalt paistva punkti, püüdis välja arvestada, mitu sammu selleni on, ja kontrollis siis end. Viimaks, sellest kõigest tüdinenult, hakkas ta «unistama», nagu ta oli seda teinud mõnikord korpuse õhtuse jumalateenistuse ajal igavuse eemalepeletamiseks. Ta küsis endalt mõttes: «Millest me siis seekord unistame?» ja hakkas meenutama kõike, millele tal oleks praegu meeldiv mõtelda või mis kuuldust või loetust kunagi varem tema kujutlust oli erutanud. Vahel kujutles ta end Prževalski või Jelissejevi taolise tuntud reisijana. Ta organiseeris ekspeditsiooni julgetest, raskuste ja ohtude vastu karastatud seiklejatest, kes värisesid juba tema pilgust. Ta avastas senitundmatuid saari ja maid ning püstitas nende pinnale vene lipu. Tema nimi sai tuntuks kogu maailmas. Kui ta Venemaale tagasi pöördus, korraldati tema auks ovatsioonirikkaid vastuvõtte. Naised külvasid teda üle lilledega ja sosistasid vaimustatult üksteisele: «Seal ta on, seal ta on, see kõige kuulsam!» Vahel kujutles ta, et manöövrid on juba läbi ja et ta läheb oma rooduga eratöödele mingi muinasjutuliselt rikka ja tingimata aristokraatse päritoluga mõisniku juurde. Mõisnikul on tütar – kahvatu, mõtliku ilmega kaunitar. Suurilma kavalerid on teda ammu oma labase tühisusega ära tüüdanud ning ta armub esimesest pilgust lihtsasse, vaesesse ja uhkesse, alati endasse sulgunud, «pettumuse pitserit laubal kandvasse» jalaväeporutšikusse. Kuuvalge öö, kohtumine vanas suures pargis, tulised armuavaldused…

«Me peame lahkuma,» ütleb Avilov süngelt, «sina oled rikas, mina vaene kui kerjus, me ei saa kunagi õnnelikuks.» Mõisniku tütar nutab tema rinna najal, Avilov lohutab teda. Põõsaste tagant ilmub ootamatult välja mõisnik ise, tal on liigutusepisarad silmis. «Minu lapsed,» ütleb mõisnik, «ma tahan, et te teineteist armastaksite. Mitte raha, vaid tõeline armastus toob inimestele õnne.» Nende sõnadega õnnistab ta armunuid; kõik kolm kaelustavad üksteist ja nutavad. Mõni päev hiljem loevad seltsimehed polgu päevakäsust imestuse ja kadedusega, et porutšik Avilov palub raportiga selle ja selle numbri all luba astuda esimesse seaduslikku abiellu vürstitar Z-ga…

Puhuti maalis fantaasia talle neid stseene niivõrd eredalt, et niihästi maantee ja tolm kui ka hallid, ühetaoliselt sammuvate soldatite read lakkasid temale eksisteerimast. Ta sammus edasi rinnale langetatud peaga, ebamäärane naeratus huulil, tuhmid liikumatud silmad pärani. Mitu versta möödus märkamatult, ja kui Avilov oma unistustest ärkas, laius tema ees juba täiesti uus maastik.

Õhtused varjud olid pikemaks veninud. Päike seisis otse silmapiiri kohal, värvides tolmu eredalt purpurpunaseks. Tee hakkas kulgema allamäge. Kaugel horisondil paistsid metsa ja elamute ähmased piirjooned.

Väeosale venis vastu lõputu talupojavankrite voor. Soldatite lähenemisel pöörasid hohollid aeglaselt üksteise järel oma suuri, halle, järsult ülespoole pööratud sarvedega laisku härgi teelt kõrvale ja paljastasid pea. Nad kõik, viimane kui üks, olid palja jalu, päratu laiades, linasest riidest pükstes ja linasest riidest hamedes. Nende hamede lahtinööbitud kaeluste vahelt paistsid päevitusest pronkstumedad, arvutute väikeste kortsukestega kaetud paljad kaelad.

Voorist möödumisel kostsid soldatiridadest kogu aeg kärsitud küsimused:

«Onkel, kas Nagornajani on veel palju maad?»

«Vader, mitu versta on veel jäänud Nagornajani?»

«Hei, semud, kas see, mis sealt paistab, on Nagornaja?»

Hohollid vastasid laisalt ja aeglaselt, et Nagornajasse tuleb kõvasti oma kolm või neli versta». Soldatid muutusid erksamaks, tõstsid pea kõrgemale ja kiirendasid tahtmatult sammu.

Veerandtunni pärast läigatas all sügavas nõos sinine lai jõelint. Päike loojus. Taeva lääneserval leegitses terve erepunaste ja tulikuldsete värvide palang; pisut kõrgemal läksid tulised värvitoonid üle suitsjaspunasteks, kollasteks ja oranžideks varjunditeks ning ainult tujukate piirjoontega pilvede sakilised servad helkisid sulahõbedana; veelgi kõrgemal muutus taeva tõmmukasroosa värvus märkamatult õrnrohekaks, peaaegu türkiissiniseks. Kahvatu, vaevalt märgatav noorkuu ahtake sirp paistis keset taevast; kõrguses hakkasid aralt sirama esimesed tähed.

«Härrad ohvitserid, kohtadele! Trummilööjad, rännakule!» kostis väeosa eesotsast ülema kõmisev hääl.

Üksteise järel hakkasid pika kolonni mitmes osas kumedalt põrisema trummid. Soldatid tõttasid joostes ridadesse, kohendasid käigu peal selga ja õlgu kehitades ranitsaid ning tegid keksivaid samme, et ühtlast sammu sisse saada. Käigu peal mõõka paljastades otsisid ohvitserid kiiresti üles oma kohad rivis.


Вы ознакомились с фрагментом книги.
Приобретайте полный текст книги у нашего партнера:
Полная версия книги
всего 12 форматов