Anton Tšehhov
Gussev

Gussev
Anton Tšehhov

Anton Tšehhovi 1980. aastal ilmunud novell.

Anton Tšehhov

Gussev

GUSSEV

I

Juba on pimedaks läinud, varsti on öö.

Gussev, tähtajata puhkusele lastud reamees, kergitab end koikus ja sõnab tasase häälega:

«Kuule, Pavel Ivanõtš! Üks soldat rääkis mulle Sutšanis: laev olla, kui nad sõidus olnd, kalamürakale otsa sõit ja augu põhja löönd.»

Teadmata seisusest mees, keda ta kõnetab ja keda kõik laevalaatsaretis Pavel Ivanõtšiks nimetavad, vaikib, nagu ei kuulekski.

Ja jälle sigib vaikus… Tuul ulub taglases, laevakruvi müriseb, lained laksuvad, koikud kriiksuvad, kuid kõige sellega on kõrv juba ammu harjunud, ja näib, nagu oleks kõik ümberringi unehõlmas ja hääletu. Igav on. Need kolm haiget – kaks sõdurit ja üks madrus kes kogu päeva kaarte mängisid, magavad juba ja sonivad.

Hakkab vist kõigutama. Koiku kerkib pikkamisi Gussevi all ja laskub, justkui ohkaks – ja niiviisi üks kord, teine, kolmas… Miski põrkas kõlinal vastu põrandat: vist kruus kukkus maha.

«Tuul on ennast ketist lahti kiskund…» ütleb Gussev kuulatama jäädes.

Seekord Pavel Ivanõtš köhib ja vastab ärritatult:

«Kord sõidab sul laev kalale otsa, kord on tuul ennast ketist lahti kiskunud… Kas tuul on siis loom või, et ta ennast ketist lahti kisub?»

«Ristiinimesed räägivad nõnda.»

«Ristiinimesed on samasugused tumedad nagu sinagi Paljugi mis nad räägivad! Endal peab pea otsas olema ja mõtelda on vaja. Arutu inimene.»

Pavel Ivanõtš jääb kergesti merehaigeks. Kui kõigutab, on ta vihane ja ärritub kõige tühisema asja pärast. Aga vihastada ei ole Gussevi arvates absoluutselt mitte mingit põhjust. Mida imelikku või veidrat on näiteks kalas või tuules, mis ennast ketist lahti kisub? Oletame, et kala on mäesuurune ja selg on tal kõva nagu tuurakalal; samuti oletame, et seal, kus on maailma ots, seisavad paksud kivimüürid ja müüride külge on needitud kurjad tuuled… Kui nad ei ole ennast ketist lahti kiskunud, miks nad siis kihutavad nagu pöörased üle kogu mere ja visklevad justkui koerad? Kui neid kinni ei needita, kuhu nad siis kaovad, kui on vaikne?

Gussev mõtleb kaua mäesuurustest kaladest ja jämedaist roostetanud kettidest, siis läheb tal igavaks ja ta hakkab mõtlema oma kodupaigast, kuhu ta nüüd pärast viieaastast teenimist Kaug-Idas tagasi pöördub. Ta näeb oma kujutluses suurt lummetuisanud tiiki… Ühel pool tiiki on telliskivikarva portselanivabrik pika korstna ja mustade suitsupilvedega; teisel pool – küla… Äärest viiendast talust sõidab reega vend Aleksei; tema taga istub pojuke Vanka, suured vildikud jalas, ja tüdrukuke Akulka, samuti vildikutega. Aleksei on purjus, Vanka naerab, aga Akulka nägu ei ole näha – ta on ennast sisse mähkinud.

«Külm võib viimati veel lapsed ära võtta…» mõtleb Gussev. «Anna, issand, neile mõistust,» sosistab ta, «et nad vanemaid austaksid ja isast-emast targemad ei oleks…»

«Siin on vaja uued pooltallad,» sonib haige madrus jämedal häälel. «Jaa, jaa!»

Gussevi mõtted katkevad ja tiigi asemele ilmub äkki, asja ees, teist taga, suur ilma silmadeta härjapea, hobune ja regi aga ei sõida enam, vaid keerlevad mustas suitsus. Aga ta on ikkagi rõõmus, et sai omakseid näha. Rõõm matab tal hinge, jookseb külmavärinana üle keha, väreleb sõrmedes.

«Laskis ometi issand neid näha saada!» sonib ta, kuid avab sedamaid silmad ja otsib pimedas vett.

Ta joob ja heidab pikali, ja jälle sõidab regi, siis on jälle ilma silmadeta härjapea, suits, pilved… Ja niiviisi kuni koiduni.

II

Kõigepealt tuleb pimeduses nähtavale väike sinine sõõr – see on ümmargune aknake; seejärel hakkab Gussev vähehaaval eraldama oma koikunaabrit Pavel Ivanõtšit. See mees magab istudes, sest lamavas asendis jääb tal hing kinni. Nägu on tal hall, nina pikk ja terav, silmad tema kohutava kõhnuse tõttu tohutu suured; meelekohad on sisse langenud, habe hõre, juuksed pikad… Tema nägu vaadates ei saa kuidagi aru, mis seisusest ta on: kas härra, kaupmees või maameeste seisusest. Ilme ja pikkade juuste järgi otsustades oleks ta justkui paastuja, kloostri noviits, aga kui kuulata tema sõnu – ei näi ta olevat ka munk. Köha, umbse õhu ja oma haiguse tõttu on ta nõrgaks jäänud, hingab raskelt ja liigutab kuivavaid huuli. Märgates, et Gussev teda vaatab, pöörab ta näo tema poole ja ütleb:

«Ma hakkan taipama… Jah… Nüüd saan ma kõigest väga hästi aru.»

«Mida te saate aru, Pavel Ivanõtš?»

«Seda, et mulle paistis ikka imelik, kuidas teie, raskesti haiged, selle asemel et haiglas olla, olete sattunud laevale, kus sumbunud õhk ja palavus ja kõikumine, ühesõnaga, kõik ähvardab teile surma tuua, aga nüüd on mulle kõik selge… Jah… Teie arstid andsid teid ära laeva peale, et teist lahti saada. Ära on tüüdanud teiesuguste lojustega jahtimine… Raha te neile ei maksa, tülinat on teiega ja aruanded rikute ka ära oma suremistega – järelikult olete lojused! Ja teist lahti saada ei ole raske… Selleks on vaja ainult, esiteks, et ei oleks südametunnistust ega inimesearmastust, ja teiseks, on tarvis petta laeva juhtkonda. Esimest tingimust võib kas või mate arvestada, ses suhtes me oleme meistrid, teine aga õnnestub teatava vilumuse juures alati. Neljasaja terve sõduri ja madruse hulgas ei torka viis haiget meest silma. Niisiis aeti teid laevale kokku, segati tervete hulka, loeti kibekiiresti üle ja suures saginas ei märgatud midagi halba, aga kui laev oli teele asunud, siis nähti: laevalael vedelevad halvatud ja viimases kraadis tiisikushaiged…»

Gussev ei saa Pavel Ivanõtšist aru. Arvates, et teda noomitakse, sõnab ta enda õigustamiseks:

«Ma olin laevalael pikali sellepärast, et jõud oli otsas. Kui meid praami pealt laeva peale laaditi, sain ma kõvasti külmetada.»

«Pöörane lugu!» jätkab Pavel Ivanõtš. «Peaasi, teatakse ju väga hästi, et te seda pikka reisi üle ei ela, aga ikkagi topivad teid siia! Noh, ütleme, et India ookeanini te jõuate, – aga mis saab edasi? Kole mõelda… Ja see on tänu truu ning laitmatu teenistuse eest!»

Pavel Ivanõtši silmad tõmbuvad kurjaks, ta krimpsutab põlglikult nägu ja ütleb hingeldades:

«Niisugustele tuleks ajalehtedes sihukest säru teha, et karvatutid lendavad!»

Kaks haiget sõdurit ja madrus on ärganud ja mängivad juba kaarte. Madrus lamab küllakil koikus, sõdurid istuvad kõige ebamugavamais poosides tema kõrval põrandal. Ühel sõduril on parem käsi sidemes ja kämbla ümber on keerutatud maailmatu mütsakas, nii et kaarte hoiab ta parema kaenla all või küünarnukiõndlas ja välja käib vasaku käega. Kõigutab kangesti. Ei saa püsti tõusta, ei teed juua ega rohtu võtta.


Вы ознакомились с фрагментом книги.
Для бесплатного чтения открыта только часть текста.
Приобретайте полный текст книги у нашего партнера:
Полная версия книги
(всего 35 форматов)