<< 1 2 3 4 5 6 ... 9 >>

Arthur Smith
Portobello kuld


Isa katkestas teda:

«Tõesti, kapten Farraday? Ütlete, et keegi ajas teid taga? Ma arvasin, et meil on praegu rahuaeg.»

Kapten Farraday jättis teda seni ümbritsenud kuulajad tähelepanuta ning taarus üle väljaku, jõurates oma vastust häälel, mis poodnikud ukselävele tõi ja naiste pead ülakorruse akendest välja meelitas.

«Ajas taga? Justament, isand Ormerod, kõige *** piraaditõbras, kes eladeski Tema Majesteedi seadusi – »

Siinkohal tabas ta ära, mis seltskonnas isa oli. Kübar käis peast maha ja ta kummardas kohmakalt.

«Teie teenistuses, kubernerihärra! Minu lugupidamine, isand Colden! Aga oma sõnu ma vast tagasi võtma ei hakka, sest ma tõesti ei osanud arvata, et teie neid pealt kuulma satute. Jajaa, mul oleks selle kohta veel paljutki öelda, üsna paljut; ja asjalood on ikka üpris hullud, kui need võllaroad nõnda kaugel põhjas nägu näitavad.»

Peter Corlaer ja mina ühinesime kuberneri saatvate kaupmeeste rühmaga ning ülejäänud uudishimutsejad trügisid nõnda ligi, kui julgesid.

«Siiski näib see uskumatu, kapten,» ütles kuberner Clinton üsna lahkelt. «Piraadid? Lõunamerest nõnda kaugel? Meil pole nendega ammu tegemist olnud.»

Kapten Farraday raputas jonnakalt pead.

«Tõsi ta ju on, kubernerihärra, seda peab tunnistama; ja ega meile pole rahu tegemisest saadik prantsuse kaaprid ka tüli teinud. Aga ühel päeval läheme nende vastu uuesti sõtta ja küllap siis varsti Atlandi ookean jälle lubakirjadega röövlitest kubiseb. Niisamamoodi tuletaksin teile meelde, et piraadid ise kuhugi ei kao, ja kavalad on nad kuradid ka; kui neil ühes paigas saaki nappima kipub, põrutavad nad kohe mujale. Enne nende siinolekust teada ei saa, kui hulk laevu on kaduma läinud või mõni nendega kokku sattunud meremees õnnekombel putku pääseb nagu mina.»

«Küllap vist,» tunnistas kuberner. «Rääkige juhtunust täpsemalt. Nägite te, mis laev see teid taga ajas?»

«Nägin? Hästi nägin; ja hirmus lähedalt pealekauba, kubernerihärra. Saabus kagutuulega kaks päeva tagasi ja esiti pidasin ma teda taglase järele fregatiks.»

«Fregatiks?» hüüatas isand Colden. «Päris nii suur?»

«Justament, isandad! Ja kui mul vähegi laeva kere ja purjede peale silma on, võin kinnitada, et see polnud ei miski muu kui Kuninglik James, mis mind neljakümne kolmandal Lääne-Indialt koju tulles kolm päeva taga ajas.»

«See oleks siis rahva seas kapten Rip-Rapina tuntud selli alus,» võttis isa sõna, ja miski tema hääletoonis sundis mind talle otsa vaatama.

Oli selge, et teda oli vallanud tugev tunnetehoog; aga ainus märk sellest oli tema pisut pingul näoilme ja ei midagi muud. Seda enam see mind üllatas, sest isa oli raudsete närvidega mees, ja ehkki noorusaastail erakordseid seiklusi läbi elanud, polnud tal minu teada meresõiduga vähimatki pistmist olnud.

«Sulatõsi, isand Ormerod,» vastas kapten Farraday, «ja Henry Morgani surmast saati pole siin ilmas suuremat närukaela olnud. Üks mu sõpru sattus temaga kümmekond aastat tagasi Jamaica lähedal kokku ja tema kirjelduse järele olla too Londoni keigarile paslike peente kommete ja riietusega, jumala eest! Ja peale selle veel kõige paadunum jakobiit ilmas. Nagu tema laeva nimigi tunnistab.»

«Kuuldavasti seilab ta enamasti paaris,» märkis isa.

«Ta tegutseb koos John Flintiga, kes pole kübetki kenam sell, pigemini jõhkram, nagu talle ette jäänud õnnetud tunnistada võivad. Flint seilab Merihobuse, tubli Plymouthi laevaga, mis enne tema kätte sattumist Smyrna vahet käis. Paras paar on nad.

Olete ehk kuulnud, härrased, kuidas nad Madeira lähistel puhtalt hävitamise lõbust Portugali liinilaeva põhja ajasid? Justament, lõbu pärast. Neil on piisavalt torusid, et kasvõi mitme kuninga laevaga hakkama saada, aga neist hoiavad nad eemale.

Portugallasi, prantslasi, hispaanlasi või berberi korsaare nad rapivad, aga Tema Majesteedi alamatega nad vastakuti kõmmutama ei nõustu. Miks? Ei tea öelda, ehkki julguse nappuses asi küll pole. Küllap nad teavad, et Admiraliteedi lordid, kes lihtsate kaubalaevnike hädadest suuremat välja ei tee – kubernerihärra maha arvatud – , saadaks sel puhul tingimata salga toekaid fregatte neile säru tegema.»

Kapten Farraday oli sunnitud hinge tõmbamiseks vahet pidama ning kuberner Clinton kasutas võimalust naeratades küsida:

«Teie jälitajat kutsutakse kapten Rip-Rapiks? Mis nimi see selline on?»

Merekaru kehitas õlgu.

«Keegi ei tea, sir. Aga ühtegi teist nime tal ka pole. Kuuldavasti olla ta kunagi ammu – oh, kakskümmend aastat tagasi vast – kodu poole seilava Chesapeake’i postilaeva kinni pidanud ja, kui selle kapten pardale toodi, esimese asjana pärinud, ega neil laadungi seas rip-rappi pole? Just seda sorti nuusktubakas näikse talle kangesti meeldivat. Ja räägitakse, et tänaseks kutsuvad ta omad mehedki teda sedasi, sest isegi nemad tema ristinime ei tea.

Öeldavasti on ta oma poliitiliste veendumuste pärast kannatanud džentelmen, aga see võib samahästi vale kui tõsi olla. Mina tean ainult, et ta rippus mul Hookist möödumiseni sabas, ehkki Anne näitas talle lõpuks taldu ja täna koidu ajaks olime tal purjed silmapiiri taha jätnud. Ja kui ma siis lahte sisse seilasin, polnud siin ühtainumast kuninga laeva, mida talle jälile saata.»

«Jah,» noogutas kuberner, «fregatt Thetis seilas nädal tagasi kiire sõnumiga kodu poole. Aga ma saadan kulleri Bostonisse kommodoor Burrage’i juurde ja palun tal viivitamatult merele sõita. Ma mõistan teie ägedust, isand Farraday, ja see on kindlasti talumatu, et sellised närukaelad nagu Rip-Rap ja Flint saavad Tema Majesteedi valitsust nõnda avalikult mõnitada. Ärge muretsege, meie tubli kommodoor annab neile küllaga põhjust oma tegusid kahetseda.»

«Aga muretsemata jätta ma ei saa, kubernerihärra,» vastas kapten Farraday kangekaelselt. «Kuller Bostonisse, ütlete? Hrmh! See võtab kaks-kolm päeva. Veel üks päev, et välja seilata. Kaks päeva või koguni kolm lõunasse sõita. Kuulge nüüd, isandad, nädala pärast on Rip-Rap ja Flint oma plaanitud kuritööd ära toimetanud ja siit juba kaugel.»

«Võib-olla, võib-olla,» ütles kuberner pisut kannatamatult. «Aga see on parim, mida ma teha saan.»

Ning ta lahkus koos abikuberner Coldeni ja teistega. Ainult isa jäi neist maha.

«Teil on mulle kirju, kapten Farraday?» küsis ta.

«Justament, sir – teie Londoni agendilt isand Allenilt. Ma just asutasin neid ära tooma. Ja korralik laadung voodivaipu, kirveid, nuge, helmeid, tööriistu, tulekive ja muid kaupu ootab teid ka.»

«Ma võtan siis kirjad enda kätte ja säästan teid üldse Pearl Streetile tulemisest, kapten,» vastas isa. «Minu poeg Robert siin käib teil hommikul pardal ära ja hoolitseb kauba mahalaadimise eest.»

«Ega ma selle üle ei kaeba,» kinnitas kapten Farraday kuue sabataskust siidi mähitud pakikest õngitsedes. «Olge lahked, isand Ormerod. Ma lippan nüüd George’i võõrastemajja kuivamaa toidu ja kruusi kuuma õlle manu.»

Isa kaalus kirjapakki hetke käes.

«Olete kindel, et teid jälitas justnimelt kapten Rip-Rap?» küsis ta siis.

«Võite mind raa külge riputada, kui see tema polnud,» vastas Farraday kindlalt. «Uskuge mind, isand, kui ma teda esiti märkasin, uskusin üsna kindlasti, et ta kuninga laev on, ja luhvasin, kuni me rinnutsi jõudsime. Siis oli näha, et plagu tal mastis polnud – ja midagi kahtlast oli tema juures veel, mida ma nimetada ei oska. Heiskasin siis plagu, ja tema püsis endistviisi ilma. Ma tulistasin kahurist paugu ja selle peale pööras ta meie suunas, nii et ma tegin vehkat, iga viimne kui puri heisatud; kuni raad ägasid, tõsijutt. Ma sain aru küll, et midagi head neil plaanis pole, ja ma võin kindla peale öelda, et see oli Rip-Rap.

Nagu ennemini öeldud, ajas ta mind korra neljakümne kolmandal taga, ja tegi Jenkinsi Southamptonist välja seilanud Cynthia-nimelise snau Jamaica lähistel paljaks; Flint tahtis nad tookord kõige täiega põhja ajada, aga Rip-Rap, rahulikum nagu ta on, ütles, et niisama nottida pole mõtet, ja lasi nende künal minna. Ja tänaseks pole peale Rip-Rapi enam ainustki «õnnekütti» järel, kelle laev kuninglikuks fregatiks kõlbaks – Flinti Merihobune on küll korralik alus ja hambuni relvis, aga ei ole sellelgi nõnda uhket taglast kui Kuninglikul Jamesil. Jenkinsi väitel on see prantsuse laev, ja peab tunnistama, et ilusad peenikesed prantsuse jooned on sellel küll.»

Isal oli raskusi selle sõnavoolu vahele millegi poetamisega, aga lõpuks see tal õnnestus.

«Minu arusaamise järele,» ütles ta, «kadus kapten Rip-Rap Lääne-India saarestikust sõja lõpupoole.»

Kapten Farraday kehitas õlgu.

«Näikse nii. Selle kitsa mere peal oli tema maitse jaoks liiga palju mõlema poole sõjalaevu. Aga nüüd ta teab, et magus rahuaeg on jälle käes – ja kui ausad inimesed rahu maitsevad, on piraatidel pidu. Uskuge mind, isand Ormerod.»

«Ega ma ei kahtlegi,» kinnitas isa. «Suured tänud, kapten. Ärge kõhelge minu järele küsimast; ja kui ma teid kuidagi aidata saan, olen alati teie käsutuses.»

Kapten Farraday taarus George’i poole minema, uudishimulike kari sabas, ja ma muigasin habemesse, mõeldes käraka peale, mida nood talle jutu eest joodavad. Ei näe see mees järgmise ööpäeva sees kainet hetke.

Isa noogutas hajameelselt Peteri poole, kes kogu vestluse jooksul siinsamas seisnud oli, lai nägu uniselt ilmetu.

«Ei meeldi mulle see,» pomises ta justkui enese ette.

Peter kiikas talle otsa, ent ei öelnud midagi.

«On midagi viltu, isa?» küsisin ma.

Ta kortsutas kulmu, siis keeras pilgu üles majakatuste poole, justkui pilku tulevikku puurida püüdes.

«Ei – jah – ei tea.»
<< 1 2 3 4 5 6 ... 9 >>