<< 1 2 3 >>

Charlene Sands
Kirglik kättemaks


Ta istus privaatsel rannaribal triibulisele lamamistoolile, jõi musta kohvi ja vaatas läbi kuldsete raamidega päikeseprillide ookeani. Isegi Yves Saint Laurent prillid ei suutnud eredat päikesevalgust piisavalt blokeerida, et säästa teda silmade kissitamisest ja peavalust.

Elena sulges silmad ja lootis, et värske meretuul lööb pea selgeks.

„Kas ma tohin selle maalapi hõivata?” Madalat mehehäält kuuldes avas Elena üllatunult silmad ja tool tema kõrval vajus liiva.

Ta vaatas üles ja nägi saladuslikku meest endale naeratamas, silmad tumedate Ray-Bani prillide taha peidetud. Mehel oli seljas eest lahtine musta-tumerohelisekirju särk ja jalas tumedad lühikesed püksid. Särk laperdas tuule käes ja Elena nägi selle all lihaselist keha, mis oli teda eelmisel õhtul erutanud. „See rand on üks suur avatud maja,” vastas ta kohvi rüübates.

Mees istus ja sirutas päevitunud jalad välja. „Vaade on siin tõesti vapustav.”

Elena noogutas, pööras pilgu horisondile ja mõistis siis, et see võis olla kompliment. Ta pöördus mehe poole, aga tolle ilme oli läbitungimatu. Elena tundis läbi päikeseprillide tema pilku.

„Aitäh, et mulle oma erarannast tükikese üürisid. Mina olen Ty,” sõnas mees.

„El… Laney,” vastas Elena, rõõmustades, et ei pea perekonnanime ütlema ja püüdes ka oma õiget eesnime varjata. Ainult isa ja parimad sõbrad kutsusid teda lapsepõlve hüüdnimega Laney. Ta rüüpas taas kohvi.

„Kas eile õhtul sai liiga palju Seksi Rannal, Laney?”

Elena läks üleni kuumaks, kuuldes, kuidas mees sõna seks ütles. Ty oli nii võluv kui üks mees sai olla ja madal enesekindel hääl seda muljet just ei rikkunud.

„Hmm, jah, kui sa pidasid silmas, et jõin liiga palju, sest muu pole sinu asi.”

„Seda ikka,” vastas mees kähku. „Ma nägin sind eile õhtul baaris.”

„Ma pole suur jooja.”

Mees naeratas ja salapära kadus korraks. „On sul igav?”

„Eile õhtul oli,” vastas naine ausalt. „Ma tulin siia lõõgastuma, lugema, mitte midagi tegema.” Toibuma katkenud kihlusest.

„Aga mittemidagi tegemine pole sinu jaoks?”

Elena raputas pead. „Tuleb välja, et mitte.”

Mees vajus tooli seljatoele ja vaatas vastu kaljusid murduvaid laineid. „See pole ka minu jaoks. See on meil vist ühine.”

„Oled sa puhkusel?” küsis Elena, arutledes, kas mees on saarel üksi. Mitte et sel mingit tähtsust oleks olnud. Ma lobisen niisama, kinnitas ta endale.

„Peaaegu,” kehitas mees õlgu. „Natuke tööasju ka. Ma peatun siin käies alati Wind Breeze’is.”

Kui naine tooli seljatoele nõjatus, silmitses Evan Tyler teda kaua. Pagan võtaks, see naine oli tõeline kaunitar. Mõeldes sellele, kuidas naise hallikassiniste silmade pilk teda eelmisel õhtul ahmis, läks tal veri keema. Ta oli basseinist välja tulnud ja avastanud, et kaunis blondiin baaripukil vahib teda ihaleval pilgul. Veel rohkem erutas Evanit see, et naine ilmselt ei teadnud, kui seksikas ta välja näeb – tema kehakeelest piisas, et mees põlvili suruda.

Siis taipas Evan, kes naine on.

Elena Royal.

Ta tundis naise ära nende väheste fotode järgi, mida ta näinud oli. Ja ehkki rikas pärijanna polnud kurikuulus, oli ta katkestanud kihluse, ja see uudis oli jõudnud riigi kõikide räpaste tabloidide esilehele.

Evani konkurendil hotelliäris, Nolan Royalil, oli üks laps, kes tavaliselt hoidis avalikust elust eemale. Ilmselt tuli naine siia toibuma skandaalist, mille tekitas peigmehe altari ette jätmine. Hollywood oli kihanud Royali katkenud kihluse uudisest, aga Nolan summutas meedia huvi otsekohe, priske altkäemaksuga põhimõteteta ajakirjanikele, kes lasid sel lool kiiresti vaibuda.

Raha kõneles ja inimesed kuulasid. Evan oleks peaaegu Nolan Royalile au andnud, et too ajakirjanduse oma tütre elust lahus hoidis.

Peaaegu.

Aga kuna Nolan Royal oli olnud viimasel ajal tõeline tüütus, napsates Evani nina alt hotelliketi, mille ostmist viimane oli kaks aastat ette valmistanud, ei suutnud ta sellele mehele isegi tütre kaitsmise eest au anda. Evan oli Royali vääritu käitumise pärast ikka veel tige. Ta oli kaotanud kaks aastat oma elust ja kopsaka summa tulevasest sissetulekust Nolan Royalile. Ent Nolan oli olnud osav ja Evanil polnud käegakatsutavaid asitõendeid tõestamaks, et Royal kasutas kahtlaseid või lausa ebaseaduslikke vahendeid, et võtta üle lõunapool asuv hotellikett Swan’s Inn.

Nüüd ihkas Evan verd.

Ta kavatses Royalile kätte maksta.

Evan pöördus naise poole, vaadates erkpunaseid bikiine, mis ei varjanud täidlaseid rindu ega lopsakaid kumerusi. „Tahad lõbutseda?”

Naine kergitas kulme ja Evan taipas, et ta on huvitatud. „Mida sa silmas pead?”

Mees tõusis, võttis end ujumispükste väele ja haaras naisel käest. „Lähme ujuma.”

Laneyle meeldis suplus koos Tyga nii väga, et kui mees teda lõunale kutsus, ei leidnud ta põhjust sellest keelduda. Nad sõid Moose McGillycuddys, kohalikus Maui restoranis Front Streetil Lahainas. See koht oli tuntud oma Ono Pupuste ehk tõeliselt vürtsikate kanatiibade poolest.

Restoran oli rahvast täis, aga Tyl õnnestus kuidagi hankida nurgalaud vaatega turistidest tulvil vanalinnale. Tavaliselt jälestas Laney rahvamasse ja vältis kohti, kus oli rahvast rohkem kui Stonesi kontserdil, aga Ty lubas, et igavleda ei tule. Ja nii oligi. Laney oli õppinud välismaal fotograafiat ning talle meeldis inimesi jälgida. Nemad olid kaamera jaoks parimad objektid ning ta oli pildistanud inimesi ja sündmusi sellest saadik, kui isa talle neliteist aastat tagasi kaheteistkümnendaks sünnipäevaks esimese Canoni kinkis.

Kui Elena tahtis tellida lihtsat kanasalatit, segas Ty vahele ja soovitas valida midagi väljakutsuvamat. Elena telliski Kahuna, burgeri teriyaki kastme ja grillitud ananssiga ning teatas mehele pärast eelroaks vürtsikate kanatiibade valimist, et sellest piisab, kuna hetkel ei soovinud ta enam väljakutsuvam olla. Kuni Elena burgerit näksis, vaatas ta, kuidas Ty sõi Kalua Pigi, sealihavõileiba kapsa ja praesibulaga, mis oli samuti kohalik rahvusroog.

Pärast lõunat jalutasid nad Front Streetil ja lobisesid niisama. Elenale meeldis nende vaikiv kokkulepe, mille kohaselt perekonnanimesid ja isiklikku elu ei mainita, et koosveedetavat aega mitte rikkuda.

Mees osutus põnevaks, lõbusaks ja üllatusterohkeks. Kui ta naise tagasi Wind Breeze’i viis, saatis ta Laney fuajeesse ja sosistas madalal seksikal häälel talle kõrva: „Ma tahaksin su väljakutsuvust veidi paremini tundma õppida. Söö koos minuga õhtust.”

Elena ei olnud tulnud romantikat otsima. Ta oli tulnud siia eraldatud kuurorti, et pääseda eemale ajakirjandusest ja mälestustest, mis oleksid teda kahtlemata rohkem piinanud, kui ta oleks pärast pulmafiaskot Los Angelesi jäänud. Tavaliselt ei meeldinud talle paigal istuda, aga murtud süda hävitas kogu elurõõmu. Ma olen siin, et toibuda emotsionaalsetest haavadest, tuletas ta endale meelde, aga väike meelelahutus kuluks ikka ära.

Kena, tähelepanelik meelelahutus.

„Kas mind ootab veel Ono Pupuseid?” küsis ta kergelt muiates. „Sest mu suu alles hõõgub lõunasöögist.”

Mehe pilk riivas tema huuli. „Ma luban, et vürtsikaid kanatiibu rohkem ei tule, Laney.” Ja lisas erutaval sosinal: „Aga selles, mis puudutab su suud, ei saa ma kahjuks lubadusi anda.”

Elenat tabas Ono Pupusega võrdne kuumalaine ja ta otsustas, et Ty tuleb tema jalge alla tallatud egole kasuks. Miks ei peaks ta selle võluva meesterahvaga õhtust sööma? Miks mitte midagi enamat kui õhtusöök? Ta oli terve elu reegleid järginud ja mis kasu sellest oli?

Isa oli teda pärast ülikooli heade kavatsustega Royalite hotelliärisse meelitanud, ent tegelikult tahtis Elena üle kõige saada fotograafiks. Ja kui isa andis talle kolm kuud puhkust, et Euroopas õppida ja kaameraga ringi rännata, lootuses, et tütar sellest pisikust lahti saab, oli Elena ühes väikeses Prantsusmaa kohvikus kohtunud Justin Overtoniga.

Justin oli olnud libekeelne ja karismaatiline ning Elena nii naiivne. Ta avastas hiljem, et mees sättis end meelega tema teele, järgnedes talle kodusest Californiast, kasutades ära tema armastust fotogaleriide ja vapustava Prantsusmaa looduse vastu. Tundus, et neil on nii palju ühist. Elena armus kiiresti ja nad kihlusid peagi.

Laney arvas, et tunneb Justinit hästi, kuni isa vastu tema tahtmist mehe minevikku uurida lasi. Ja vahetult enne abielutõotuste vahetamist selgus, et tema kihlatu on petis, keda huvitab vaid Royalite raha.

Justin murdis tema südame ja tegi ta lolliks. Seda ei juhtu enam ühegi mehega, kõige vähem rannas kohatud võluva võõraga. Tänu Justinile oskas Elena nüüd ettevaatlik olla. Ta valvab oma südant hoolega.

Nii et, miks mitte natuke lõbutseda? Lasta end lõdvaks ja nautida ülejäänud puhkust, mitte üritada lugeda New York Timesi bestsellerist põnevikku. Või teeselda liiva ja mere nautimist, kui pettumus teda raudses haardes hoidis.

„Kui sa oled abielus või kihlatud, otsin su isiklikult üles ja teen peajagu lühemaks,” sõnas Elena pooleldi naljatades.

Ty naer täitis fuajee ja tema pilk sähvatas heakskiitvalt. „See pole minu jaoks. Olen vallaline. Seda võin ma sulle lubada.”
<< 1 2 3 >>