1 2 3 4 5 ... 8 >>

Дмитрий Алексеевич Глуховский
Sõnum

Sõnum
Дмитрий Алексеевич Глуховский

Moskva, 2016. aasta sügis. Linna jõuab tagasi endine filoloogiatudeng, Ilja, kes on ära istunud seitse aastat talle klubis taskusse sokutatud narkootikumide eest. Noormees ei tunne linna äragi, eriti paneb ta tähele nutitelefone, mis varem olid ainult "tegijatel", nüüd aga kõigil. Ilja on otsustanud kätte maksta politseinikule, kes ta võltsitud narkosüüdistusega trellide taha saatis. Ta saab enda valdusse mehe telefoni ning alustab virtuaalmaailmas elu temana. Tagajärjed on mõistagi ootamatud.

Dmitri Gluhhovski

Sõnum

1

Aknast paistsid kuuskede ähmased piirjooned, novembripurgaa valge säbru; telefonipostid virvendasid silme ees nagu kaadrist nihkunud võtted mustvalges filmis. Aknast näidati Venemaad, mis oli olnud säärane Solikamskist saadik: kuused, lumi, postid, siis lapike maadligi taredega, siis kahekorruseliste äbarike silikaathoonetega jaamahoone, ja jälle – miljonid kuused tihedalt ja läbipääsmatult rööbastee äärde torgatud – nagu okastraat, ei poe läbi. Aga selle aknataguse Venemaa loodusliku hoonestuse lõputuses ja ühetaolisuses oligi kogu ta vägevus, ülevus ja ilu. Paganama ilus, raisk!

„Ja mida sa tegema hakkad?”

„Elama hakkan. Mida sina teeksid?”

„Lööksin ta maha.”

„Näed siis. Aga mina olen talle andeks andnud. Ma tahan nüüd elada. Kas tohin veel korraks telefoni paluda? Ema ei võta miskipärast vastu.”

***

Jaroslavli vaksal lõi ninna jaheduse ja diiselveduri kärsahaisu. Pärast platskaardi haput lehka, pärast tamburite suitsust ja uriinist rasket läpatist oli siin õhku ja avarust: hapnikku oli liiast ja see lõi kohemaid tsifiirina pähe.

Ka Moskvat oli liiga palju, pärast kuusekoridore avanes see sissesõitnutele justkui ilmaruum. Sissepakitud inimesed hüppasid vagunitest perroonile, laadisid maha kleeplindiga kokkutõmmatud siniseruudulised hiina kotipambud, haarasid need kummassegi kätte ja startisid ooteplatvormidelt kaugusesse nagu õhkutõusvad ründelennukid lennuradadel. Silmapiir paistis udune, ja vines kangastusid saabunutele lossid, kindlused ja kõrghooned.

Ilja ei kiirustanud teistest ette, ei põtkinud voolus – laskis end kanda. Nuhutas Moskva taevast, uuris võõrdunud silmil kaugust, imestas vaikides. Oli nii ere nagu lapsepõlves. Ilmetu novembrikuine Moskva lõikas silma.

Ta oli küll Moskvasse saabunud, aga polnud veel kohal. Vaksal oli ikka veel ümberkaudse, sooldunud ja võidunud Venemaa territoorium. Täpselt nii, nagu Bangladeshi saatkond on igas mõttes Bangladeshi riigi territoorium.

Jaamaperrooni lõpus oli politseiahelik. Ilja nägi seda harjumuspäraselt üle võõraste peade juba kaugelt. Hall munder, täissöönud lõustad, terased, otsivad silmad. Kogenud. Hop, hop, hop. Isegi teenistuskoer keti otsas on täpselt samasugune. Siin on ta muidugi muuks, arusaadav. Siin nuusib ta ilmselt lihtsalt uimasteid, lõhkeainet. Aga ta võib haista ka hirmu.

Ilja hakkas vaatama tühjusse, et pääseks terastest silmadest mööda, et need magnetina ligi ei tõmbaks. Hakkas mõtlema eimillelegi, et mitte lõhnata millegi järele.

„Noormees!”

Ta tardus kohe kuulekalt. Kuidas nad ta ära tundsid? Näojume? Kühmus selg? Longus pea? Kuidas tunneb koer metslooma ära?

„Astuge siia. Dokumendid.”

Ta andis passi käest. Lapati sissekirjutuseni, lirtsatati läbi hammaste.

„Kust tulete?”

Kas valetada või rääkida tõtt? Nad ei hakka ju kontrollima. Käisin … Käisin kuskil. Puhkamas. Memme juures. Komandeeringus. Kuidas nad kontrollivad?

„Kandsin karistust.”

„Tõend vabastamise kohta.”

Kohe võeti teine toon. Peremehelik.

Ilja otsis tõendi välja. Leitnant pööras selja, mühatas raadiosaatjasse, kuulas, mida talle vastu mühatati; Ilja seisis vaikides, ei vaielnud. Temal oli kõik puhas. Kellast kellani: ennetähtaegsest vabastamisest keelduti.

„Oled ümber kasvanud, Ilja Lvovitš?” leitnant pöördus lõpuks Ilja poole, aga tõendit tagasi ei andnud, murdis selle miskipärast pooleks.

Moskva eemaldus tema selja taga kaugusse, tõmbus kokku, taevas linna kohal laskus madalamale ja nihkus paigast; inimeste kõnekõmin ja autode möirged vakatasid. Kogu Moskva asemele asus leitnant oma vatsa, laigulise rinna, oma lõustaga. Ilja justkui teadis: too ei tee talle midagi. Leitnandil tuleb lihtsalt lasta oma võimu tunnetada. Siis ta annab järele ja laseb Iljal minna. Ta seisabki siin sellepärast, teenistussegi astus sellepärast.

„Just nii, kodanik ülemus.”

„Lähed elukohta?”

„Lobnjasse.”

„Sissekirjutuse aadress?”

„Depovskaja tänav, maja number kuus.”

Leitnant kontrollis passist järele, kortsutades ilma vähimagi vajaduseta järjest lehti. Ta oli ilmselt Iljaga ühevanune, aga pagunid tegid ta vanemaks. Kuigi just Iljal, mitte temal, läks iga aasta viimasel seitsmel aastal kolme eest.

„Koju sõidad. Sul on selleks õigus,” mühatas ta. „Kahesaja kahekümne kaheksa-as,” luges ta. „Punkt üks. Mis see on? Punkt üks. Tuleta mulle meelde.”

„Valmistamine. Ja müük. Ma alles valmistusin müüma, kodanik ülemus.”

Ilja vaatas talle lõuast pisut allapoole – on üks selline eriline punkt, kuhu tuleb politseiametnikule vestluse ajal vaadata. Mitte silma ja mitte põrandale.

Ment venitas aega, talle meeldis, et ta saab aega painutada nagu traati.

Koer hakkas äkki haukuma äravaevatud tadžiki peale, kellel oli teistega sarnane ruuduline kott.

„Olgu. Ära unusta end arvele võtta.” Leitnant pistis Iljale tema tõendi pihku. „Ja ära enam müü.”

Ilja noogutas, astus kõrvale, pistis paberid sooja põuetaskusse, kus oli sitsinud ülekuulamise ajal ka ise. Leitnant oli juba tadžiki kallale asunud, tadžikk oli paljutõotavam.

Pääses läbi.

Põrutada saanud maailm toibus tasapisi, hakkas rääkima.

Aga nüüd, Moskvale lähemale jõudes nägi Ilja siin kõikjal ainult seda, mida kaugemalt, rongist näha ei olnud: mente. Vaksali ees väljakul, metroo sissepääsu juures, paviljonides ja jaamades. Karjade kaupa, kõigil lambakoera silmad. Kuigi ehk polnudki asi Moskvas, vaid Iljas.

***

Ta viidi kaasa suvel, vabastati päris sügise lõpus. See Moskva, kuhu ta vabaks lasti, ei olnud tolle sarnane, kust ta kaasa viidi.

Moskva oli praegu nagu raagus novembrikuine puu – niiske, tume; varem oli ta olnud üleni erksavärvilisi silte täis, kubisenud igasugu tränaga kauplevatest kioskitest, aga nüüd oli karmiks muutunud, heitnud endalt mitmevärvilise rüü, koorinud graniidini paljaks.

Varem oli Ilja teda jumaldanud, kui linn teeskles üleüldist käratsevat turgu – talle oli tundunud, et ta võib sellelt turult osta endale mis tahes tuleviku. Ta käis siis oma Lobnjast Moskvasse elektrirongiga – ülikooli, klubidesse, kontsertidele – ja kujutles end iga kord moskvalaseks. Tuli ainult kool lõpetada, leida töökoht kesklinnas ja üürida sõpradega kahasse korter. Moskvas oli võluväega maa, mis oli väetatud kasvuhormoonidega: torka ainult oma soovid sisse – kohe kasvavad välja head raha toov töö, moodsad sõbrad ja kõige ilusamad tüdrukud. Moskva oli ka ise endast purjus ja kostitas oma viinauimaga kõiki. Siin oli kõik võimalik. Moskval poleks see tükki küljest võtnud, kui Ilja oleks näpistanud selle kerkinud magusast tainast oma õnnekillukese.

Aga praegu nägi Ilja Moskvat nagu unes – ta oli ju seal, tsoonis, linna tihti unes näinud. Moskva oli muutunud rangemaks ja klanitumaks, tõsisemaks, ametlikumaks – ja nägi seetõttu välja esmaspäevaselt pohmelline. Ilja nagu tundis linna ära ega tundnud ka; tajus end siin võõrana, turistina. Turistina Solikamskist ja lisaks veel minevikust.
1 2 3 4 5 ... 8 >>