1 2 3 4 5 ... 10 >>

Valge rinne
Eduard Grosschmidt-Suursepp

Valge rinne
Eduard Grosschmidt-Suursepp

Valge rinne : kirjeldusi vene kodusõjast kaasaegsete ja isiklike mälestuste põhjal. Sisu: – Mässuliste orjade maa – Kornilovi vandenõu – Kerenski – Venemaa diktaator – Bõhhovi vangla – 25. oktoober – Stavka viimased päevad – Bõhhovi vangide põgenemine – Doni kasakate riik – Taandumine Kubani steppidesse – Võitlusi Jekaterinodari ümber – Kornilovi surm – Kasakad parandavad meelt – Võidujooks naftale – Punaste hirmuteod – Liitlaste tulek Mustale merele – Denikini võidutee – Batjko Mahno – Röövlipealikud rahvakangelaste osas – Lõunarinde varisemine – Valge Siber – Volga kangelane – kindral Kappel – Riigipööre Omskis – Koltšaki üürike hiilgeaeg – Kõuekõmin idast – Mässuleegid tagalas – Hõbeseeklid – Kappel ülemjuhatajana – Reedetud admiral hukatakse – Pihkva valgekaart – Põhja-Lääne armee – Eestlased vallutavad Pihkva – Balahhovitši vägiteod – Batjko ihkab kättemaksu – Judenitš Petrogradi väravail – Kaotatud mäng – Lõppvaatus – Bermondti avantüür – Rinne Põhja-Jäämere ääres – Nurjunud ettevõte – Arhangelski langemine – Parun Vrangell – Lootusetu võitlus – Koduta ja isamaata.

MÄSSULISTE ORJADE MAA

„Me läbisime külasid, mis riisutud juba Pugatševi poolt, ja paratamatult pidime võtma vaeseilt elanikelt sellegi, mis jätnud neile röövlid.

Nad ei teadnud enam, kelle käsku kuulata. Valitsus oli igalt poolt kadunud. Mõisnikud peitsid end metsades ja röövlijõugud kuritegutsesid kõikjal. Üksikute väesalkade pealikud, saadetuna taga ajama Astrahani poole pagevat Pugatševi, karistasid omavoliliselt kõiki – süüdlasi ja süütuid. Õudne oli selle kahjutulest lagastatud maakonna seisukord.

Ärgu andku Jumal kellelegi näha Vene mässu, mõttetut ja armutut. Need, kes plaanitsevad meil igasuguseid riigipöördeid, on kas noored või jälle ei tunne nad meie rahvast, või on nad kalgi südamega inimesed, kellele omagi kaela hind on kopikas, võõra peanupukene aga – kaalikas.”

Nii kirjutas juba 1836. aastal vene suurpoeet Puškin oma tuntud teoses „Kapteni tütar”, kirjeldades selles Pugatševi mässuaegu Lõuna-Venes.

Vene kodusõda aastail 1917-1920 ületas aga kaugelt kõik Pugatševi-aegse metsikuse, jättes võitlusväljadele, tšeka piinakambreisse, seinaveertesse ja muudesse tapapaikadesse maha üle kolme miljoni laiba, tõendades seega veel kord tohutute vereojade näol suure luuletaja sõnu.

*

1917. a viimane pool tähistab Vene revolutsiooni arenemisloos aega, mil „vabaduse“ mesinädalate joobumus hakkab pisitasa juba kustuma, jättes rahvahulkadesse mõninga pettumusegi kärarikkaist miitinguist, vilka isehakanud rahvatribuuni Kerenski ilukõnede tulevärgist ning lõputust vägikaika-vedamisest kahe peagu võrdse võimu – poolkodanliku Ajutise Valitsuse ning Tööliste ja Soldatite Nõukogu vahel.

Näib kõigiti, et inimesed on tüdinud sõnadest, kõnedest, kõlavaist resolutsioonidest, et kodanik ootab võimudelt kord ka tegusid – revolutsiooni auks ja ta saavutiste kindlustamiseks. Neid tegusid tõttab Kerenski andma oma kuulsa juuli-pealetungiga kõigil rinnetel, suudab viivuks tõesti viia terve vene seltskonna ühisesse vaimustushoogu ning suunab laguneva sõjaväe viimsele rünnakule.

Kuid revolutsiooniline armee puruneb peagi vahuse lainena vastu vaenuvägede tääke Austria ja Saksa rindel ning valgub tagasi kodupiiride poole oheldamatu, metsistunud loomakarjana, mattes igavesti kõik lootused, mida parimad Vene inimesed sellest pealetungist hellitanud. Küll asuvad mitmed tuntud nimega tsaari-kindralid – Kaledin, Kornilov, Aleksejev, Dragomirov, Gurko, Denikin jt. omal riisikol korda looma vanade tuntud abinõudega: nuudiga, väljakohtuga, raudse eelrevolutsioonilise distsipliiniga, ja saavutavad ka märgatavat edu, kuid juba on seegi kõik hilja.

Korralagedusse hukkuvat sõjaväge, kes laviinina tormamas nüüd kodukülade sihis, ei jõua keegi enam vaos hoida ja varsti järgnev enamline võimuhaarang 25. oktoobril pühib lõplikult laiali viimsed armee jäänused.

Neist aegadest tulebki otsida Vene Vendée – valge rinde tekkimise algidusid, kuna kommunistlik riigipööre Petrogradis saab tsaarikindraleile ühtlasi signaaliks valge võitluslipu tõstmisel.

Kõigis Venemaa nurgis tekivad üksteise järel suuremad ja vähemad võitlussalgad vanade kindralite juhtimisel ning sellega ühel ajal on maailm üle-öö rikastunud ka terve sarja uute senitundmatute vabariikidega. Esmakordselt ajaloo vältel kuuldakse Ukraina, Doni, Kubani, Tereki ja Uurali kasakate valitsusist, riiklikest moodustisist Krimmis, Kaukaasias, Siberis, Amuurimail, Kaug-Idas ja ülal põhjas Arhangelskiski, ning ka piirimaade rahvused raputavad end 1918. a. algupäevil lahti Venemaa küljest.

Algab pinev, verine heitlus, milles uued rahvusriigid saavutavad oma vabaduse ja iseseisvuse ning tõmbuvad seejärel enamasti erapooletuina tagasi oma etnograafilistesse piiridesse, jättes sõjaõnnele otsustada küsimuse, millise maailmakorraga lepivad venelased ise.

Armutu tooruse saatel rullub siitpeale see metsik võitlus. Austust seaduse, tõe ja õiguse vastu ehk lihtsalt inimlikku kaastunnetki või halastust ligimese vastu ei ilmuta kumbki sõdiv pool.

Loetlematud valgekindralid oma jõukudega ühel pool ja „inimsoo päästjad”, punased heebrea rüütlid Trotski, Sinovjev, Kamenev jne. teisel pool – kõik nad esinevad rahva nimel, demokraatia nimel, õiguse ja tõe nimel kirjeldamatu vägivalla ja omavoli kaasabil.

Inimese elu ei maksa kummaski vaenulaagris enam krossigi. Vikatimees ei kõnni võidutsevalt ringi mitte üksnes tapluspaikadel, kus ähmaste loosungite nimel langeb avalikus võitluses mees mehe vastu tuhandeid ja kümneid tuhandeid, vaid veelgi enam nõuab surm saaki vastaspoolte tagalas, kuhu töötama rakendatakse luureasutised, väljakohtud, tapasalgad, muidugi õilsate ja ilmsüütute nimetuste all.

Punastel teotseb ööd-päevad vahetpidamata revolutsiooniline „õiguse-aparaat” – nn. Tšeka, kõigi aegade kohutavaim kaagikohus, kus juhtide kui ka timukate osa etendavad peamiselt juudi soost komissarid, peenemaitselised degeneraadid moodsate piinaviiside leidmisel õnnetuile ohvreile.

Tšeka tegevus jätab oma julmuselt ja ohvrite rohkuselt kaugele varju Prantsuse giljotiini tapatööd Pariisi kommuunapäevadel, jätab varju ka inkvisitsiooni hiilgeajad. Süüalusel pole iial võimalust end kaitsta ning kunagi ei astu ta elusana tagasi päevavalgele kurikuulsate Tšeka keldrite korkvoodri vahelt.

Inimese hukkamiseks piisab valekaebusest, tühisest anonüümkirjast, naabrite vihavaenust, ettevaatamatust sõnakesest, kuid peamiseks surmasüüks on kodaniku kuuluvus ühte või teise poliitilisse leeri, kusjuures armu ei anta isegi raukadele ja sülelastele. Verre lämbuvate kommuunameeste hüsteeriliseks võitlushüüuks on neil aegadel sõnad:

„Tarvis on maha lõigata terve pursuide kiht! Eluõigus on siitpeale ainult veel proletaarlasil!“

Sellised hüüdsõnad ei kosta ainuüksi sadistlike timukate suust Tšeka keldrite valgustkartvas sügavikus, vaid samaseid loosungeid läkitab maailma punaste valitsus ametlikultki, levitades uut „tõde” ajakirjanduse kui ka raadio teel.

Punaste terrorile vastavad valged omal pool samaga: neilgi teotsevad väljakohtud, igasugused komisjonid „rahva julgeoleku kaitseks“, kerkivad võllad ning ragisevad kuulipildujad massiliste ühishukkamiste paikadel. Ainuõigus on relval ja sellel, kes teda hoiab.

Kui tsaarikindralid märtsirevolutsiooni lainetuses tõmbusid ehmunult tagasi ja kinnitasid silmakirjateenreina isegi punaseid lindikesi rinnale, julgemata avalikult kaitsta käest libisevat võimu, siis hiljem, Kerenski juulirünnakule järgnenud segadiku ajutisel summutamisel nad on õppinud tõde, et vene soldatit võib kõigele vaatamata siiski veel valitseda kõva sõna, rusika ja kantsiku kaudu, rahvahulki aga oma veendumustele kaasa karjuma panna – terroriga.

Sellele nähtavasti ongi suurelt osalt rajatud valgekindralite poliitiline credo ja nende lipukirjaks jääbki kuni lõpuni see, et „rahvast ei valitseta mitte armuga, vaid hirmuga”.

On tihti targutatud, eriti mitmenimeliste ja – karvaliste sotsialistide poolt, et nimelt Maailmasõda kasvatas meile metselajaid, mõrtsukaid, timukaid, et kommete metsistumises ja moraalilanguses on eelkõige süüdi Suure Heitlusega kaasaskäinud kannatused, rahvaste majanduslik laostumine, nälg ja teised loendamatud viletsused.

Vale on see: Maailmasõda möödus, nagu teame, veel ilma metsikusteta, marodöörimisteta, vaenlase haavatute ja vangide tapmiseta ja pantvangideta, ning keegi ei tohiks vaielda, et seal peale sangarimeele ja vahvuse taplusis loeti ülimaks õilisteoks ka – rüütellikkus vaenlase vastu.

Maailmasõda oli viimane nn. aus sõda, kus sõdivad pooled (peale Saksamaa muidugi) veel kinni pidasid Haagi vahekohtuga loodud rahvusvahelisist määrusist, kus relvita kodanike põhiõigused, vara ja elu olid tagatud enesestmõistetava asjana. Seal tunnustati veel truult Punase Risti puutumatust, ei riputatud vangistatud vaenlast otsemaid oksa ega hangitud pandiks vaenlase omakseid, et nende süütute kallal tasuda omi sõjalisi äpardusi ja rahuldada verejanulist sadismi.

Kõik seesugused kired päästis valla alles Vene revolutsioon, see „suur ja veretu”, nagu mõned ajaloolased seda naiivselt kujutada söandavad tänapäevalgi, unustades miljonite Vene kodanike jäljetuid haudu nii punaste kui valgete poolel.

Vene kodusõja tekitanud ideed on tegurid, mis toorestada aidanud praeguse põlve meeli, porri tallata kõiki inimlikke õigusi, naeruvääristada usku Jumalasse ja põrmuks teha aastatuhandete vältel usutunnistustega saavutatud kasvatuslikku mõju. See on pärandus, mille maailmale on jätnud uue, verise õpetuse kandjad – enamlased.

Suure Venemaa rusudel ja laibahunnikuil saadanlikus võiduirvituses hõljudes on selle õpetuse hoovused kord embusse haarata püüdnud kogu maailma, kuid inimkonnale õnneks siiski leidnud eest mõninga pidurdava müüri – tsaarikindralite juhitud valge rinde, ehkki ka sellegi liikumise sihtide taotlemisel on tarvitatud samaseid ebainimlikke vahendeid: toorust, vägivalda, võllaid.

Et sellest surmatantsust võttis tuhandeina osa küll punaste, küll valgete lippude all ka meie suguvendi eestlasi, võiks küllaldaselt põhjust olla mainitud ajastu kõigekülgseks kirjeldamiseks karmilt erapooletuil aluseil.

KORNILOVI VANDENÕU

Valge võitluse pikas ja keerukas ajaloos mängib esimese silmapaistva tegelasena kaalukamat osa kindral Kornilov, Vene vägede Kõrgem Ülemjuhataja 1917. a. teisel poolel, millal senine juht Brussilov õnnetu juulipealetungi järel jõuetult käsi langetades taganeb kohalt, suutmata vähimalgi määral pidurdada 20-miljonilise hiigelarmee järk-järgulist moondumist metsikuks, ei millegagi taltsutamatuks loomakarjaks.

Pärides oma eelkäijalt kindral Brussilovilt mitte enam sõjaväge, vaid miljoniliste massidena mässavaid, märatsevaid orje, omab Kornilov sellele vaatamata veel vaimujõudu ja meelekindlust, et kinnitada kogu Venemaale: andke mulle aega ja koondage mu kätesse täidesaatev, mitte kellegi poolt segamatu võim ja ma suudan peagi lükata rauad suhu peruksläinud hobusele, viia Vene sõjaväe tagasi ta võiduradadele…

Venemaal ei ole enam ammu kuuldud selliseid sõnu ja terve rahvas jääb pinevalt kuulatama, uskumata oma kõrvu: seni on nähtud ainult miitingumehi, ilukõnelejaid, ässitajaid ja süüdistajaid, kes küll kõik on lubanud Venemaad päästa, igaüks omamoodi, kuid keegi neist pole senini suutnud ega vist tahtnudki üle minna sõnadelt tegudele.

Seal on Kerenski, revolutsiooni kuldsuu ja miitingupubliku lemmik, suurusmaaniat põdev senitundmatu Petrogradi advokaat, kelle saatus upitanud sündmuste vahuvoogude harjalt suurima maailmariigi peaministriks; seal on enamlasist suurused, hulkade armualused Lenin, Trotski, Sinovjev oma uue, verise armuõpetusega; es-erride ninamehed Tšernov, Tšeidze, Tsereteli ja loetlematu arv teisi segaste aegade mudavetes õngitsema kippuvaid õnnekütte.

Kõigile neile hõiskab rahvas vaimustatult kaasa, tõstab kätele ja loobib õhku, aplodeerib tormiliselt ning jagab ovatsioone nagu osavaile, ammutuntud ja armastatud artistidele teatrilaval.

Õieti küll ei oodatagi neilt isehakanud rahvatribuunidelt mehiste sõnade kinnituseks ka mehiseid tegusid, pigem neile vaadatakse kui atraktsioonidele, mõnusale vahelõbule ja tsirkusnumbrile revolutsiooni mõõtmatul hiiglaareenil, kus nüüd ju igamehel on vaba voli lasta kukerpalli või visata mõnd muud vempu oskuste kohaselt – vaatlusjanuse pidurahva rõõmuks.

See tõestub kõige selgemini just miitinguplatsidel, kus üks ning seesama rahvajõuk ühevõrdse joobumusega võib veidral kombel vahettegematult kätele tõsta ja hosianna! hüüda küll Leninile, küll Kerenskile …

Et aga Venemaa on hukkumas kiiskava pillerkaari muretusse, et rinnet ja sõjaväge pole õieti enam olemaski ning et vaenlane rühib pagevate revolutsioonisoldatite kannul üha lähemale Venemaa südamele, – seda tunnustab iga viletsaimgi väejooksik ning tagala vabadustes ringiaelev tööline.

Oodatakse mingit imet, mis laguneva, kraavi veereva vankri tõstaks tagasi ta õigeisse roopaisse, ning kui uue ülemjuhataja Kornilovi julged nõuded Ajutise Valitsuse ees saavad teatavaks üle maa, arvavad paljudki tuhanded paremad kodanikud, et see imetegu nüüd on sündimas.

Ülemjuhataja kohale astudes paneb Kornilov Ajutisele Valitsusele ette tingimused, milliseist ta ei luba taganeda mitte karvaväärtki: vabastatagu sõjavägi jalamaid kõigist komissaridest ja komiteedest, kõrvaldatagu agitaatorid rindelt, suletagu Petrogradi paralleelvalitsus – Tööliste ja Soldatite Nõukogu, suletagu enamlised lehed ning antagu temale, sõjaväe kõrgemale juhile, täisvõim sõjaväge tagasi suruda distsipliini alla ilma igasuguste revolutsiooniliste vahemeesteta.

Need ennekuulmatud nõuded tekitavad poolsotsialistlikus valitsuses tormilisi vaidlusi poolt ja vastu: peaminister Kerenski paneb ette otsekohe tagandada ,,reaktsiooniline“ kindral ülemjuhataja kohalt, nõuab koguni tema vangistamist, kuid valitsuse enamik loeb siiski Kornilovi ettepanekud ainukesiks, milliste varal veel päästa võiks lagunevat rinnet ja sõjaväge.

Imelikul kombel asub Kornilovi nõudeid valitsuses toetama ka tookordne sõjaministeeriumi juht, kurikuulus Boris Savinkov, kirjanik, provokaator, poliitikategelane ja kõik kokku ühes isikus. Demonstratiivselt teatab ta oma lahkumisest sotsiaal-revolutsionääride (eserride) parteist, paneb maha ka Tööliste ja Soldatite Nõukogu saadiku volitused ning hakkab ihu ja hingega tegema kihutustööd Kornilovi ettepanekute heaks.

Valitsus kutsub Ülemjuhataja 3. aug. 1917. Petrogradi, kus pidulikul istungil avaldab talle oma täit poolehoidu ning lubab peagi välja töötada uute seaduste põhialused sõjaväe distsipliini tõstmiseks, surmanuhtluse uuesti sisseseadmiseks rindel kui ka tagalas, nagu seda nõudnud Kornilov, ning otsustab esialgu kogu asja jätta valitsuse saladuseks, kuni 12. ja 13. aug. Moskvasse kokkukutsutava riikliku nõupidamiseni, millest kava kohaselt osa peavad võtma kõigi endiste nelja duuma ja senati liikmed.

Kerenski aga, kes kardab oma tähte langemas uue ülemjuhataja järjest suureneva populaarsuse säras, mängib esimese juudatembu sellega, et annab Kornilovi kirjalikult avaldatud ettepanekute täpse ärakirja tarvitada enamlaste häälekandjale „Izvestija”, kes trükib need ära juba järgmisel päeval, s. o. 4. augustil. Siitpeale algab ajakirjanduses metsik propaganda ja puretamine Kornilovi vastu, ning viimasele on selge, et valitsuse kaasabile suure päästeaktsiooni teostamisel ei või ta kuigi palju loota, niikaua kui selle valitsuse eesotsas seisab Kerenski.

Peaministri ja ülemjuhtaja vahekord ning vastastikune usaldamatus jõuab selleni, et kui 10. aug. Kornilov sõidab uuesti Petrogradi, kutsutuna sinna valitsuse koosolekule, võtab ta kaasa tugeva ihukaitsesalga endale truimast Tekinski polgust, pannes Talvepalee juurde välja valvetõkked kuulipildujatega, kuna ta on teateid saanud Kerenski salakavatsusist teda äkiliselt vangistada ning valitsus seada sündinud tõsiasja ette.
1 2 3 4 5 ... 10 >>