1 2 3 4 >>

Alandatud ja solvatud
Федор Михайлович Достоевский

Alandatud ja solvatud
Fjodor Mihhailovitš Dostojevski

“Alandatud ja solvatud” on Fjodor Dostojevski 19. sajandi Peterburi elu kirjeldav ja tolleaegseid seisustevahesid paljastav armastuse lugu.Peategelase põhiprobleem on kuidas säilitada väljapääsmatus vaesuses inimväärikus.1.0

Alandatud ja solvatud

Alandatud ja solvatud

Fjodor Dostojevski

1939

“Alandatud ja solvatud” on Fjodor Dostojevski 19. sajandi Peterburi elu kirjeldav ja tolleaegseid seisustevahesid paljastav armastuse lugu. Peategelase põhiprobleem on kuidas säilitada väljapääsmatus vaesuses inimväärikus.

Tõlkinud Leopold Kenn

ISBN: 978-9949-9428-2-4 (epub)

www.readme.ee (http://www.readme.ee)

2013

Sisukord

1  Tiitellehed (#u2dd71fe7-31e2-5b90-9ca1-f6413e9cbc29)

2  Autorist (#uc05e3dcf-9dcb-51d3-8441-d6a6204ad31e)

3  Alandatud ja solvatud. I osa (#uefe4129c-92d9-54ab-9a05-ecde8bc99257)I peatükk (#u03499f4e-73dd-583e-a51f-c32aa6b066cf)II peatükk (#ufb9db2e0-f89a-5f9a-bd6e-49bba99fad55)III peatükk (#u0b263397-b655-596c-9eaf-320ab386be71)IV peatükk (#uae95b57f-735e-523c-beeb-821351ff2447)V peatükk (#u3f0c4e3b-b3ab-5335-b717-dfa9ce847074)VI peatükk (#ud27fb808-016e-52c5-85d6-7450271f15b2)VII peatükk (#u6b6b319e-3507-5646-addb-decf38bfe3a0)VIII peatükk (#litres_trial_promo)IX peatükk (#litres_trial_promo)X peatükk (#litres_trial_promo)XI peatükk (#litres_trial_promo)XII peatükk (#litres_trial_promo)XIII peatükk (#litres_trial_promo)XIV peatükk (#litres_trial_promo)XV peatükk (#litres_trial_promo)

4  Alandatud ja solvatud. II osa (#litres_trial_promo)I peatükk (#litres_trial_promo)II peatükk (#litres_trial_promo)III peatükk (#litres_trial_promo)IV peatükk (#litres_trial_promo)V peatükk (#litres_trial_promo)VI peatükk (#litres_trial_promo)VII peatükk (#litres_trial_promo)VIII peatükk (#litres_trial_promo)IX peatükk (#litres_trial_promo)X peatükk (#litres_trial_promo)XI peatükk (#litres_trial_promo)

5  Alandatud ja solvatud. III osa (#litres_trial_promo)I peatükk (#litres_trial_promo)II peatükk (#litres_trial_promo)III peatükk (#litres_trial_promo)IV peatükk (#litres_trial_promo)V peatükk (#litres_trial_promo)VI peatükk (#litres_trial_promo)VII peatükk (#litres_trial_promo)VIII peatükk (#litres_trial_promo)IX peatükk (#litres_trial_promo)X peatükk (#litres_trial_promo)

6  Alandatud ja solvatud. IV osa (#litres_trial_promo)I peatükk (#litres_trial_promo)II peatükk (#litres_trial_promo)III peatükk (#litres_trial_promo)IV peatükk (#litres_trial_promo)V peatükk (#litres_trial_promo)VI peatükk (#litres_trial_promo)VII peatükk (#litres_trial_promo)VIII peatükk (#litres_trial_promo)IX peatükk (#litres_trial_promo)

7  Epiloog (#litres_trial_promo)Viimased mälestused (#litres_trial_promo)

Autorist

Fjodor Mihhailovitš Dostojevski (11. november 1821 – 9. veebruar 1881) oli oli vene kirjanik. Oma kirjandustegevuse alguses tegeles Dostojevski peamiselt tõlkimisega, kuid juba aastal 1846 ilmus tema esikromaan “Vaesed inimesed”, mida valdas suur menu. Samal aastal avaldati romaan “Teisik” ning kahe aasta pärast jutustused “Valged ööd”, viimases ilmneb Dostojevski hilises loomingus domineeriv psühholoogilise kahestumise teema.

Aastast 1847 oli Dostojevski seotud utopislike sotsialistide nn Petraševski ringiga, mille tegevus aga kuulutati riigivastaseks ning Dostojevskile määrati surmanuhtlus, mis hiljem asendati sunnitöö ja asumisele saatmisega. Sunnitööaastate läbielamused said aluseks romaanidele “Alandatud ja solvatud” (1861) ning “Märkmed surnud majast” (1861–1862), milles autor rõhutab inimloomuse vastuolulist, hea ja kurja paratamatut kooslust ning pöördub taas rahvalike juurte, “vene hinge” uurimise juurde. Oma ideid valgustas Dostojevski 1860. aastail koos vennaga välja antud ajakirjades “Vremja” ja “Epohha”. Isiksuse moraalne ja füüsiline häving kõlbeliselt väärastunud ühiskonna tingimustes on läbivaks teemaks 1866. aastal ilmunud romaanis “Kuritöö ja karistus”. Samas kumas juba sellest teosest läbi autori ideaali- ja harmooniaihalus, mis omandab konkreetsema kuju romaanis “Idioot” (1868), loos kannatustes kirgastunud kaunihingelisest vürst Mõškinist, kelle katsed järgida praktilises elus tõelise kristluse seadusi lõpeb paraku traagiliselt. Romaan “Sortsid” (1871-72) on omapärane pamflett tollasest vene revolutsiooniliikumisest. Järgmisena andis välja “Kirjaniku päeviku” kuukirjana. Seal ta eitab liikumise vägivaldsust ja peab materiaalse olukorra paranemisest olulisemaks vaimset uuenemist. Viimasena kirjutas romaani “Vennad Karamazovid” (1879-1880), mis võtab kokku Dostojevski loomingu põhiteemad: “kuritöö ja karistuse” psühholoogia, “sotsialismi” ja “kristluse” vastandamise, inimese hinges toimuva igavese võitluse “jumaliku” ja “saatanliku” alge vahel.

I

I

Möödunud aasta kahekümne teise märtsi õhtul juhtus minuga väga kummaline lugu. Olin kogu päeva linnas ringi käinud ja enesele korterit otsinud. Mu vana korter oli väga rõske, mina aga köhisin tol ajal juba kurjasti. Olin juba sügisel ümber kolida kavatsenud, kuid sellega siiski kevadeni venitanud. Päeva jooksul ei õnnestunud mul midagi korralikku leida. Esiteks tahtsin omaette korterit, et mitte olla allüürnik, ja teiseks kas või ühtainustki tuba, aga tingimata suurt ja muidugi ka võimalikult odavat. Olin tähele pannud, et kitsas toas on ka mõtetel kitsas. Mulle aga meeldis oma tulevasi jutustusi kavandades toas edasi-tagasi käia. Muide: mulle meeldis alati rohkem mõtelda oma kirjatöödest ja unistada, kuidas need mul valmis saavad, kui neid tõepoolest kirjutada. Laiskus selle põhjuseks küll ei olnud. Aga mis siis ometi?

Hommikulgi tundsin end haiglasena, kuid päikeseloojangul oli mul juba päris halb: oli tekkinud midagi palavikutaolist. Pealegi olin päev otsa liikvel olnud ja ära väsinud. Õhtu eel, juba videvikus, kõndisin Voznessenski prospektil. Mulle meeldib Peterburi märtsipäike, eriti päikeseloojang, muidugi selgel, külmal õhtul. Kogu tänav hakkab siis äkki eredas valguses helkima. Majad kõik nagu hiilgavad korraga. Nende hallide, kollaste ja määrdunud-roheliste majade kogu süngus kaob hetkeks; ka sinu enese hing selgib, sind otsekui läbistaks värin või nagu müksaks keegi küünarnukiga. Uus väljavaade, uued mõtted... Imetlusväärne, mida üksainus päikesekiir inimese hingega teha võib!

Ent päikesekiir kustus; külm kõvenes ja hakkas nina näpistama; läks pimedaks; kauplustest ja poodidest kiiskas gaasivalgus. Mülleri kondiitriäri kohal jäin ma äkitselt kui post seisma ja üle tänava vaatama, nagu ette aimates, et just nüüd juhtub minuga midagi erilist; ning selsamal hetkel silmasin teisel pool tänavat seda vanameest ja tema koera. Mul on veel väga hästi meeles, et mu südant ahistas mingi äärmiselt ebameeldiv tundmus, aga ma ei suutnud otsusele jõuda, millest tee tundmus tekkis.

Müstik ma ei ole; mul õigupoolest puudub usk eelaimustesse ja ettekuulutustesse. Ometi on olnud mul, nagu vahest teistelgi, elus mitu juhtumit, millele on raske seletust leida. Näiteks kas või see vanamees: miks tundsin ma, teda tol korral kohates, et juba samal õhtul minuga midagi ebatavalist juhtub? Ma olin ju haige, aga haige inimese elamused on peaaegu alati petlikud.

Vanamees läks aeglasel, jõuetul sammul kondiitriäri poole, pannes jalgu maha kui pulki, neid peaaegu painutamata, ning kõnnitee kiviplaate kepiga toksides, ise päris küürus. Eluski polnud ma varem kohanud nii imelikku absurdset kuju. Juba enne seda kohtamist, kui ma temaga Mülleri juures kokku puutusin, oli ta mulle alati masendavalt mõjunud. Tema pikk kasv, küürus selg, kaame kaheksakümneaastase-nägu, õmblustest lahtirebenenud vana palitu, ümarik kortsunud kahekümneaastane kübar, mis kattis tema paljast pead, millel üksnes kuklas oli püsima jäänud kahl mitte enam halle, vaid juba valkjaskollakaid juukseid; kõik tema liigutused, mis tehti kuidagi mõttetult, nagu üleskeeratud vedru sunnil – kõik see hämmastas tahtmatult igaüht, kes teda esmakordselt kohtas. Tõesti oli kuidagi kummaline näha niisugust, oma elu äraelanud vanameest üksi, ilma järelevalveta, sest ta sarnanes valvurite käest põgenenud hullumeelsega. Mind imestas ka tema harukordne kõhnus: keha otsekui poleks olnudki, tundus, et kontide külge oli tal kleebitud paljas nahk. Tema suured, tuhmid silmad, mis asetsesid nagu mingisugustes sinistes rõngastes, vaatasid alati otse, mitte kunagi kõrvale, ja ma olin kindel, et need ei näinud kunagi midagi. Kuigi ta teile otsa vaatas, liikus ta siiski teie poole nõnda, nagu oleks tema ees olnud tühjus. Seda panin ma tähele mitmel korral. Mülleri juures oli ta koos oma koeraga hakanud käima hiljuti, ja sinna tuli ta teadmata kust. Ükski selle kondiitriäri külastaja ei söandanud temaga rääkida ja tema ise ei alustanud kellegagi juttu.

“Miks veab ta ennast Mülleri juurde ja mida ta sealt otsib?” mõtlesin ma teisel pool tänavat seistes ja teda üksisilmi vaadates. Sain millegipärast pahaseks– väsimuse ja haiguse tagajärg. “Millele ta õieti mõtleb,” jätkasin endamisi. “Mis toimub tema peas? Ja kas ta üldse mõtlebki? Tal on sedavõrd surnud nägu, et see ei väljenda mitte kui midagi. Ja kust on ta saanud selle vastiku koera, kes temast sammugi maha ei jää, vaid temaga mingi terviku, midagi lahutamatu moodustab, ja kes on nii väga tema moodi?”

See õnnetu koer oli vist ka juba kaheksakümmend aastat vana; tõepoolest pidi ta nii vana olema. Esiteks oli ta juba väliselt nii vana, nagu seda ükski koer ei ole, ja teiseks, miks tuli teda esmakordselt nähes mulle pähe mõte, et see koer ei saa olla niisugune nagu kõik teised koerad; et see koer on ebatavaline; et temas tingimata peab peituma midagi fantastilist ja võlutut; et ta on koerana esinev Mefisto, ja et ta saatus on mingil salapärasel, teadmata kombel seoses tema peremehe omaga? Teda vaadeldes oleksite otsekohe nõustunud arvamusega, et sellest on möödunud kindlasti oma kakskümmend aastat, kui ta viimati süüa sai. Ta oli kõhn nagu luukere, õigemini, nagu tema peremees. Karv oli tal ära, ka saba pealt, mis oli kõvasti jalgade vahel. Pikkade kõrvadega pea oli süngelt langetatud. Oma elu kestel ei olnud ma varem kohanud nii vastikut koera. Kui nad mõlemad – peremees ees ja koer tema järel –, mööda tänavat läksid, siis oli looma nina peremehe palitu küljes, nagu oleks sinna kinni kleebitud. Nende kõnnakust ja ilmest võis igal sammul välja lugeda:

“Oleme ju vanad, oh jumal, kui vanad!”

Mäletan, mulle torkas kord pähe, et see vanamees on koos oma koeraga välja roninud mõnest Hoffmanni raamatust, ja nad kõnnivad nüüd maailmas ringi kui selle raamatu liikuv reklaam.

Ületasin tänava ja sisenesin vanamehe järel kondiitriärisse.

Kondiitriäris käitus vanamees kummaliselt ja leti taga seistes krimpsutas Müller viimasel ajal nägu, kui nägi seda kutsumata külalist sisse astuvat. See kummaline külaline ei tarvitanud iial midagi. Alati läks ta otsekohe ahju kõrvale nurka ja istus seal toolile. Kui aga tema koht ahju kõrval oli juba ära võetud, siis seisis ta tükk aega totras arusaamatuses selle härra ees, kes oli tema toolil aset võtnud, ta läks siis otsekui üllatunult teise nurka, akna alla. Otsis seal ühe tooli, sättis end aeglaselt sellele istuma, võttis kübara peast, asetas selle enese kõrvale põrandale, pani kübara juurde oma kepi ja jäi seejärel tooli seljatoele najatades nõnda kolmeks või neljaks tunniks liikumatult istuma. Iial ei võtnud ta kätte ajalehte, ei lausunud ühtki sõna ega teinud häält; istus vaid, vahtides avasilmi enese ette, kuid tema pilk oli nii tuim ja elutu, et võis kas või kihla vedada, et ta ei näe ega kuule, mis tema ümber sünnib. Koer aga, tiirelnud enne paar-kolm korda paigal, heitis mornilt tema jalgade juurde maha, surus nina ta saabaste vahele, sirutas enese kogu oma keha pikkuses põrandal välja ja jäi kogu õhtuks liikumatult lebama, nagu oleks ta see aeg surnud. Paistis, nagu lamaksid need kaks olendit kogu päeva kuskil surnult, et pärast päikese loojumist ellu ärgata ainult Mülleri kondiitriärisse minekuks, täites sellega mingit salapärast kohustust, millest kellelgi aimu polnud. Olles nõnda istunud tundi kolm-neli, tõusis vanamees viimaks toolilt üles, võttis oma kübara ja läks kuhugi ära koju. Tõusis ka koer, tõmbas saba jälle jalgade vahele, laskis pea longu ja järgnes talle masinlikult endisel aeglasel sammul. Viimaks püüdsid kondiitriäri külastajad vanamehest eemale hoiduda ega istunud kunagi tema lähedale, otsekui oleks ta neile vastik olnud. Tema aga ei pannud seda kõike tähelegi.

Seda kondiitriäri külastasid enamasti sakslased. Nad tulid siia kogu Voznessenski prospektilt. Olid teised kõik igasuguste väikeste ettevõtete omanikud: lukussepad, pagarid, värvalid, mütsitegijad, sadulsepad – saksa arusaamade kohaselt patriarhaalne rahvas. Üldse oli Mülleri juures tunda patriarhaalsust. Sageli tuli peremees tuttavate juurde ja istus nende lauda, kus siis oma kindel punšikogus ära joodi. Tihti tulid külaliste juurde ka pere koerad ja väikesed lapsedki, ja külalised kallistasid siis nii lapsi kui ka koeri. Kõik olid omavahel tuttavad ning pidasid üksteisest lugu. Ja kui külalised saksakeelsete ajalehtede lugemisse süvenesid, siis kostis ukse tagant, peremehe korterist “Augustin”, mida täriseval klaveril mängis peremehe vanem tütar, blond lokkisjuukseline sakslanna, kes vägagi meenutas valget hiirt. Külalistele see klaverimäng meeldis. Mina käisin Mülleri juures tavaliselt kuu alguses venekeelseid ajakirju lugemas.

Kondiitriärisse sisenedes nägin, et vanamees juba istus akna all, koer aga lamas nagu ikka siruli tema jalgade ees. Sõnagi lausumata võtsin nurgas istet ja mõtlesin endamisi: “Miks küll tulin ma siia, mul ei ole siin ju mitte kui midagi teha, sest ma olen haige ja oleksin hoopis pidanud ruttama koju, jooma teed ja heitma voodisse. Olen ma siis tõesti ainult selleks siin, et vahtida seda vanameest?” Sain pahaseks. “Mis on mul temaga tegemist,” mõtlesin, meenutades seda imelikku haiglast tundmust, millega olin teda tänaval vaadelnud. “Ja mispoolest lähevad mulle korda kõik need igavad sakslased? Milleks see kummaline meeleolu? Milleks see mõttetu rahutus tühiasjade pärast, mida ma enese juures viimasel ajal tähele panen ja mis takistab elamist ning elu selget vaatlemist, millele juba tähelepanu on juhtinud üks sügavamõtteline kriitik, arvustades põlglikult minu viimast jutustust.” Nõnda mõteldes ja muretsedes jäin ometi sinna istuma, sest haigus andis end ikka enam ja enam tunda, nii et minul viimaks koguni tahtmist polnud sellest soojast ruumist lahkuda. Võtsin kätte Frankfurdi ajalehe, lugesin paar rida ja jäin tukkuma. Sakslased mind ei häirinud. Nad lugesid ja suitsetasid, aga harva sekka, nii iga poole tunni tagant, rääkisid üksteisele katkendlikult ja tasa mingi uudise Frankfurdist, mõne nalja või teravmeelsuse, mille oli välja mõtelnud kuulus saksa naljahammas Saphir, seejärel aga jätkasid nad lugemist kahekordistunud rahvusliku uhkusega.

Tukkusin umbes pool tundi ja ärkasin tugevast külmavärinast. Nüüd pidin ilmtingimata koju minema. Momendil aga peatas mind veel korraks tumm stseen, mis selles ruumis aset leidis. Olen juba maininud, et see vanamees oma toolil istet võttes otsekohe suunas pilgu kuhugi enda ette ega pööranud silmi enam terve õhtu vältel mujale. Olin minagi vahel sattunud selle absurdselt püsiva ja mitte midagi eristava pilgu alla: oli olnud ääretult, lausa talumatult ebamugav ning ma olin siis ikka nii ruttu kui võimalik püüdnud kohta vahetada. Nüüd oli vanamehel ohvriks keegi väike, ümar ja äärmiselt korralik, kõvaks tärgeldatud kõrge kraega ja punase näoga sakslane. Nagu hiljem teada sain, oli see keegi Adam Ivanõtš Schultz, Riiast sissesõitnud kaupmees ja Mülleri hea sõber, kes aga seda vanameest ja paljusid teisigi külalisi veel ei tundnud. Mõnuga “Dorfbarbier’i” lugedes ja oma punši juues märkas ta pead tõstes äkki, et vanamehe pilk oli temale suunatud. See talle ei meeldinud. Nagu kõik “auväärsed” sakslased, oli Adam Ivanõtš väga hell ja kergesti solvuv inimene. Talle tundus imelik ja solvav, et teda nii hoolimatult ainiti vahitakse. Mahasurutud meelepahaga pööras ta oma pilgu ebaviisakalt külaliselt kõrvale, pomises midagi endamisi ja varjas end siis vaikides ajalehega. Ta ei pidanud ometi kuigi kaua vastu ning piilus juba paari minuti pärast uurivalt oma ajalehe tagant: ikka seesama ainiti vaatamine, sama abstraktne otsavahtimine. Adam Ivanõtš vaikis seegi kord. Aga kui see kõik kolmandat puhku kordus, siis sai ta vihaseks ja leidis, et tema kohus on oma väärikust kaitsta ja nii auväärse publiku ees mitte lasta maha teha ilusat Riia linna, mille esindajaks ta ennast ilmselt pidas. Kannatamatu liigutusega viskas ta ajalehe lauale, nõnda et kolksatas kepp, mille külge ajaleht oli kinnitatud, ning hakkas näost tulipunasena väikeste hõõguvate silmadega omakorda põrnitsema tüütut vanameest, leegitsedes väärikusest, punšist ja ambitsioonidest. Paistis, nagu oleksid mõlemad, nii sakslane kui ka tema vastane, püüdnud teineteist ületada oma pilgu magnetilise jõu poolest, ning oodanud, kumb neist enne häbenema hakkab ja silmad maha lööb. Ajalehekepi kolksatus ja Adam Ivanõtši iseäralik asend köitsid kõikide külastajate tähelepanu. Otsekohe loobuti senisest tegevusest ja hakati tähtsa, sõnatu uudishimuga mõlemaid vastaseid jälgima. Asi muutus lausa koomiliseks. Kuid punetava Adam Ivanõtši väljakutsuvate silmakeste magnetism läks raisku. Millestki välja tegemata jätkas vanamees vihasele härra Schultzile otsavaatamist ja kindlasti ei märganudki, et oli kõikide huviobjektiks muutunud, nagu oleks tema pea mitte maa, vaid kuu peal. Lõpuks katkes Adam Ivanõtšil kannatus ja ta prahvatas.

“Miks te vaatate mulle nõnda teravalt otsa?” hüüdis ta saksa keeles, hääl terav ja kriiskav ning näoilme ähvardav.

Vastane aga jätkas vaikimist, otsekui poleks ta küsimust mõistnud või koguni mitte kuulnudki. Adam Ivanõtš võttis nõuks vene keelt. rääkida

“Mina teilt küsima, miks teie vahite mind nii usinasti?” hüüdis ta raevunult. “Mina keisrikodas tuttav, aga teie ei ole tuttav keisrikodas!” lisas ta püsti karates.

Aga vanamees jäi täiesti liikumatuks. Sakslaste hulgast kostis pahameeleavaldusi. Lärmi peale tuli sinna ka Müller. Nähes, milles asi seisab, ja arvates, et vanamees on kurt, kummardus ta lausa tema kõrva juurde.

“Härra Schultz palus teid mitte vaatama teda usinasti,” ütles ta võimalikult valju häälega, oma kummalisele külalisele teravalt otsa vaadates.

Vanamees heitis Müllerile masinliku pilgu ning äkki ilmus tema seni liikumatule näole mingi rahutu mõtte ja ärevuse tunnuseid. Ta hakkas end kiiresti liigutama, laskus ähkides kummargile, et võtta põrandalt oma peakate, haaras selle ja kepi, tõusis toolilt ja haleda naeratusega, vaese inimese alandliku naeratusega, keda aetakse minema talle eksikombel osaks saanud kohalt, valmistus toast lahkuma. Selles vaese, abitu vanamehe alandlikus kiirustamises oli nii palju haletsemisväärilist, nii palju seda, mis teinekord lausa südant ahistab, et kõik kondiitriäris viibijad, alates Adam Ivanõtšist, otsekohe oma arvamust muutsid. Oli selge, et see vanamees ei saanud kedagi solvata, taipas ta ju iga hetk, et teda võidi siit alati välja kihutada kui kerjust.

Müller oli hea ja kaastundlik inimene.

“Ei, ei,” sõnas ta, vanamehele heasoovlikult õlale patsutades. “Teie istuma! Herr Schultz aga väga palub teid teda mitte usinasti vaatama. Tema on keisrikodas tuttav.”

Ka sellest ei saanud vaeseke aru. Hakkas veel enam sekeldama, kummardus, et tõsta üles kübarast väljakukkunud kaelarätik, vana ja auklik sinine kaelarätik. Siis hakkas ta kutsuma oma koera, kes lamas liikumatult põrandal ja nähtavasti magas raskelt, pea käppade vahel.

“Azorka, Azorka!” hüüdis ta väriseval vanakesehäälel. “Azorka!”

Azorka ei liigutanud.

“Azorka, Azorka!” kordas vanamees anuvalt ja puudutas koera kepiga, kuid see jäi oma endisesse asendisse.
1 2 3 4 >>