Ülestähendusi põranda alt
Федор Михайлович Достоевский

Ülestähendusi põranda alt
Fjodor Dostojevski

None

Fjodor Dostojevski

Ülestähendusi põranda alt

I

PÕRANDAALUNE[1 - Nii ülestähenduste autor kui ka «Ülestähendused» ise on välja mõeldud. Sellegipoolest on niisugused isikud nagu nende kirjapanija meie ühiskonnas mitte üksnes mõeldavad, vaid koguni paratamatud, kui võtta arvesse neid asjaolusid, mis meie ühiskonda üldjoontes on kujundanud. Ma tahaksin publiku silme ette tuua, nähtavamalt, kui see kombeks on, ühe äsja möödunud ajastu karakteri. Ta on tänini elava põlvkonna esindajaid. Käesolevas fragmendis, mille pealkiri on «Põrandaalune», tutvustab see isik iseennast ja oma vaateid ning püüab nagu selgitada neid põhjusi, mille tõttu ta selline on ja peabki meie keskkonnas olema. Järgmises fragmendis tulevad juba selle isiku tõelised «ülestähendused» oma mõningatest elusündmustest.]

I

Ma olen haige inimene… Ma olen tige inimene. Ebameeldiv inimene olen ma. Ma arvan, et mul valutab maks. Oma haigusest ei tea ma muide midagi, ja mul pole õieti õrna aimugi, mis mul valutab. Ma ei ravi end ega ole kunagi ravinud, kuigi ma arstiteadusest ja doktoritest lugu pean. Peale selle olen ma veel äärmiselt ebausklik, noh, vähemalt sedavõrd, et arstiteadusest lugu pidada. (Olen selleks küllalt haritud, et mitte ebausklik olla, ja ometi olen ma ebausklik.) Aga ei, puhtast tigedusest ei taha ma end ravida lasta. Teile pole see võib-olla üldse mõistetav. Noh, aga mulle on. Muidugi ei oska ma teile seletada, kellele ma antud juhul tahan oma tigedusega tuska teha; ma tean ju väga hästi, et ega ma sellega doktorite meelt hapuks ei tee, kui ma nende juures ei käi; ma tean paremini kui keegi teine, et sellega teen ma ainuüksi iseendale kurja, ja mitte kellelegi teisele. Aga ikkagi, ma ei ravi ennast, ja seda puhtast tigedusest. Maks valutab, noh, las ta siis valutab veel kõvemini!

Nii elan ma juba ammust aega – oma kakskümmend aastat. Praegu olen neljakümnene. Enne käisin ametis, nüüd enam ei käi. Ma olin tige ametnik. Ma olin jäme ja tundsin sellest lõbu. Altkäemaksu ma ei võtnud, niisiis tuli see vähemalt selle lõbuga tasa teha. (Kehv teravmeelsus, aga ma ei tõmba seda maha. Panin ta kirja, arvates, et on hästi tabav; aga praegu, kus ma ise näen, et sellest tuli ainult ilge praalimine, jätan ta meelega maha tõmbamata!) Kui laua juurde, mille taga ma istusin, tulid mingid tunnistuste mangujad, kiristasin ma nende peale hambaid ja tundsin ohjeldamatut naudingut, kui mul õnnestus kellelegi meelehärmi valmistada. Õnnestus peaaegu alati. Enamalt jaolt oli see pelglik rahvas – abipalujad, arusaadav. Kuid oli ka ässasid, ja nende hulgast ei kannatanud ma eriti üht ohvitseri. Ta ei tahtnud kuidagi alla jääda ja täristas vastikult oma mõõka. Selle mõõga pärast käis mul temaga poolteist aastat sõda. Viimaks jäin mina peale. Ta lakkas täristamast. See juhtus muide minu nooruses. Aga kas teate, härrased, mis oli peamine minu tigeduses? See’p see asi on, see ongi see kõige suurem jõledus, et ma kogu aeg, ka kõige suurema sapisuse hetkel pidin endale häbiga tunnistama, et ma pole üldse tige inimene, et ma pole isegi tigestunud, et ma hirmutan asja ees, teist taga ainult varblasi ja lepin sellega. Suu on mul vahus, aga tooge mulle mõni nukuke, andke suhkur ja tee ette, ja ma jään kohe rahule. Härdun kogunisti, kuigi ma vist hiljem iseenda peale hambaid kiristan ja häbi pärast mitu kuud unetuse all kannatan. See on juba minu moodi.

Seda ma ennist valetasin enda kohta, et ma olin tige ametnik. Valetasin tigeduse pärast. Ma lõbutsesin niisama nende abipalujatega ja selle ohvitseriga, aga sisimas ei suutnud ma kunagi tigedaks saada. Kogu aeg tajusin ma endas tohutut hulka sellele risti vastukäivaid algeid. Tundsin, et nad lausa kihavad minus, need vastakad alged. Teadsin, et eluaeg on nad minus kihanud ja minu seest välja kippunud, kuid mina ei ole lasknud, ei ole, meelega ei ole ma neid välja lasknud. Nad piinasid mind nii, et ma punastasin häbist, nad panid mind kramplema ja tüütasid mind viimaks ära – koledal kombel tüütasid! Kas teile, härrased, ei tundu, et ma teie ees nüüd juba nagu midagi kahetsen, et ma teilt midagi nagu andeks palun?.. Ma olen kindel, et just nii see teile tundub… Aga mul on muide ükskõik, ma kinnitan teile, tundugu pealegi…

Mitte ainult tigedaks – ma pole suutnud üldse millekski saada, ei heaks ega kurjaks, ei lurjuseks ega aumeheks, ei kangelaseks ega putukaks. Nüüd ma siis elan oma urkas, õrritades end tigeda ja mitte kuhugi kõlbava lohutusega, et tark inimene ei võigi tõsiselt millekski saada, ainult loll saab millekski. Jajaa, üheksateistkümnenda sajandi tark inimene peab ja on moraalselt kohustatud olema esmajoones iseloomutu olevus; iseloomuga inimene, asjamees, on aga esmajoones piiratud olevus. See on minu neljakümne eluaastaga omandatud veendumus. Ma olen nüüd neljakümneaastane, aga nelikümmend aastat – see on ju terve elu, see on ju ülim vanadus. Üle neljakümne aasta elada on sündsusetu, labane, ebamoraalne! Kes elab üle neljakümne – vastake ausalt ja avameelselt? Ma ütlen teile, kes: lollid ja lurjused elavad. Ma ütlen seda kõigile vanadele otse näkku, kõigile neile auväärsetele vanadele, kõigile neile hõbehiukselistele ja hoolitsetud vanakestele. Ütlen kogu maailmale näkku! Mul on õigus seda öelda, sest ma elan ise kuuekümneaastaseks. Seitsmekümneaastaseks elan ma! Kaheksakümneaastaseks elan ma!.. Oot-oot, las ma tõmban hinge…

Te vist mõtlete, härrased, et ma tahan teid naerma ajada? Eksite ka seekord. Ma pole üldse nii huumorimeelne inimene, nagu teile näib või nagu teile võib näida; muide, kui te nüüd kõigest sellest lobast ärritatuna (ma tunnen juba, et see ärritab teid) kavatsete mult küsida, kes ma siis õieti olen, siis ma vastan teile: üks kolleegiumiassessor. Tööl käisin ma selleks, et oleks midagi süüa (ainuüksi selleks), ja kui üks mu kaugeid sugulasi jättis mulle testamendiga kuus tuhat rubla, läksin kohe erru ja tõmbusin oma urkasse. Selles urkas elasin ma ennegi, nüüd aga tõmbusin täiesti oma urkasse. Tuba on mul vilets ja armetu, linna servas. Mu teenija on vanaeit, külast pärit, rumalusest tige, ja peale selle ta haiseb. Mulle räägitakse, et Peterburi kliima mõjub mulle pikapeale halvasti ja et minu napi varanduse juures on Peterburi elu liiga kallis. Ma tean seda, tean paremini kui kõik need kogenud ja ülitargad nõuandjad ning peavangutajad. Aga ma jään Peterburi, ma ei sõida Peterburist kuhugi! Ei sõida sellepärast… Eeh, see on ju täitsa ükskõik, kas ma sõidan või ei sõida.

Aga muide – millest üks korralik inimene kõige suurema mõnuga räägib?

Vastus: iseendast.

Noh, eks räägin siis minagi iseendast.

II

Ma tahan teile nüüd nimelt selgitada, kas see meeldib teile, mu härrased, või ei, miks ma pole suutnud isegi putukaks saada. Teatan teile pidulikult, et ma olen sada korda tahtnud putukaks saada. Aga isegi see au pole mulle osaks saanud. Vannun teile, härrased, et liiga arenenud eneseteadvus on haigus – tõeline ja tõsine haigus. Inimese igapäevaseks tarviduseks oleks enam kui küll täitsa tavalisest inimteadvusest, see on pool või isegi veerand sellest portsjonist, mis on langenud meie õnnetu üheksateistkümnenda sajandi haritlase osaks, kes pealegi elutseb veel oma kahekordseks õnnetuseks Peterburis, mis on kõige abstraktsem ja ebaorgaanilisem linn tervel maakeral. (Linnu on orgaanilisi ja ebaorgaanilisi.) Piisaks näiteks täiesti sellisestki teadvusest, millega elavad kõik niinimetatud otsemõtlevad inimesed ja asjamehed. Vean kihla, te mõtlete nüüd, et ma kirjutan seda kõike praalimishimust, et teravmeelitseda asjameeste üle, ja et ma halvamaitselisest praalimisest täristan veel mõõkagi nagu see mu ohvitser. Aga, härrased, kes hakkab siis omaenda haigustega edvistama või koguni praalima?

Muide, mis ma ajan: kõik teevad seda; haigustega just edvistataksegi, ja mina võib-olla rohkem kui teised. Pole mõtet vaielda: minu vastuväide oli totter. Kuid siiski olen ma kindlalt veendunud, et mitte ainult ülemäärane teadvus, vaid igasugune teadvus üldse on haigus. Ja selle juurde ma jään. Ent jätame selle hetkeks kõrvale. Öelge mulle parem üht asja: millest see tuleb, et just siis, jah, just neil hetkil, kus mu teadvus oli ülimalt, kuni finessideni aldis «kõigele kaunile ja ülevale»[2 - Vihje Immanuel Kanti traktaadile «Kaunist ja ülevast». See väljend oli 30-40-ndate aastate vene kriitikute artiklites laialt kasutusel. Toim.], nagu meil omal ajal ikka öeldi, et mu teadvus just siis nagu kiuste lakkas, ja ma tegin hoopis kõige näotumaid tegusid, selliseid, mida nojah, ühe sõnaga, mida küll vist kõik teevad, ent mida mina nagu kiuste tegin juhtumisi just siis, kui ma olin ülimalt teadlik, et neid ei tohiks kuidagi teha? Mida teadlikumaks ma headusest ja kõigest sellest «kaunist ja ülevast» sain, seda sügavamale oma mudasse ma vajusin ja seda võimelisem ma olin sinna täiesti uppuma. Ent peamine oli see, et see kõik nagu ei olnud minu puhul juhuslik, vaid justkui pidigi nõnda olema. See oli justkui minu kõige normaalsem olek ja mitte midagi haiguslikku või rikutut, nii et ma viimaks enam ei katsunudki selle rikutusega võidelda. Lugu lõppes sellega, et ma hakkasin juba peaaegu uskuma (aga võib-olla uskusingi), et küllap see on tõesti minu normaalne olek. Aga esiotsa, aga algul – kui piinarikas see võitlus mulle oli! Ma ei uskunud, et teistegagi võib see nõnda olla, ja seepärast varjasin ma seda eluaeg eneses nagu saladust. Ma häbenesin seda (võib olla, et häbenen praegugi); ma jõudsin niikaugele, et tundsin vahel pisukest ebanormaalset kõlvatut salanaudingutki – jõuda mõnel jäledal Peterburi-ööl oma urkasse ja saada sellest teravdatult teadlikuks, et näe, tänagi sain jälle jõledusega hakkama, et tehtut ei saa enam kuidagi olematuks teha, ja siis järada iseennast selle eest salaja, närida ja pureda oma seesmust niikaua, kuni minu kibedus muutub lõpuks neetult ja patuselt magusaks ning lõppude lõpuks tõeliseks ja selgeks naudinguks. Jah, naudinguks, just naudinguks! Selle juurde ma jäängi. Ja selleks ma üldse hakkasin rääkima, et ma tahan täpselt teada: kas ka teistel on selliseid naudinguid? Las ma seletan teile: antud nauding tekkis nimelt alanduse liiga selgest teadmusest, sellest, et sa tunned ennast juba isegi viimases ummikus olevat, tunned, et see on kole, aga et see ei saa kuidagi teisiti olla, et sul ei ole enam pääsu, et sa ei saa enam teistsuguseks inimeseks, et kui sul olekski veel aega ja usku ennast millekski muuks ümber teha, siis sa arvatavasti ise ei tahakski ennast ümber teha, ja kui tahaksidki, ei teeks sa ikkagi midagi ära, sest tegelikult pole vististi olemaski midagi niisugust, milleks ennast teha. Aga peaasi ja lõppude lõpp on see, et kõik see toimub teravdatud teadvuse normaalsete ja põhiliste seaduste kohaselt ja inertsi põhjal, mis otseselt nendest seadustest johtub; ja järelikult pole võimatu mitte ainult midagi ümber teha, vaid üleüldse midagi teha. Teravdatud teadvuse tõttu saad sa näiteks teada, et jah, tõesti, sa oled lurjus – justkui oleks see lurjusele mingi lohutus, kui ta ka ise tunnetab, et ta tõesti lurjus on. Aga aitab sellest… Eeh, rääkisin küll pikalt-laialt, aga mis siis nüüd ära seletatud sai?.. Millega seletada antud naudingut? Küll ma seletan! Ma viin selle asja ikkagi lõpuni! Selleks ma ju sule üldse kätte võtsin…

Ma olen näiteks õudne enesearmastaja. Ma olen hell ja kergesti haavuv nagu mõni küürakas või kääbus, ent ometi on mu elus olnud ka selliseid hetki, et kui keegi oleks mulle kõrvakiilu andnud, oleksin ma selle üle isegi rõõmus olnud. Ma räägin tõsiselt: usutavasti oleksin ma sellestki osanud omamoodi naudingut leida, meeleheitenaudingut muidugi, aga meeleheitest tulevadki kõige põletavamad naudingud, eriti siis, kui sa oled absoluutselt teadlik oma olukorra väljapääsmatusest. Ja selle kõrvakiilu puhul muserdab sind just nimelt teadmus sellest, kuidas sind pihuks ja põrmuks tehti. Ükskõik, mispidi seda asja ei arutaks, ikka tuleb välja peamine: alati olen esmajoones mina kõiges süüdi, ja mis kõige ülekohtusem – süüdi ilma süüta, nii-öelda loodusseaduste põhjal. Süüdi esiteks sellepärast, et ma olen kõigist, kes mind ümbritsevad, targem. (Ma olen kogu aeg pidanud end targemaks kõigist, kes mind ümbritsevad, ja nii mõnigi kord seda koguni häbenenud, uskuge või mitte. Igatahes olen ma eluaeg maha vahtinud, julgemata inimestele otse silma vaadata.) Süüdi lõpuks veel sellepärast, et kui mul olekski suuremeelsust, piinaks mind seda rohkem teadmus selle omaduse täielikust kasutusest. Ma ei oskaks küll oma suuremeelsusega midagi peale hakata: ei andestada – sest võib-olla tegi lööja mulle ülekohut loodusseaduste kohaselt, ja loodusseadustele ei saa andeks anda, ega unustada, sest olgu pealegi mängus loodusseadused, – aga solvav on see ikkagi. Lõpuks, kui ma ei tahaks üldse olla suuremeelne, vaid ihkaksin solvajale hoopis kätte maksta, siis ei suudaks ma ometi kellelegi midagi kätte maksta, sest tõenäoliselt ei hakkaks ma midagi tegema isegi mitte siis, kui ma seda suudaksin. Mispärast ma ei hakkaks? Sellest tahaksin ma mõni sõna eraldi rääkida.

III

Kuidas toimivad näiteks need inimesed, kes oskavad enda eest kätte maksta ja üleüldse enda eest seista? Kui neid valdab, ütleme, kättemaksutung, siis lakkab sel ajal kõik muu nende olemuses peale selle tungi. Niisugune saks muudkui tormab otse oma eesmärgi poole justkui marus pull, pea maas, ja ainuüksi müür suudab teda peatada. (Muuseas, müüri ees vannub niisugune saks, see tähendab otsemõtlev inimene või asjamees, ausalt alla. Müür ei tähenda talle vastuseisu nagu meile, mõtlevatele ja järelikult mitte midagi tegevatele inimestele, see pole talle ettekääne teelt kõrvale pöörata, ettekääne, mida meiesugune tavaliselt küll ise ei usu, aga millest ta alati suure rõõmuga kinni haarab. Ei, tema vannub täiesti ausalt alla. Müür on tema jaoks midagi rahustavat, moraalselt vabastavat ja lõplikku, küllap koguni midagi müstilist… Ent sellest edaspidi.) Nojah, just sellist inimest pean ma tõeliseks, normaalseks inimeseks, sellisena on tahtnud teda näha õrn emake loodus, kui ta tema armastusväärselt ilmale tõi. Ma kadestan niisugust inimest hullupööra. Ta on loll, ma ei vaidle vastu, aga kust te teate, võib-olla peabki normaalne inimene loll olema? Võib-olla on see isegi väga tore? Ja seda enam olen ma veendunud oma nii-öelda oletuse õigsuses, et kui me võtame näiteks normaalse inimese antiteesi, see tähendab teravdatud teadvusega inimese, kes pole muidugi looduse rüpest tulnud, vaid retordist (see on juba peaaegu müstitsism, härrased, aga ma olen valmis sedagi oletama), siis peab see retordi-inimene oma antiteesi ees vahel nii täielikult alla vanduma, et hakkab iseennast kõige oma teravdatud teadvusega pidama hiireks, ja mitte inimeseks. Olgu teravdatud teadvusega hiir, aga ikkagi hiir, teine aga on inimene ja järelikult… jne., jne. Ja peaasi: ta ise, tema ise peab end hiireks, keegi ei nõua talt seda; ja see on oluline punkt. Vaadakem nüüd selle hiire käitumist. Oletame näiteks, et ka temale on liiga tehtud (talle tehaksegi peaaegu alati liiga) ja et ka tema tahab kätte maksta. Eks tigedust korju temasse ehk rohkemgi kui mõnesse l’homme de la nature et de la verite’sse.[3 - prantsuse k. – loomulikkuse ja tõe inimene. Moonutatud tsitaat Jean-Jacques Rousseau «Pihtimusest», kus Rousseau kirjutas: «Je veux montrer a` mes semblables un homme dans toute la verite de la nature; et cet homme – ce sera moi.» (Ma tahan oma ligimestele näidata inimest kogu tema loomutruuduses ja see inimene olen mina.) Toim.] Vastik, madal iha tasuda solvajale sama mõõduga kriibib ehk veel jälgimalt tema südant kui l’homme de la nature et de la verite’l, sest l’homme de la nature et de la verite näeb kättemaksus oma kaasasündinud rumaluse tõttu puhast õigluseakti, hiir aga oma teravdatud teadvusega ei näe siin mingit õiglust. Asi jõuab siis viimaks tegutsemiseni, kättemaksuaktini. Vaene hiir on nüüd jõudnud peale selle ühe, esialgse jõleduse kuhjata enda ümber ilmatu hulga uusi jõledusi – probleeme ja kõhklusi, ühest probleemist hargneb nii palju teisi, lahendamatuid probleeme, et paratamatult tulvab tema ümber kokku mingi saatuslik soga, mingi haisev pori, mis koosneb tema enda kõhklustest, afektidest ja kõigele lisaks veel süljelarakatest, mis sajavad talle pähe otsemõtlevate asjameeste suust, kes kohtunike ja diktaatorite eestseisusena pidulikult tema ümber seisavad ja kurgupõhjast naerda möirgavad. Mõistagi ei jää hiirel muud üle kui kõige peale käpaga lüüa ja põlastava muigega, mille ehtsusse ta isegi ei usu, häbistatult oma urgu lipsata. Seal, oma ilges, haisvas põrandaaluses süüvib meie solvatud, läbipekstud ja väljanaerdud hiir otsekohe külma, mürgisesse ja, mis peaasi, eluaegsesse tigedusse. Nelikümmend aastat ühtejärge meenutab ta viimse kui häbiväärse üksikasjani oma alandust ja lisab iga kord omalt poolt veelgi häbiväärsemaid üksikasju juurde, tigedalt õrritades ja ärritades iseennast omaenda fantaasiaga. Endal on tal oma fantaasia pärast häbi, ent ikkagi tuletab ta kõike uuesti meelde, võtab kõik uuesti läbi, luuletab olematuid asju kokku – ettekäändel, et ka see oleks võinud juhtuda, – ega andesta endale midagi. Küllap ta hakkab kättegi maksma, ent seda jupikaupa, pisiasjades, nurga tagant, inkognito, uskumata ise oma kättemaksu õiglusse ja tagajärjekusse ning teades ette, et kõigi nende kättemaksukatsete pärast kannatab ta ise sada korda rohkem kui see teine, kellele ta kätte maksab, see aga vististi ei liiguta kõrvagi. Surisängis tuleb talle jälle kõik meelde koos aja jooksul kogunenud protsentidega ja… Aga vaat just see külm, jäle poolmeeleheide ja pooluskumine, see teadlik iseenese murrematmine, kogu see neljakümneaastane põrandaalune elu, see suure vaevaga loodud ja ometi mõnevõrra kaheldav väljapääsmatus, kogu see sisimasse sööbinud rahuldamata ihade mürk, see kõhkluste ning lõplikult tehtud ja hetke pärast kahetsetud otsuste palavik – kõik see kokku moodustabki selle kummalise naudingu essentsi, millest ma ennist rääkisin. Ta on niivõrd subtiilne, vahel niivõrd teadvusele kättesaamatu, et tsipake piiratud inimesed või isegi lihtsalt tugevate närvidega inimesed ei mõista sellest mõhkugi. «Ehk ei mõista seda needki,» lisate teie omalt poolt irvitades, «kes pole kunagi kõrvakiile saanud,» – ja teete sel moel viisaka vihje, et võib-olla on mullegi elus kõrvakiile antud, ja seepärast ma räägingi nagu asjatundja. Vean kihla, et just seda te mõtlete. Ent rahunege, härrased, ma pole kõrvakiile saanud, kuigi mul on täiesti ükspuha, mida te sellest arvate. Võib-olla ma hoopis kahetsen, et ma ise olen oma elu jooksul liiga vähe kõrvakiile jaganud. Kuid aitab, mitte sõnagi enam sellest teile ääretult huvipakkuvast teemast.

Jätkan parem rahulikult juttu tugevate närvidega inimestest, kes ei mõista naudingute teatavat rafineeritust. Need härrased, kes mõnel muul juhul näiteks küll möirgavad kõigest kõrist nagu härjad, toogu see neile pealegi teab kui suurt au, muutuvad aga, nagu ma juba ütlesin, võimatuse ees otsekohe taltsaks. Võimatus – eks ole see kivimüür? Mis kivimüür? Noh, teadagi, loodusseadused, loodusteaduste järeldused, matemaatika. Kui sulle näiteks kord juba ära tõestatakse, et sa oled ahvist arenenud, siis ära kirtsuta nina, võta asja nii, nagu ta on. Kui sulle kord juba ära tõestatakse, et üks kübeke sinu isiklikku rasva peab sulle tegelikult kallim olema kui sada tuhat sinutaolist olevust ja et selle tulemusena leiavad ühel hoobil lahenduse kõik niinimetatud voorused ja kohustused ja muud sonimised ja eelarvamused, siis võtagi seda nõnda – pole midagi parata, sest kaks korda kaks on matemaatika. Ja katsuge vastu vaielda!

«Halastage,» kisendatakse sulle. «Ei saa ometi vastu hakata, sest kaks korda kaks on ju neli! Loodus ei hakka teilt luba küsima: tal pole asja teie soovidega või sellega, kas tema seadused meeldivad teile või ei meeldi. Teie kohus on teda võtta nii, nagu ta on, ja järelikult ka kõiki tema resultaate. Müür ongi seega müür… jne., jne.» Issand jumal, mis puutuvad minusse loodusseadused ja aritmeetika, kui need seadused ja kaks-korda-kaks-on-neli mulle millegipärast ei meeldi? Arusaadavalt ei hakka ma oma pead müüri vastu puruks peksma, kui mul tõesti pole jõudu seda müüri purustada, aga ma ei lepi temaga veel lihtsalt sellepärast, et ta on kivimüür ja mul pole küllalt jõudu.

Just nagu oleks see kivimüür tõepoolest rahustav asi ja kätkeks tõepoolest teab millist rahusõnumit üksnes sellepärast, et kaks korda kaks on neli. Oh seda totruste totrust! Iseasi on kõike mõista, kõigest teadlik olla, kõigist neist võimatustest ja kivimüüridest, ja ometi mitte leppida ühegi võimatuse ega kivimüüriga, kui leppimine sulle jäle on; jõuda täiesti paratamatute loogiliste kombinatsioonide teel täiesti vastikute järeldusteni ikka selsamal teemal, et kivimüürigi puhul oled justkui sina ise süüdi, kuigi teiselt poolt on jälle ilmselge, et pole sa milleski süüdi; ja kõige selle pärast tummas jõuetuses hambaid kiristades iharalt inertsusse tarduda, mõlgutades selle üle, et õigupoolest pole sul kellegi peale tigegi olla – objekti ei leia, ja võib-olla ei leita seda kunagi, et see kõik on pettus, sohitegemine, valemäng, et see kõik on lihtsalt üks soga – ei tea, mille või kelle pärast; ent vaatamata kõigele sellele teadmatusele ja valemängule, on sul ikkagi valus, ja mida rohkem sulle on teadmata, seda valusam on!

IV

«Ha-ha-haa, nii te hakkate veel lõpuks hambavalustki naudingut otsima!», hüüate teie naerulagina saatel.

Aga miks mitte, ka hambavalus on oma nauding, vastan mina. Ma tean, et on, mul valutasid hambad kuu aega järjest. Sel juhul muidugi ei tigetseta tummalt, vaid oiatakse; aga see oigamine pole siiras, see oigamine on täis salaõelust, ja salaõeluses see asi ongi. Just selles oigamises väljendubki kannataja nauding; kui ta sellest naudingut ei tunneks, poleks ta üldse oigama hakanud. See on hea näide, härrased, ja ma arendan seda edasi. Selles oigamises väljendub kõigepealt teie valu täielik eesmärgitus, mis inimese teadvust alandab, looduse täielik seaduspärasus, millele te muidugi mõista sülgate, aga mille tõttu ikkagi kannatate teie, ja mitte loodus. Selles väljendub teadmus, et vaenlast teil ei ole, aga valu on ometi olemas; teadmus, et te olete kõikvõimalikest Wagenheimidest[4 - tol ajal tuntud Peterburi hambaarstid. Toim.] hoolimata täiesti orjuslikus sõltuvuses oma hammastest, et kui keegi tahab, siis lakkab teie hambavalu, aga kui ei taha, siis kestab valu veel kolm kuud; ja et lõpuks, kui te sellega ometi rahul ei ole, vaid protesteerite, siis ei jää teile mingit muud eneselohutust kui iseennast läbi kolkida või end aina valusamini vastu oma müüri peksta, ja see on kõik. Noh, ja just sellest verisest ülekohtust, sellest teab kelle irvitamisest teie üle saabki siis alguse nauding, mis jõuab mõnikord ülima iharuseni. Palun, härrased, kuulake kunagi ise mõne üheksateistkümnenda sajandi arenenud inimese hambavalus oigamist, ütleme, teisel või kolmandal päeval pärast valu algust, kus ta hakkab hoopis teisiti oigama, kui ta esimesel päeval oigas, niisiis mitte enam lihtsalt selle tõttu, et hammas valutab, mitte nii nagu mõni lihtlabane mats, vaid nii nagu kultuuri ja Euroopa tsivilisatsiooni nuusutanud inimene, «oma pinnasest ja rahvalikest juurtest irdunud inimene,» nagu nüüd öeldakse. Tema oigamine muutub kuidagi jäledaks, vastikult tigedaks ja kestab ööd-päevad läbi. Ise ta teab küll, et oigamine talle mingit kasu ei too; teab paremini kui kõik teised, et ta sellega ainult endal ja teistel asjata närve kruvib ja sööb; teab sedagi, et publik, kelle pärast ta ponnistab, ja kogu perekond kuulavad teda juba jälestusega, nad ei usu teda krossi eestki ja teavad sisimas, et ta võiks teisiti, lihtsamalt oiata, ilma rulaadideta ja ilma veiderdamiseta, aga et ta vigurdab nõnda puhtast tigedusest ja salaõelusest. Ja just kõige selle teadmises ning häbiväärsuses peitubki iharus. «Ah nii, või mina häirin teid, söön teil hinge seest, ei lase majas kellelgi magama jääda? Just, pole teil vajagi magada, saate teiegi kogu aeg tunda, et mul valutavad hambad! Nüüd ei ole ma teie silmis enam see kangelane, kellena ma varem püüdsin näida, vaid lihtsalt ilge inimene, chenapan[5 - prantsuse k. – lurjus, huligaan, närukael. Toim.]. Las olla! Mul on hea meel, et te mind lõpuks läbi nägite. Teil on kole kuulata minu vastikut oigamist? Las olla kole, kohe lasen veel vastikuma rulaadi kuuldavale…» Kas te siis nüüd ka veel aru ei saa, härrased? Jah, nähtavasti on selleks vaja kõrgemat arenguastet ja eneseteadvust, et selle iharuse kõiki keerde mõista! Te naerate? Väga rõõmustav! Minu naljad, härrased, on muidugi halvamaigulised, konarlikud, segased ja mitte kuigi enesekindlad. Aga see tuleb sellest, et ma endast ise lugu ei pea. Kas eneseteadvusega inimene saabki üldse endast mingil määral lugu pidada?

V

Jah, kuidas võib küll niisugune inimene endast mingil määral lugu pidada, kes üritab isegi omaenda alandusest naudingut leida? Ma ei räägi seda praegu mitte teeseldud kahetsuse ajel. Ja ma pole üldse kunagi kannatanud sellist kahetsemist nagu: «Andke andeks, isake, ma enam ei tee!» – mitte sellepärast, et ma poleks olnud suuteline seda ütlema, vaid vastupidi, võib-olla just sellepärast, et ma olen olnud selleks liigagi suuteline, ja kuidas veel! On olnud juhuseid, kus ma endale justkui meelega jala taha panin, ilma et mul oleks vähimatki süüd olnud. See on juba tõeline jõledus. Sealjuures läksin ma pealegi veel härdaks, kahjatsesin, valasin pisaraid ja muidugi tüssasin iseennast, olgugi et ma üldse ei teeselnud. Lihtsalt süda tegi selliseid vastikuid tükke. Siin ei saanud isegi loodusseadusi süüdistada, olgu küll, et just loodusseadused on mulle pidevalt ja kõige rohkem elus liiga teinud. Jälk on seda kõike meenutada, ja jälk oli see ka siis. Sest küllap ma juba mõne minuti pärast kujutlesin tigedalt, et kõik see oli vale, vale, vastik, silmakirjalik vale – kõik need kahjatsemised ja härdumised, kõik need uuestisünni tõotused. Küsige nüüd: mispärast ma siis ennast nõnda moonutasin ja piinasin? Vastus: sellepärast, et hirmus igav oli käed rüpes istuda, see mind sundiski veiderdama. Just nõnda see oli. Pange iseennast hoolega tähele, härrased, ja te näete, et nõnda see on. Ise mõtlesin endale seiklused välja ja luuletasin oma elu kokku, et kuidagimoodi ära elada. Kui mitmel korral olen ma näiteks, noh, kas või solvunud, lihtsalt niisama, mitte millegi pärast, meelega; ise tead küll, et solvud ilma põhjuseta, et sa lihtsalt mängid solvumist, aga krutid end ometi niivõrd üles, et lõpuks solvud päris tõemeeli. Mind on niisuguste vempude viskamine eluaeg ahvatlenud, nii et lõpuks ei suutnudki ma end enam talitseda. Teine kord jälle võtsin kätte ja armusin vägisi, kahel korral koguni. Ma kannatasin tõepoolest, härrased, uskuge mind. Südamepõhjas ehk ei usugi hästi, et kannatad, naer tükib peale, aga kannatad ometi, tõeliselt, kõige tõsisemal moel; piinled armukadeduse käes, lähed endast välja… Ja seda kõike igavusest, härrased, puhtast igavusest; inertsus tahab muidu ära tappa. Sest teadvuse otsene, seaduspärane, vahetu vili on ju inertsus, see on teadlik käed-rüpes-istumine. Mainisin seda juba eespool. Kordan seda, rõhutan veel kord: kõik otsemõtlevad inimesed ja asjamehed on just sellepärast aktiivsed, et nad on juhmid ja piiratud. Kuidas seda seletada? Väga lihtsalt: oma piiratuse tõttu peavad nad käegakatsutavamaid ja teiseseid põhjusi esmasteks ning jõuavad sel kombel teistest kergemini ja kiiremini veendumusele, et nende tegevusel on vankumatu aluspõhi all, noh, sellega jäävad nad siis rahule, ja see on ju peamine. Sest selleks, et tegutsema hakata, peab eelnevalt täiesti rahul olema, et ei jääks enam mingeid kahtlusi. Noh, aga kuidas saaksin mina näiteks rahul olla? Kus on mul need esmased põhjused, millest ma tuge leiaksin, kus on aluspõhi? Kustkohast ma nad võtan? Ma harrastan mõtlemist, järelikult toob iga esmane põhjus kohe kaasa teise, veel esmasema, ja nii edasi kuni lõpmatuseni. Sest selline on iga teadvuse ja mõtlemise olemus. Eks seegi ole jälle loodusseadus. Ja mis on siis lõpuks kõige selle tagajärg? Ikka seesama. Tuletage meelde: ennist rääkisin ma kättemaksust. (Teie küll vist ei süvenenud eriti.) Seal on öeldud: inimene maksab kätte, kuna ta peab seda õiglaseks. Seega on ta leidnud esmase põhjuse, on leidnud aluspõhja, just sellesama õigluse. Niisiis jääb ta igatepidi rahule, ja järelikult on ta kättemakski rahulik ja tagajärjekas, kuna ta on veendunud, et ta ausat ja õiglast asja ajab. Mina aga selles õiglust ei näe, ei näe ka mingit muud voorust, ja järelikult, kui ma hakkan kätte maksma, siis lihtsalt tigedusest. Tigedus võiks muidugi kõigest muust üle käia, kõigist mu kahtlustest, ja seega täiesti edukalt esmast põhjust asendada, just nimelt sellepärast, et ta põhjus ei ole. Ent mis teha, kui mul pole isegi tigedust (sellest ma ennist alustasingi)? Nendesamade neetud teadvuse seaduste põhjal on mu tigedus keemiliselt lagunev aine. Vaatad lähemalt: objekt lendub, motiivid haihtuvad, süüdlast ei nähtu, ülekohus teiseneb faatumiks, millekski hambavalutaoliseks, milles keegi süüdi pole, ja järelikult ei jää jällegi muud väljapääsu kui end veel valusamini vastu müüri peksta. Noh, ja siis lööd käega, sest sa pole esmast põhjust leidnud. Aga proovi kord pimesi oma tunnetele voli anda, ilma arupidamiseta, ilma esmase põhjuseta, tõrjudes teadvuse vähemalt niigi kauaks eemale, vihka või armasta, et sa ei peaks istuma, käed rüpes. Juba ülehomme, kui mitte varem, hakkad sa ennast põlgama sellepärast, et sa iseennast tahtlikult petsid. Tagajärg: seebimull ja inertsus. Oh, härrased, võib-olla ainult sellepärast ma peangi ennast targaks inimeseks, et ma pole elus suutnud midagi alustada ega lõpetada. Las ma olen pealegi lobamokk, kahjutu, tüütu lobamokk – nagu meie kõik! Jah, mis teha, kui iga targa inimese otsene ja ainus kutsumus on lobisemine, teadlik tühi töö ja vaimunärimine?

VI

Oh, kui mu mittemidagitegemine tuleneks ainult puhtast laiskusest! Jumaluke, kuidas ma siis küll endast lugu peaksin! Peaksin sellepärast, et siis oleksin ma suuteline kas või laiskustki talletama, siis oleks mul vähemalt ükski määratletav omadus, mille olemasolus ma ise võiksin kindel olla. Küsimus: kes sa oled? Vastus: laiskvorst, ja seda oleks enda kohta ülimeeldiv kuulda. Seega oleksin ma positiivselt ära määratud, seega oleks midagi, mida võib minu kohta öelda. «Laiskvorst» – see on tiitel, see on kutseala, see on karjäär! Jah, just, ärge naerge midagi! Ma olen siis õigusega esmajärgulise klubi liige ja tegelen üksnes sellega, et ma lakkamata endast lugu pean. Ma tunnen üht isandat, kes eluaeg uhkustas Lafite’i veinide tundmisega. Ta pidas seda positiivseks omaduseks ja ei kahelnud seega kunagi oma täisväärtuslikkuses. Ta suri rahuliku või õigemini lausa triumfeeriva südametunnistusega, ja tal oli täielik õigus. Mina aga oleksin sellist karjääri teinud: ma oleksin olnud laiskvorst ja õgard, aga mitte lihtlabane, vaid näiteks selline, kes pooldab kõike kaunist ja ülevat. Kuidas see teile meeldib? Mul keerleb see juba ammust ajast peas. See «kaunis ja ülev» on neljakümne aastaga mulle küllalt kõvasti pealuusse kulunud, seda nüüd, mu praeguse neljakümne eluaasta jooksul; aga siis – ohoo, siis oleks kõik läinud teisiti! Ma oleksin endale kohe otsinud vastava tegevuse, ja nimelt – juua kauni ja üleva terviseks. Ma oleksin kinni hakanud igast juhusest, et kõigepealt oma pokaali paar pisarat tilgutada ja juua ta siis tühjaks kõige kauni ja üleva terviseks. Kõik asjad siin maailmas oleksin ma siis kauniks ja ülevaks muutnud; kõige jäledamast ja täielikumast rämpsustki oleksin ma kauni ja üleva välja otsinud. Ma oleksin olnud pisarlev nagu märg käsn. Näiteks on mõni kunstnik maalinud Gay maali[6 - Mõeldud on N. Gay maali «Püha õhtusöömaaeg», mille kohta Dostojevski «Kirjaniku päevikus» on kirjutanud: «Härra Gay maalis on väljendust leidnud võlts ja eelarvamuslik idee, ja valelikkuse tõttu ei saa ükski võltsing realism olla.» Toim.]. Ja kohe joon ma kunstniku terviseks, kes Gay maali maalis, sest ma armastan kõike kaunist ja ülevat. Mõni autor kirjutab «nagu kellelegi meeldib»[7 - Vihje N. Štšedrini artiklile «Nagu kellelegi meeldib» («Sovremennik» 1863, nr. 7). Toim.]; kohe joon ma selle ükskõik kellele meeldija terviseks, sest ma armastan kõike «kaunist ja ülevat». Vastutasuks nõuan ma lugupidamist enda vastu ja hakkan taga kiusama igaüht, kes minu vastu lugupidamist üles ei näita. Elan rahulikult, suren triumfeerides – küll see oleks tore, imetore! Ja vägeva vatsa oleksin ma endale ette kasvatanud, kolmekordse lottlõua soetanud, sandelpunase nina välja aretanud, et iga vastutulija oleks mind nähes võinud öelda: «Puhas pluss! Tõeline positiiv!» Võtke, kuidas tahate, härrased, aga meie negatiivsel ajal oleks selliseid hinnanguid ülimeeldiv kuulda.

VII

Ent kõik need on vaid kuldsed unistused. Oo, öelge mulle, kes kinnitas esimesena, kes kuulutas esimesena välja, et inimene teeb jõledusi ainuüksi sellepärast, et ta ei tea, mis on tema tõeline kasu, aga et kui teda valgustataks ja näidataks talle kätte tema tõeline, normaalne kasu, siis lakkaks ta otsekohe jõledusi tegemast, muutuks otsekohe heaks ja üllaks inimeseks, sest olles valgustatud ja mõistes oma tõelist hüvangut, hakkaks ta just headuses nägema omaenda kasu[8 - Dostojevski polemiseerib siinkohal N. Tšernõševskiga, kes oma artiklis «Antropoloogiline printsiip filosoofias» (1860) väidab, et: «Mõistlikud on ainult head teod; arukas on ainult see, kes on hea, ja just nimelt sedavõrd, kuivõrd ta on hea.» Toim.], ja on ju teada, et ükski inimene ei toimi tahtlikult omaenda hüvangu vastu, järelikult hakkaks ta nii-öelda paratamatult häid tegusid tegema? Oo imevat last, oo puhast, ilmsüütut lapsukest – kunas on see esiteks nii olnud, kõigi nende aastatuhandete jooksul, et inimene toimib ainuüksi oma kasu ajel?! Mida teha nende miljonite faktidega, mis näitavad selgesti, kuidas inimesed tahtlikult, see on – täiesti teades oma tõelist kasu, jätavad selle tagaplaanile ja sööstavad teisele teele, riski peale, hea õnne peale, ilma et keegi või miski neid selleks otseselt sunniks – peale selle, et nad justkui nimme ei soovi minna neile kättejuhatatud teed mööda, vaid rühivad jonnakalt, isepäiselt käia teist teed, rasket ja mõistusevastast, otsides seda peaaegu pilkases pimedas? Eks tähenda see ju tegelikult, et jonnakus ja isepäisus meeldib neile rohkem kui mis tahes kasu? Kasu! Mis on see kasu? Ja kust te võtate selle kindluse täpselt ära määrata, milles inimlik kasu üldse seisneb? Mis siis, kui asi on hoopis nõnda, et inimlik kasu mõningal juhul võib seisneda ja koguni peab seisnema selles, et inimene teinekord endale hea asemel pigem halba soovib? Ja kui asi nõnda on, kui niisugune juhtum on võimalik, siis on kogu see põhimõte tühjaks tunnistatud. Mis teie arvate, kas on niisuguseid juhtumeid? Te naerate; naerge pealegi, härrased, aga vastake siiski: kas meil on inimlikkudest kasudest päris õiget ülevaadet? Kas pole seesuguseidki, mida pole paigutatud ja mida ei saagi paigutada mingisse kategooriasse? Sest teie, härrased, niipalju kui mina tean, võtate kogu oma inimlike kasude registri aritmeetilise keskmisena statistilistest arvudest ja majandusteaduse valemitest. Sest teie kasud on: heaolu, jõukus, vabadus, rahulik elu ja nõnda edasi, ja nõnda edasi; nii et inimene, kes astuks näiteks avalikult ja täie teadmisega kogu selle registri vastu, oleks teie arvates, noh, ja muidugi ka minu arvates obskurant või püstihull, eks ole? Aga siiski on see imelik: millest see tuleb, et kõik need statistikud, tarkpead ja inimsoo armastajad unustavad inimlike kasude loetlemisel ühe kasu alati ära? Isegi arvesse ei võeta teda sel kujul, nagu peaks võtma, ja ometi sõltub sellest kogu arvestus. See poleks ju suur õnnetus – eks võtame ta siis, selle kasu, ja kanname nimekirja. Aga see’p see häda on, et see isevärki kasu mingisse kategooriasse ei passi, ühtegi nimekirja ei sobi. Mul on näiteks üks semu… Ah jaa, härrased, teilegi on ta ju semu; kellele, kellega ta siis semu ei oleks! Kui sel härral midagi teoksil on, kannab ta teile otsemaid ilukõneliselt ja selgesõnaliselt ette, kuidas seda asja tõe ja mõistuse seaduste järgi teha tuleb. Veelgi enam: innustunult ja hingestatult räägib ta teile tõelistest, normaalsetest inimlikest kasudest, sarkastiliselt sõitleb ta lühinägelikke lollpäid, kes ei taipa omaenda kasu ega mõista vooruse tõelist väärtust; ja – täpipealt veerand tunni pärast, ilma igasuguse ootamatu, kõrvalise ajendita, vaid just nimelt mingi seesmise impulsi tõttu, mis on kõigist tema kasudest tugevam, viskab ta hoopis teist sorti viguri, see on: toimib avalikult selle vastu, mida ta ise äsja kõneles – nii mõistuse seaduste kui ka omaenda kasu vastu, noh, ühe sõnaga, kõige vastu… Hoiatan ette, et minu semu on koondkuju, ja sellepärast on siiski raske teda isiklikult süüdistada. See’p see ongi, härrased, kas ei eksisteeri päris tõeliselt midagi seesugust, mis on peaaegu igale inimesele kallim kui tema kõige suurem kasu, või siis (et mitte loogikat ignoreerida) on olemas üks selline kõige kasulikum kasu (just see, mis ikka ära unustatakse, see, millest oli praegu juttu), mis on kõigist muudest kasudest olulisem ja kasulikum ja mille pärast inimene on vajaduse korral valmis astuma kõigi seaduste vastu, niisiis mõistuse, au, rahu ja heaolu vastu – ühe sõnaga, kõigi kaunite ja kasulike asjade vastu, et saavutada ainult seda põhilist, kõige kasulikumat kasu, mida ta kõigest kallimaks peab.

«Nojah, niisiis on ikkagi kasud mängus,» ütlete teie vahele. Lubage, kohe selgitame, asi pole ju sugugi kalambuuris, vaid selles, et see kasu just selle poolest silma hakkab, et ta pidevalt kõik meie kategooriad tühjaks teeb ja kõik süsteemid, mida inimsoo armastajad inimsoo õnne nimel kokku seavad, purustab. Ühe sõnaga, rikub kõik ära. Ent enne kui ma nimetan teile selle kasu, tahan ma iseennast kompromiteerida ja teatan seepärast jultunult, et kõik need kaunid süsteemid, kõik need teooriad, mis inimsoole tema tõelist, normaalset kasu niimoodi selgitavad, et inimsugu seda kasu taga ajades paratamatult heaks ja üllaks muutub, – kõik see on minu arvates olnud siiamaani tühipaljas logistika! Just nimelt logistika! Sest möönda seda teooriat kogu inimsoo uuendamisest tema enda kasude süsteemi läbi on minu arvates peaaegu niisama hea… kui, noh, möönda näiteks koos Buckle’iga[9 - Jutt on H. T. Buckle’i «Inglismaa tsivilisatsiooni ajaloost» (1857-1861). Toim.], et inimloomus leebub tsivilisatsiooni mõjul ning muutub järelikult vähem verejanuliseks ja vähem sõjakaks. Loogiliselt paistab ta selle tõestamisega toime tulevat. Ent inimene ihaleb niivõrd süsteemi ja abstraktseid järeldusi, et ta on valmis sihilikult tõde moonutama, on valmis sulgema silmad ja kõrvad, et aga oma loogikat õigustada. Sellepärast ma toongi selle näite, et see on tavatult ere näide. Vaadake ringi: veri voolab ojana – ja veel üpris lõbusal moel, justkui šampus. Võtke kogu see meie üheksateistkümnes sajand, millal elas ka Buckle! Võtke kõik need Napoleonid – nii suur kui praegune![10 - Napoleon III, kes valitses Prantsusmaad «Ülestähenduste» kirjutamise ajal. Toim.] Võtke Põhja-Ameerika – see igaveseks sõlmitud liit![11 - Vihje Ameerika põhja- ja lõunaosariikide vahelisele kodusõjale (1861-1864). Toim.]. Võtke lõpuks see karikatuurne Schleswig-Holstein[12 - 1863-64. a. käis ühelt poolt Taani ja teiselt poolt Austria ning Preisi vahel Schleswigi ja Holsteini hertsogiriikide pärast sõda. Toim.]… Mida see tsivilisatsioon siis meis leevendab? Tsivilisatsioon arendab üksnes inimeses mitmekülgsemaid tajumusi ja… muud mitte kui midagi. Aga küllap selle mitmekülgsuse arenedes jõuab inimene veel sellenigi, et hakkab verd nautima. Seda on temaga juba ette tulnudki. Kas te pole tähele pannud, et kõige rafineeritumad verevalajad on olnud peaaegu viimseni ka kõige tsiviliseeritumad isandad, kellele kõik need Attilad ja Stenka Razinid enamasti ligilähedalegi ei saa, ja kui nad ka nii eredalt silma ei torka nagu Attila ja Stenka Razin, siis just sellepärast, et neid pidevalt ette tuleb, et nad on liiga sagedane, lausa tüütult tavaline nähtus. Tsivilisatsioon on teinud inimese kui mitte verejanulisemaks, siis igatahes kindlasti vastikumalt, jäledamalt verejanuliseks kui ennevanasti. Ennevanasti nägi inimene verevalamises õigluseakti ja hukkas rahuliku südamega neid, keda tuli hukata; praegu aga – ehk me küll verevalamist jõleduseks peame, harrastame me sellegipoolest seda jõledust, ja veel suuremal määral kui enne. Otsustage ise, kumb on halvem! Kuulu järgi olevat Kleopatra (andestage see Rooma ajaloost võetud näide) armastanud kuldnööpnõelu oma orjataride rindadesse torgata ja nautinud siis nende karjeid ja valukrampe. Te ütlete, et see oli nii-öelda suhteliselt barbaarsel ajal; et ka praegune aeg on barbaarne, sest et ka praegu (jällegi nii-öelda suhteliselt) torgitakse nööpnõeltega; et kuigi inimene on nüüd juba õppinud mõnel puhul selgemini nägema kui barbaarsuse ajal, pole ta praegugi veel õppinud toimima nii, nagu mõistus ja teadused teda juhatavad. Seejuures olete te surmkindlad, et ta selle ükskord ometi selgeks õpib, niipea kui on lõplikult kadunud mõned vanad halvad harjumused ja kui terve mõistus ja teadus on jõudnud inimloomuse täiesti ümber kasvatada ning normaalsele rajale suunata. Te olete kindlad, et siis lakkab inimene ise vabatahtlikult väärteid käimast ja hoidub nii-öelda tahes-tahtmata lahkhelidest oma tahte ja oma normaalse kasu vahel. Veel enamgi: siis, nagu te ütlete, õpetab teadus inimesele (see on küll minu meelest juba luksus), et tal tegelikult pole ei tahet ega tujusid, pole kunagi olnudki, ja et ta ise pole midagi enamat kui üks klaveriklahv või väntoreli tihvt; ja et sellele kõigele lisaks on maailmas olemas veel loodusseadused, nii et kõik, mis inimene teeb, ei toimu üldse tema omal tahtel, vaid iseendast, loodusseaduste põhjal. Järelikult piisab sellest, et need loodusseadused avastatakse, siis ei pruugi inimene enam oma tegude eest vastutada ja ta elu muutub haruldaselt kergeks. Kõik inimlikud teod tuletatakse siis lihtsalt nendest seadustest, matemaatiliselt – nii nagu arvud kuni 108 000-ni logaritmide tabelis – ja kantakse kalendrisse, või veel parem – antakse välja mõni praeguste entsüklopeediliste leksikonide taoline abistav käsiraamat, kus kõik on täpselt ära loetletud ja ära nummerdatud, nii et maailmast kaoksid viimseni kõik juhused ja seiklused.

Vaat siis – seda kõike räägite ikka teie – jõuab kätte aeg uuteks majandussuheteks, mis on täitsa valmis ja samuti matemaatilise täpsusega väljaarvutatavad, nii et hoobilt kaovad kõikvõimalikud küsimused, kaovad sellepärast, et neil on olemas kõikvõimalikud vastused. Siis saab valmis kristallpalee[13 - N. Tšernõševski romaanis «Mida teha?» esineb Veera Pavlovna neljandas unenäos malmist ja kristallist palee. Toim.]. Siis… Noh, ühe sõnaga, siis lendab maa peale sinilind. Muidugi, miski ei garanteeri (seda räägin nüüd juba mina), et siis elu õudselt igavaks ei lähe (sest mis jääb siis veel teha, kui kõik on juba tabelites üleval), aga see-eest on kõik äärmiselt mõistlik. Muidugi, mida kõike igavusest välja ei mõelda! Kuldnööpnõeltega torgitakse ju samuti igavusest, aga sest poleks veel midagi. Halvem on see (seda räägin jälle mina), et heal juhul hakatakse kuldnööpnõeltest ka rõõmu tundma. Inimene on ju rumal, fenomenaalselt rumal. Või õigemini – ta pole sugugi rumal, kuid niivõrd tänamatu, et teist temasarnast pole leida. Ma ei imestaks näiteks teps, kui keset seda tulevast üleüldist mõistlikkust seisaks ühel heal päeval äkki üks džentelmen, ebaõilis, või öelgem parem, progressivaenulik ja irvitav nägu ees, paneks käed puusa ja ütleks meile kõigile: härrased, kui lükkaks õige kogu selle mõistliku kupatuse jalahoobiga ümber, lööks ta uppi – ainuüksi selleks, et kõiki neid logaritme kuradile saata ja jälle oma tobeda tahtmise järgi elada! Sellest poleks veel häda, aga paha lugu on see, et ta tingimata kohe endale jüngreid leiab, selline on inimese loomus. Ja see kõik sünnib tühisel põhjusel, mis muidu ei tasuks nagu mainimistki: nimelt sellepärast, et inimene on alati ja igal pool, ükskõik kes ta ka poleks, armastanud tegutseda nii, nagu ta on tahtnud, ja mitte sugugi nii, nagu mõistus ja kasu talle ette kirjutavad; tahta võib iseenda kasude vastaseltki, mõnikord on isegi hädatarvilik nõnda tahta (see on juba minu idee). Omaenda isikupärane vaba tahe, omaenda ükskõik kui pöörase tuju järgimine, oma fantaasia, olgu see teinekord kas või hulluseni üles piitsutatud, – see on see üks ja ainus, see äraunustatud kõige kasulikum kasu, mis ei sobi mingisse kategooriasse ja mille tõttu kõik süsteemid ja teooriad kokku varisevad. Kust need tarkpead selle siis võtavad, et inimese tahtmised peavad olema just normaalsed ja mingil moel vooruslikud? Mille põhjal nad nii kindlalt kujutlevad, et inimese tahtmised peavad tingimata olema mõistlikult kasulikud? Inimene tahab ainult oma tahtmistes suveräänne olla, ükskõik mida see suveräänsus ka maksma läheks ja mis tagajärjed sel oleksid. Noh, ja see tahe on kurat teab mis…

VIII

«Ha-ha-haa – seda tahet ei ole ju tegelikult olemas,» hüüate teie naerulagina saatel vahele. «Teadus on kaasajal inimese lahkamisega nii kaugele jõudnud, et me teame juba praegu, mis määral see tahe ja niinimetatud tahtevabadus on lihtsalt…»

Pidage, pidage, härrased, sellest ma just tahtsingi rääkima hakata. Aga ma pean tunnistama, et ma kohkusin korraks ära. Pidin just kuulutama, et see tahe on kurat teab mis asjaoludest sõltuv ja et see võib-olla – ja siis tuli mul see teadus meelde, jumal tänatud, ja ma… jäin korraks toppama. Ja siis võtsite teie mul sõna suust. Sest tegelikult, jah, kui kunagi tõepoolest leitakse kõigi meie tahtmiste ja tujude valem, leitakse see, millest nad sõltuvad, missugustest seadustest nad tulenevad, mismoodi levivad, missuguse suuna ühel või teisel juhul võtavad, ja nii edasi ja nii edasi, leitakse niisiis tõeline matemaatiline valem, – küllap siis inimene lakkab kohe tahtmast, või õigemini lakkab päris kindlasti. Mis mõnu see on – tabeli järgi tahta? Ja vähe sellest: siis muutubki inimene tihvtiks või millekski selletaoliseks; sest mis see inimene ilma soovideta, ilma tahteta ja tahtmisteta muud on kui tihvt väntoreli rullil? Mis teie arvate – kui arvestame tõenäosust, kas see võib juhtuda või mitte?

«Hm…» arvate teie, «meie valetahtmised tulevad enamalt jaolt valesuhtumisest meie kasudesse. Sellepärast me mõnikord tahamegi puhast lollust, et me oma rumaluse tõttu näeme selles lolluses kõige kergemat teed mingi ettenähtud kasu saavutamiseks. Noh, aga kui see kõik on juba selgeks tehtud, paberil välja arvestatud (mis on väga võimalik, sest oleks ju madal ja mõttetu ette uskuda, et inimene mõningaid loodusseadusi kunagi tundma ei õpi); siis muidugi neid nõndanimetatud soove enam olla ei saa. Sest kui meie tahe ühtib kord täielikult meie mõistusega, siis kaalubki asja mõistus, ja mitte tahe, lihtsalt sellepärast, et me ei saa ju näiteks mõistust säilitades mõttetusi tahta ning täie teadmisega mõistusevastaselt talitada ja seega iseendale halba soovida… Ja kuna kõik tahtmised ja otsustused võivad tõepoolest olla väljaarvutatavad, sest küllap avastatakse kunagi ka kõik meie niinimetatud vaba tahte seadused, siis on järelikult päris tõsiselt võimalik ka midagi tabelitaolist kokku seada, nii et me tõepoolest selle tabeli järgi tahtma hakkame. Sest kui mulle näiteks kunagi välja arvestatakse ja ära tõestatakse, et ma pidin kellelegi trääsa näitama lihtsalt sellepärast, et ma seda näitamata jätta ei saanud, ja et ma pealegi pidin seda just nimelt selle sõrmega näitama, kus on siis mul see vabadus, liiati kui ma olen õpetatud mees ja mingid kursused läbi teinud? Siis saan ma ju kogu oma elu kolmekümneks aastaks ette arvutada, ühe sõnaga, kuidas see asi ka läheb, meil pole enam midagi teha, tahes tahtmata tuleb kõik omaks võtta. Ja üldse tuleb meil endale väsimatult korrata, et teataval hetkel ja teatavas olukorras ei hakka loodus meie käest luba küsima, me peame teda võtma sellisena, nagu ta on, aga mitte sellisena, nagu me teda kokku oleme fantaseerinud, ja kui me liigume tõepoolest tabeli ja kalendri poole, noh ja kas või retordi poole – mis siis parata, siis peab retordigi omaks võtma, sest muidu tuleb ta ise, omaks võtmatagi…»

Jahah, aga just siin see konks minu meelest ongi! Andke andeks, härrased, et ma kangesti filosofeerima kipun; nelikümmend aastat põranda all oldud, lubatagu mul nüüd veidi fantaseerida! Vaadake, härrased, mõistus on hea asi, selle vastu ei saa vaielda, ent mõistus on ainult mõistus ja rahuldab ainult inimese mõistuslikke potentse, tahtmises aga avaldub elu tervenisti, see on kogu inimelu, kaasa arvatud mõistus ja kõik muu enesesügamine. Ja kui ka meie elu selles oma avalduses osutub tihtipeale näruseks, siis on see ikkagi elu, ja mitte lihtsalt ruutjuure leidmine! On ju näiteks täiesti loomulik, et ma tahan elada just selleks, et rahuldada kõiki oma elupotentse, aga mitte selleks, et rahuldada ainuüksi oma mõistuslikke potentse, mis on kõigest kahekümnendik mu elupotentsidest. Mida teab mõistus? Mõistus teab ainult seda, mida ta on jõudnud teada saada (on asju, mida ta arvatavasti iial teada ei saa; see ei ole küll mingi lohutus, kuid miks mitte seda otse välja öelda?), inimloomus aga toimib tervikuna – koos kõigega, mis sinna kuulub, toimib nii teadlikult kui ka mitteteadlikult, toimib valesti, aga elab. Mul on tunne, härrased, et te silmitsete mind kahetsevalt; te kordate mulle ikka ja jälle, et haritud ja arenenud inimene, ühe sõnaga selline inimene, nagu on tulevikus ette nähtud, ei saa teadlikult midagi tahta, mis talle kasulik ei ole, et see on lihtne matemaatika. Olen täiesti päri, et matemaatika. Aga ma kordan teile sajandat korda, et ühel juhul, ühelainsal juhul võib inimene meelega, teadlikult tahta endale kas või halba, või lollust või koguni lolluste lollust – ja nimelt selleks, et tõestada oma õigust tahta kas või lolluste lollust ja et mitte olla kohustatud ainuüksi mõttekalt tahtma. Sest see lolluste lollus, see isiklik tuju, härrased, võib tegelikult meiesuguse meelest ollagi kasulikum kui kõik muu, mis maa peal olemas on, teatavatel juhtudel kindlasti. Ja erandlikult võib ta olla kõigist kasudest kasulikum ka sel juhul, kui ta toob meile ilmset kahju ja on vastuolus meie mõistuse kõige arukamate kasumäärangutega, sest vähemasti jätab ta meile alles kõige põhilisema ja kõige kallima – meie isiksuse ja meie individuaalsuse. Ja näete, on neid, kes väidavad, et see on tõepoolest inimesele kõige kallim; tahe võib muidugi, kui ta tahab, ka mõistusega kooskõlas olla, eriti kui viimast ei kuritarvitata, vaid mõõdukalt pruugitakse; see on kasulik ja mõnikord koguni kiiduväärt. Ent väga sageli ja isegi enamasti läheb tahe isekalt ja täielikult mõistusest lahku ja… ja… ja kas teate, et seegi on kasulik ja mõnikord koguni väga kiiduväärt? Oletagem, härrased, et inimene pole rumal. (Tõepoolest, seda ei saagi tema kohta öelda, kas või ainult sellepärast, et kui tema on rumal, kes siis üldse tark on?) Ent kui ta ka rumal ei ole, siis on ta ikkagi kole tänamatu! Fenomenaalselt tänamatu! Ma arvan koguni, et kõige parem inimese definitsioon on: kahel jalal kõndiv tänamatu olend. Ent see pole veel kõik; see pole veel tema peamine puudus; päris peamine puudus on tema pidev ebamoraalsus, nii pidev, et see on kestnud üleilmsest veeuputusest kuni inimsaatuste Schleswig-Holsteinliku perioodini. Ebamoraalsus, ja järelikult ka ebamõistlikkus, sest ammust ajast on teada, et ebamõistlikkus ei tulene millestki muust kui ebamoraalsusest. Heitke korraks pilk inimkonna ajaloole; noh, ja milline on pilt? Suurejooneline? Nojah, küllap ka suurejooneline: mis maksab näiteks kas või Rhodose kolosski! Ega härra Anajevski[14 - A. Anajevski – andetu sulemees, kes 50-60-ndatel aastatel oli vene ajakirjanike sagedaseks nöökimisobjektiks. Toim.] tema kohta asjata ei märgi, et ühed peavad teda inimkäte tööks, teised jälle väidavad, et ta on looduse enda loodud. Kirju? Nojah, küllap ka kirju; võtkem kas või kõigi aegade ja kõigi rahvaste sõjaväe- ning tsiviilteenistuse paraadmundrid läbi – juba see üksi nõuab hirmsat vaeva, vormifrakid aga võtavad pea täiesti kirjuks; ükski ajaloolane ei pane siin kaua vastu. Üksluine? Noh, küllap üksluinegi: muudkui kaklevad, kaklevad praegu, kaklesid enne meid ja kaklevad pärast meid – kas te ei leia, et see on isegi liiga üksluine? Ühe sõnaga, maailma ajaloo kohta klapib kõik, mis sa ütled, kõik, mis kõige haiglasemalegi kujutlusvõimele pähe tuleb. Ainult üks asi ei klapi: et see on mõistuspärane. Kohe jääks see sõna kurku kinni. Ja seejuures on siin veel kogu aeg mängus üks vigur: alatasa astub ette moraalselt puhtaid ja mõistlikke inimesi, tarkpäid ja inimsoo armastajaid, kelle eesmärgiks on elada kogu elu võimalikult moraalselt ja mõistlikult, selleks et nii-öelda ligimestele teed valgustada, tõestada oma eluga, et maa peal on võimalik moraalselt ja mõistlikult elada. Ja mis selgub? Me teame, et paljud neist armastajaist on varem või hiljem oma elu lõpul ennast reetnud ja saanud mõne naljaga hakkama, mis igakord teps mitte sündsate hulka ei kuulu. Nüüd küsin ma teilt: mis head võib siis oodatagi inimeselt – olendilt, keda on õnnistatud niisuguste kummaliste omadustega? Puistake ta üle kõigi maiste hüvedega, uputage ta kas või ülepea õnne sisse ära, nii et veel ainult mullikesi otsekui vee alt õnne pinnale pulpsatab, andke talle selline majanduslik küllus kätte, et tal üldse midagi muud teha ei jää kui magada, präänikuid süüa ja inimajaloo edasikestmise eest muretseda, – inimeseks jääb ta ikkagi, ikkagi võtab ta lihtsalt tänamatusest, lihtsalt pahatahtlikkusest jõledusi teha. Riskib seepärast präänikutestki ilma jääda ja ihkab tahtlikult kõige hukatuslikumat jama, kõige ebaökonoomsemat rumalust – ainuüksi selleks, et lisandada kogu sellele positiivsele mõistlikkusele omalt poolt hukatuslikku fantastilist elementi. Just nimelt oma fantastilisi unistusi, oma labaseimat rumalust tahab ta alal hoida – ainuüksi selleks, et iseendale kinnitada (just nagu seda nii väga vaja oleks), et inimesed on ikka veel inimesed, ja mitte klaveriklahvid, millel mängivad küll loodusseaduste endi käed, aga see mäng ähvardab nii kaugele minna, et viimaks väljaspool kalendrit midagi enam tahtagi ei tohi. Ja see pole veel kõik: isegi juhul, kui ta tõesti klaveriklahviks osutuks ning see talle matemaatiliselt ja loodusteaduslikult ära tõestataks, ei võtaks ta aru pähe, vaid teeks meelega midagi vastupidi, ainuüksi paljast tänamatusest, lihtsalt et iseendaks jääda. Ja sel juhul, kui tal vahendeid ei leidu, mõtleb ta välja hävingu ja kaose, mõtleb välja kõiksugu kannatused ja jääb ikkagi iseeneseks. Needmine käib ilma mööda ringi, aga kuna needa oskab ainult inimene (see on tema privileeg, mis teda peamiselt teistest loomadest eristab), siis saavutab ta ehk palja needmisegagi oma tahtmise, niisiis veendub tõepoolest, et ta on inimene, ja mitte klaveriklahv! Kui te ütlete, et ka seda – kaost, pimedust ja needust võib tabeli järgi ette arvestada, nii et juba see ettearvestamise võimalus ise asjade käigu peatab ja seega mõistus peale jääb, – siis teeb inimene end sel juhul meelega hulluks, et mõistust kaotada ja iseeneseks jääda! Ma usun seda, ma võin selle eest pea anda, sest kogu inimlik olemus näib tõesti ainult selles seisnevatki, et inimene peab pidevalt enesele tõestama, et ta on inimene, ja mitte väntoreli tihvt! Maksab kas või oma nahaga, aga tõestab, esineb nagu koopainimene, aga tõestab. Ja kuidas sa siis pärast kõike seda jätad selle patu tegemata ja sellega suurustamata, et seda kõike ei ole veel olemas ja et tahe oleneb veel esialgu kurat teab millest…

Te karjute mulle vahele (kui te mind üldse veel selle vääriliseks peate), et keegi pole mõelnudki mult mu tahet ära võtta; et asja püütakse ainult nii korraldada, et mu tahe iseenesest, omal tahtel minu normaalsete kasudega, loodusseadustega ja aritmeetikaga kokku langeks.

Eeh, härrased, mis oma tahe see siis enam on, kui asja aetakse tabeli ja aritmeetika poole, kui maksma hakkab ainult kaks korda kaks on neli? Kaks korda kaks on ilma minu tahtmatagi neli. Kus on siin oma tahe?!

IX

Ma teen muidugi nalja, härrased, ja tean ise ka, et ebaõnnestunud nalja, aga kõike ei maksa siiski ka naljana võtta. Võib-olla kiristan ma nalja tehes hambaid. Härrased, mind vaevavad mõned küsimused; seletage need mulle ära. Teie tahate näiteks inimest vanadest harjumustest võõrutada ja tema tahet teaduse ja kaine mõistuse nõuetele paslikuks parandada. Aga kust te üldse teate, et inimest võib, ei, koguni peab niimoodi ümber tegema, millest te järeldate, et inimese tahtmisi on nii hädasti vaja parandada? Ühe sõnaga, kust te teate, et selline parandamine inimesele tõesti kasu toob? Ja kui juba kõik ära öelda: kust te võtate nii kindla veendumuse, et inimesele on tõesti alati kasulik mitte vastu seista oma tõelistele normaalsetele kasudele, mida tagavad mõistuse ja aritmeetika argumendid, ja et see on kogu inimkonnale omane seadus? Siiani on see ju ainult teie oletus. Ütleme, et see on loogika seadus, ent võib-olla hoopiski mitte inimkonna seadus. Võib-olla te mõtlete, härrased, et ma olen hull? Lubage mul selgitada. Ma olen nõus: inimene on põhiliselt looja kalduvustega loom, kes on määratud teadlikult sihi poole püüdlema ja ehitamiskunstiga tegelema, see tähendab – igavesti ja lakkamata endale ükskõik kuhu teed rajama. Aga võib-olla just sellepärast tahabki ta mõnikord teelt kõrvale lipsata, et ta on määratud seda teed tegema, ja küllap veel sellepärast, et olgu üks ettevõtlik asjamees ka kui rumal tahes, ikkagi tuleb ta mõnikord mõttele, et see tee viib peaaegu alati ükskõik kuhu, nagu selgub, ja et peamine pole mitte see, kuhu ta välja viib, vaid see, et ta lihtsalt kuhugi läheb, et korralik inimlaps ei saaks ehitamiskunsti ignoreerides anduda hukatuslikule jõudeelule, mis, nagu teada, on kõigi pahede ema. Inimene armastab luua ja teid rajada, see on selge. Aga millest tuleb tema pöörane armastus hävingu ja kaose vastu? Vastake mulle? Selle kohta tahaksin ma küll ise veel paar sõna öelda. Kas ta mitte just sellepärast ei armastagi hävingut ja kaost (on ju selge, et ta mõnikord seda väga armastab, see on kord juba nõnda), et ta instinktiivselt kardab sihile jõuda ja ehitatavat hoonet valmis saada? Kust te teate, võib-olla armastab ta hoonet ainult kaugelt, ja üldse mitte lähedalt; võib-olla armastab ta seda ainult ehitada, aga mitte selles elada, jättes ta pärast aux animaux domestiques[15 - prantsuse k. – koduloomadele, Toim.], nagu sipelgatele, oinastele jne., jne. Jah, sipelgatel on küll hoopis teistsugune maitse. Neil on just sellelaadne imeline hoone – igavesti hävimatu sipelgapesa.


Вы ознакомились с фрагментом книги.
Приобретайте полный текст книги у нашего партнера:
Полная версия книги
всего 12 форматов