<< 1 2 3 4 5 6 7 8 9 ... 16 >>

Kuritöö ja karistus
Федор Михайлович Достоевский

«Laske olla! Mis teil asja on? Jätke! Las ta lõbutseb pisut (ta näitas moenarri poole). Mis teil sellest on?»

Politseinik ei saanud aru ja vahtis pärani silmil. Raskolnikov hakkas naerma.

«E-eh!» lausus politseinik käega lüües ja läks moenarrile ja tüdrukule järele, kuna ta Raskolnikovi vist nõdrameelseks või millekski veel halvemaks pidas.

«Viis mu kakskümmend kopikat ära,» lausus Raskolnikov üksi jäädes tigedalt. «Noh, las võtab ka sellelt ning lubab siis tüdrukul temaga minna, sellega see lõpebki… Ja milleks tükkisin mina siin aitama? Olen siis mina mõni avitaja? On mul õigus aidata? Las neelavad teineteist kas või elusalt alla – mis minul sellega asja? Ja kuidas tohtisin ma need kakskümmend kopikat ära anda. On need minu omad?»

Hoolimata nendest imelikkudest sõnadest hakkas tal ometi väga raske. Ta istus mahajäetud pingile. Ta mõtted olid laiali… Ja üldse oli tal raske sel silmapilgul ükskõik millest mõelda. Ta oleks tahtnud meelemärkuse kaotada, kõik unustada, pärast ärgata ja sootuks uuesti alustada…

«Vaene tüdruk!» ütles ta tühja pinki vaadates. «Kord ärkab ta, nutab, pärast saab ema teada… Esiteks virutab talle paar tulist, siis annab ehk vitsu, valusalt ja häbistavalt, võib-olla ajab minema… Ja kuigi minema ei aja, siis saavad Darja Frantsovnad ometi haisu ninasse ja mu tüdrukuke hakkab lipsama kord siia, kord sinna… Pärast seda läheb haiglasse (nii juhtub ikka nendega, kes elavad emade juures, on väga ausad ja tasapisi nende selja taga hullavad), noh, ja siis… siis jällegi haigla… viin… kõrtsid… ja veelkord haigla… aasta kahe-kolme pärast on sant valmis, elatud on aga kõigest üheksateistkümmend või ka ainult kaheksateistkümmend aastat… Nagu poleks ma niisuguseid näinud! Aga kuidas nad niisuguseks said? Just nõnda see sündiski… Ptüi! Aga olgu! Öeldakse, nõnda see peabki olema. Teatud protsent, öeldakse, peab iga aasta minema… kuhugi… kuradile, tähendab, et ülejäänuid värskendada ja neid mitte segada. Protsent! Tõepoolest, suurepärased sõnad: nad on nii rahustavad, teaduslikud. Öeldakse: protsent, tähendab, pole vaja rahutuks minna. Oleks mõni teine sõna, noh, siis oleks võib-olla rohkem ärritatud… Aga mis siis, kui ka Dunjake satub kuidagi protsendi hulka?.. Mitte selle, vaid teise hulka!..»

«Aga kuhu ma siis nüüd lähen?» mõtles ta äkki. «Imelik, aga millegipärast pidin ma ju kuhugi minema. Niipea kui kirja olin läbi lugenud, läksin ma kohe… Vassili saarele, Razumihhini juurde läksin ma, sinna jah, nüüd… tuli meelde. Kuid siiski – milleks? Ja kuidas lendas mõte Razumihhini juurde minna just praegu mulle pähe? See on tähelepanuväärt!»

Ta imestles enda üle. Razumihhin oli üks tema endistest ülikoolikaaslastest. Tähelepanuväärt oli see, et ülikoolis käies Raskolnikovil sõpru peaaegu ei olnudki, hoidus kõigist kõrvale, ei käinud kellegi juures ja kutsus vaevalt kedagi enda poole. Ja nii jäid varsti ka teised ise temast eemale. Ei üldistest koosolekutest, kõnelustest, vallatustest ega millestki muust võtnud ta osa. Ta tegi kõvasti, enese peale halastamata tööd ja sellepärast peeti temast lugu, kuid keegi ei armastanud teda. Ta oli väga vaene ja kuidagi kõrk ning ligipääsematu; nagu oleks ta midagi endas varjanud. Mõnedele ülikoolikaaslastele tundus, et ta vaatab neid kõiki kui lapsi, vaatab ülevalt alla, nagu oleks ta kõigist ette jõudnud – nii arenemise, teadmiste kui ka veendumuste poolest, ja et ta näeb nende veendumustes ja huvides midagi madalamat.

Kuid Razumihhiniga käis ta millegipärast läbi, ja kuigi nende vahel ei siginenud erilist sõprust, oli ta tema suhtes siiski avameelsem ja jutukam. Aga Razumihhiniga oligi võimatu teises vahekorras püsida, sest ta oli haruldaselt rõõmus, seltsiv, heasüdamlik ja lihtne noormees. Selle lihtsuse varjul peitusid niihästi hingesügavus kui ka eneseväärtus. Ta paremad sõbrad said sellest aru ja kõik armastasid teda. Ta polnud sugugi rumal, ehk küll tõepoolest mõnikord lihtsameelne. Tema välimus oli ilmekas: pikk, kõhn, habe ajamata, mustad juuksed. Mõnikord märatses ta ja tal oli rammumehe kuulsus. Ükskord öösi, kui noormehed hulgakesi jalutasid, virutas ta politseiniku ainsa hoobiga maha. Juua võis ta lõpmata, kuid võis ka ilma selleta olla; mõnikord tegi ta hulle tempe, kuid võis ka neid mitte teha. Razumihhin oli veel selle poolest tähelepanuväärne, et teda ei kohutanud kunagi mingisugused äpardused ja et nähtavasti mingisugused ebaõnnestumised ei suutnud teda maha rõhuda. Tema võis kas või katust korterina tarvitada, põrgunälga ja haruldast külma kannatada. Ta oli väga vaene ja pidas ise ennast ülal, muretsedes kuidagi tööga raha. Tema teadis tohutu palju allikaid, kust võis, iseenesestki mõista tööga, raha teenida. Ükskord ei kütnud ta kogu talve oma tuba ja kinnitas, et see on veel mõnusam, sest külmas olevat parem uni. Praegu oli ka tema sunnitud ülikoolist lahkuma, kuid mitte kauaks, sest ta oli juba astunud energilisi samme, et oma olukorda parandada, et võimalik oleks õppimist jätkata. Juba neli kuud polnud Raskolnikov tema pool käinud, Razumihhin aga ei teadnud tema korteritki. Ükskord, kaks kuud tagasi, pidid nad tänaval kohtuma, aga Raskolnikov pöördus kõrvale ja läks isegi üle tänava teisele poole, et teine teda tähele ei paneks. Ja olgugi et Razumihhin teda nägi, läks ta ometi temast mööda, et mitte sõbra rahu rikkuda.

V

«Tõepoolest, alles hiljuti tahtsin ma ju Razumihhinilt tööd paluda, et ta muretseks mulle tunde või midagi muud selletaolist…» tuli Raskolnikovil meelde, «kuid millega võiks ta mind praegu aidata? Ütleme, ta muretseb tunnid, ütleme, ta jagab minuga oma viimase kopika, kui tal see olemas on, nii et võiks isegi saapad osta ja ülikonna parandada, mis võimaldaks tundi minna… hm… Noh, aga edasi? Mis teen ma mõne viiekopikalisega? Vajan ma praegu seda? Tõepoolest naeruväärt, et ma Razumihhini juurde lähen…»

Küsimus, miks ta praegu Razumihhini juurde läks, erutas teda isegi rohkem, kui talle endale näis; rahutult otsis ta selles näilikult kõige harilikumas sammus enesele mingit kurjakuulutavat mõtet.

«Kas tõesti tahtsin ma kogu asja parandada ainult Razumihhiniga ja leidsin kõigele pääsetee Razumihhinis?» küsis ta endalt imestades.

Ta mõtles ja hõõrus oma otsaesist ja imelik, äkki, nagu kogemata, peaaegu iseenesest, tuli talle väga kauase arutamise järel veider mõte pähe.

«Hm… Razumihhini juurde,» lausus ta äkki üsna rahulikult, nagu oleks ta juba kõik lõplikult otsustanud, «Razumihhini juurde lähen ma, muidugi mõista… kuid mitte nüüd… Tema juurde lähen ma… päev pärast seda, kui see on juba teostatud ja kui kõik on juba uuel teel.»

Ja äkki ta toibus.

«Pärast seda,» karjatas ta pingilt karates, «aga kas see siis toimub? Toimub see tõesti?»

Ta jättis pingi ja läks peaaegu joostes; ta pidi ümber pöörduma, kodu poole, kuid koju minna oli äkki hirmus vastik: seal, nurgas, selles hirmsas kongis valmiski see kõik enam kui kuu aega tagasi, ja ta läks, mõtlemata, kuhu.

Närviline värin muutus kehas mingisuguseks palavikuks; ta tundis isegi külmajudinaid; niisuguse kuumusega hakkas tal külm. Peaaegu ebateadlikult, mingi sisemise paratamatuse ajel ja nagu jõudu pingutades, hakkas ta tee ääres olevaid esemeid silmitsema, otsides selles nagu suuremat meelelahutust, kuid see õnnestus tal halvasti, ikka ja jälle langes ta mõtteisse. Kui ta aga võpatades jälle pead tõstis ja ringi vaatas, siis unustas ta kohe, millest ta oli praegu mõelnud ja kust mööda tulnud.Nõnda läks ta läbi koguVassili saare,jõudisVäikese Neeva kaldale, sammus üle silla ja pöördus saartele. Rohelus ja värskus meeldisid alguses tema väsinud silmadele, mis olid harjunud linna tolmu, lubja ja päratu suurte ahistavate ning rõhuvate majadega. Siin polnud ei lämbunud õhku, haisu ega kõrtse. Kuid varsti muutusid ka need uued ja mõnusad aistingud haiglasteks ja ärritavateks.Ajuti peatus ta mõne rohelusse uppuva toreda suvila ees,ta vaatas aeda,nägi kaugel rõdudel ja astanguil nägusasti rõivastatud naisi ja aias jooksvaid lapsi. Eriti huvitasid teda lilled; neid vaatles ta kõige kauemini. Talle tulid vastu ka toredad kalessid, mees- ja naisratsanikud; uudishimulikult saatis ta neid silmadega ja unustas nad enne, kui nad silmist kadusid. Kord peatus ta ja luges oma raha üle: leidus kopikat kolmkümmend.«Kakskümmend politseinikule, kolm Nastasjale kirja eest, – tähendab, Marmeladovitele andsin eile kopikat nelikümmend seitse või viiskümmend,» mõtles ta ei tea milleks rehkendades, kuid unustas peagi, milleks ta raha taskust oli välja võtnud. Talle tuli see alles siis meelde, kui ta kusagilt toidupoest, söögimajataolisest asutisest mööda läks ja tundis,et tahaks süüa. Söögimajja sisse astunud, võttis ta klaasi napsi ja sõi peale millegagi täidetud piruka. Söömise lõpetas alles teel. Juba ammugi polnud ta napsi joonud ja sellepärast hakkas see kohe pähe, olgugi et ta ainult ühe klaasikese oli joonud. Jalad läksid tal äkki raskeks ja tal tuli kange tahtmine magada. Ta hakkas kodu poole minema; kuid jõudes Peetri saarele, peatus ta täielikus rammestuses, astus teelt kõrvale, puges põõsastikku, langes rohule ja uinus samal silmapilgul.

Haiglases olekus on unenäod sageli haruldaselt ilmekad, selged ja väga tõesarnased. Mõnikord tekib ebaloomulik pilt, kuid ümbrus ja kogu kujutelma arenemine on seejuures niivõrd tõepärane ja niisuguste peente, ootamatute ja pildi tervikule vastavate kunstiliste üksikasjadega, et ilmsi ei mõtleks sama unenägija neid kunagi välja, kuigi ta oleks Puškini või Turgenevi taoline kunstnik. Niisugused haiglased unenäod jäävad alati kauaks meelde ja avaldavad sügavat muljet vapustatud ja juba varemini erutatud inimese organismile.

Raskolnikov nägi hirmsat und. Ta nägi oma lapsepõlve oma kodulinnas. Ta on aastat seitse vana ja jalutab pühapäeval õhtu eel isaga linnast välja. Ilm on pimedavõitu, õhk lämmatav, ümbrus just samasugune, nagu ta tema mälestuses on säilinud: mälestuses on ta isegi palju enam kustunud kui praegu unes. Väike linn seisab kui peo peal, mitte ainustki puutikku; kuskil väga kaugel, silmapiiril, mustendab metsatukk. Mõni samm viimasest linna köögiviljaaiast eemal seisab kõrts, suur kõrts, mis temasse alati oli vastikult mõjunud ja isegi hirmu peale ajanud, kui ta sellest isaga jalutades oli mööda läinud. Seal oli alati hulgana rahvast, karjuti, naerdi ja sõimeldi, lauldi nii inetult ja kähisevalt ning nii sageli kakeldi, kõrtsi ümber hulkusid alati purjus ja hirmsad lõustad… Neid kohates hoidus ta isa ligi ja värises kogu kehast. Kõrtsi juurest läheb läbi külavahetee, mis on alati nii tolmune ja see tolm on alati nii must. Loogeldes läheb tee edasi ja keerab sammu kolmesaja kaugusel paremalt poolt ümber linna surnuaia. Keset surnuaeda on rohelise kupliga kivikirik, kus ta iga aasta oli korda kaks käinud isa ja ema seltsis, kui peeti hingepalvet vanaema eest, kes oli juba ammugi surnud ja keda ta kunagi polnud näinud. Alati võeti siis kaasa kutjaad valgel taldrikul, salvrätikusse mässitult, kutjaa oli aga magus ja rosinatega, mis ristina riisi sisse tipitud. Ta armastas seda kirikut, armastas tema vanaaegseid, enamjaolt ilma eheteta pühapilte, armastas vana tudiseva peaga preestrit. Vanaema haua kõrval, mis oli kivitahvliga kaetud, seisis väike haud, kus puhkas tema noorem vend, kes oli surnud kuuekuuselt ja keda ta samuti kunagi polnud näinud ega võinud seetõttu teda mäletada: kuid talle öeldi, et tal oli olnud väike vend, ja iga kord, kui ta surnuaial käis, kummardus ta väikesele hauale, suudles seda ning lõi vagalt ja aupaklikult risti ette. Ja nüüd näeb ta unes: tema läheb isaga mööda teed surnuaiale, lähevad kõrtsist mööda; ta hoiab isal käest kinni ning vaatab hirmunult kõrtsi poole. Eriline nähtus köidab ta tähelepanu: seekord oleks siin nagu mõni rahvapidu – kari nägusasti rõivastatud linnanaisi, agulieitesid, nende mehi ja igasuguseid hulguseid. Kõik on purjus, kõik laulavad; kõrtsitrepi kõrval seisab imelik vanker. See on üks neid suuri vankreid, mille ette rakendatakse suured veohobused ja millega veetakse kraami ning viinavaate. Alati armastas ta neid suuri veohobuseid vaadelda, kel olid pikad lakad, jämedad jalad, rahulik ja ühetasane samm ja kes vedasid eneste järel midagi mäetaolist, ilma et oleksid tarvitsenud eriliselt jõudu pingutada, nagu oleks neil koormaga isegi kergem kui koormata. Kuid nüüd oli imelikul viisil niisuguse suure vankri ette rakendatud väike, kõhn, võik talupoja hobusekronu, üks neist, kes – nagu ta seda oli sageli näinud – katkestavad endid mingisuguse kõrge puu- või heinakoorma ees, eriti kui koorem juhtub porri või sügavasse rööpasse kinni jääma, ja siis peksavad mehed neid piitsadega nii valusasti, valusasti, mõnikord isegi vastu nina ja silmi, temal aga on seda nii hale, nii hale pealt vaadata, peaaegu nuttki kipub peale, mispärast ema ta enamasti ikka aknalt ära viib. Kuid äkki muutub müra väga suureks: karjudes, lauldes, balalaikad käes, tulevad kõrtsist mingisugused suured purjus mehed, seljas punased ja sinised särgid, õlgadel vammused. «Istuge peale, istuge kõik peale!» karjub üks noor, paksu kaelaga ja lihava ning porgandpunase näoga mees, «kõik viin ära, istuge peale!» Kuid kohe kostavad hüüded ja naer:

«Niisugune kronu, see nüüd viib!»

«Kuule, Mikolka, on sul ikka veel arunatuke peas või: niisuke märaroju selle vankri ette rakendada?»

«Võik ajab tingimata juba kahekümne ligi, vennad!»

«Istuge peale, kõik viin pärale!» karjub Mikolka jällegi, hüpates esimesena vankrisse, kus ta ohjad võtab ja vankri etteotsa püsti seisma asub. «Matvei läks ennist kõrviga minema,» karjub ta vankril seistes, «aga see märaroju, vennad, sööb ainult mu südant: kas või löö maha teine, asjata sööb teine leiba. Ütlen teile – istuge peale! Kihutan tuhatnelja! Tuhatnelja läheb!» Ja ta võtab piitsa pihku, valmistudes naudinguga võiku uhtma.

«Nojah, istuge aga peale, mis muud!» naerdakse rahvahulgas. «Kas kuulete, tuhatnelja läheb!»

«Nelja pole ta vist enam kümme aastat karanud!»

«Kargab!»

«Ärge haletsege, vennad, igaühel piits pihku, olge valmis!»

«Muidugi! Anna talle!»

Kõik ronivad Mikolka vankrile, naeravad, heidavad nalja. Ronis inimest kuus, ruumi jätkub veelgi. Võtavad lisaks ühe naise, paksu ja punapalgelise. Tal on seljas punased puuvillased riided, peas klaaspärlitega tanu, jalas mingisugused nahkkotad, ise rõgistab teine pähkleid süüa ja naerab. Ka ümberringi naerdakse ja tõepoolest, miks ei peaks naerma: niisugune vilets märaroju ja see peab selle koormaga tuhatnelja minema! Kaks noormeest vankril võtavad kohe piitsad kätte, et Mikolkat aidata. Kõlab: «Nõõ!» Hobusekronu tõmbab kõigest jõust, kuid mitte tuhatnelja, vaid sammu käies suudab ta vaevalt, vaevalt liikuda, siblib jalgadega, ähib ja laseb tema peale sadavate kolme piitsa hoopide all laudja madalamale vajuda. Naer kasvab vankris ja ka rahvahulgas, kuid Mikolka pahandab ja hakkab tulises vihas ikka sagedamini märale hoope laduma, nagu arvaks ta tõepoolest, et mära nõnda tuhatnelja minema pistab.

«Las ka mina, vennad!» karjub hulga seast keegi noormees, kes on nagu maigu suhu saanud.

«Istuge peale! Istuge kõik peale!» karjub Mikolka. «Kõik viin ära. Piitsutan ta surnuks!» Ja ta peksab ning peksab ja ei tea enam, millega ta küll kasvavas hullustuses peaks peksma.

«Taat, taat,» hüüab ta isale, «taat, mis nad teevad? Taadike, nad peksavad vaest hobust!»

«Lähme, lähme ära!» räägib isa. «Purjus teised, hullavad, lollid, ära vaata!» Ja ta tahab teda ära viia, kuid tema kisub enda isa käest lahti ja jookseb arutult hobuse juurde. Kuid hobusel on juba halb. Hobune hingeldab, seisatab, tõmbab jällegi, palju ei puudu, et kukub maha.

«Peksan surnuks!» karjub Mikolka. «Ega enam midagi. Surnuks peksan!»

«Oled sa ilma ristita või, sina metslane!» karjub rahvahulgast keegi vanamees.

«Kes seda enne on näinud, et niisuke hobusekronu niisuguse koorma ära veaks,» lisab teine juurde.

«Tapad ära!» karjub kolmas.

«Ära puutu! Minu oma varandus! Mis tahan, seda ka teen. Istuge veel peale. Istuge kõik peale. Tahan, et tingimata läheks nelja!..»

Äkki kõlab naerupuhang ja see katab kõik: märaroju ei suutnud sagenevaid lööke välja kannatada ja hakkas jõuetuses takka üles raiuma. Isegi vanamees ei suutnud hoiduda naeratamast. Ja tõepoolest: niisugune vilets hobusekronu, aga ikka veel raiub teine takka üles!

Kaks noormeest rahvahulgast muretsevad endile veel piitsad ja jooksevad hobuse juurde, teda külgedelt peksma. Igaüks läheb ise küljelt.

«Anna vastu vahtimist, lõika mööda silmi, mööda silmi!» karjub Mikolka.

«Laulame, vennad!» hüüab keegi vankril ja kõik teised toetavad teda. Kõlab metsik laul, põriseb trumm, kordusvärsis lööb kaasa vile. Naine rõksib pähkleid ja naerab.

…Tema jookseb hobuse kõrval, jookseb selle nina ette, näeb, kuidas teda vastu silmi pekstakse, otse vastu silmi! Ta nutab. Süda läheb tal haledaks, pisarad voolavad. Keegi peksjaist puudutab teda piitsaga, aga tema ei tunne seda, murdes oma käsi; ta karjub ja jookseb halli habemega vanamehe juurde, kes vangutab pead ja mõistab seda kõike hukka. Üks naine võtab tal käest kinni ja tahab teda eemale viia, kuid tema kisub end lahti ja jookseb uuesti hobuse juurde. See pingutab viimase jõuga, kuid hakkab siiski veel kord takka üles raiuma.

«Võtku sind pagan!» karjub Mikolka tulises vihas. Ta viskab piitsa käest, kummardub ja kisub vankripõhjast pika ja jämeda aisa välja, võtab sellel kahe käega otsast kinni ja tõstab ta löömiseks üles.

«Lömaks lööb!» karjutakse ümberringi.

«Lööb maha!»

«Minu oma varandus!» karjub Mikolka ja langetab kõigest jõust aisa. Kostab raske hoop.

«Anna talle, anna! Mis te ootate!» karjutakse rahvahulgast.

<< 1 2 3 4 5 6 7 8 9 ... 16 >>