1 2 3 4 5 ... 16 >>

Mõrv šokolaadiküpsistega
Joanne Fluke

Mõrv šokolaadiküpsistega
Joanne Fluke

Hannah Swensenil on kõvasti tegemist, et põigelda oma ema katsete eest teda mehele panna, kuna tal endal on täiesti piisavalt tegemist Cookie Jar'i, Lake Edeni populaarseima pagaritöökoja pidamisega. Aga kui Ron LaSalle, armas Cozy Cow meierei autojuht tema pagaritöökoja tagant mõrvatuna leitakse, Hannah' kuulsad šokolaadiküpsised ümber laiba, pöördub ta elu enam-vähem nii pea peale kui üldse võimalik. Otsustanud, et tema küpsiste maine tuleb igal juhul päästa, asub Hannah ise mõrvarit otsima. Joanne Fluke'i Hannah Swenseni sarjas on praeguseks ilmunud 17 menukat krimiraamatut, mis on tuntud heade retseptide, mõnusa huumori ja nutikate lõppude poolest. Aga mitte ainult, sest neist ei puudu ka romantika. "Mõrv šokolaadiküpsistega" on sarja esimene raamat.

Joanne Fluke

Mõrv šokolaadiküpsistega

See eriväljaanne on meie uusimale liikmele Kathryn Grace’ile.

Esimene peatükk

Hannah Swensen libistas selga vana lendurijope, mille ta oli Helping Handsi komisjonikauplusest päästnud, ja kummardus, et võtta sülle hiiglaslik oranž kõuts, kes end tema jalgade vastu nühkis. “Olgu, Moishe[1 - Hääldatakse moiše. (Tlk.)]. Saad ühe portsu veel, aga rohkem enne õhtut süüa ei saa.”

Hannah tassis Moishe kööki ja pani toidukausi kõrvale maha, meenutades päeva, mil kass oli end tema korteri ukse taga sisse seadnud. Kassi väljanägemine oli olnud siis tõeliselt närune, ta kasukas oli pulstunud ja räpane ning Hannah oli talle otsekohe kodu pakkunud. Kes teine oleks tahtnud endale üheteistkümnekilost poolpimedat ja lõhkirebitud kõrvaga kassi? Hannah pani talle nimeks Moishe ning nende vahel tekkis kohe tugev side, kuigi kass ei oleks Lake Edeni kassiarmastajate klubis ühtegi auhinda võitnud. Nad olid mõlemad lahinguis karastunud – Hannah oma iganädalastest konfrontatsioonides emaga ja Moishe karmis tänavaelus.

Moishe nurrus rahulolust, kui Hannah ta kaussi toiduga täitis. Ta näis olevat põhjusega tänulik selle eest, et ei pidanud enam tänavatel toitu ja turvalist kohta välja nuuskima, ning näitas oma tänulikkust lugematutel viisidel välja. Hannah oli leidnud alles hommikul pool hiirt köögilaua keskelt, otse longuvajunud säntpoolia kõrvalt – Hannah unustas seda pidevalt kasta. Kui enamik naisi oleks selles olukorras oma abikaasa järele kiljunud, et too selle vastikuse eemaldaks, siis Hannah tõstis korjuse sabapidi üles ja jagas Moishele ohtralt kiidusõnu, et ta korteri närilistest vaba hoidis.

“Näeme õhtul, Moishe.” Hannah paitas heldinult kassi ja haaras pihku autovõtmed. Ta tõmbas parasjagu kätte nahkkindaid, olles valmis kohe lahkuma, kui helises telefon.

Hannah heitis pilgu õunakujulisele seinakellale, mille ta oli ühelt väljamüügilt endale soetanud. Kell oli alles kuus. Ema ei helistaks ometi nii vara, ega ju?

Moishe tõstis toidukausi juurest pilgu, mille ilmet tõlgendas Hannah kaastundeavaldusena. Moishele ei meeldinud Delores Swensen ja ta ei olnud teinud vähimatki katset oma tundeid varjata, kui Delores oli juhuslikel aegadel ja ette teatamata tütrele külla tulnud. Pärast mitut ribadeks tõmmatud sukkpüksipaari oli Delores otsustanud, et talle piisab ka teisipäevaõhtustest ema-tütre õhtusöökidest.

Hannah võttis toru, katkestades automaatvastaja sõnumi ja ohkas, kui kuulis oma ema häält. “Tere, ema. Pean kohe uksest välja minema, seega räägi lühidalt. Ma olen juba niigi tööle hiljaks jäänud.”

Moishe ajas saba püsti ja väristas seda, suunates oma taguotsa telefoni poole. Hannah summutas kassi viguritest tekkinud naeruturtsatuse ja tegi loomale vandeseltslaslikult silma. “Ei, ema, ma ei andnud Normanile oma telefoninumbrit. Kui ta tahab minuga ühendust võtta, siis peab ta selle ise leidma.”

Hannah kortsutas kulmu, kui ema alustas taas oma tuttavat epistlit, kuidas meestes õigesti huvi äratada. Eilne õhtusöök oli olnud katastroof. Kui Hannah ema juurde saabus, siis ootasid teda ees kaks lisakülalist: ema vastselt lesestunud naaber, proua Carrie Rhodes, ja tema poeg Norman. Hannah oli pidanud imalmagusast Havai hautisest ja Red Owli toidupoest ostetud šokolaadikattega pähklikoogist koosneva õhtusöögi ajal Normaniga viisakalt vestlema, samas kui mõlema ema näod särasid heatujuliselt, kui nad märkisid, et nende lastest saaks ikka väga kena paar.

“Ema, ma pean tõesti …” Hannah jäi vaiki ja pööritas lae suunas silmi. Kui Delores mingil teemal juba kord jutustama hakkas, siis oli võimatu talle midagi vahele öelda. Hannah’ ema uskus, et iga kolmekümnendale eluaastale lähenev naine peaks olema abielus. See, et Hannah oli vastu vaielnud, et talle meeldib ta elu just sellisena, nagu see on, ei olnud Delorest peatanud ning seetõttu tutvustas ta tütrele absoluutselt kõiki vallalisi, lesestunud ja lahutatud mehi, kes Lake Edeni linna sattusid.

“Jah, ema. Norman tundus väga tore, aga …” Hannah krimpsutas nägu, kui ema jätkas Normani headele omadustele omalt poolt sära lisamist. Mis oli küll Delorest veennud, et tema vanim tütar võiks olla huvitatud kiilaneva peaga hambaarstist, kes oli temast mitu aastat vanem ning kelle lemmikteemaks olid igemehaigused? “Ema, anna andeks, aga ma jään hiljaks ja …”

Näis, et Moishe tajus oma perenaise frustratsiooni, sest ta sirutas välja ühe oranži käpa ja keeras sellega oma toidukausi ümber. Hannah jõllitas kassi hetke üllatunult, ent siis ilmus ta suule lai naeratus.

“Ma pean minema, ema. Moishe ajas just oma toidukausi ümber ja kogu mu põrand on Meow Mixi täis.” Hannah kasutas ära ema hingetõmbepausi, mille too oli Normani teenimisvõimalusi kirjeldades teinud, ja pani toru hargile. Siis pühkis ta kassitoidu kokku, viskas selle prügikasti ja kallas Moishele uue kausitäie. Ta lisas mõned kiisumaiused, et Moishet taiplikkuse eest premeerida, ning jättis uksest välja tõtates kassi rahulolevalt toitu nosima.

Hannah kiirustas trepist alla maa-alusesse garaaži, keeras oma maasturi ukse lahti ning ronis rooli taha. Kui Hannah alles oma äri avas, siis ostis ta Cyril Murphy automüügiplatsilt kasutatud Chevy Suburbani. Ta lasi auto pärlmutterpunaseks värvida, et see pargituna kindlasti tähelepanu ärataks, ja esiustele maalida kuldsete tähtedega oma äri nime – Cookie Jar. Ta tellis isegi spetsiaalse numbriplaadi, millel oli kirjas COOKIES.

Mööda kaldteed üles sõites nägi ta oma töölt naasvat naabrit. Phil Plotnik töötas DelRay vabrikus öises vahetuses ja Hannah keeras akna alla, et ka Philile teada anda, et majas keeratakse kella kümnest kaheteistkümneni vesi kinni. Siis viibutas ta oma kaarti, et parklast välja saada ning pööras põhja poole Old Lake Roadile.

Osariigi kiirtee jooksis küll Lake Edenist mööda, kuid enamik kohalikke kasutas linna minekuks Old Lake Roadi. Sealt avanesid maalilised vaated, sest tee käänles ümber Edeni järve. Kui turistid suvel saabusid, siis sattusid mõned neist nimede pärast segadusse. Hannah selgitas seda alati naeratusega, kui nad seda temalt küsisid. Järve nimi oli Eden ja selle kaldale pressitud linna nimi Lake Eden.[2 - Edeni järve ingliskeelne nimi on Eden Lake, linna nimi aga Lake Eden. (Tlk.)]

Õhus oli sel hommikul tunda külmanäpistust, mis ei olnud oktoobri kolmanda nädala kohta sugugi haruldane. Sügised oli Minnesotas lühikesed, vaid paar nädalat lehtede värvumist, mis innustas kõiki sügavpunastest, kirevoranžidest ja erekollastest lehtedest pilte klõpsima. Pärast viimase lehe langemist, kui oksad jäid tinahalli taeva taustal paljaks ja raagu, hakkasid puhuma külmad põhjatuuled. Pärast seda saabus laste rõõmuks ja täiskasvanute rahulike ohete saatel esimene lumesadu. Laste jaoks võisid kelgutamine, uisutamine ja lumesõjad tähendada küll lõbutsemist, kuid talv tähendas ka üüratuid lumehangesid, mida pidi kühveldama, halbade teeolude korral pea täielikku isoleeritust ning tihti kolmekümne või isegi neljakümne miinuskraadini langevaid temperatuure.

Suvekülalised oli Edeni järve äärest kohe peale tööpüha nädalalõppu septembri alguses lahkunud, et naasta oma hubastesse linnakorteritesse. Nende järveäärsed suvemajakesed seisid tühjalt, majade veetorud olid külmumise vältimiseks soojustatud, aknad olid üle külmunud järvejää sööstvate jäiste tuulte eest laudadega kaetud. Nüüd elasid siin vaid kohalikud ja Lake Edeni elanike arv, mis oli suvekuudel peaaegu neljakordistunud, langes alla kolme tuhande.

Kui Hannah Old Lake Roadi ja Dairy Avenue’ ristmikul valgusfoori taga passis, märkas ta tuttavat kuju. Ron LaSalle seisis Cozy Cow meierei laadimissilla kõrval ja laadis veokile äriklientidele viidavat kaupa. Selleks kellaajaks oli Ron eraklientidele piimakauba kättetoimetamise juba lõpetanud ja asetanud nende piima, koore ja munad meierei antud termoskastidesse. Sellised kastid oli Minnesotas hädavajalikud. Need hoidsid kauba suvel jahedana ja kaitsesid seda talvel külmumise eest.

Ron toetas ühe käega põske ja tema asend oli mõtlik, justkui oleks ta mõtisklenud palju tõsisematest asjadest kui kättetoimetamata tellimused. Hannah teadis, et näeb Roni hiljem, kui mees tuleb kaupa tooma, ning Hannah üritas meelde jätta, et peab mehelt hiljem küsima, mille üle ta küll mõtles. Ron oli oma täpsuse üle uhke ja Cozy Cow veok peatus Hannah poekese tagaukse ees alati täpselt kell 7.35. Pärast Hannah’ igapäevase tellimuse kohaletoimetamist tuli Ron kohvikusse, et juua üks kiire kohv ja süüa üks soe küpsis. Hannah nägi teda uuesti kohvikus kell kolm pärastlõunal, kohe pärast seda, kui mees oli oma kaubaringiga lõpetanud. Just siis tuli ta kohvikusse, et saada kätte oma igapäevane tellimus – kaasavõtmiseks mõeldud tosin küpsist. Ron jättis küpsised ööseks oma veokisse, et saaks neid järgmisel päeval hommikusöögiks süüa.

Ron tõstis pilgu, märkas valgusfoori taga seisvat Hannah’t ja tõstis lehvituseks käe. Hannah törtsutas talle vastuseks pasunat, samas muutus foorituli roheliseks ja ta sõitis edasi. Tumedate lainjate juuste ja vormis kehaga Roni peal võis silm kohe kindlasti puhata. Hannah noorim õde Michelle oli valmis vanduma, et Ron on sama nägus kui Tom Cruise, ja ta oli keskkoolis käies ihalenud, et saaks Roniga kohtama minna. Isegi nüüd, kui Michelle tuli Macalesteri kolledžist koju, küsis ta alati Roni järele.

Kolm aastat varem olid kõik oodanud, et kohaliku Ameerika jalgpalli meeskonna Lake Eden Gullsi staarsöötja ja mängujuht värvatakse mõnda profimeeskonda, kuid Ron oli rebestanud oma viimases keskkooli jalgpallimängus kõõlust ja see tegi lõpu ka tema lootusele saada Minnesota Vikingsi mängijaks. Aegajalt oli Hannah’l Ronist kahju. Ta ei olnud kindel, et Cozy Cow meierei kaubaveokiga ringi sõitmine oli just see kuulsusrikas tulevik, mida Ron oli endale ette kujutanud. Ent Ron oli ikkagi kohalik kangelane. Lake Edenis mäletasid kõik, kui suurepäraselt oli ta palli vastaste väravajoone taha toimetanud ja toonud sellega meeskonnale võidu osariigi meistrivõistlustel. Tema võidetud karikat eksponeeriti keskkoolis klaaskapis ning ta töötas vabatahtlikult oma vabast ajast ja ilma palgata Lake Eden Gullsi meeskonna abitreenerina. Võib-olla oli parem olla suur kala väikeses tiigis kui Vikingsite varumeestepinki soojendav kolmanda järgu varusöötja.

Nii vara hommikul ei olnud teedel kedagi, kuid Hannah hoidis oma spidomeetrinäidu hoolega alla kahekümne viie miili kiiruspiirangu. Kohalik korravalveametnik Herb Beeseman oli tuntud selle poolest, et varitses ettevaatamatuid elanikke, kes tundsid kiusatust liiga raskelt gaasipedaalile vajutada. Kuigi Hannah ei olnud kunagi ühtegi Herbi trahvikiitungit saanud, oli ta ema siiani maruvihane selle trahvi eest, mille Marge Beesemani noorem poeg temale määranud oli.

Hannah pööras Maini ja Fourthi tänavate ristmikult ära ja sõitis oma äri taga asuvasse väikesesse kõrvaltänavasse. Kandilise valge maja taga oli kaks parkimiskohta ja Hannah pani oma maasturi ühele. Ta ei hakanud eesmise kaitseraua ümber mässitud elektrijuhet lahti harutama ja seda hoone tagaseinas asuvasse pistikupesasse torkama. Päike paistis ja raadiohääl oli lubanud, et temperatuur tõuseb täna kuni kümne kraadini. Hannah’l ei olnud mingit vajadust veel paari järgmise nädala jooksul elektrilist eelsoojendit kasutama hakata, ent kui temperatuur langes miinuskraadidesse, siis oli tal vaja olla kindel, et auto ikka käivituks.

Kui Hannah oli ukse avanud ja end autost välja libistanud, lukustas ta autouksed enda järel hoolikalt. Lake Edenis ei olnud eriti palju kuritegevust, kuid Herb Beeseman jättis trahvikviitungid ka sellistele autodele, mille uksed olid parkides jäänud lukustamata. Enne kui Hannah jõudis pagariäri tagaukseni, saabus Claire Rodgers oma väikeses sinises Toyotas, kes parkis oma auto Hannah’ äri kõrval asuva ookrikarva hoone juurde.

Hannah jäi seisma ja ootas, kuni Claire autost välja ronis. Claire meeldis talle ja ta ei uskunud linnas liikuvaid kuulujutte, mille järgi oli Claire’il linnapeaga armuafäär. “Tere, Claire. Sa oled täna õige vara kohal.”

“Mulle saabus just uus peokleitide partii ja ma pean neile hinnad peale märkima.” Claire’i klassikaliselt kaunis nägu lõi naeratuses särama. “Pühad on tulemas, tead ju küll.”

Hannah noogutas. Ta ei oodanud tänupüha ega jõule, mida koos ema ja õdedega tähistada, kuid nendele katsumustele tuli perekondliku rahu huvides vastu pidada.

“Peaksid minu juurde korraks sisse astuma, Hannah.” Claire heitis ta poole hindava pilgu, peatudes paremaid päevi näinud lendurijopel ja vanal villasel suusamütsil, mille Hannah oli oma punastele krussis lokkidele tõmmanud. “Mul on üks võrratu väike must kokteilikleit, mis teeks sinuga imesid.”

Hannah naeratas ja noogutas, kuid pidi end kogu jõust tagasi hoidma, et ei hakkaks naerma, kui Claire Beau Monde Fashionsi tagaukse lahti keeras ja sealt sisse astus. Kus võiks ta Lake Edenis kokteilikleiti kanda? Mitte keegi ei korraldanud kokteilipidusid ja linna ainus uhke restoran oli kohe turistide lahkumise järel uksed sulgenud. Hannah ei suutnud meenutada viimast korda, kui ta oli käinud väljas õhustamas. Ja kui juba sellel teemal rääkida, siis ei suutnud ta meenutada ka, millal viimati keegi oli teda välja kutsunud.

Hannah keeras oma äri tagaukse lahti ja lükkas selle avali. Teda tervitas kaneeli ja suhkrusiirupi magus lõhn ning ta näole ilmus naeratus. Ta oli eelmisel õhtul mitu portsjonit küpsisetainast valmis seganud ja nende aroom hõljus ikka veel õhus. Hannah pani tuled põlema, riputas jope ukse kõrvale nagisse ja lülitas sisse kaks tagumise seina ääres seisvat gaasiahju. Tema abiline Lisa Herman pidi saabuma kell pool kaheksa, et küpsetamisega algust teha.

Järgmine pooltund möödus kiiresti, kui Hannah hakkis, sulatas, mõõtis ja segas erinevaid koostisaineid. Ta oli avastanud katse ja eksituse meetodil, et tema küpsised maitsesid paremini siis, kui ta valmistas korraga vaid nii suuri koguseid, mida suutis käsitsi kokku segada. Hannah’ retseptid olid originaalsed, ta oli need teismelisena ise ema köögis välja töötanud. Delorese meelest oli küpsetamine tüütu kohustus ja ta oli heal meelel selle ülesande oma vanimale tütrele delegeerinud, et saaks ise kogu energia antiikesemete kogumisele pühendada.

Hannah tassis viimase tainakausi külmikusse ja ladus kasutatud köögiriistad oma suurde nõudepesumasinasse siis, kui kell oli kümme minutit seitse läbi. Ta riputas põlle varna, võttis peast paberist pagarimütsi, millega oli oma lokke katnud, ja suundus kohvikusse, et kohv hakkama panna.

Pagaritöökoda ja kohvikut eraldas restoranistiilis pendeluks. Hannah lükkas ukse lahti, astus kohvikusse ja pani põlema vanaaegsed ümmargused laelambid, mille ta oli päästnud naaberlinnas suletud jäätisekohvikust. Ta kõndis vaateakende juurde, tõmbas eest lillelised puuvillased kardinad ja piidles Main Streeti kogu selle pikkuses. Polnud näha mitte mingit liikumist, kellaaeg oli ikka veel liiga varajane, kuid Hannah teadis, et tunni jooksul täituvad tema kohviku väikeste ümmarguste laudade ümber seisvad toolid klientidega. Cookie Jar oli kohalike kohtumispaik, neile oli meeltmööda kanget kohvi täis raskete ja valgete kruuside ning Hannah’ ahjudest pärit küpsiste taga kuulujutte vahetada ja oma päeva planeerida.

Suur roostevabast terasest termoskohvimasin läikis puhtusest ja Hannah naeratas, kui täitis kannu veega ja mõõtis välja vajaliku kohvikoguse. Lisa oli kannu eelmisel päeval puhtaks küürinud ja taastanud kannu varasema hiilguse. Lisa oli tõeline päästeingel, mis puudutas pagaritöökoja ja kohviku pidamist. Ta nägi, mida oli vaja teha, tegi selle ilma käsku ootamata ära ja oli tulnud lagedale isegi mõne küpsiseretseptiga, millega Hannah’ retseptikogu täiendada. Oli tõesti kahju, et Lisa ei olnud saanud oma stipendiumit kasutada ja minna edasi kolledžisse, kuid ta isal Jack Hermanil oli Alzheimeri tõbi ja Lisa oli otsustanud jääda koju, et tema eest hoolt kanda.

Hannah võttis leti alt külmikust kolm muna ja tõstis need täiesti tervelt jahvatatud kohvi juurde kaussi. Siis purustas ta munad suure lusikaga ja lisas näpuotsatäie soola. Munad ja koored jahvatatud kohviga läbi seganud, kraapis ta saadud segu filtrisse ja lülitas masina tööle.

Mõni minut hiljem hakkas kohv jõudsalt tilkuma ja Hannah hingas mõnuga sügavalt sisse. Mitte miski ei lõhnanud paremini kui värskelt valmistatud kohv ja kõik Lake Edeni elanikud ütlesid, et tema kohv on kõige parem. Hannah sidus ette kena lillelise mustriga põlle, mida ta kliente teenindades kandis, ning vupsas pendeluksest tagasi pagaritöökotta, et Lisale juhiseid anda.

“Küpseta kõigepealt krõpse šokolaadiküpsiseid, Lisa.” Hannah naeratas Lisale tervituseks.

“Need on juba ahjus.” Lisa tõstis pilgu roostevabast terasest tööpinnalt, kus ta oli ametis melonilusikaga ideaalselt ümmarguste tainapallide väikesesse suhkrukaussi tõstmisega. Ta oli alles üheksateist, Hannah’st kümme aastat noorem, ja väikest kasvu, mistõttu mähkis seljas olev hiiglaslik valge pagaripõll ta täielikult endasse. “Teen praegu skautide auhinnabanketi jaoks siirupiküpsiseid.”

Hannah oli Lisa palganud ettekandjaks, kuid tal ei olnud kulunud kaua nägemaks, et Lisa suutis palju enamat kui kohvi kallata ja küpsiseid serveerida. Esimese töönädala lõpus tõstis Hannah Lisa töötundide hulka, nii et osakoormusest sai täiskoormusega töö, ning õpetas talle küpsetamist. Nüüd ajasid nad äri koos, meeskonnana.

“Kuidas su isal täna on?” Hannah’ hääles oli kaastundlik noot.

“Täna on hea päev.” Lisa asetas siirupiküpsised restriiulile. “Härra Drevlow viib ta täna Holy Redeemeri luteri koguduse eakate rühma.”

“Ma arvasin, et su pere on katoliku usku.”

“Olemegi, aga isa ei mäleta seda. Pealegi ei usu ma, et luterlastega lõunatamine võiks talle mingil moel liiga teha.”
1 2 3 4 5 ... 16 >>