<< 1 ... 12 13 14 15 16

Mõrv šokolaadiküpsistega
Joanne Fluke


“Missugune see kodutu mees välja nägi?”

“Olen kindel, et oled teda linna peal näinud, Hannah. Ta on pikk ja ta juuksed turritavad harali. Juuksed on sellised kohutavad punased …” Claire jäi vakka ja kui ta uuesti rääkima hakkas, oli ta hääles kuulda piinlikkust. “Need ei ole nagu sinu juuksed, Hannah. Sinu omad on nii kenad kastanpruunid. Selle mehe juuksed on nii punased, need on peaaegu oranžid, nagu klounil.”

Hannah salvestas selle infokillukese kleiti üle pea tõmmates ja käsi varrukatesse lükates oma mällu. Ta vingerdas natuke, kleidisiid langes voolavalt alla ning Hannah sirutas käe selja taha, et peen tõmblukk kinni tõmmata. Kleit sobis talle ideaalselt. Claire’il oli suuruse hindamisel hea silm.

“Kas see sobib sulle, Hannah?” Claire’i hääl hõljus taas kabiini.

“Nagu valatud.” Hannah hingas sügavalt sisse ja heitis pilgu peeglisse. Talle vastu vaatava võõral näol peegeldus šokk. Kleit mitte ainult ei sobinud talle, vaid ta nägi selles suisa oivaline välja. Ja Hannah ei olnud veel kunagi oma elus oivaline välja näinud.

“Kas see meeldib sulle?”

Hannah’l kulus hetk oma hääle leidmiseks. “See … oh … see on suurepärane.”

“Tule välja ja las ma vaatan, kas pean seda kuskilt parajaks tegema.”

“Ei pea.” Hannah lükkas jalast oma Nike’i tossud, mis ei sobinud tema uue imidžiga just eriti, ja astus kabiinist välja.

Claire’i suu vajus teda nähes lahti. “Ma teadsin, et see on sulle ideaalne, aga mul polnud ainugi, et see muudab su femme fatale’iks. Sa pead selle ostma, Hannah. Ma teen sulle metsiku allahindluse. See kleit on sinu jaoks tehtud.”

“Arvan, et sul on õigus.” Hannah häälest kostis hämming, kui Claire ta kolme suure peegli ette juhtis ja ta sealt oma peegeldust uuris. Ta nägi välja elutark, imeilus ja üdini naiselik.

“Sa tahad seda, Hannah, eks?”

Hannah pöördus taas tagasi peegli poole. Kui ta silmi kissitas, siis nägi talle vastu vaatav naine natuke Katharine Hepburni moodi välja. Hannah’ esimeseks reaktsiooniks oli Claire’ile öelda, et ta kleidi ära pakiks, et hind ei ole takistus, kuid reaalsus segas sellele vahele. Hind oli takistus ja Hannah teadis seda. “Muidugi tahan ma seda, aga ma ei tea, kas saan seda endale lubada. Kui palju see maksab?”

“Unusta ära, mida hinnaalanduse kohta ütlesin. Müün selle sulle omahinnaga. Luba lihtsalt, et sa ei ütle mitte kellelegi, kui palju sa selle eest maksid.”

“Olgu,” lubas Hannah. “Kui palju?”

“Müügihind on sada kaheksakümmend, aga saad selle üheksakümne eest endale.”

Hannah ei kõhelnud. Sellist kleiti võis elus ainult korra leida. “Müüdud. Mul ei teki küll kunagi juhust seda kanda ja see jääb kogu ülejäänud eluks mu kappi rippuma, aga sul on õigus. Ma pean selle endale saama.”

“Tubli tüdruk!” Claire’i ilmest peegeldus suur rahulolu. “Aga mis mõttes ei tule sul juhust seda kanda? Woodleyde iga-aastane pidu toimub ju homme õhtul.”

Hannah pilgutas üllatunult silmi. Ta oli oma kutse sahtlisse pistnud ja selle täielikult unustanud. “Arvad, et peaksin seda kleiti kandma?”

“Kui sa seda ei kanna, siis räägin kõigile, et su küpsised on viletsad,” ähvardas Claire. “Hannah, sa lööd nad homme õhtul kõik pahviks. Ja laupäeva hommikul on su telefon kõnedest punane.”

Hannah naeris. Võib-olla oskab Claire ennustada ja telefon muutubki punaseks. Kuid 99 % kõnedest kuuluvad Deloresele, kes tahab saada teada, millisele mehele oli Hannah üritanud muljet avaldada.

Hannah pani kleidikarbi oma Suburbanisse ja kõndis tagasi pagaritöökotta, näol hämmeldunud ilme. Ta oli kulutanud juba päris palju raha, et Billi Roni mõrva lahendamisel aidata. Ta oli jätnud Luanne’ile kosmeetika eest viiskümmend ja maksnud nüüd Claire’ile kleidi eest üheksakümmend dollarit.

Kui Hannah köögis töösaarest möödus, hakkas seinatelefon helisema. Hannah hõikas Lisale, et vastab ise, ja võttis toru hargilt. “Cookie Jar. Hannah siinpool.”

“Tere, Hannah.” Helistajaks oli Bill ja ta hääl kõlas mõrult.

“Helistan lihtsalt, et küsida, kas sinuga on kõik korras. Olen ise meiereis ja küsitlen siinseid inimesi.”

“Oled sa midagi uut teada saanud?”

“Mitte midagi. Kõik tulid alles poole kaheksaks tööle. Ron oli selleks ajaks juba kauba peale laadinud ja lahkunud.”

“Aga Max Turner? Oled temaga juba rääkinud?”

“Ei. Oota korraks, Hannah.” Telefonist kostis pikk vaikus ja siis naasis Bill tagasi toru otsa. “Betty loodab ikka veel, et ta helistab täna kontorisse. Käskisin tal Maxilt telefoninumber küsida, sest saan siis talle tagasi helistada, et Ronist rääkida. Kuidas sinuga on? On sul mulle midagi?”


Вы ознакомились с фрагментом книги.
Приобретайте полный текст книги у нашего партнера:
Полная версия книги
всего 62 форматов
<< 1 ... 12 13 14 15 16