<< 1 2 3 4 5 6 7 ... 16 >>

Mõrv šokolaadiküpsistega
Joanne Fluke


Hannah tõstis pilgu, kui uksekelluke helises ja Andrea kohvikusse astus. Näoilme järgi otsustades oli ta tige ja Hannah ohkas.

“Meil on vaja rääkida!” Andrea libistas end leti taha ja haaras Hannah’l käsivarrest kinni. “Kohe, Hannah!”

“Ma ei saa praegu sinuga rääkida. Mul on kliendid.”

“Pigem on nad hauaröövlid!” Andrea kõneles summutatult, takseerides end ja Hannah’t huvitatult piidlevat rahvahulka. Ta naeratas neile korraks pingutatult, kergitades vaevu suunurkasid – see ei veennud kedagi – ning tema haare Hannah’ käsivarre ümber tugevnes. “Kutsu Lisa leti taha ja tee paus. Asi on tähtis, Hannah!”

Hannah noogutas. Andrea oli kohutavalt endast väljas. “Olgu. Mine ütle Lisale, et ta tuleks siia, ja ma tulen kohe sulle pagaritöökotta järele.”

Vahetus toimus kiiresti ja kui Hannah kohviku taga asuvasse pagaritöökotta lipsas, leidis ta eest Andrea, kes istus keset kööki töösaare ääres pukil. Andrea jõllitas ahjusid sellisel pilgul, nagu oleks enda eest avastanud talveunes grislikaru, ja Hannah tundis kohe ärevust. “Kas ahjudega on midagi lahti?”

“Mitte just päriselt. Lisa ütles, et taimer hakkab kohe tööle ja et küpsised tuleb ahjust välja võtta. Sa ju tead, Hannah, et ma ei küpseta.”

“Teen seda ise.” Hannah naeratas laialt, kui ulatas õele väikese apelsinijoogipaki. Andrea tunneks end kodusemalt võõras riigis kui köögis. Tema kulinaariapingutused lõppesid alati katastroofiga. Enne kui Andrea oli läinud tagasi tööle ja palganud ühe inimese enda eest kodus süüa valmistama, oli Toddi perekond söönud õhtusöögiks ainult mikrolaineahjus soojendatud valmiseineid.

Hannah haaras pajakindad ja tõstis plaadid ahjust välja. Nende asemel lükkas ta ahju Lisa valmis pandud ja veel küpsetamata krõbedad rosina-kaeraküpsised ning võttis alles siis teise puki ja ühines töösaare ääres istuva õega. “Mis lahti, Andrea?”

“Tracey. Janice Cox Kiddie Kornerist saatis just mu piiparile sõnumi. Ta kirjutas, et Tracey räägib kõigile oma rühmakaaslastele, et nägi Roni surnukeha.”

“See on tõsi – ta nägi seda.”

“Kuidas sa võisid, Hannah?” Andrea ilme väljendas täielikku reetmist. “Tracey on nii tundlik, täpselt nagu minagi. See võib tema psüühikat kogu ülejäänud elu mõjutada!”

Hannah sirutas käe, avas apelsinimahla ja lükkas plastkõrre paki sisse. “Võta üks lonks, Andrea. Sa oled kahvatu. Ja proovi rahuneda.”

“Kuidas ma saan rahuneda, kui sa lasid mu tütrel mõrvaohvrit näha.”

“Ma ei lasknud tal seda näha. Bill lasi. Ja Tracey nägi ainult surnukotti. Nad tõstsid seda parasjagu koroneri autosse, kui Bill Traceyt lasteaeda viis.”

“Ta ei näinud siis päriselt Roni?”

“Kui tal röntgennägemist pole, siis mitte. Võid Billilt üle küsida. Ta on ikka veel kõrvaltänavas ja märgistab kuritööpaika.”

“Räägin temaga hiljem.” Andrea võttis lonksu apelsinimahla ja ta põskedele naasis kerge puna. “Anna andeks, Hannah. Oleksin pidanud teadma, et sa ei teeks midagi, mis võiks Traceyle haiget teha. Ma mõtlen vahel, et sa oleksid talle parem ema kui mina.”

Hannah hoidis keele hammaste taga. Praegu ei olnud õige aeg Andread manitseda, kuidas oma tütart kasvatada. “Tracey armastab sind, Andrea.”

“Ma tean, aga emadus ei tule minu jaoks loomulikult. Seepärast palkasingi kõige paremad lapsehoidjad, keda suutsin leida, ja läksin ise tööle. Mõtlesin, et kui mul on päris karjäär, siis saavad Bill ja Tracey minu üle uhkust tunda, aga see lihtsalt ei toimi sugugi nii, nagu ma lootsin.”

Hannah noogutas, mõistes, mis oli õe ebatavalise avameelsuse tegelik põhjus. “Müük ei õnnestunud?”

“Ei. Ostja otsustas, et see kinnistu ei sobi talle. Ja kui pakkusin, et võin talle mõnda teist kinnistut näidata, siis ei tahtnud ta neid isegi näha. Ma tõesti tahtsin seda vaipa, Hannah. See oli imeilus ja oleks mu magamistoale täiesti uue ilme andnud.”

“Järgmine kord, Andrea.” Hannah naeratas õele julgustavalt. “Sa oled hea müügiagent.”

“Mitte piisavalt hea, et härra Harrist veenda. Suudan ostuhuvita inimesed tavaliselt kergesti ära tunda, kuid hakkan nüüd mõtlema, et ta ei mõelnud vist kunagi tõsiselt Petersoni maja ära osta.”

Hannah tõusis püsti, et ulatada Andreale üks krõps šokolaadiküpsis, mis oli ikka veel ahjusoe. Andrea oli alati krõpse šokolaadiküpsiseid armastanud ja Hannah märkis mõtteis Billile meelde tuletada, et mees ei mainiks Andreale, et Ron oli enne surma just neid küpsiseid söönud. “Söö, Andrea. Tunned end paremini, kui saad natuke šokolaadi.”

“Võib-olla.” Andrea hammustas küpsisest tüki ja naeratas veidi. “Ma lihtsalt armastan neid küpsiseid, Hannah. Kas mäletad esimest korda, kui sa neid mulle tegid?”

“Mäletan,” vastas Hannah naeratusega. Oli olnud vihmane septembripäev ja Andrea oli läinud pärast koolipäeva lõppu kisakoori proovikatsetele. Kuna kisakoori esindusmeeskonda ei oldud kunagi ühtegi esimest aastat keskkoolis käivat õpilast vastu võetud, siis ei olnud Hannah’l erilisi lootusi, et Andrea võiks sellega hakkama saada. Seetõttu oli Hannah pärast kooli koju kiirustanud, et õele šokolaaditükkidega kaeraküpsiseid küpsetada, lootes, et see leevendab Andrea pettumust, kuid ta ei olnud enne taina segamist kontrollinud, kas neil ikka on kodus kõik koostisained olemas. Kaerahelbepurk oli aga tühi ja Hannah oli need asendanud purustatud maisihelvestega. Valminud küpsised olid olnud imelised, Andrea oli valitud kisakoori liikmeks ning ta oli sellest ajast saati Hannah’ krõpse šokolaadiküpsiseid ülistanud.

“Mul ei olnudki vist päriselt võimalik ette teada, et see mees tahtis lihtsalt ringi vaadata, mitte osta.” Andrea võttis küpsisest järgmise suutäie ja ohkas. “Ta nägi välja nagu tõeline ostuhuviline. Isegi Al Percy arvas seda. Pean silmas, et me ei pidanud teda isegi veenma. Ta tuli ise meie juurde!”

Hannah mõistis, et Andreale on hea, kui ta saab oma pettumusest rääkida. “Kui ammu see oli?”

“Kolm nädalat tagasi teisipäeval. Ta ütles, et maja meeldis talle väga, et sellel oli ajalooline hõng. Näitasin talle ka maja sisemust ja see avaldas talle veelgi enam muljet.”

“Aga sul ei olnud võimalik veenda teda pakkumist tegema?”

“Ei, ta ütles, et tal on vaja enne mõned pisiasjad korda ajada. Oletasin, et see oli lihtsalt ettekääne ja kandsin ta maha. Inimestele ei meeldi vahel ei öelda ja siis tulevad nad lagedale mõne lameda ettekäändega. Ma ei mõelnud tõesti, et ta võtab minuga uuesti ühendust, kuid ta helistas eelmisel nädalal ja ütles, et on ikka veel huvitatud.”

Hannah otsustas, et on vaja pakkuda veidi õelikku lohutust. “Võib-olla tahtis ta seda tõesti osta, aga ei saanud seda lubada.”

“Ei usu. Ta ütles mulle, et raha ei ole probleem, ent maja lihtsalt ei sobi talle. Ja siis istus ta oma üüriautosse ja sõitis minema.”

“Ta sõitis üüriautoga?”

“Jah, ta ütles, et ei tahtnud Jaguari kruusateedel sõitmisega kahjustada. Minu poolest ei pruukinud tal Jaguari ollagi. Kui kohtun veel mõnda šinjooni kandvat meest, siis ei usu ma ühtegi tema sõna! Kui üks mees valetab oma juuste kohta, siis valetab ta ka kõige muu kohta.”

Hannah naeris ja tõusis, et krõbedad rosina-kaeraküpsised ahjust välja võtta. Kui ta tagasi õe poole pöördus, oli Andrea juba minekuvalmilt püsti tõusnud.

“Ma pean jooksma,” teatas ta. “Ema ütles mulle, et proua Robbins plaanib Lakeview’ seenioride korterelamusse kolida. Mõtlesin, et käin ta juurest läbi ja proovin teda veenda, et ta lubaks mul oma maja müüa.”

Hannah tundis end paremini. Näis, et Andrea oli enesekindluse tagasi saanud.

“Ütlen vaid Billile tere ja uurin, kas ta saaks hiljem Tracey lasteaiast ära tuua. Ja ma peaks mõtlema, mida proua Robbinsile viia. See ei oleks just väga heanaaberlik, kui ilmuksin tühjade kätega ta ukse taha.”

“Võta need. Need on ta lemmikud.” Hannah tõstis ühte spetsiaalsesse küpsisekotikesse pool tosinat siirupiküpsist. Kotikesed nägid välja nagu väikesed punaste sangadega kinkekotid, millele oli kuldsete tähtedega trükitud Cookie Jar.

“See on sinust nii kena.” Andrea hääles kõlas tänulikkus. “Ma ei ütle seda piisavalt tihti, aga sa oled imeline õde. Ma ei tea, mida ma oleksin teinud, kui sa ei oleks pärast isa surma tagasi tulnud. Ema oli omadega täiesti läbi ja Michelle ei teadnud, mida temaga peale hakata. Üritasin end kodu ja ema vahel jagada, aga Tracey oli alles pisike ja ma lihtsalt ei oleks suutnud sellele kaua vastu pidanud. Minu ainus lahendus oli sulle helistada ja anuda, et sa koju tagasi tuleksid ja meid kõiki sellest olukorrast päästaksid.”

Hannah kallistas kergelt Andread. “Sa tegid õigesti. Olen vanim ja sa olid vast abiellunud noorik. Aitamine oli minu kohus.”

“Aga ma tunnen end vahel sinu kutsumise pärast nii süüdi. Sul oli oma elu ja sa loobusid kõigest sellest meie tõttu.”

Hannah pööras pea kõrvale, et peita korraga märjaks tõmbunud silmi. Võib-olla oli müügi läbikukkumine Andreale hea. Ta ei olnud kunagi varem nii tänumeelne olnud. “Andrea, sa ei pea süüd tundma. Kojutulek ei olnud eneseohverdus. Mul olid tekkinud õpetamise suhtes kahtlused ja ma tõesti tahtsin midagi muud teha.”

“Aga sa olid doktorikraadile nii lähedal. Sa oleksid võinud nüüdseks juba mõnes väga heas ülikoolis professor olla.”

“Võib-olla.” Hannah kehitas väitega nõustudes õlgu. “Aga küpsiseid teha on palju lõbusam kui jambilisest pentameetrist loengut pidada või mõnel surmigaval teaduskonna koosolekul istuda. Ja sa tead, kui väga ma Cookie Jari armastan.”

“Sa oled siis siin Lake Edenis õnnelik?”

“Mu äri edeneb suurepäraselt, mul on oma korter ja ma ei pea koos emaga elama. Mis võiks veel parem olla?”

Andrea suu tõmbus naerule. “Sedand küll, eriti see emast lahus elamine. Aga armastus?”
<< 1 2 3 4 5 6 7 ... 16 >>