Liblikakoguja
Joel Haahtela

Liblikakoguja
Joel Haahtela

Romaani „Liblikakoguja” peategelane on mees, kes saab ühel päeval teada, et on pärinud maja täiesti võõralt sakslaselt nimega Henri Ruzicka. Selles veidras seigas selguse saamiseks võtab raamatu kangelane ette reisi, mis viib teda nii Saksamaale kui Lõuna-Euroopasse. Selgub, et salapärasel sakslasel oli kirg liblikate vastu ja et omal moel on ka päranduse saaja osa Ruzicka märkimisväärsest liblikakollektsioonist. Haahtela viiendas romaanis ei ole iseäranis palju tegelasi, ent autoril on ebatavaline oskus luua nappide vahenditega nii pingeolukordi kui poeetilist atmosfääri, mis muudab romaani lugemise tõeliselt nauditavaks. Psühhiaatria doktor Joel Haahtela (s. 1972) kuulub kaasaegse soome kirjanduse parimate autorite hulka ning on Olvi kirjanduspreemia laureaat ja Finlandia kirjandusauhinna nominent. Kaks tema teost (romaanid "Liblikakoguja" ja "Elena") on tõlgitud ka saksa keelde.

Joel Haahtela

Liblikakoguja

I

1.

1991. aasta aprillikuu kolmandal päeval sain ma kirja, mis teatas, et olen saanud päranduse. Lugesin kirja ikka ja jälle ning olin kindel, et ma ei ole kunagi tundnud meest, kelle nimi on Henri Ruzicka. See pidi olema eksitus, muud seletust ei olnud.

Järgmisel hommikul natuke pärast kella üheksat kõndisin ma advokaadibüroo poole, kust kiri oli mulle saadetud. Läksin üle Tunturikatu, astusin läbi väikese pargi moodi puudetuka ja tundsin, kuidas mu näole langes puudelt tilku. Öösel oli sadanud, tänavad olid pärast vihma niisked, pargis ei olnud hingelistki, ümberringi paistis hõljuvat õrn udu. Nagu oleks kõik sel hommikul veidi paigast ära, natuke maailmast irruli, kingade all krabisev kruus, vett nõrutavad oksad. Otsekui oleksin ma ka ise ainult varjupilt, vaevu-vaevu olemas, siluett tühjal tänaval.

Enne kokkulepitud kohtumist tegin poolkaare ümber Töölö lahe Linnunlauluntiele, sealt üle raudteesilla lahesopi äärde, kus jäin hetkeks silmitsema jää alt paljastuvat poolenisti uppunud puupaati. Ma vaatasin paadi akende ees rippuvaid pleekinud lillelisi kardinaid, oranži ja rohelist, hõbedavärvi eesklampi, teki kestendavat lakkpinda, läbi vee kumavat parrast, millele oli tõmmatud sinine triip. Vaatasin ripnevaid köisi, millest osa oli juba katki, mille abil jääb paat puuvaiade külge kiikuma, kui jää on lõpuks läinud või kuni mõni osa lõplikult järele annab. Mõtlesin suvepäevade peale, mida selles paadis oli kunagi veedetud, paadi elegantse liikumise peale läbi lainete, kuidas selle käil oli ikka ja jälle tõusnud lainetele vastu, piiskade peale, mida oli kajutiklaasile pritsinud, saarel ankrusse jäänud vaikuse peale, köienagina peale, paadis nähtud unede peale, võib-olla õnne peale. Ma ei suutnud aru saada, miks see oli sedaviisi unustatud. Isegi heitgaasidest tuhmunud lipp, millel oli juba peaaegu võimatu eristada paadiklubi vappi, oli jäetud kokpiti taha oma kohale, kus see rippus nagu mingi hale, häbistatud mütsak.

Ma jätkasin teed Mariankatule, kus väikese toidupoe vastas oli maja number üheksa ukse kõrvale kinnitatud advokaadibüroo silt. Korraks lõin kõhklema. Jäin ukse ette seisma ega saanud mõttest pilti: kaks inimest päikesepaistes, paat, meri, viimane suvi, vaikus nende vahel. Ma nägin nende aeglustunud liigutusi, aga hääli ma ei kuulnud. Nad olid liiga kaugel, valgus oli liiga hõre, selle servad olid maastikupilti kinni kõrbenud. Vihma oli jälle sadama hakanud ja piiskade hääl täitis tänava, tuules oli veel talve kaja. Pistsin käe taskusse ja kobasin asju, mis selle põhja olid kogunenud, välgumihklit, münte, kirjaklambreid, kviitungitükke. Katsusin teist taskut, kiri oli alles. Tõmbasin kirja välja, et see veel kord läbi lugeda, aga siis viskas tuul kirjale vihmapiisku, nii et tint hakkas laiali valguma.

Advokaat oli umbes neljakümneaastane naine, kelle juuksed olid krunni keeratud. Tume villasest riidest seelik ulatus allapoole põlvi. Ta juhatas mu laua äärde istuma ja ütles, et Henri Ruzicka nimeline mees on jätnud mulle päranduse. Tema oli testamenditäitja. Pärandisse kuulusid maja, krunt ja pangakontol olev rahasumma. Henri Ruzickal ei olnud ühtki sugulast, nii et ainus pärandisaaja olin mina.

Ma kuulasin naise juttu imestusega ja tundsin äsja lõigatud rooside lõhna. Aknalaual oli kimp punaseid roose. Ma ütlesin talle, et see on väga kummaline. Ma ei ole kunagi tundnud ühtegi meest, kelle nimi on Henri Ruzicka, nii et ilmselt on juhtunud eksitus, või siis on tegemist naljaga. Ma ei taibanud küll, kes oleks võinud niisuguse nalja peale tulla, seega oli eksitus tõenäolisem võimalus. Naine raputas pead ja ütles, et tegemist ei ole eksitusega. Tal olid kõik paberid olemas. Ta oli kohtunud mehega eelmisel sügisel. Nüüd oli mees surnud.

Naine rääkis, et Henri Ruzicka oli tema poole pöördunud eelmise aasta oktoobris ja teatanud, et tahab teha testamenti. Nad olid kohtunud ainult ühe korra. Henri Ruzicka oli seletanud, et tal ei ole lapsi ega õdesid-vendi, ja teiste võimalike sugulaste elu kohta ei osanud ta midagi öelda. Tema isa oli Michal Ruzicka, kes dokumentide põhjal oli surnud Leipzigis 1938. aastal, ja ema oli Anette Ruzicka, kes oli surnud aastal 1937 Veronas. Henri Ruzicka oli kaheksakümmend aastat vana ja tal oli nii Soome kui ka Saksa kodakondsus, ent advokaadi arvates oli mees juba aastaid Soomes elanud, seitsmekümnendate lõpust alates. Nad olid kogu kohtumise jooksul rääkinud saksa keeles.

Kui ma küsisin, miks Henri Ruzicka oli tahtnud päranduse mulle jätta, ei osanud naine vastata. Mees ei olnud oma elust just palju rääkinud. Advokaat ütles, et tedagi paneb imestama, et ma Henri Ruzickat ei tunne. Ta oli ette kujutanud, et meie vahel on mingisugune side või et me oleme sõbrad. Ta ütles, et on üpris tavaline, et üksikud inimesed teevad testamendi mõne sihtasutuse nimele, aga teha testament täiesti tundmatu inimese nimele oli väga haruldane. Tema teadis vaid mõnda juhtumit. Aga Henri Ruzicka ei olnud talle põhjust öelnud. Ta oli kirjutanud nime ja aadressi väikesele postkaardile, ja midagi muud tal ei olnud: ainult nimi ja aadress.

Me istusime tükk aega vaikselt. Naine täitis planke, sulepea kriipis paberit. Ma kujutlesin Henri Ruzickat siinsamas toas, püüdsin ette kujutada tema häält. Käisin mõttes läbi kõik Henri-nimelised mehed, keda olin elu jooksul kohanud, ja mulle tundus, et mäletasin kaht. Kumbki neist ei saanud olla Henri Ruzicka. Seoses tööga olin ma saksa keelt õppinud ja korra ka Saksamaal käinud, aga ma olin kindel, et ei olnud teda seal kohanud. Kui ma advokaadilt küsisin, kuidas mees oli surnud, katkestas ta oma kirjatöö ja ütles, et tema teada oli Henri Ruzicka saanud kodus infarkti. Postiljon oli leidnud ta nädal pärast surma, kui postkasti oli hakanud posti kogunema. Kinnises ümbrikus testament oli tal surres taskus olnud, ja see oli otseteed advokaadi kätte toimetatud. Naine vaikis, võttis sulepea taas kätte ja ütles, et me peame läbi vaatama mõne vormikohase dokumendi, ja kui me asusime pärandvara loeteluga seotud küsimusi arutama, triivisid mu mõtted mujale, mul oli raske keskenduda, roosilõhn heljus toas, miski liikus tema nime varjus, terve elu.

Kella üheteistkümne paiku saime valmis ja advokaat küsis, mida ma olen mõelnud teha. Ütlesin talle, et ma ei tea veel, ma ei suutnud hästi mõelda, et ma võtan temaga peagi uuesti ühendust. Tema ütles, et oleks hea, kui lepiksime aja kohe kokku. Ta naeratas mulle ja me jätsime hüvasti. Ma läksin trepist alla ja astusin peatuses trammi peale, mis sõitis läbi linna. Vihmamärjad majaseinad läikisid, jalakäijad otsisid nende äärest kaitset, kummardasid armu paludes. Lasipalatsi juures oli õnnetus juhtunud. Vagun libises aeglaselt ristmikule kuhjunud autode vahelt läbi, inimesed olid uudistama kogunenud, sõitjad sirutasid kaela, et paremini näha. Minu ees oli üks mees otsaesise vastu klaasi surunud, ja veel hulk aega pärast seda, kui olime õnnetuskohast möödas, püsis ta liikumatuna. Tema nägu peegeldus klaasil, jagunes kaheks; nagu meil kõigil oleks kaks võimalikku elu.

2.

Järgmisel nädalavahetusel, laupäeva hommikupoolikul juba varakult, asusin teele Helsingist läände Tammisaari poole, kuni jõudsin ristteele, kust üks tee keeras vasakule kõigepealt Fagervikisse ning sealt edasi Snappertunasse ja Raasepori lossi varemete juurde. Pärast ristteed sõitsin ma veel mõne kilomeetri, kuni pöörasin auto teepervele ja peatusin korraks, et kaarti vaadata. Äkitselt oli mind vallanud tunne, et olen valesti sõitnud. Kui ma kaarti uurisin, leidsin kerge vaevaga teeristid ja paikkonnad, aga tunne ei andnud asu. Ronisin autost välja ja nägin enda ees lõputuid põlde, mis olid sel aastaajal lagedad. Need ulatusid silmapiirini välja. Igal pool oli vaikne, kõik oli seiskunud, ma ei kuulnud linnulaulu, kedagi ei sõitnud mööda. Seisin vaikselt, ja otsekui kinnituse saamiseks, et ma ei ole maailmas päris üksi, otsustasin oodata, kuni kas või üks auto mööda sõidab. Ent kui ma olin seal paarkümmend minutit seisnud ja ei olnud ikka veel kedagi näinud, hakkas see mind vaevama, ja kui ma pärast pooletunnist ootust kuulsin lõpuks auto häält ja nägin lootusetult aeglaselt lähenevat Ladat, selle roolis vanameest, kes paistis olevat nii keskendunud teel püsimisele, et vaevalt märkas mind teeservas, siis tundsin, et olen päästetud. Ma vaatasin, kuidas auto kurvi taha kadus, ja mõtlesin, et vaene mees ei saa kunagi teada, millist rõõmu oli tema halenaljakas kulgemine mulle valmistanud.

Keerasin suuremalt teelt väiksemale, sellelt veel väiksemale, ega märganudki postkasti, mis oli põõsa taha peaaegu ära kadunud. Tee lõppes kiiresti ummikus. Tagurdasin ja seekord leidsin õige teeotsa. Edasi sõitsin ma mööda liivateed, mis muutus peagi sõidukõlbmatuks, ja kui ma olin kindel, et järgmisse keltsast murtud prakku jään ma küll kinni, jätsin auto tee äärde ja viimase otsa astusin jala. Henri Ruzicka maja kerkis aia keskelt. Hoone oli valgeks värvitud, ja aiast selle ümber oli saanud niit või pigem metsistunud lagendik. Paistis nii, nagu oleks Henri Ruzicka juba ammu aega tagasi loobunud puude ja põõsastega võitlemast, need vohasid metsistunult maja ümber ja paistsid peitvat selle peagi tervenisti. Majaseintel väänles metsviinapuu, mille raagus väädid tungisid katuse ja seina vahele. Katusekivid murenesid, pudenesid maha, ja ma olin kindel, et metsviinapuu väänles sügavale maja sisemusse välja, mööda seinu ja toolileene, toast tuppa, trepist üles hämarale sahisevale pööningule, kus pääsukesed õhku lõikasid.

Kõndisin ümber maja, kahlasin põlvini ulatuvas rohus ja tundsin igal pool maa lõhna, seda hallitanud ja natuke imalmagusat luhvti, pehkinud puu lemu. See oli sama lõhn, mis tõi mulle meelde need korrad, kui onu ja tema naine Siiri meile külla tulid. See juhtus alati kevadel, nad elasid kaugel ja jäid terveks nädalaks, ja ma ootasin neid kogu kevade. See oli aeglane lapse ootus, ja kui nad tulid, võttis Siiri mind sülle ega lükanud eemale. Ja kuigi ma võiksin üles lugeda ka muid kevadmälestusi, seostus onu tumerohelise Saabi ilmumine meie õuele alati kustumatult selle kevadise lemuga. Ma ei osanud seletada, miks just too harva korduv sündmus oli nõndaviisi mulle meelde jäänud, aga ma olen tihti tähele pannud, et ma mäletan asju sündmuste kõrvalt, ma mäletan üksikasju, mida teised ei mäleta või mis näivad neid ükskõikseks jätvat.

Kõndisin ümber maja ja sain aru, et ma olin sellest juba ilma. Maja oli ühele inimesele liiga suur, see käis mulle üle jõu, seda oli võimatu pidada. Ma tundsin, kuidas maja ees tuleb alistuda aeglasele allakäigule, lagunemisele, ja ainult väikeste parandustöödega, silmapetteks tehtud paikamistega oli võimalik ennast veenda, et lagi selsamal hetkel pähe ei kuku. Mõne aasta pärast on aed maja endasse haaranud ja see on kadunud. Advokaat oli öelnud, et ma võin pärandusest keelduda. Henri Ruzicka pangaarvel olevast summast jätkuks just täpselt, et katta pärandusest tekkinud kulud, ja kui ma maja vaatasin, tundus loobumine ainus mõistlik võimalus.

Keset rohuplatsi oli valge metall-laud ja selle kõrval kaks tooli. Ma võtsin korraks istet ja jäin imetlema lauda ehtivat ornamenti, mis kujutas kaht tuules painduvat palmi, mägesid, Hiina maju, vahutavat merd ja merel purjetavaid džonkisid. Laua servi kaunistasid keerulised kujundid, ja valge rautise keskele sepistatud kummaline idamaine vaatepilt oli nagu teisest maailmast, nagu lauategija äkiline hullushoog. Vahest just see üksikasi oli Henri Ruzickat võlunud, ja see oli viinud ta kuskile kaugele, kohtadesse, millest ta unistas. Ja mida kauem ma aias istusin, seda suuremat väsimust ma tundsin. Ma tundsin näol tuult, oksad kiikusid tuule käes, nende raagus otsad väändusid taeva poole. Ma kuulsin okste naginat, kuulsin kella tiksumist oma randmel, ja unne vajudes mõtlesin inimese tungivale vajadusele teha aeg nähtavaks, moondada see kõige imelisemateks vormideks, merel liuglevateks džonkideks, saalideks ja püramiidideks.

Verandauks oli lahti. Sees oli hämar, okste vahelt kilgendas valgust, see muutis alatasa kuju, nõrgenes ja väreles siis taas ergult. Verandal oli puulaud, selle kõrval tool. Laual olid küünal ja tass, mille põhja oli kuivanud teetilk. Kandikul seisis teekann. Võib-olla oli Henri Ruzicka just siia kokku vajunud, mõtlesin ma, võib-olla oli ta just ärganud ja varavalges toolil istunud ja vaadanud, kuidas jää on hakanud sulama, kuidas maa lume alt välja ilmub. Aga võib-olla oli aknaklaasidel olnud udu ja ta ei näinud välja. Ma kuulatasin. Maja oli nii vaikne, et mulle tundus, nagu kuuleksin ma maja seest samme, ukse naginat, keegi tegi ukse lahti, köögis kolistas keegi pottidega. Veranda klaasukse ette riputatud pitskardin heljus tuules. Ma nägin hämaral aknal nägu, keegi liikus toas, see olin mina. Panin esikus tule põlema ja leidsin nagist vihmavarju, mütsi, paar vana jakki ja nurgast puukingad, millele oli maalitud liblika pilt.

Peale köögi oli majas neli tuba. Köök näis olevat säilitanud oma algupärase ilme. Aastate jooksul halliks tõmbunud kivimüüri ees oli puupliit, samasugune, nagu ma mäletasin oma lapsepõlvest, aga nüüd ei ole ma juba aastaid seesugust kohanud, ja kui ma kööki põhjalikumalt uurisin, ei leidnud ma isegi veekraani, üksnes plekkpange, mis oli poolenisti vett täis. Köögi kõrval oli magamiskamber, kus oli unesinine tapeet. Kambrist viis uks raamatukokku, mille kõik neli seina olid põrandast laeni täis raamaturiiuleid, ja isegi toa ainuke aken oli raamaturiiuli taha ära peidetud. Ainus valgusallikas oli toa keskel laua kohal rippuv messingist kroonlühter. Riiulid vankusid sadade raamatute raskuse all, ja juba uksel tundsin ma vanade raamatute igiammust hõngu, kolletunud paberi läppunud lõhna. Astusin aegamisi riiuli ees, veerisin raamatute pealkirju. Suurem osa raamatutest olid saksakeelsed, aga seal oli ka raamatuid inglise, prantsuse ja hispaania keeles, ja raamatuid keeltes, mida ma ei tundnud. Osa neist nägid välja väga vanad. Laual oli hunnik lahtisi raamatuid, mille leheküljed olid hakanud ajapikku kattuma tolmuga, mida paistis majas hõljuvat igal pool nagu udu, ja kui ma võtsin riiulist paar raamatut sealt, kus ma arvasin akna olevat, lõikas toa pooleks ootamatu valguskiir.

Kui ma õigesti aru sain, siis käsitlesid kõik raamatud üht ja sama teemat: liblikaid. Sõnad Schmetterling, butterfly, papillon, mariposa, borboleta kordusid raamatute pealkirjades loendamatul kujul, ja ma ei mäletanud, et ma oleksin kunagi näinud nii tohutut ühele valdkonnale pühendatud kogu. Istusin laua taha ja pühkisin pealmise raamatu tolmust puhtaks: „Histoire naturelle des Lépidoptères d’Europe par H. Lucas avec 80 planches représentant 400 sujets“. Raamat oli trükitud 1864. aastal Pariisis aadressil 24, Rue Hautefeuille. Teine trükk. Suure hämmastusega lehitsesin ma käsitsi maalitud pilditahvleid, mis siidpaberi alt välja ilmusid. Värvid ei olnud luitunud, vaid lõõmasid endistviisi eredalt, lapsepõlve pääsusabad oma teravate kannustega, admiralid, leinaliblikad ja nende koorekarva tiivapoordid. Vaatasin imeliselt ilusat raamatut „Die Schmetterlinge Europas“, mille oli toimetanud Dr med. Et philos. Arnold Spuler 1910. aastal Stuttgardis, lugesin lõputut mulle mitte midagi ütlevate ladinakeelsete nimede nimekirja: Apatura iris, Limenitis pópuli, Polygónia c-album, Vanéssa antiopa, Satúrnia pavónia. Sirvisin eeslikõrvule loetud Alfred Russel Wallace’i raamatut „Malayan Archipelago“, mille servad olid täis võimatult väikese, kohati juba peaaegu olematuks luitunud käekirjaga üksteise peale kirjutatud pliiatsimärkusi ja kommentaare.

Toas, mis algul jättis mulje mingisugusest hoiuruumist, olid suured puukapid. Tegin ühe lahti, ja see oli täis klaaskaanega kaste. Tõmbasin ühe neist välja, see libises aeglaselt oma soontes, kast oli täis liblikaid. Iga liblikas oli keskkohalt peenikese nõelaga läbi torgatud ja kinnitatud alusele, kus ta heljus surnuna, kangena, otsekui peatunud keset lendu. Kastides oli kümnete kaupa eri liiki liblikaid, kõik täpsetesse ridadesse sätitud, tiivad sümmeetriliselt millimeetri täpsusega laiali laotatud, esitiivad pisut tagatiibade peal. Mõningaid liike esindas ainult üks või kaks isendit, seevastu tavalisemaid, nii ma otsustasin, võis olla kümme isendit kummastki soost.

Ma viisin ühe kasti raamatukogutoa lauale ja võtsin klaaskaane pealt. Haarasin nõelast kinni ja sikutasin selle ettevaatlikult aluse küljest lahti, tõstsin liblika üles vastu valgust. Tiivad olid õhukesed, läbipaistvad, ja ma tundsin, et pelgast puhangust või valesti ajastatud hingetõmbest piisaks, et temast ilma jääda. Päris nõela otsas oli paberilipik, kuhu oli kirjutatud: Nymphalis xanthomelas, Torgau, 1952. Liblikas oli heljunud nõela otsas peaaegu nelikümmend aastat. Hinge kinni hoides panin liblika uuesti kasti pleekinud liigikaaslaste seltsi, viisin kasti oma kohale tagasi, ja kui ma veel teistesse kastidesse vaatasin, avanes mulle kurb vaatepilt: suurem osa kogust oli hävinenud, kastipõhjadel lebas irdunud tiibu, tundlaid ja murdunud jalgu. Ent siin-seal oli uskumatult hästi säilinud liblikaid, mille silmad vahtisid mind hämarusest nagu appikarje.

Neljas tuba oli töötuba. Kirjutuslaua kõrval seisis riiul, kus lebas erinevaid instrumente, mida ilmselt kasutatakse liblikate halvamiseks ja tiibade sirutamiseks. Seal oli veidra väljanägemisega laud, mille mõlemas otsas olid kruvid ja keskel lõhe, mille laiust sai nähtavasti kruvide abil timmida. Riiulil oli erinevaid pintsette, nõelu ja klaaskorgiga apteegipudeleid, mis etiketi järgi sisaldasid etüülatsetaati ja kloroformi. Võtsin ühel pudelil korgi pealt ära, nuusutasin ettevaatlikult ja tundsin, kuidas mürk minusse lahvatas, pani pea ringi käima. Panin pudeli lauale tagasi, jätkasin esehaaval toa uurimist, ja aina veidramaks muutuvat esemete, pudelite ja instrumentide rivi vaadates tundsin end järjest halvemini, kogu see tolm ja hääletus tegid hingamise raskeks, eetri uimastav järelõhetus hõljus toas, ja kui ma akna lahti lõin, siis tundsin, kuidas jahe õhk tuppa voolas, tuul tõstis laualt paar paberilehte lendu. Need lauglesid läbi toa, keerlesid õhus, ja kui tuulehoog oli läinud, kiikus toolileenile jäänud kampsuni varrukas tasakesi, nagu oleks Henri Ruzicka selle nüüdsama seljast võtnud ja teise tuppa läinud.


Вы ознакомились с фрагментом книги.
Приобретайте полный текст книги у нашего партнера:
Полная версия книги
всего 12 форматов