1 2 >>

Täheselge, lumivalge
Joel Haahtela

Täheselge, lumivalge
Joel Haahtela

Eesti Ekspressi Raamat. Joel Haahtela romaan „Täheselge, lumivalge” koosneb kodumaal tragöödia läbi elanud ja Pariisi elama asunud tudengi 1889. aastal alustatud päeviku sissekannetest. Noorest mehest saab uudisteagentuuri korrespondent. Amet viib ta haahtelalikule rännakule läbi maailma ja aastakümnete, mille kaudu satub lugeja Pariisist muu hulgas Esimese maailmasõja eelsesse pulbitsevasse Berliini ja hiljem ka Kaug-Itta Kambodžasse.Aastakümneid hiljem leiab päevikud mehe järeltulija. Tekstidega tutvudes avastab too, et pöördelistes ajaloosündmustes kustutatud elu polnud sugugi tähendusetu ning selle jäljed ulatuvad nüüdisaega.

Tänu Kultuurkapitalile

Originaali tiitel:

Joel Haahtela

Tähtikirkas, lumivalkea

Romaani

© Joel Haahtela ja Kustannusosakeyhtiö Otava

Toimetanud Terje Kuusik

Kujundanud Villu Koskaru

Kõik õigused kaitstud

Autoriõigus: OÜ Hea Lugu ja Hille Lagerspetz, 2014

ISBN 978-9949-538-14-0 (trükis)

ISBN 978-9949-538-15-7 (epub)

Trükitud trükikojas Printon

I Pariis 1889

7. aprill, 1889, Pariis

Kui tahad tähti näha, pead silmad kinni panema. See linn on valguse linn, see kaotab tähed ära, isegi öösel on neid raske näha. Kirjutan sulle ja on juba hilja. Mul ei tule und ja praegusel ajal olen kaua ärkvel, mõnikord hommik koidab, kui ma magama jään.

Muretsesin selle vihiku eile ja mõtlesin, et kirjutan üles, mis juhtub, või vähemalt proovin. Sellest pole midagi, kui see ei õnnestu, iga sõna on väike võit. Ma ostsin vihu väikesest butiigist ja see maksis kümme santiimi. Kaaned on mustad, tugevast ja heast kartongist, mille peale võib kindel olla. Kui ma kirjutan, siis ei ole olemine nii üksildane. Ka sina oled lähemal ja mul on tunne, nagu ajaksime tasakesi juttu.

Vahest peaksin seda tuba kirjeldama, kuigi selle peale ei kulu palju sõnu. Istun pööningul, kuuendal korrusel, sisse pääseb redelit mööda, põrandaluugi kaudu. Aadress on 26, Rue Germain-Pilon. Seesuguse toa saab odavalt, maksab ainult 300 franki aastas.

Laiust on neli meetrit ja pikkust kolm, sammuga mõõtes. Lagi on akna kohal liuhka, ja seal kohas ei mahu püsti seisma, nii et toast läheb kolm ruutmeetrit raisku. Mööbliks on laud ja kaks tooli, ühe peal ma praegu istun. Kardinatel on sinised lilled, kuuluvad üüri sisse. Vaade on päris veetlik, avar, palju katuseid muidugi. Võiks ka hullem olla.

Päeval tuleb aknast kenakesti valgust. Nurgas seisab söekamin, ja kuigi väljas on juba soe, on talvel kuuldavasti niiske ja külm. Põrandaplankude vahelt tõmbab tuul, ja kui on külmakraadid, võib pesukausist jääd leida. Seal peaks ennast siis lobistama! Siis on veel koiku ja vatitekid, sumadan. Tõeline askees. Uue padja mõtlesin küll osta, sest endist ei saa padjaks nimetada. Ainult tükk kangast, mis hakkab tolmuks pudenema.

Korteriperenaise nimi on madame Bouchard, ja tema kohta pole küll veel ühtki paha sõna öelda. Reeglid on päris ranged, kuigi ega ma neist kõigist täpselt aru ei saanud. Aga kui vagusi püsin ja puhtust hoian, siis vaevalt ma neid rikun. Jätsin vist siiski kohe meeldiva mulje, see on ju tähtis. Tagantjärele võib olla raske seda muuta. Kui rõivad tipp-topp korras hoida, alati tervitada ja üür õigel ajal ära maksta, siis jõuab kaugele.

Aknalaual on tühi klaasvaas ja selle kõrval riidetükki keeratud piibel, märkasin seda alles praegu. Keegi on seda nähtavasti lugenud ja lehenurga ära murdnud kohas, kus on kirjas: Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.

No õnneks minul on, ja õnneks kirjutamine tõenäoliselt laabub, kui hoo sisse saan ja endale asjatult piire ei sea. See vihk oli hea ost, kuigi ma esiotsa kartsin, ja ilmaasjata ei tahaks raisata. Vahest edaspidi läheb juba paremini. Ainult et imelik tunne on olla nii üksi, kui paljudel õhtutel pole olnud kedagi, kellega juttu rääkida. Päeval käib tänavatel kõva saalimine, aga nüüd öösel on iseäralikult vaikne. Peaks katsuma magada, kuigi kõik muljed helisevad peas. Aga kevad on kõigest hoolimata ikka kevad.

8. aprill 1889, Pariis

Pean midagi sõidust kirjutama. Muidu sa mõtled, et olen ilmunud siia eikuskilt, kukkunud maa peale nagu münt taskust.

Aga kõigepealt Helsingist Lüübekisse aurulaeval, mille külje peal oli kiri Amelia Spår. Laev oli valge ja ilus, aga meri oli veel ilusam. Seda kevadist merd ma oleksin tahtnud sulle näidata. Kuidas esialgu oli nii vaikne, et see oli nagu ime. Otsekui oleks laeva Issanda peopesal kantud, kõigi maailma tuulte eest varjatult. Ja öösel oli taevas tähti täis.

Sõidu jooksul ei rääkinud ma kellegagi. Vahest meeleolu pärast, mis oli, nagu arvata võid, teatud laadi. Kuigi aeg-ajalt püüdis üks ja teine juttu teha, teelised tunnevad ju alati kokkukuuluvust, teelemineku tõttu vallandunud kihku ja kurbust. Ja muidugi vastasin ma nii palju, kui viisakus nõudis, aga rohkemaks ei olnud tuju. Merel läheb aeg niigi nagu iseenesest. Kui reelingule nõjatuda, siis võib ennast sinna kauaks unustada. Korraga kostab õhtusöögikella kõmatus ja alles siis märkad, et päev on möödas.

Etapi lõpuosa ei olnud just väga meeldiv, ja ka mina ei pääsenud merehaigusest. Saksa rannikul Rügeni saare ees paisus edelatuul nagu kiusu pärast. Meeskonnal polnud teadagi häda midagi, aga oleksid sa prouasid ja härrasid näinud! Inimene on siiski kõigest inimene ja vahel näost roheline. Üks sõbralik messipoiss õpetas mulle järgmise nipi: kui laev laine peale ronib, siis tuleb sisse hingata, ja kui laev lainelt alla vajub, siis välja. Nii ma siis tegelesingi hingamise ja puhkimisega ning pidasin kuidagi vastu.

Hiljem Lüübekist rongiga Kölni ja õhtu hakul Pariisi. Tee peal meeldiv vestlus ühe vanema härrasmehega, harjutasin prantsuskeelseid fraase ja sain samal ajal hulga väärtuslikke nõuandeid. Härrat huvitasid noorsoo seisukohad, tõsi küll, väga üldises mõttes, ja lõpuks köitis tema tähelepanu minu müts. Kui ma seletasin, et see on üliõpilase vormimüts, sain väikese õppetunni suure maailma mütsimoodide kohta. Tänapäeval ei kannagi kõik enam mütsi, aga seesugune mütsitus tekitab härra meelest kohatu, lausa pilkliku mulje. No nüüd on mul ka selle kohta selgem ettekujutus. Härral endal oli kallihinnalise väljanägemisega ja ebatavaliselt kõrge torukübar.

Jõudnud pärale Gare de l’Esti, oli mul tunne, nagu oleksin sattunud uue tormi kätte. Tekkis tahtmine laternapostist kinni haarata, et mind üles taevasse ei kistaks. Kõik need viled, hõiked ja hääled, määratud minekud ja tulekud. Igal pool rändkaupmehed, jooksu­poisid, pakikandjad, voorimehed ja otse tsirkust meenutav rahvahulk. Siin võib inimene panna endale selga ükskõik mida, käib ringi kas või räbalates ja proovib sedaviisi muljet avaldada.

Tuleb tunnistada, et alustuseks kohkusin ma ära, ja korraks oli mul tunne, et ma ei pääse sealt kuskile kanti. Ent miskitmoodi, ei mäleta enam isegi, kuidas, läks mul korda sumadan kätte saada, vaba pakikandja ja voorimees leida. Õnneks oli mul hotelli aadress paberi peal olemas, muidu embaksin ikka veel jaama laternaposti.

Lõpetuseks siia veel niipalju, et mul oli siiski ka õnne. Jõudsin hotellis elada ainult nädala, kui sain vihje vabast pööningutoast. Vihje andis hotelli omanik, kuigi see ei olnud talle sugugi kasulik, vaid oli selge sissetuleku kaotus. Vahest oli mu välimus naisele meelepärast või hakkas tal minust kahju. Aga ükskõik, mis see põhjus siis ka oli, niisugune sõbralikkus lisab natuke usku maailma. Ja odavam on see ulualune igal juhul.

Vastasmaja aknas paistab veel valgus. Kardinad on ette tõmmatud, ja ma ei tea, kes seal elab. Väljas nõrk kevadvihm, nii kerge, et see ei olegi nagu vihm. Keedan kiiresti teed, harjan homseks rõivad üle ja heidan siis asemele. Kui saaks täna öösel magada, kui jõuaksin unega kokkuleppele. Homme kohtun oma onuga ja sellest sõltub minu tulevik. Mu olukord on lootusrikas ja ma olen kindel, et ees terendavad paremad päevad.

9. aprill 1889, Pariis

Süda tagus, kui ma riivi eest tõmbasin ja oma konku luugist inimeste sekka proovisin laskuda. Ronisin siiski kohe tagasi ja kontrollisin veel kord, et mu rõivastus oleks tipp-topp. Ülesanne ei olnud kergete killast, sest hommikuti on pööningukamber hämar ja mu reisipeegel vaksakõrgune. Kuju tuleb kokku panna tükkhaaval ja kogu aeg on tunne, et midagi jääb kahe silma vahele.

Eesootav päev ajas mulle hirmu peale ja hea meelega oleksin jäänud sinna üles, kõigi eest peitu. Oma kergenduseks põrkasin ma trepikojas kokku madame Bouchard’iga, kes sõbralikult, olgugi et rutakalt, hakkas mulle juhatama teed onu juurde. Kuuldavasti peab kõigepealt suunduma piki Boulevard de Clichyd ja järgmiseks mööda tänavat, mille nimi on Boulevard des Batignolles. Siis olen juba lähedal, ja küsides lisa, jõuan kindlasti kohale, vaevalt et ma ära suudan eksida. Ma arvan, et onu aadress avaldas madame’ile eriti sügavat muljet.

Ma olin mitut puhku harjutanud, mida ma onule ütlen, olin pööningul valju häälega lauseid vorminud, aga ma ei teadnud, kuidas ta lõppude lõpuks minusse suhtub. Onu oli kindlasti kuulnud, mis kodumaal juhtus, aga ma ei olnud kindel, kui hea ülevaade on tal kogu sündmuste käigust. Viimati olin onuga kohtunud aastaid tagasi ja ma kahtlesin, kas ta oleks mind tänaval äragi tundnud.

Oli veel liiga vara, aga ma mõtlesin, et oleks hea see koht varakult üles leida, onu hindab täpsust. Nõnda lonkisin tõttamata madame Bouchard’i mainitud suunas, sokutasin ennast inimvoolu ja otsustasin mõnest kohvikust läbi astuda, et pruukosti võtta. Kui sattusin ühe kohviku ette, mis paistis kena ja odav, kogusin julgust, aga pidin sellest siiski kolm korda mööda kõndima, enne kui mul korda läks üle läve astuda. Sees laabus kõik aga üllatavalt meeldivalt.

Hommikusöök maksis pool franki ja ma viitsin lehe lugemisega aega nii kaua, kui söandasin. See oli Le Figaro Illustré, ja lehelugemine paistab olevat kohalike lemmikajaviide, nagu ka mingisuguste loosikupongide täitmine. Lõbus oli ka aknast möödakäijaid vaadata ja linna moevoolule kinnitust saada: nagu näha, kõlbas kõik, kuigi vaevalt et siiski igas ringkonnas. Üks kohviku klientidest nägi välja, nagu oleks otse rentslist tulnud, aga ilme ja žestide järgi otsustades oleks ta võinud kuninglikku verd olla. Tellis ilma pikema jututa klaasi veini, ja keegi ei pilgutanud isegi silma, kuigi krahvi vasak jalg piilus läbi kingatalla ja habemest pudenes lauale tubakapuru.

Kella kahe paiku seisin onu maja ees, aadressil 47, Avenue de Villiers. Tänava ääres kasvasid pärnad, majad kõrgusid väärikatena, ja siin meeste habemest tubakapuru ei pudenenud. Kui olin portjeele hoolikate väljendite ja nelja sou abil oma probleemi olemust ja tähtsust selgitanud, juhatati mind tõrgeteta üles kolmandale korrusele massiivse ukse taha.

Esimene mulje õhkkonnast: sõbralik, taktitundeline vastuvõtt, olgugi et tunda võis mõistetavat ettevaatlikkust. Tegelikult ei teadnud nad ju, missugune ilmutus nende juurde on saadetud, aga onunaise ohkest võisin järeldada, et vähemalt mu väline olemus pakkus teatavat kergendust. Onunaine otsis vist seelikuvoltide vahelt isegi pitstaskurätiku ja poetas paar pisarat.

Ja nõnda siis juhatati mind pärast lühikesi tervitusi edasi salongi ja pandi istuma rohelisse sametkattega tugitooli. Korter oli moodne, kuigi mitte eriti hubane, ja kõigest võis näha, et mu onu oli edukas mees. Ta haaraski kohe ohjad ja hakkas esitama tavalisi küsimusi selle kohta, kuidas reis läks, kuidas ma olin jõudnud ennast linnas sisse seada ja kas ma olin jõudnud kodumaal midagi õppida. Kui mainisin, et olin käinud Kunstiühingu joonistuskoolis, teatas onu, et seesugused seiklused oleks kõige parem unustada. Ja kui ma rääkisin, kus ma elan, nentis ta, et sealt tuleks ära kolida, see on halb rajoon.

Pärast neid kaht nõuannet näis onu viivuks mõttesse vajuvat, nagu püüaks endamisi mosaiikpilti kokku panna. Seejärel küsis ta, mida ma tean telegraafist, ja mina ütlesin, et suurt ei midagi. Onu teatas, et tänapäev, see on kiirus ja ennekõike just telegraaf. Atlandi ookeani põhja oli lastud ookeanikaabel, küllap ma tean sellest. Kui siin vajutati nupule, hakkas Ameerika mandril paber tiksutama ja vastupidi. Selles tiksutamises oleks ka minu tulevik.

Onu seletas, et tema sõber monsieur David töötab uudistetoimetuses nimega Havas. Ta oli minu eest kostnud, ja ma võiksin alustada tööd telegraafiosakonnas. Õpin morsetähestiku üks-kaks ära, ja kuigi töö on algul mehaaniline, ei puudu ka karjäärivõimalus. Kõik sõltub minust endast, nagu elus üldse. Onu kuuldavasti ei uskunud saatusesse, sest saatus on priileivasööjate ja laiskade väljamõeldis, lollpeade soovunelm. Tema ise on alati olnud un homme de raison, ja kui ka mina olen niisugune mees, ei jää ma kunagi hätta.

Märkan, et tänane kirjatöö sai liiga pikk, palun su ees vabandust. Kõigest pole tarvis rääkida, kuigi tahaks. Aga kui ma kirjutan, siis asetub kõik mõttes omale kohale, saab tõesemaks. Kevadine nohu annab endast märku ja kurk on natuke valus. Lõdisen külmast, ehkki olen ennast teki sisse mähkinud. Võib-olla võtan ema vana retsepti järgi kaks tilka kamprit. Tekk lõhnab väga kodu järele ja palju asju tuleb meelde, aga parem on need rahule jätta. Mõnikord on siin pööningul tunne nagu laeva kajutis, nagu triiviksin kaugel merel.

11. aprill 1889, Pariis

Eile tundsin, et sa olid siin toas, olin selles kindel. Ma istusin siin sellesama tooli peal ja püüdsin kirjutada, aga sõnu ei tulnud, mitte ainumatki. Aknaklaasil nägin su näo peegeldust, tuul kahistas tühja paberit. Sa istusid mu selja taga koikul, selle serval, vaatasid mind. Ma ei tahtnud ringi pöörata, sest kartsin, et sind ei olegi seal, kuigi nägin ilmselgesti.

Täna on tuuline ja mul on tunne, nagu oleksin sattunud keset kevadist koristust; kogu linn tolmab, nagu pühiks keegi suure luuaga. Seal kodus on ju alles peaaegu talv, vahest on lundki veel maas. Siin lähevad puud lehte ja taevas on imelikult kõrgel. Kuidas sellesama taeva alla saab mahtuda nii palju rohkem?
1 2 >>