1 2 >>

Kaja Saksakulm Tampere
Minu Soome

Minu Soome
Kaja Saksakulm Tampere

Kaja, kes oskas kaks sõna soome keelt (terve ja guudbai), sattus Professori kutsel üheks semestriks Jyväskylä Ülikooli külalisõppejõuks. Lumepall aga oli veerema lükatud, tuhande järve maa oli Kaja enda kütkesse haaranud ning poolest aastast on saanud palju aastaid. „Oleme oma pähe kinnistanud hulga stereotüüpe naabermaast, kuid kui palju me tegelikult teame, missugune Soome ja seal elav soomlane on?” küsib Kaja nüüd ja jagab oma kogemusi põhjanaabritest: nende temperamentsest loomusest, äraspidisest huumorist, kokkuhoidlikust meelelaadist ja suurest südamest.

Kaja Saksakulm Tampere

Minu Soome

SAATEKS

Üks uus algus minu jaoks on olnud elu Soomes. Olemuselt kirju ja segane, nagu elu ikka.

Olen Soome-aja jooksul pidanud üsna mitut blogi, et mõtted, olukorrad ja inimesed ei ununeks. üks mu professor Tartu ülikoolis ütles kunagi: „Mõtetel on kalduvus tulla… ja ka minna. Seepärast tuleb nad kinni püüda ja üles kirjutada.”

„Minu Soome” on kollektsioon mõtteid ja meenutusi aastatest 2004–2009, kuid kirja on see pandud vahemikus kevadest 2008 kuni kevadeni 2009. Seevastu raamatu ülesehitus on ilma väga täpse kronoloogilise liinita. Põhjus üsna lihtne – mõtted tulevad vahel üsna kummalistel põhjustel ja just siis, kui nad tulevad. Siin on küll olemas oma loogika selles mõttes, et üks või teine meenutus on saanud inspiratsiooni eelmistest väljaütlemistest, ka hilisemad sündmused on olnud teatud meenutuste initsiaatoriks. Lugejal soovitan võtta neid jutujuppe kui mõttekillukesi, ja siis neist omasoodu mingi pilt kokku monteerida.

Kohati tuleb raamatusse kaasteelisi, eelkõige tütar Ave, kellega oleme seda Soome elu ilu ja võlu jaganud algusest saadik. Tema jaoks on Soome eluetapp tänaseks läbi saanud ja avastamist ootavad uued maad ja rahvad. Samuti põikuvad siia oma tegemistega need olulised inimesed, kellega see Soometeema seotud on olnud – teised pereliikmed ning mõned sõbrad. Selline kirju seltskond siis, olgugi et vähese sõnaõigusega – jätan neile võimaluse minu tõlgitsuste kaudu osaline olla. Natuke egoistlik? Jah. Soomes elades olen üles leidnud ka enesekindluse olla lihtsalt ja rõõmsalt egoistlik ja väärtustada seda, mis minu arvates oluline on.

Mis siin raamatus siis juhtuma hakkab? Klatši? Nalja? Tarku mõtteid? Põhjapanevaid järeldusi Soome ja soomlaste kohta, ülevaadet kultuurist ja ajaloost? Ei, mitte päris niimoodi ei ole see kirjapandu siin mõeldud. Raamat on igapäevastest lihtsatest tavalistest asjadest ja Soome elust ühe inimese silmade läbi. Natuke nagu läbi lukuaugu piilumine. Sest see, et tegelikult ei olegi võimalik haarata haaramatut, sai mulle selgeks üsna selle raamatu kirjutamise alguses. Soome Sisu on nii suur, et nende kaante vahele see kohe kindlasti mingi valemiga ära ei mahu. Ja fakt on ka see, et meie arusaamine oma põhjanaabritest on pungil stereotüüpe ja arvamisi, kuid millised need soomlased tegelikult on, jääb meile müstikaks. Ja paraku on tänaseks viis aastat elu üksinda omade seas – eestlasena soomlaste seda arvamust võimendanud. Kohati tunnen, et ma saan soomlastest aru ja oskan seletada, miks nad nii või teisiti käituvad või toimivad, kuid ei või väita, et ma kõike Soomest ja sealsetest inimestest tean.

See raamat on minu katse vaadata soomlaste hinge ja Soome ellu ja iseendasse selles kontekstis – kuidas saab üks tavaline eestlane oma eluga ja iseendaga hakkama tavaliste soomlaste keskel elades. Ja millisena Soome ühele eestlasele tundub ja näib, kuidas ennast avab ning kuidas see avastaja iseennast avab ja avastab just selles Soome kontekstis. Kahekõne iseendaga? Vist küll. Ja kindlasti minu kahekõne Soomega.

    Vähiku, Saaremaa,
    juuli 2009

ALGAMINE

Avan autoakna linnalähedase kiirtee parklas, värskelt lehtinud kaskede lõhn tungib rõõmsasti mu ninna. Päike oli hiilimas puude taha, kuid kumab veel kutsuvalt. On 2008. aasta maikuu 21. päeva hilisõhtu, aeg, kus kased on hiirekõrvul ja päike enam peaaegu ei loojugi.

Sommid püüavad kaskede lehteminemise ajal alati kodus olla, ja kui mõni seda vahepeal ei saa, siis räägitakse sellest kahjutundest palju ja nukrutsetakse. Aga miskit pole öelda, see on kaunis aeg – selline hõrk ja õrn, täis lõhnu ja emotsioone ja valgust. Füüsiliselt on tunda, et maa ärkab ja raputab endast selle talveraskuse, selle lume ja külmaga kogunenud taaga, ja inimesed virguvad koos maaga.

Tahan seal parklas seda hetke kinni püüda. Meeltesse ja ka kaamerasse. Endal peas kummitamas valgetest Saaremaa öödest rääkiv vana laul, mida soomlased väga armastavad ja eestlased, tundub, on unustanud – me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu, et linalakk-neidu sa püüda ei saa.

Irooniaga mõtlen, et olen ka nende viie aastaga muutunud linalakaks – naturally blond forever, plaatinablond. Ilustamata ja eesti keeli öeldes aga – lihtsalt halliks läinud nende aastatega. Ja püüda mind ka ei saa, sest viimased aastad olen elanud palju ratastel.

Nii nagu selgi õhtul. Olen jälle üksinda öös teel Helsingist Jyväskylässe. Nii nagu sadu kordi viimaste aastate jooksul. Ja muusika mu autos tümpsub kui viimasel rullnokal. Soome NRJ raadio muusikavalik on temperamentne ja hea, hoiab meeled ärkvel ja inspireerib gaasi andma. Muide, kui Eesti numbrimärgiga autoga Soome teedel kimada, siis peab ikka gaasi andma, mitte Soome-stiilis uimerdama, sest nii kummaline kui see ka pole – kui soomlased tee peal eestlast sõitmas näevad, siis nad lihtsalt peavad tast mööda saama, kasvõi liikluseeskirju rikkudes. Kuigi nad muidu nagu tiguloomad või ülikorralikud koolilapsed oma radadel kulgevad. Eestlane ajab nad ärkvele. Igas mõttes.

Saan selle väikese peatuse ajal puude taga eputava päikese pildi fotokaamerasse. Kaamera on oluline osa minu viimase aasta elust, olen sinna püüdnud palju ilu. Kaamera kinkisid mulle mu kodused, just selle mõttega, et saaksin jäädvustada oma ohkeid, millega kogu oma pere olin tõeliselt ära tüüdanud – see mu komme ilusate loodusvaadete juures alati ja valjuhäälselt seletada: „Tahaks seda kõike maalida, või siis pildistada!” Nüüd ma enam ei ohka. Nüüd tahan igal pool pildistamispeatusi teha – sealhulgas täiesti võimatutes paikades. Sestap on eriti väärtuslikud need hetked, kui olen ise roolis ja üksi autos – saan auto peatada just siis, kui soovin või kui kaamerasse haaramiseks sobivaimad vaated ette satuvad.

Olen viimasel ajal sageli mõelnud, et fotokaamera on tegelikult enese peitmise võimalus – tõstad objektiivi silme ette ja vaatad maailma läbi kindla fookuse. Ja keskendud. See on teatud mõttes nagu meditatsioon. See on ka nagu pildi sisse minek, reaalsusest ära. Nii nagu maalideski. Pildistada ei saa kiiruga klõpsides, piltide kaamerasse püüdmiseks peab olema aega keskenduda, fokuseerida, peab olema kannatlikkust mängida valguse ja varjudega.

Kusjuures pean tunnistama, et enne, kui hakkasin pilte kaamerasse püüdma, olin palju kärsitum ja pinnalisem. Kaamera kaudu maailma kogemine on olnud ka elamise õppetund – et kuidas minna asjade sisse ja sügavuti, kuidas seada fookusi nii, et kompositsioon oleks paigas. Seda ka filosoofilises tähenduses, üle kantuna elamise kunstile laiemalt. Ja see sügavuti minemise õppetund on juhtunud just minu Soomes elamise ajal. Olen kindel, et selle õppetunni omandamine ei ole juhus ja pelgalt fotografeerima õppimise tulemus. Siin mängib oma rolli ka Soome igapäevane elamiskultuur, tempod, millega siinmail asju aetakse, jutte räägitakse; oskus mõttepause pidada ja lause vahel hinge tõmmata. Kui mu käest nüüd küsida, et mismoodi on Soome mind mõjutanud, siis – olen õppinud olema rahulikum, süvenenum, ma ei karda pidada mõttepause, ma olen õppinud rääkima ja elama aeglasemalt, võiks öelda – õppinud elama nautimise tundega. Noh ja veel muid asju ka.

Saanud seal parklas siis oma kunstilised fookused paika, hinges heameel õnnestunud kaadritest, helistan tütrele Jyväskylässe ja ka koju Eestisse – see on meie komme siin võõrsil olnud algusest peale, et ikka ütleme üksteisele, kus oleme ja millal tuleme. Raportreerin, et olen teel ja et kõik on hästi ja et umbes keskööks olen Jyväskylä kodus. Ma ei kujuta ette, et saaksin oma lapselt oodata seda, et ta mind informeeriks oma käikudest, kui ma ise tema suhtes sama ei teeks. Ning ma tean, et ta muretseb, kui ma autoga öösel üksi teel olen, ta on samasugune muremasin, kui ma isegi. Ja kui teine inimene muretseb, siis peab sellest murest lugu pidama ja seda vähendama. Ka oma Eestisse jäänud pereliikmetega suhtlen võõrsil elades iga päev. Ning kui olen ka kuskil reisimas, siis kodus Eestis ikka teatakse, millal alustan, millal kohale jõuan ja mis tee peal juhtub. See tekitab sellise turvatunde elamises laiemalt. Et sa tead, et kuskil on keegid, kes sinust hoolivad ja on iga hetk valmis sulle appi tormama kasvõi sadade kilomeetrite taha. Muidugi tekitab see ka suuri telefoniarveid.

Soome on hämmastavalt ilusa loodusega maa ja lõhnab hästi. Eriti kevadel. Olen vahepeal tundnud end päris patusena, sest aeg-ajalt tundub mulle, et Soome on ilusam kui Eesti. Aga tegelikult minu jaoks ei tohiks ju nii olla. Eriti veel siis, kui võõrsil elad ja kuulud nii-öelda nende kodust nostalgitsevalt ja illusioonidega mõtlevate inimeste, väliseestlaste seltskonda. Kaugelt ikka ju paistab kõik kaunim. Võib-olla Saaremaa ranniku loodus on ilusam kui Soome oma, aga ainult teatud kontekstis ja teatud fookustes ja koos teatud emotsioonidega – mälestuste kontekstis, pere ajaloo kontekstis… Aga isegi kui nii ei ole poliitiliselt korrektne mõelda ja öelda, armastan ma oma Kesk-Soomet, neid järvi ja kaljusid ja neid kasepuid küürakil seal kaljunukkide peal kasvamas. Ja seda vaikust ja rahu ja tühjust. Ega vist saagi elada paigas, mida sa ei armasta, isegi kui see paik ei ole su sünnimaa.

Kodumaad armastatakse teistmoodi. Kodumaa võib olla ka kõige inetum ja hädisem paik maamuna peal, kuid kui see on kodu, on ta ikkagi armas. Selleks aga, et ükskõik kus maailmanurgas hakkama saada, tuleb seda paika armastama hakata.

Hommikul unustas Laura mu autosse koti komme, haaran sealt peotäie ja sülitan samas. Olen sattunud salmiaaki võtma. Wöakkk – vat see on üks asi, millega ma siin Soomes tõenäoliselt kunagi ära ei suuda harjuda. See lihtsalt on vastik! Soomlaste lemmikmaius lõpetab mu filosoofilised mõtelused sel kaunil kevadõhtul Helsingi lähistel, tagasiteel kodu poole Soome suhtekorraldusguru juubelipidustustelt. Reaalsus Soome kiirtee veeres on ju ka tegelikult tore sel hetkel, mis sest, et salmiaak on vastik. Mu kolleegid vahel natuke nöögivad mind selle salmiaagiga – no näiteks korraldavad peo, kus on joogiks vaid salmiaagiviin ja siis ühises toostide ütlemises tuleb see pits kohe põhjani juua – see nn pohjanmaan kautta (põhjamaa kaudu) põhjani kummutamise stiil on meie põhjanaabritelgi. Ja siis nad jälgivad kõik, väike kuratlik sädemeke silmis, kuidas ma selle salmiaagiviina pitsi kallal higistan… aga see selleks.

Õnneks saan veel auto pidama enne kiirteele käänamist ja sülitan kogu selle õuduse kaunisse Soomemaa kevadöhe. Hingan veel suure sõõmu hõrku kasepuude hiirekõrvumise lõhna, tunnen täiel rinnal rõõmu olemisest ja seda olemist ümbritsevast ilust. Valin Laura kommikotist hoolikalt mõned söödavamad kummikaru kommid, et ilge salmiaagimaitse suus veidi vähem tunda oleks, ja jätkan teed. Ees on umbes-täpselt kolm tundi sõitu. Kilomeetreid ma ammu juba enam ei loe, sest vahemaad ei loe. Loeb aeg, mis kulub vahemaade läbimiseks. See on aeg, kus saan mõelda ja olla üksi. Üksi iseenda ja oma Soomega. Üksinda omade seas. Ja mõelda oma patuseid mõtteid, mida ma eestlaste kuuldes alati enam valjusti välja ütlema ei kipu.

KARURADADEL

Soomes peab igaks juhuks olema kogu aeg suhteliselt korralik liikleja, sest Soome politsei liiklustrahvi kviitungit küll postist leida ei tahaks. See väljaminek oleks siin Soomes päris suur, sest trahvisumma sõltub siinmail su sissetulekust. On teada juhtumeid kohalikust kollasest meediast, et mõnigi kohalik Rockefeller on maksnud sadu tuhandeid eurosid trahvi pelgalt paarikümne ülemäärase kiirusepügala pärast. Pealegi rikuks trahvi saamine tuju ja tekitaks paha enesetunnet. Seega – pigem ohjeldada natuke oma rallimehekirge ja püsida ettemääratud raamides. Ja tunda rõõmu korralik-olemisest.

Muidugi, Soomes on veel see risk, et kui sa liiga uljalt maanteel rallid, siis võivad ka kaasliiklejad sulle politsei kutsuda. Eesti keeles nimetatakse seda kitumiseks. Siin aga on kodanikel nii tugev oma riigi tunne, et igast soomlasest võid oodata kiivat seadusesilma.

Igasugused ametlikud korravalvurid – politseinikud ja turvamehed – on Soomes väga sümpaatsed ja meeldivad. Nende esmane ülesanne, tundub, on aidata inimest. Nad on muidu nähtamatud, aga koheselt olemas, kui neid vaja võiks olla.

Ükskord Kuopio lähistel ajasin auto kiirteelt natuke kõrvale, üle pideva joone, et üht üsna tobedat kuldset kitseskulptuuri pildistada. Olin peatanud auto kohas, kus seda kohe kindlasti teha ei tohi. Politseinikke polnud juba mitmeid-sadu kilomeetreid näha olnud. Aga niipea kui olin pildi ära klõpsanud, olid nad kohe platsis. Loomulikult mind ei trahvitud, vaid soovitati sõbralikult, et kui mul on vaja kiirteel liigeldes peatuda, siis peaksin seda püüdma teha ikka parkimiseks ettenähtud kohtades. Viisakad ja sõbralikud poisid olid.

Siinsetes kauplustes ja kaubanduskeskustes pole ma kunagi kohanud ühtegi jõllitavat harkisjalgset kurja näoga turvameest. On kaks oletust – kas turvamehi poodides polegi, sest keegi ei varasta, või teevad nad oma tööd nii vaikselt ja nähtamatult, et tavakülastaja neid ei märka ja ausat ostjat nende kahtlustav olek ei häiri ega solva.

Aga nüüd siis väikesest turvateemalisest kõrvalepõikest taas karuradadele. Üks neist Kesk-Soome viivatest maanteedest on kindlasti tuttav Himosele sõitvatele suusatamisfännidele. See on eriti aeglane just rohkete kiirusepiirangute tõttu. Teine tee on kiiremini sõidetavam, ka törtsu lühem ja valdavalt rekkaautode kasutuses. Võimalus Helsingist Jyväskylässe sõita on ka läbi Tampere ja see tee on tegelikult kõige parem ja turvalisem, sest see läheb vahepeal kolmerealiseks, nii et saab ohutult möödasõite sooritada. Kuid siis kulub kogu teekonnale ikkagi umbes tund rohkem kui Jämsä või Hartola kaudu sõites. Seepärast olen oma sõitudel enamasti kasutanud ikkagi seda kõige otsemat teed – Helsingist Lahtisse, sealt Heinolasse, siis Hartola kaudu Jyväskylässe.

Just sel Helsingi–Lahti kiirteel, mis on lausa kompvek, lai ja hea asfaldiga, oleksin ma korra peaaegu et surma saanud. Üks noor rumal põdrapull hüppas hooga üle loomapiirdevõrgu ja just nii, et minu autole ette. Hea oli, et pidama sain, ehk siis et pidurid ja auto korras olid, mille eest pean eelkõige oma Eesti meesperet tänama. Ja kiirus oli seekord tõesti 120, nagu sel kiirteel lubatud. Meie ninad kohtusid – põder vahtis auto esiklaasist sisse ja mina vahtisin teda vastu ja ähmis olime me sel hetkel mõlemad. Põdrake tuigerdas oma rada edasi ja mina katsusin end ja autot lähima bensiinijaamani juhtida, käed ja jalad värisemas.

Sealt helistasin koju Eestisse:

„Mulle hüppas põder autole ette!”

Teisel pool telefonitorus oli veidike vaikust, mõned sekundid ehmatust reetvat nohinat ja siis alustas rahulik bassihääl pragmaatilist olukorra diagnoosimist:

„Noh, surnud sa vist ei ole?”

Et kas huumor haagib või ei haagi minu hetkemeeleoluga. Ega neist naistest tõesti sageli aru ei saa – teinekord on isegi väike ehmatus pisaraid väärt ja samas suured katastroofilised olukorrad elatakse üle äärmise stabiilsusega.

See on meie pere stiil – keerulistest asjadest natuke nöökides üle saada ja pahadest mitte palju rääkida. Pigem teada ja usaldada oma seljatagust, oma lähedasi, et olgu olud millised tahes, me oleme olemas ja tegutseme, kaitseme ja hoolime. Sellist hillitsetud ja sõnaliselt kidurat, kuid sisuliselt võimsat hoolimise tunnet on hea tunda. Eriti kui oled kodust ja kodustest kaugel, näiteks üksinda kuskil kiirteel põdraga tõtt vahtimas. See tunne annab julgust, jõudu ja tahtmist tegutseda, sest tagala on kindlustatud.

Tegelikult on tore mööda neid Soome karuradasid kulgeda, eriti talvel, kui on peaaegu kogu aeg pime, ning õrn lumetuisk keerleb autotulede vihus ja muutub aeg-ajalt suureks ja jõuliseks lumesajuks, et siis taas tagasi tõmbuda ja lumehelveste keerlemise tantsu seal pilkases pimeduses edasi tantsida. Lund sajab talviti Kesk-Soomes kogu aeg. Harvad on päevad ja ööd, kui hommikul autol umbes kümne sentimeetri paksust värske lumetorti pea peal ei ilutseks. Lumi ja lumesadu erinevates formaatides – tuisust õhkõrna heljumiseni – on Kesk-Soomes sama tavalised kui pori ja soolaliiv Tallinna talvistel tänavatel.

Lumesajusel maanteel on aga omamoodi olemised. Selle teekonna turvaliseks läbimiseks tuleb aru saada ja mõista. Maad ja taevast. Looduse loomust ja kapriise. Siin ei ole oma isikliku ego ja tahtmistega midagi peale hakata. Tuleb osata sulanduda looduse osaks, arvestada sellega. Ning hoolimata näilisest igavikulisusest ja tühjusest su ümber, hoolimata lume ja talve diktatuurist on maantee tavaliselt täis märkavaid ja hoolivaid inimesi, kes teel olles rõõmsasti tulede abil üksteise olemasolust aimu saavad. Ja kes aeg-ajalt erinevates teeveeres kutsuvalt vilkuvates taukopaikkades (ehk puhkepeatustes) ka üksteisega kohvitassi juures kokku saavad. Ja siis ikka vahetatakse ka päris võhivõõraga paar sõnakest ilmast ja lumest. Ning tõdetakse ikka ja jälle: „Küll on sel talvel palju lund!” või „Näe, ongi lõpuks tali saabunud!” või et on hoopiski otsa saanud.

Nende aastatega on mul kogunenud hulgi talviseid automatka-kogemusi, kui Soomemaal vara pimedaks läheb ja peaaegu iga päev lund sajab. Lahti linnast edasi kaob tee äärest valgustus, ümbritsevad kaljud mõjuvad müstiliselt hirmutavalt ning nende vahelt läbi sõites tundub pimedus pimedam ja kogu ümbrus kui Põrgupõhja – tume ja endasseneelav. Müstiline. Ebareaalne. Talved Soomes on oluliselt pimedamad kui Eestis, kuigi riikidevaheline vahemaa ju ei ole nii suur. Tunnen end talviti sel teel sõites iga kord teekonna alguses ebakindlalt. Pelgan tõsiselt. Ja hirmu suurendavad küljel, ees ja taga lumetuisku üles keerutavad rekkad, mis ka nähtavust piiravad ja tõmbetuult tekitavad ning mis mu väikese autojunni tavaliselt vastikult võdisema panevad.

Rekkade voog on intensiivne tavaliselt nii sõidusuunas kui ka vastutulevas suunas. Olukord on veidi sarnane sellele, mida olen kogenud aastaid iga nädal Tallinna ja Tartu vahet sõites. Kuid rekkasid on Soomes Jyväskylä teel siiski rohkem, ja pimedam on – ja tee on käänulisem ja kitsam kui Tallinn–Tartu maantee.

Kuid see teekond siin Soomes on alati täis ka positiivseid liikluskultuurilisi üllatusi. Näiteks keerab teeperves olevasse taskusse ees sõitev rekka ja lubab mööda – saab aru, et mul on paha suurte masinate tuules sõita, kui nad lumetuisku üles keeravad. Veidi aja pärast järgmine rekka – tema näitab suunatulega, kunas on õige aeg möödasõitu teha. Teelolevate juhtidega erineval viisil suheldes edeneb see karurada tegelikult jõudsalt ja reaalsus sel võõral teel ei olegi nii kole-kole, kui alguses tundub. Mõningate talveöhe sisseelamise hetkede ja väikese hirmuvõdina järel tuleb hoopiski sellise talveöise tuisuidülli tunne, sest siin märgatakse ligimest ja siiralt soovitakse, et kõik teelised elusalt koju või sihtpunkti jõuaksid.

Kui suurematel maanteedel on siiski liiklusolud suhteliselt kontrollitud ja hoolimata ettetulevatest ekstreemsematest hetkedest reeglina üsna turvalised, siis päris väikestele külavaheteedele minek talvel on küll su omal vastutusel. Ükskord sattusin üksinda autoga talvel sellisesse kanti. See oli Jyväskylä ja Korpilahti vahel ja mööda külavaheteid. Oli vaja laps ära tuua ühelt peolt koolikaaslase kodust. Printisin sõidujuhised Google’i kaartidest välja ja asusin teele.

Jyväskylä-poolne ots oli päris sõidetav, sest lahkusin linnast Länsiväilä kaudu ja see on siiski päris suur tee Tampere suunda – sisuliselt paralleelne Jyväskylä–Tampere kiirteega. Ja Google’i kaardid olid seda teekonnajuppi ka suhteliselt täpselt kirjeldanud. Aga minu sihtkoha aadressile lähemale jõudes läks olukord järjest looduslikumaks ning lõpuks olin ristmikul, kust pikka aega ei olnud keegi autoga sõitnud. Probleemseks tegi olukorra aga see, et sealt ristmikult sai edasi ainult hooga, sest tee oli korralikult ülesmäge. Mina olin aga rumalast peast masina ristmikul seisatanud – et kaarti ja legendi uurida – ja edasi ma loomulikult enam ei saanud. Terve õhtu sadanud värske lumi oli tee oma võimusse võtnud, ja kui nüüd päris aus olla, siis selle värske lume all olnud vana kinnitambitud lumi oli ka suhteliselt jäine – ilma graniidikillustikuta, sest kohalikud tõenäoliselt eriti risti ette ei löö, kui oma naelkummidega talviseid jäiseid mägiteid võtavad.

Soomes on küll nii, et mäenõlvadel on teeveeres alati graniitkillustiku kastid, kust siis saad endale rataste alla tõket panna, aga siis ma veel seda ei teadnud, et mu kõrval olevas hallis kastis on abi, ja siis mul ei olnud veel ka väikest labidat autopagasnikus talviste seikluste puhuks külavaheteedel. Seega, kuna mäest üles ei saanud, siis tuli edasiliikumiseks hoopis tagurdada. Aga tagurdamise juures oli see probleem, et autol ju taga selliseid võimsaid tulesid pole, mis teed valgustaksid… Ja mina olin suure kuusemetsa vahelisel mägisel teel, mida valgustas vaid lumi, ning sedagi valgust vähendas järjest tihenev lumesadu. Kokkuvõttes tagurdasin tunde järgi ja kui olin jõudnud tagasi enam-vähem tasasele teelõigule, et hoogu sisse võtta ja uuesti mäest üles sõita üritada, oli hirm naha vahel küll. Sest kui ma oleksin näiteks kogemata kraavi tagurdanud või kui auto oleks otsustanud rohkem edasi mitte sõita, siis oleksin olnud ikka väga jamas. Oma asukohta poleks ma tõenäoliselt osanud adekvaatselt seletada ja juhuslikku möödujat, kes aitaks, tulnuks vist hommikuni oodata.

Aga sellega toonased seiklused ei lõppenud. Saanud siiski lõpuks mäest üles, oli Google’i kaardi info põhjal järgmine märksõna Karhunperän tie (tõlkes Karu Taguotsa tee). Lapseni jõudmiseks pidin keerama sellest Karhunperän tiest paremale ja siis veel hulka edasi sõitma ja siis keerama veel jumal teab kuhu paremale ja vasakule. Aga Karhunperän tie otsas selgus, et see tee on talvel lihtsalt lahti ajamata, mida Google’i kaart muidugi ei tea.

1 2 >>