1 2 3 4 5 ... 8 >>

Карлос Руис Сафон
Uduprints

Uduprints
Carlos Ruiz Záfon

On aasta 1943. 13-aastase Maxi kellassepast isa otsustab pere sõja jalust väikesesse rannikulinna kolida. Kolmelapseline perekond asub elama aastaid mahajäetuna seisnud majja, mis varjab nii mõndagi tumedat saladust. Oma uuelt sõbralt Rolandilt kuuleb Max lahe põhjas lebavast laevavrakist ja kohutavast laevahukust, mille saladust näib teadvat ainult Rolandi majakavahist vanaisa. Noorte süütu uurimisretk võtab ootamatu pöörde, kui lavale astub legendaarne Uduprints. Lugeja ees rullub lahti ühtaegu kurb ja hirmuäratav lugu, mille algus ulatub aastakümnetetaguste pahaaimamatult antud lubadusteni. Carlos Ruiz Zafón on tuntust kogunud oma müstiliste Barcelona-romaanidega „Tuule vari“ (e. k 2008), „Ingli mäng“ (e. k 2010) ja „Taeva vang“ (e. k 2013). Oma loometeed alustas Zafón aga hoopis noortele mõeldud raamatutega. 1993. aastal ilmunud „Uduprints“ ongi tema esimene romaan. Zafóni teine noorteromaan „Marina“ ilmus eesti keeles 2014. aastal.

Carlos Ruiz Záfon

Uduprints

Isale

Autori märkus

Hea lugeja!

„Uduprints” on minu esimene ilmunud romaan ja tähistas mu kirjanikukarjääri algust 1992. aastal. Lugejad, kes tunnevad mu hilisemaid raamatuid „Tuule vari” või „Ingli mäng”, ei pruugi teada, et minu neli esimest raamatut avaldati alguses noorteromaanidena. Ehkki need on peamiselt suunatud noorele lugejaskonnale, lootsin, et need köidavad igas vanuses lugejaid. Püüdsin neid raamatuid luues kirjutada selliseid romaane, mida ma ise noorukieas lugeda oleksin tahtnud, aga mis pakuks mulle endiselt huvi ka kahekümne kolme, neljakümne või kaheksakümne kolme aastaselt.

Aastaid olid need raamatud õiguslike vaidluste „lõksus”, ent nüüd võivad nende üle heameelt tunda lugejad kõikjal maailmas. Õnneks on need varajased romaanid kohe ilmumisest saadik saanud hea vastuvõtu nii noortelt kui ka neilt, kes polegi enam nii noored. Mulle meeldib mõelda, et jutuvestmisel ei ole vanusepiiranguid, ja ma loodan, et mu täiskasvanutele suunatud romaanide lugejatel tekib ahvatlus teha tutvust ka nende maagia, müstika ja seikluse lugudega. Ja lõpetuseks loodan, et mu noortelood pakuvad lugemisnaudingut ka kõigile uutele lugejatele, kes alles alustavad oma seiklusi raamatute maailmas.

Ohutut reisi!

    Carlos Ruiz Zafón
    Detsember 2009

Esimene peatükk

Möödus palju aastaid, enne kui Max suutis unustada suve, mil ta poolkogemata avastas maagia. Oli aasta 1943 ja sõjatuuled kiskusid maailma lootusetult kuristiku poole. Juuni keskel, päeval, kui Max sai kolmeteistkümneaastaseks, kutsus tema isa – kellassepp ja pööraste riistapuude leiutaja – terve pere elutuppa ja teatas, et see on viimane päev korteris, mis oli viimased kümme aastat olnud nende kodu. Pere kolib rannikule, eemale suurest linnast ja sõjast, majja Atlandi ookeani kaldal asuvas väikelinnas.

Otsus oli lõplik: nad lahkuvad järgmise päeva varahommikul. Seni tuli neil pakkida kõik oma asjad ja valmistuda pikaks teekonnaks uude koju.

Perele ei tulnud see uudis erilise üllatusena. Peaaegu kõik oletasid, et mõte linn selja taha jätta ja perele sobivam elupaik otsida oli tiirelnud vana hea Maximilian Carveri peas juba mõnda aega; nii mõtlesid kõik, välja arvatud Max. Temale avaldas uudis samalaadset mõju, nagu oleks hullunud rong läbi portselanipoe kihutanud. Maxi pea oli äkitselt täiesti tühi, tema suu vajus ammuli ja pilk klaasistus. Selle hetkelise tardumuse vältel valdas teda kindel veendumus, et kogu tema senine maailm, sealhulgas sõbrad koolist, tänava poistekamp ja nurgapood, kust ta koomikseid ostis, on peagi igaveseks kadumas. Üheainsa silmapilguga.

Samal ajal kui ülejäänud pereliikmed laiali läksid ja hakkasid alistunult asju pakkima, jäi Max liikumatult isale otsa vaatama. Kellassepp kükitas poja ette ja pani käed poisi õlgadele. Maxi pilk rääkis enda eest.

„Max, praegu tundub see sulle maailma lõpp. Aga ma luban, et see koht, kuhu me läheme, hakkab sulle veel meeldima. Sa leiad uusi sõpru, küll sa näed.”

„Kas see on sõja pärast?” küsis Max. „Kas me sellepärast peame ära minema?”

Maximilian Carver embas poega, seejärel tõmbas ikka veel naeratades pintsakutaskust keti otsas rippuva läikiva eseme ja pistis selle Maxile pihku. Taskukell.

„Ma tegin selle sinule. Palju õnne sünnipäevaks, Max!”

Max tegi hõbedase nikerdatud uurikapsli lahti. Tunde tähistasid aja liikumise rütmis kasvavad ja kahanevad kuud, osutiteks aga olid numbrilaua südames särava päikese kiired. Uuri kaanele oli ilukirjas graveeritud: Maxi ajamasin.

Tol päeval, isa kingitud kell peos, jälgides, kuidas tema pereliikmed kohvritega siia-sinna sagivad, jättis Max enese teadmata lapsepõlve igaveseks seljataha.

***

Sünnipäevaööl ei saanud Max sõba silmale. Samal ajal kui teised magasid, ootas tema järgmise päeva saatuslikku koidikut, mis pidi tähistama lõplikku hüvastijättu selle väikese universumiga, mille ta oli aastate jooksul endale loonud. Ta lamas need tunnid vaikselt voodis ja jälgis äraoleval pilgul laes tantsivaid siniseid varje, justkui loodaks näha oraaklit, kes suudaks ennustada tema edasist saatust. Ta hoidis peos isa tehtud taskukella. Numbrilaua kuud helendasid ööhämaruses. Võib-olla olid neil juba olemas vastused kõigile küsimustele, mida Max oli sellest õhtust alates endale esitama hakanud.

Viimaks tungisid esimesed koidukiired üle sinise silmapiiri. Max hüppas voodist välja ja läks elutuppa. Maximilian Carver istus tugitoolis, oli juba riides ja luges õlilambi valgel raamatut. Max taipas, et tema polnud ainuke, kes oli unetu öö veetnud. Kellassepp naeratas talle ja pani raamatu kinni.

„Mida sa loed?” küsis Max paksule köitele osutades.

„See on raamat Kopernikust. Kas sa tead, kes oli Kopernik?” küsis kellassepp.

„Ma käin ju koolis,” vastas Max.

Vahel kohtles isa Maxi nagu last.

„Ja mida sa temast tead?” küsitles isa edasi.

„Ta avastas, et Maa tiirleb ümber Päikese ja mitte vastupidi.”

„Enam-vähem. Ja kas sa tead, mida see tähendas?”

„Probleeme,” vastas Max.

Kellassepa nägu tõmbus naerule ja ta ulatas poisile paksu raamatu.

„Võta. See on sulle. Loe see läbi.”

Max uuris mõistatuslikku nahkköites teost. See tundus olevat igivana ja nägi välja nii, nagu võiks seal elutseda mõne muistse džinni vaim, kelle iidne needus raamatu lehekülgedele on aheldanud.

„Hea küll,” katkestas isa ta mõtted, „kes su õed üles äratab?”

Pilku raamatult tõstmata raputas Max pead, andes märku, et austava ülesande rebida sügavast unest välja tema õed, viieteistkümneaastase Alicia ja kaheksa-aastase Irina, usaldab ta parem isale.

Sel ajal kui isa läks ülejäänud peret üles ajama, seadis Max end tugitooli, avas raamatu ja hakkas lugema. Pool tundi hiljem astus terve pere viimast korda üle ukseläve uue elu poole. Alanud oli suvi.

***

Max oli kunagi ühest isa raamatust lugenud, et mõned lapsepõlve mälupildid talletatakse teadvuse albumisse nagu fotod, nagu lood, mis jäävad igaveseks meelde ning kerkivad ikka ja jälle silme ette – ükskõik, kui palju aega ka ei mööduks. Max mõistis nende sõnade tähendust siis, kui ta esimest korda merd nägi. Nad olid juba rohkem kui viis tundi rongiga sõitnud, kui äkitselt avanes pimedast tunnelist väljudes tema silme ees lõputu eeterliku valguse ja kirkuse väli. Keskpäevapäikeses helkleva mere elektrisinine toon talletus ebamaise ilmutusena tema vikerkestale. Kui rong mõne meetri kaugusel merest oma teekonda jätkas, pistis Max pea aknast välja ja tundis esimest korda elus oma nahal soolakat meretuult. Ta vaatas isa poole, kes jälgis teda kupee teisest otsast mõistatusliku naeratusega ja noogutas vastuseks küsimusele, mida Max polnud jõudnud veel sõnastadagi. Korraga teadis poiss, et ükskõik, missugune on nende reisi sihtpunkt või missuguses jaamas rong peatub, alates sellest päevast ei suuda ta iialgi elada paigas, kus ei saaks igal hommikul ärgates näha seda sinist ja pimestavat valgust, mis kerkib taeva poole otsekui nõiduslik läbipaistev aur. Nii ta endale lubas.

***

Max seisis perroonil ja jälgis, kuidas rong linnakese jaamast eemaldus, Maximilian Carver jättis oma pere mõneks minutiks jaamaülema kontori juurde ootama ning läks kohalikelt kauplema mõistliku hinnaga transporti, mis inimesed, kohvrid ja muu pagasi nende lõplikku sihtkohta toimetaks. Linnake oma jaamahoone ja esimeste silmahakkavate majadega, mille katused ujedalt üle ümberkaudsete puude piilusid, meenutas Maxile kõigepealt maketti, mõnda neist miniatuursetest linnadest, mida ehitasid mudelrongide kollektsionäärid ja millest liiga kaugele eksides võis kogemata üle laua ääre kukkuda. Maxi mõte läks uitama ja tal oli parajasti käsil huvitav variatsioon Koperniku universumiteooriast, kui ema hääl ta sellest kosmilisest unelusest äratas.

„Niisiis. Kas kiidad heaks või laidad maha?”

„Vara veel öelda,” vastas Max. „See näeb välja nagu makett. Nagu mänguasjapoodide vaateakendel.”

„Äkki ongi,” naeratas ema. Naeratades meenutas ema nägu Maxile ähmaselt õde Irinat.

„Aga isale ära seda ütle,” lisas ema. „Sealt ta tulebki.”

Maximilian Carver naasis koos kahe turske pakikandjaga, kelle riided olid täis õli-, tahma- ja muude, raskesti määratletavate ainete plekke. Mõlemal olid puhmas vuntsid ja peas meremehemüts, justkui oleks tegu ametivormiga.

„Need on Robin ja Philip,” tutvustas kellassepp. „Robin viib pagasi ja Philip viib meid. Sobib?”

1 2 3 4 5 ... 8 >>