Kohtumine piraadipealik Julius Julmaga
Ülli Kukumägi

Kohtumine piraadipealik Julius Julmaga
Ülli Kukumägi

Ülakorruse laste neljandas loos kohtuvad inglilapsed kuulsa piraadipealiku Julius Julmaga. Mida põnevat ootamas on, loe või kuula ise sellest raamatust!

Ülli Kukumägi

Toimetanud Toomas Uuskam

© Ülli Kukumägi

Kõik õigused kaitstud. Ühtegi osa sellest raamatust ei tohi paljundada, kopeerida, salvestada või üle kanda mitte mingil viisil – ei graafiliselt, elektrooniliselt ega mehaaniliselt, kaasa arvatud valguskoopiate valmistamine, informatsiooni salvestamine või taasesitamine – ilma autori kirjaliku loata, välja arvatud seadusega lubatud juhtudel.

ISBN 978-9949-9-2246-8 (epub)

Digiteerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2012

Minu väikestele inglikestele Kirkele ja Mariusele ja kõigile teistele lastele, kes päevast päeva meie ellu rõõmu toovad ja maailma imeliseks muudavad.

Piraadipealik Julius Julm

Piraadipealik Julius Julm istus nukralt kivil ja vahtis tühja pilguga tormist merd. Papagoi Paaba kössitas mereröövli õlal, märjad tiivad sorakil, meenutades lastud varest. Hiiglaslikud vahused lained pekslesid raevukalt vastu kalda ääres lösutavaid kive, otsekui soovides neid metsiku jõuga rannast igaveseks minema pühkida.

Julius Julma tuju oli täitsa nullis, isegi võiks öelda, et alla nulli. Ohates pistis ta käe päevinäinud meremehekuue taskusse, sikutas sealt välja suure ruudulise taskuräti ning tatistas valju larinaga sellesse oma nina puhtaks.

„Aitab löristamisest, Julius,“ manitses mereröövel nukral häälel iseennast. „Sa pole ju ometi mingi nutunaine, vaid endine merede hirm - suur Julius Julm. Pealegi - ega halamine aita niikuinii!“

„Ei aita, ei aita!“ käuksus Paaba sama tujutult peremehe sõnu kinnitades. Kuid ka see ei teinud Juliuse tuju paremaks - suured pisarad jooksid endiselt omasoodu mööda merekaru põski nagu vesi vihma veerennis.

Öö läbi oli tugev tuul raputanud inglilaste kodu katust. Karla oli paar korda võpatades ärganud, kui järjekordne tugev tuuleiil pööningul valjult huikas. Joonathan oli öösel kindluse mõttes venna kaissu roninud ning laiutas nüüd üle terve voodi, ise mõnusalt nohisedes. Päevavalgus imbus poiste magamistoa akendest sisse. Algamas oli uus päev.

Ettevaatlikult libistas Karla end voodist välja, üritades mitte äratada magavaid vennakesi, ja läks vaikselt alla kööki.

Tühi kõht andis märku ning Karla otsustas teha ühe võileiva ja tassi kuuma kakaod. Ta oli parasjagu avamas külmkapiust, kui uksele saabus Helen.

„Sina nii vara üleval?! Kohutav tuul,“ võdistas õde õlgu.

„Vinge! Tundub, et see möll kestab veel mõnda aega,“ tõdes Karla, võttes külmikust piimakannu. „Kakaod tahad?“

„Muidugi!“ vastas õde ja istus suure söögilaua taha.

„Tead, mis ma mõtlesin,“ alustas Karla, samal ajal lusikaga kakaopulbrit keema tõusnud piima sisse segades. “Läheks uuriks seda tormi lähemalt.“

„Lähme, aga kuhu? Mere äärde?“ oli õde nõus.

„Just!“ rõõmustas vastus Karlat. „Ma tahaks väga näha, kuidas näevad välja tõeliselt suured lained!“

„Hea idee,“ noogutas Helen, „aga peame veidi ootama - emps magab veel. Öösel põles tema toas kaua tuli, ma arvan, et ka tema ei saanud und selle tormiga!“

„Jätame talle kirja,“ pakkus Karla, õele kuuma tassi ulatades. „Joome kakao kähku ära ja lähme kohe! Jürgen rääkis, et sellise tormiga võib rannast hea noosi leida!“

Köögiuks käuksus ja lävel seisid kaksikud Kirk ja Kirke.

„Mulle ka kakaod,“ palus Kirke.

„Aga palun! Seal potis on veel nii palju, et jagub teile mõlemale,“ osutas Karla lahkelt pliidil aurava joogi suunas.

„Mis noosist jutt käib?“ päris Kirk uudishimulikult, end laua äärde istuma sättides.

„Jürgen rääkis, et kui on kõva torm, siis kannab meri igasugust huvitavat kraami randa!“ selgitas Karla vennale.

„Vau, kui põnev! Lähme siis kohe!“ rõõmustas Kirke ning tassi kiirelt tühjaks rüübanud, teatas suud piimavahust pühkides: „Mina olen valmis aardejahiks.“

„Mina ka,“ kargas ka Kirk õe tegevust korrates toolilt. „Teeme käbe, enne kui keegi meist ette jõuab!“

„Pidžaamades varandusekütid?“ osutas Helen küsivalt kaksikute öörõivastele.

„Tõmbame vihmajopid peale!“ vastasid kaksikud kooris ning kiirustasid, käigult jopesid selga sikutades, välisukse suunas.

„Mis siis ikka,“ kehitas Helen õlgu. „Mina tulen siis öösärgis!“

„Oota! Peame empsule paar sõna kirjutama, et ta ei pabistaks! Anna salvrätt!“ palus Karla. Helen ulatas salvrätihoidjast paberrätiku ning Kirke tuli tõtates esikust, käes ingliema punane huulepulk: „Võta see, sellega saab kirjutada küll! Aga kirjuta lühidalt, et sa seda palju ei kulutaks!“

„Ok! Kirjutan siis, et „Lähme randa, tuleme varsti, ärge muretsege!““ pakkus Karla.

„Lühemalt, kirjuta „Tuleme varsti, kõik ok“,“ kamandas Kirk kärsitult.

„Teeme veel lihtsamalt, “ arvas Karla ja kirjutas huulepulgaga salvrätile: „Ei muret. OK“.

„Tulge juba,“ kibeles Kirke esikust. „Me jõuame tagasi enne, kui teised ärkavad!“

Aiavärav sulgus kolksudes inglilaste selja taga ning retk randa võis alata. Tuul surus tugevasti vastu laste põski. Ümberringi laiuvas metsas olid puud lookas, otsekui kummardades tormi vägevuse ees.

„No küll on alles jõud!“ ähkis Kirke, nina vastutuult, mere suunas lenneldes.

„Kihvt!“ hõikas Kirk üle müha. „Vaat kus siin on alles tormid, Taevas polnud pooltki sellist!“

„Miks ei olnud!“ tuletas Karla hingeldades meelde. “Kui me ingliisaga ükskord vanatädi Elfriide juurest koju lendasime, oli nii kõva tuul, et me ajasime lihtsalt oma tiivad laiali ja liuglesime lausa valguskiirusel!“


Вы ознакомились с фрагментом книги.
Приобретайте полный текст книги у нашего партнера:
Полная версия книги
всего 12 форматов