1 2 >>

Veski-Kati ja pisikene hiir. Raamat koos audiofailidega
Ülli Kukumägi

Veski-Kati ja pisikene hiir. Raamat koos audiofailidega
Ülli Kukumägi

Korraga kargas Veski-Kati, näpp sirgelt nagu pulk üles tõstetud, murult püsti: „Tuli meelde!“ hüüatas ta rõõmsalt. „Soov tuli meelde! Ma tahtsin saada õmblusmampsliks!“ ning õnnelikuna hakkas ta ringiratast tantsusammul keerutama, kareldes kui noor kitseke ümber veski. „Kes see õmblusmampsel on?“ pöördus Kirke mõistmatult Heleni poole. „Õmblusmampsel on õmbleja! Vanasti nimetati neid niimoodi! Veski-Kati on ju üsna vana, mis sest, et näeb noor välja!“ valgustas Helen õde. „Aaa...“ sai Kirke nüüd aru. „Mis vana ta on, kalpsab ringi nagu põrkepall!“ osutas Kirk peaga tantsusammul keerleva Veski-Kati suunas. „Nagu noor talleke!“ täiendas teda vend. „Ega kummituste vanust pole välimuse järgi kerge määrata!“ tõdes Kirke. Sellest, mis edasi sai, võid lugeda ja kuulata Ülakorruse laste kolmadasraamatus! Raamatus sisaldub AUDIOVERSIOON, et lapsed saaksid lisaks lugemisele ka raamatut lugeda!

Ülli Kukumägi

Toimetanud Aita Nurga

© Ülli Kukumägi

Kõik õigused kaitstud. Ühtegi osa sellest raamatust ei tohi paljundada, kopeerida, salvestada või üle kanda mitte mingil viisil – ei graafiliselt, elektrooniliselt ega mehaaniliselt, kaasa arvatud valguskoopiate valmistamine, informatsiooni salvestamine või taasesitamine – ilma autori kirjaliku loata, välja arvatud seadusega lubatud juhtudel.

ISBN 978-9949-9-2244-4 (epub)

Digiteerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2012

Minu väikestele inglikestele Kirkele ja Mariusele ja kõigile teistele lastele, kes päevast päeva meie ellu rõõmu toovad ja maailma imeliseks muudavad.

Ootamatu külaline

Terve maja kajas Ingliema Josephiine kiljumisest. Kirke avas silmad ega saanud arugi, mis täpselt toimub. „Helen!“ hüüdis ta uneseguse häälega, samal ajal voodist välja ronides.

„Helen! Tõuse üles! Emaga on midagi hirmsat juhtunud!“

Koos kiirustasid inglitüdrukud alakorrusele, kust kostusid Josephiine appihüüded.

„Karla, Kirk, Joonathan! Ärgake!“ hõikas Helen poiste toa ukselt rahulikult magavatele vendadele. Unised vennakesed kargasid ehmunult voodist ning kõik tõttasid riburada pidi trepist alla.

Joonathan jõudis esimesena köögiukseni ja paiskas selle pauguga lahti. Avanev vaatepilt oli üsna kummaline. Ingliema seisis kikivarvul suure söögilaua peal, osutades närviliselt näpuga toanurka: „Seal! Olge ettevaatlikud! Ta on seal!“

„Kes?“ ei näinud Karla kedagi.

„Kus?“ uuris Joonathan, püüdes jääda hästi rahulikuks, sest talle tuli meelde Ingliisa õpetus, et keerulistes olukordades tuleb säilitada külma närvi ning mitte mingil juhul sattuda paanikasse – selge mõistus on alati parim abimees.

„Seal!“ võdistas Josephiine õlgu. Samal hetkel maandus viimasena alla jõudnud pere pesamuna Matu toanurka. Võidukalt tõstis ta põrandalt pisikese pruuni hiire.

„Empsukene!“ hüüatas Helen. „See on ju kõigest väike hiir!“

Tilluke koletis aga vaatas samal ajal tõtt Matuga, kes teda hellalt käte vahel hoidis.

„Nii almas!“ lalises inglipoiss rahulolevalt, surudes põske hiire ninaotsa vastu. “Empsu, äla kalda!“ ulatas ta olevuse Ingliema suunas, et temagi võiks olevusega lähemalt tutvust teha. ”See on sõbel!“

„Hiir?“ imestas Josephiine, häbelikult laualt maha ronides. „Mulle küll tundus, et tegemist on millegi kohutavaga!“

„Nojah, Taevas ju hiired ei ela!“ nentis Helen. „Sa ära karda, nad ei hammusta, ainult närivad! Kuid vaid üsna pisikesi auke!“ lisas ta kiirelt, et Ingliema rahuneda võiks.

„Näita mulle ka!“ tahtis Joonathan paanikameistrit ligemalt silmitseda. Uhkelt demonstreeris Matu enda uut sõpra. Hiireke oli üsna pisike, pika saba ja armsate vurrudega. Oma tumedate silmadega uuris ta tähelepanelikult toimuvat. Näha oli, et tema igal juhul küll ei karda kedagi.

„Emps, tule vaata lähemalt!“ sikutas Joonathan kleidivarrukast Josephiinet, kes aupaklikku kaugust hoidis.

„Lähemalt! Lähemalt!“ kordas Matu venna sõnu, ise Ingliema vaba käega enda poole tirides.

Josephiine liikus ligemale. Ettevaatlikult tõmbas ta näpuga üle loomakese selja. Tundus, et hiirega sõprust pidada ta küll ei ihka. Selleks oli isegi Ingliema liiga vanamoodne.

„Mis me temaga teeme?“ päris Karoliina loomakest paitades.

„Kas me võime ta endale jätta?“ nurus Kirk.

„See vist pole hea plaan!“ arvas Helen ema haput nägu silmitsedes. „Pealegi närib hiir auke ja võib meie riidekappi pesa teha!“

„Ja tal pole ju meie juures sõpru!“ oli Kirke murelik.

„Otsime talle siis uue kodu!“ tegi Kirk ettepaneku. „Kus hiired elavad? Kas sa tead, Helen?“

„Suvel elavad nad tavaliselt õues, talveks aga kolivad majja või näiteks viljasalve!“ teadis Helen vastust.

„Seal on ju jahukotid! Nad närivad need katki! Sinna teda küll viia ei või!“ märkis Karla.

„Aga mahajäetud viljahoidlasse või mõnda vanasse veskisse, mis enam ei tööta, kuid kus vedeleb teri, mida põske pista?“ pakkus Kirke teisigi võimalikke variante, mis loomakesele sobida võiksid.

„Kust me sellise leiame?“ oli Kirk nõutu.

„Ma tean!“ meenus Karlale ootamatult. „Üks vana veski seisab siit mitte kaugel. Vähemalt tundus küll, et keegi seal enam jahu ei jahvata. Kui me jänesepoja ema otsisime, siis nägin sellist!“

„Väga tore!“ oli Josephiine ilmselgelt rõõmus, et hiir majast välja kolitakse. „Otsige talle mõni teine pesapaik, võimalikult kaugel,“ sõnas ta veidi häbenedes oma hirmu pisikese looma ees. „Mulle tõesti tundub, et see kiljumine ei jää viimaseks, kui hiirepoiss end meile elama asutab.“

„Kokku lepitud – kolime ta minema!“ tegi Helen ettepaneku. „Ega need hommikused kiljumised mõju tervislikult kellelegi.“

„Üks asi oli ikka hea ka,“ märkis Karla. „Kas panite tähele, et Matu ei tulnud mitte jalgsi mööda treppi alla, vaid lendas? Ja peaks ütlema, et ta oskab juba üsna hästi lennata!“

„Kullakene!“ plaksutas Josephiine rõõmsalt käsi. „Kas sina oled ka juba suureks saamas?“

Õnnelikult haaras ta Matu sülle, unustades poisi peos oleva hiire. Hetkeks vaatasid kõik kolm omavahel tõtt – Ingliema, Matu ja hiireke. Siis pani Josephiine Matu kähku maha ja haaras laualt esimese kättejuhtuva nõu, kuhu olend sisse mahuks. Selleks osutus vanaaegne nikerdatud kaanega suhkrutoos.

„Karla, aita Matul hiir suhkrutopsi saada! Ja ma väga palun – otsige talle kähku uus kodu! Millegipärast tekitab ta minus närvilisust!“ ulatas ema topsi kärme liigutusega Karlale.

„Pole hullu!“ lohutas Helen. „Paljud naised Maa peal kardavad hiiri. Isegi mõned suured mehed! Ja ega hiired tahagi inimestega koos elada, sest kellele meeldiks väljavaade elupäevad hiirelõksus lõpetada!“

„Tore! Vahetage riided!“ kamandas Josephiine. „Mina teen teile paar võileiba reisimoonaks kaasa. Hiireke ootab seni suhkrutopsis! Ja minu poolest võite siis kohe teele asuda!“

Nii nad tegidki – lapsed riietusid, Josephiine tegi kähku termosesse sooja teed ja pakkis toidukarpi paar võileiba ning hiireke, kellele paar leivaterakest anti, kükitas kannatlikult suhkrutoosis, kuni tema uue kodupaiga otsingud alata võisid.

Vana veski

Hiirele läksid uut elupaika otsima Kirke, Kirk, Karla ja Joonathan. Helen, Karoliina ja Matu jäid koju Ingliema aitama, et leida pööningult kolimiskastidest üles Josephiine vanaema kommiretseptid.

Ingliema oli teinud paar päeva tagasi lastele rõõmsa üllatuse teatades, et Lihavõttejänes soovitas neil rajada oma kommivalmistamistöökoda.

Koos oli inglipere otsustanud, et proovima peab ja igaüks panustab ettevõtmisse nii palju kui suudab. Väiksemad lapsed hakkavad tegema pisemaid töid ning suuremad aitavad suuremates kommimeisterdamise toimetustes.
1 2 >>