1 2 3 4 5 >>

Sai mis tahtis
Louise O'Neill

Sai mis tahtis
Louise O'Neill

Väikeses Iiri linnakeses on alanud suvi. Emma O’Donovan on saanud äsja 18-aastaseks, ta on piltilus ja enesekindel. Ühel õhtul peavad linnakese noored pidu. Kõik on kohal. Kõigi pilgud on Emmal. Järgmisel hommikul ärkab tüdruk kodumaja verandal. Ta ei mäleta midagi eelnenud ööst ega tea, miks kogu ta keha niimoodi valutab. Küll aga teab seda kogu ülejäänud linn. Peol tehtud fotodelt on üksikasjalikult näha, mis Emmaga juhtus. Mõnikord ei ole aga inimesed valmis oma silmi uskuma. Eriti siis, kui karm tõde käib linnakese kangelaste kohta. Iiri kirjaniku Louise O’Neilli (snd 1985) raamatud on väärt kogu seda kära, mis nende ilmumisega on kaasas käinud. Juba tema esimene romaan „Only Ever Yours“ (2014) pani kirjandusringkonnad kihama ja noored lugejad ülevoolavaid fännikirju saatma. Samasugune kõrgendatud tähelepanu on saatnud ka „Sai, mis tahtis“ ilmumist, mida Goodreadsi lugejad on hinnanud hindega 4,1. O’Neill vaatleb halastamatult ausalt, kust jookseb piir vägistamise ja vastastikusel nõusolekul toimuva vahekorra vahel ja kuidas toimib ohvri häbistamine nutitelefonide ajastul.

Louise O’Neill

Sai mis tahtis

MÖÖDUNUD AASTA

NELJAPÄEV

Peeglisse, otse mu enda näo kõrvale, ilmub ema nägu puuderdatud ja ergavpunaste huultega.

Ehkki ilm on talumatult lämbe, seisavad tema juuksed ikka laitmatus Kleopatra-soengus. Ta laseb oma juukselõikust igal laupäeval värskendada. „Ma olen selle ära teeninud,” ütleb ta kodunt lahkudes. „Mis sellest, et see nii palju maksab.”

Karen Hennessy laseb endale kolm korda nädalas föönisoengu teha. Ta ei räägi kunagi, kui kallis see on.

Ma õhetan, minu põski katavad punased laigud. Kulunud trikoosärk, millega ma magan, on mu keha ümber kleepunud. Libistan pilgu ema näolt enese omale.

Sa oled nii tohutult oma ema moodi, öeldakse mulle alatasa. Sa oled nagu tema koopia.

„Hommikust,” ütleb ta. „Misasja sa siin teed, vahid ennast lihtsalt peeglist või?” Ta kortsutab kulmu, kui märkab minu higiplekilise särgi alt esile tikkuvaid rinnanibusid.

„Ei midagi,” vastan ma ja tõstan käed kiiresti rinnale. „Mis sul vaja on?”

„Tahtsin näha, kas sa oled ikka ärganud.”

Rehman käega oma laua, avatud sülearvuti, märkmeid täis kaustiku, „Fiche Bliain ag Fási”[1 - „Fiche Bliain ag Fás” on iiri kirjaniku Maurice O’Sullivani teos, tüvitekst, mida peetakse kultuurilooliselt tähtsaks ajaloolise iiri keele ja suulise kultuuripärandi jäädvustamise seisukohalt. Teos ilmus esmakordselt 1933. aastal nii iiri kui ka inglise keeles. (Toimetaja märkus)] ja selle kõrvale tõstetud iiriinglise sõnaraamatu poole. „Olen juba viiest üleval,” ütlen ma talle. „O’Leary teeb meile täna suulise eksami.”

Jamie saab loomulikult maksimumpunktid. Kui ta vastab, paneb O’Leary silmad kinni ja nõjatub toolileenile. Ta teeb alati väga üllatunud näo, kui ta silmad uuesti avab ja talle meenub, kes talle parajasti vastab. Ta ei suuda kuidagi uskuda, et keegi Jamie-sugune võib rääkida kõige soravamat iiri keelt, mida ta kunagi ühegi oma õpilase suust kuulnud on.

„Oh, ära Diarmuid O’Leary pärast muretse.” Ema muigab kelmikalt. „Kas ta teab, et sa oled minu tütar?” Ma ei vasta talle.

„Tõin sulle su vitamiinitableti,” teatab ta. „Pead selle enne hommikusööki sisse võtma.”

„Pärast võtan.”

„Ole mõistlik, Emmie. Health Hut[2 - USA-st alguse saanud tervisetoodete poekett. (Toimetaja märkus)] pidi neid sulle spetsiaalselt tellima.”

„Jah, ema, ma tean.” Ta tõmbab huuled kriipsuks, nii et mul ei jää muud üle kui talle naeratada. „Ja ma olen neile väga tänulik, et nad seda tegid.”

„Ma jätan selle siia, eks?” Ta paneb tableti ja veeklaasi öökapile, kus seisab mu iPhone ja erisuguste kõrvarõngaste kollektsioon.

Ta jääb minu selja taha seisma, paneb ühe käe mu vasakule puusale, teise alaseljale ja lükkab mu vaagnat ettepoole. „Sa peaksid oma rühti jälgima, tuvike.” Ta lõhnab jahu ja kaneeli järele, mille alt õhkub seda lillelist parfüümi, mida ta juba aastaid kasutab. Mul on ikka veel meeles pilt, kuidas ta oma tualettlaua taga istus, tema hõbedase siidkleidi voogamine, tema kärtspunaste huulte terav joon ja tema helepruunid juuksed, mis olid kuklale soengusse sätitud. Need olid tal siis märksa pikemad. Isa hüüdis alumiselt korruselt: „Me jääme hiljaks, Nora,” ja ema vastas talle: „Juba tulen, kallis!” ning tegi seda sellise erilise häälega, mida ta kasutab ainult isa, ainult kõigi meestega kõneldes. (Ja ma mõtlesin endamisi, miks ta minuga kunagi sellise häälega ei räägi.) Viimaks võttis ta oma parfüümipudeli, keeras kuldse korgi pealt ja pihustas randmeile paar lõhnapiiska. Mina istusin trepi ülemisel astmel ja vaatasin, kui nõtkelt tema puusad siidkanga all liikusid, kui ta trepist alla läks, isa juurde, kes teda juba trepimademel ootas. Isa vaatas talle ainiti silma ega pööranud pilku isegi siis, kui ma nende lahkumise peale röökima hakkasin ja püüdsin mind kinni hoidnud lapsehoidja sülest meeleheitlikult lahti rabelda.

Ema paneb käe mulle kõhule. „Kas sul on päevad?” küsib ta. „Su kõht oleks nagu veidi pundunud.”

Lükkan tema käe eemale. „Ära muretse, ema. Ma ei ole rase.”

Kõnnin temast eemale, viskan pilgu telefoni ekraanile. Ali on sõnumi saatnud. Jälle. Mis sest, et ma kahele eelmisele sõnumile pole vastanud.

„Palun ära räägi minuga niimoodi.”

„Mismoodi?”

„Sellise tooniga.”

„Mul pole mingit tooni.”

Tema õlad on pinges ning ma tean, et ta on valmis kohe alla tormama ja isale kõik ära kaebama, kaebama talle, et ma olin oma ema vastu jäme ja ebaviisakas. Isa ohkab ja ütleb, et on minus pettunud. Ta ei kuula mind, ükskõik mida ma talle ka ei ütleks, ükskõik kui innukalt ma talle asja ka ei seletaks. Siin ei ole mingeid „pooli”, ütleks ta mulle. Sa pead oma emasse lugupidavamalt suhtuma.

Selles asjas on vaid üks pool ja kindlasti ei ole see minu oma.

„Vabandust, ema.”

Ta vaikib hetkeks. „Võta oma vitamiin sisse,” ütleb ta siis. „Ja tule alla, söö koos minu ja isaga hommikust. Ta tahab sind enne tööleminekut näha.” Uksel pöörab ta end veel kord ringi, et mind vaadata, libistab pilgu üle kogu mu keha ja jääb pikemalt peatuma minu näol. Ja ma tean täpselt, mida ta mulle öelda kavatseb.

„Sa näed täna hommikul väga hea välja, Emmie. Nagu alati.”

Ta tõmbab ukse kinni ja õhk minu toas läheb kuumaks kui supp. Kahlan sellest läbi, lükkan leevendust otsides akna lahti ja tunnen, kui soolaselt maitseb mere pealt puhuv tuul. Meie lahesopi ümber seisab harkluud meenutavas kaares veel kuus maja, kõik ühtviisi tibukollased, mustaks värvitud uste ja aknaraamidega, nende ees joonduvad läikivatel sissesõiduteedel praktilised, kandilise kerega autod, Toyotad ja Volvod ja Hondad, mustad ja hõbedased, nagu võiks mõni muu värv liigset tähelepanu pälvida. Meie naaber ülejärgmisest majast, Nina Kelleher, ajab oma tütreid Lilyt ja Avat mahtuniversaali tagaistmele, tal on röstsaiaviilakas hambus, ja kui ta ukse Lily selja tagant kinni lööb, lehvitab ta Helen O’Sheale, kes põlvitab nende kõrvalmaja ees ja teeb veel ühe katse oma poja kingapaelu kinni siduda. „Issand, mismoodi siin kõik välja näeb,” ohkis Jamie, kui me sellest Ballinatoomi äärelinna rajatud elamukvartalist eelmisel aastal mööda sõitsime – küljestikku seatud korras majapidamistest, kus akende küljes ripuvad hoolitsetud lillekorvid ja majade vahel mängivad tatiste ninadega lapsed pisikestel muruplatsidel tagumist paari. Maggie oli saanud just juhiloa ja me olime pressinud end neljakesi tema vanemate Volvosse, pooluimased meile sülle kukkunud vabadusest minna sinna, kuhu ise tahame, ja teha seda, mis süda lustib, mis sellest, et me kunagi Kilgarvanist kaugemale ei jõudnudki. Sõitsime Ballinatoomis ringi, tegime tiiru ringteel, läksime peatänavat pidi üles, möödusime kirikust, pöörasime linna veerel autoremonditöökoja juurest vasakule, sõitsime mööda mänguplatsist, edasi piki ümbersõiduteed ja olimegi ringteel tagasi. Tegime veel ühe tiiru ja siis veel ühe ja siis kolmandagi, sõime kaalukomme ja püüdsime mööduvatest autodest tuttavaid poisse tabada, ning keerasime Maggie nõudmisel muusika maha, kui sõitsime mööda O’Brieni leinamajast, mõnest rivvi võtnud inimesest, kes lahkunule viimast korda austust tahtsid avaldada. „Siin on lihtsalt kõik nii kohutavalt kollane,” lisas Jamie ja pööras ennast, et möödavilksatanud maju auto tagaaknast veel kord vaadata. „Kas see on mingis seaduses kirjas, et kõik selle riigi munitsipaalmajad tuleb tibukollaseks värvida?” Nägin silmanurgast, kuidas Ali teda tagaistmel küünarnukiga müksas ja pead minu poole nõksutas.

„Võta,” ütlesin ma end ümber pöörates ja ulatasin Jamiele iPodi. „Otsi uusi lugusid, mul on vanadest täiega kopp ees.” Ja ma kuulsin, kuidas Ali kergendatult ohkas, et riid tulemata jäi, vähemalt sel korral.

Enam Jamie niimoodi ei ütleks. Nüüd ta oleks rõõmus, kui saaks ise meie kvartalis elada.

„Kurat võtaks, Mags,” ütlen ma autoust lahti tõmmates ja lükkan kõrvalistuja istmelt maha mitu tühja krõpsupakki, hurling’upalli, Maggie hambakaitsme, lekkiva punase pastaka ja kümned kokkukägardatud paberinutsakud.

„Vabandust.”

„Sa ütled seda igal hommikul. Aga ikka on siin täielik sealaut.” Võtan kotist ühe õpiku ja panen selle oma istumise alla, et mu seelik punase pastaga kokku ei saaks. „Siin sees võib ära kõrbeda. Kas kõik aknad on ikka lahti?”

„Jah,” kostab Jamie tagaistmelt. „Nii kahju, et sulle enam Volvot ei lubata. Seal oli ju kliimaseade, eks?”

„Võtsin ema tehtud muffineid kaasa,” ütlen ma kiiresti. Ma ei taha Volvost rääkida. Topin käe paberkotti ja annan ühe muffini Maggiele.

„Need on veel soojad. Issand, kui äge ema sul on,” ütleb ta ampsu võttes ja juhib autot nüüd ühe käega.

„Jah,” ütlen ma aknast välja vaadates. „Tal pole viga.”

Pööran ennast, et paberkotti Alile ja Jamile pakkuda. Ali lükkab oma blondid juuksepikendused selja taha. „Ei, ma ei või.” Ta võtab oma Nespresso termostassist pisikese lonksu kohvi. „Ema pani meid selle paleotoiduvärgi jaoks kirja.” Ta hammustab huulde. „Emma?”

„Jah?”

„Kas meie vahel on kõik hästi?”

„Misasja?”

„Sa ei vastanud mu sõnumitele. Mõtlesin, et äkki oled pahane või midagi?”
1 2 3 4 5 >>