1 2 3 4 5 6 >>

Maniakkide Tänav
Surmakarva

Surmakarva
Maniakkide Tänav

Eesti kirjanduses on seniajani ebaproportsionaalselt vähe zombisid ehk siis ebasurnuid, kes kas osavate surnumanajate tahtel või mingite salapäraste loodusnähtuste mõjul hauast välja ronivad – selle tühimiku on Maniakkide Tänav oma verd tarretama paneva raamatuga nüüd täitnud. Autor on kohalikele ulmesõpradele tuntud juba üle kümne aasta. 90ndate lõpus ilmunud mitu novelli kuulutasid omanäolise ja tugeva autori sündi. Esimene pöördumine pikema žanri poole tõi kaasa äramärkimise 2000. aasta romaanivõistlusel teosega „Minu aknad on puust ja seinad paistavad läbi“, mille Eesti fantaasiakirjanduse austajad väga hästi vastu võtsid.

Maniakkide Tänav

Surmakarva

1. peatükk

Kaja ärkas selle peale, et keegi näris tal pea küljest liha. Pool pead oli juba luuni paljaks järatud ja kooljas, kes sellega ametis oli, ei pidanud paljuks ka juukseid hammaste vahelt läbi jahvatada. Hääl, mis seda saatis, kõlas, nagu krõmpsutaks lehm rohtu. Kõrval seisev surnumanaja, kes naise uuele elule oli kutsunud, ei takistanud närijat. Tema jaoks polnud eriti oluline, et pea on vaid lihatu kolp. Kuid Kajale oli see oluline ning vastikustundega virutas naine ründajale vastu pead. Kooljas tõmbuski eemale teiste surnute sekka, rahul sellega, mis juba keres. Viimaseid juuksetutte alla kugistades vahtis ta tardunud pilgul kuhugi Kajast mööda. Teised kalmulised – neid oli siin sadu – vahtisid samuti, kes kuhu. Kõik nad seisid liikumatute nukkudena, ent ometi tundis naine mingi uue meelega, et nad on näljased ja valmis iga hetk teda ründama.

„Maast lahti!” käsutas manaja ja naine ajas oma surnud keha vaevaliselt püsti. Nii hea oli ennast jälle liigutada. Ja nii võimatu oli surnumanaja käsule mitte alluda. Käsutaja ise istus mõned meetrid eemal kõrge ratsu seljas ning oli ammuilma surnud, maha maetud ja kellegi poolt hauast üles tõstetud. Sääraseid kooljaid-nekromante kutsuti kõigusteks. Nad olid ideaalseteks malevapealikeks, kui oli vaja luua suuremat surnuarmeed.

„Nüüdsest kuulud minu juhatuse alla, Laibalõhe haudkonda,” lausus kõigus.

Sügis oli käes, vihma tibas alatasa. Liiv ja Ora liikusid kogu öö. Vaid kaks korda tehti peatus, et lasta hobustel mõnest lombist juua ja veidi jõudu koguda. Puhati harva ja ka siis vahiti pinevalt ringi, julgemata hetkekski tukastada. Iga vaiksemgi krõpsatus metsas pelutas nad taas teele. Omavahel vana sulane ja nooremand suurt ei rääkinud. Mõlemad olid ikka veel vapustatud sellest, mis öösel mõned tunnid tagasi oli juhtunud. Kumbki polnud oma elus veel sellist aruröövivat hirmu tundnud.

Ora oli lühikeste sinkjasmustade turris juustega noor naine, veel pooleldi neiueas, sõdalasnaise riietuses – rõngassärk ja vööl rippuv mõõk. Põiki üle tema näo jooksis verest läbi imbunud linane side. Haav tegi Orale kohutavalt valu ja alguses polnud ta lasknud sulasel seda puutuda. Ega neil olnud suuremaks ravimiseks aegagi. Kuid viimase puhkepeatuse ajal oli Ora vajunud kurnatusest korraks pooleldi teadvusetusse seisundisse, mille ajal vana sulane naise vigastust oma oskuste piires puhastas ja sidus.

„Ma poleks kunagi arvanud,” oli Ora lausunud, kui ta ärkvele võpatas, „et inimest võib pärast surma selline saatus oodata. Ma muidugi olen kuulnud Maagimägede isandate nõiavõimetest – kes ei oleks – kuid et nende alamad sellised koletised välja näevad…” Naine vaikis hetke ja värin jooksis üle ta keha. „Ma olen surnuid matustel näinud, nad olid siiski inimesed. Kuid need, kes meid ründasid… nad ei olnud enam inimeste moodi. Põlenud, paljaks näritud, mädanevad…”

„Nad ei olegi enam inimesed,” kohmas vana sulane. „Nad on kooljad.”

Ta käed värisesid sidet kinni sõlmides.

Saabuvat päeva tervitasid Ora ja Liiv kergendusohkega. Mis sellest, et päevad Iidmaal ei erinenud oluliselt öödest, sest päike polnud kuust kuigi palju heledam. Särav taevakeha oli tuhmunud juba ammu, inimpõlvi tagasi, ja soojad ilmad olid nüüd ülimalt haruldased. Siiski andis päike niipalju valgust, et ei olnud enam päris kottpime ja hämarusega harjunud inimesed nimetasid seda ööst veidi heledamat aega päevaks. Hobused lonkisid rammetult edasi, vaikselt ja ruttamata, mõlemad ratsanikud kõikusid sadulas, suutmata magada, kuid jaksamata ka enam ärkvel olla. Ora oli juba suigatamas, kui Liiv äkki ehmunult hüüatas.

„Näe!” Sulane osutas taevasse. Ora tõstis pilgu ja nägi eestpoolt lähenemas tumedat elukat, kes mornis tumehallis taevas esialgu veel kauguse tõttu üsna väike paistis. Pikk kael, tohutud tiivad, vonklev saba – kajakas see igatahes ei olnud.

„Lendmägi,” sosistas neiu uskumatust väljendaval häälel. „Peitu! Peitu!”

Nad pöörasid ratsud robinal metsa, puude alla varju. Laas oli siin tihe ja võsane, neelates nad kohe lendmäe võimaliku pilgu eest. Ent sellesama tiheduse tõttu oli peitujatel väga raske edasi pääseda. Kartes, et elukas on neid võib-olla juba silmanud, kargasid pagejad ratsudelt maha ja raiusid teed tõkestavaid oksi nagu meeletud, püüdes kiiresti teest võimalikult kaugemale jõuda.

Varsti leidsid nad ühe nõo, kus hädise valguse poole sirutuvate kõrgete puude tihedad võrad varjasid taeva ja lasid maapinnal peituda sügavatesse varjudesse ning pimedusse. Vaikselt tardusid põgenikud paigale ega julgenud isegi hingata. Ka sõjaratsud tajusid lendava mäe kohalolu, värisesid, kõrvad lidus, hambad paljad, nagu tahaksid võitlusse asuda. Siis jõudis mägi kohale. Elukas polnud midagi märganud ning lendas neist mühinal üle, edasi kaljumägede poole.

Ora ja Liiv said alles nüüd õieti aimu, kui suur on tegelikult üks lendmägi. Nad polnud kunagi varem ühtki lendmäge nii lähedalt näinud – nii madalalt lendamas, et pea puudutab puude latvu. Ta oli tohutu! Puud oigasid ja kooldusid, kuivemad murdusid eluka tiibade tuulest. Kõige rohkem vapustaski neid eluka suurus. Ta olid tohutu!! No ikka nii suur, et… Nooremand oskas ainult neelatada. Ta oli tulnud elavmägedega võitlema, kuid kas need olidki kõik nii suured? Sellisele võitlusväljal vastu minna… see ei tundunudki enam eriti hea mõte – isegi mitte koos sadade teiste sõdalastega. Piiga tänas õnne, et elukas ei olnud neid näinud. Nad mõlemad Liivaga pühkisid otsmikult higi, kui koletu elukas kadunud oli, ning istusid värisevail jalgadel maha.

„Ma ei teadnudki, et nad on nii suured,” pomises Ora vapustatult. „Kõrgel taevas näevad nad hoopis pisemad välja. See vist märkas meid ennist, et nii madalalt lendas.”

„Miski on nad väga üles ärritanud,” lausus sulane vaikse, võõra häälega. Ora vaatas talle otsa. Vana mees tundus olevat jäänud veel kümme aastat vanemaks. Ta oli näost täiesti hall.

„Et ma veel vanuigi midagi sellist pean nägema,” lausus Liiv.

Oli juba õhtu, kuid nad edasi sõitsid. Päeval olid nad mingi oja lähedal kurnatuse tõttu peagi järjekordse puhkepausi teinud. See oli õige otsus, sest puuvõrade varjust märkasid nad veel paar korda kõrgustes elavmägesid, kes teed silmas pidasid. Kuid peagi katsid tuhmid pilved taeva täiesti ja hakkas sadama. Keebid vihma kaitseks olid jäänud rüüstatud voori kottidesse. Ilma keepideta ligunesid rändurid peagi läbi ja värisesid külmast. Oli hämar ja nähtavus halb ning seetõttu asusid nad taas teele, lootes, et säärase ilmaga on ka lendmägedel neid raske avastada.

Mida aeg edasi, seda märjemaks nad said ja kui tõusis jahe tuul, mis teelistele vihma näkku peksis, külmusid nad üdini läbi. Isegi sadulas püsimine muutus raskeks. Ei olnud kergem hobustelgi ja Ora haletses oma neljajalgset sõpra, kui pidi teda tagant sundima. „Pea veel vastu, Musu,” palus ta endamisi, hobuse kaela kohal tuulevarju otsides, ja paitas sinakate külmakohmas kätega ratsu lakka. Valjusti ta seda ei öelnud, sest ka lõuapärad olid läbi külmunud ning Ora ei olnud kindel, kas ta suudaks rääkida.

Äkki peatasid neid hämarusest kerkinud kogud, kes sulgesid otsustavalt tee. Hirmulahvatus lõi Oral ühe hoobiga kogu kere kuumaks. Ta rebis mõõga tupest ja püüdis hobust ümber keerata.

„Hõi! Seis! Kes te olete ja kust tulete?” nõudis teesulgejate juht ja Ora jättis jalamaid põgenemiskatse kus seda ja teist. Need polnudki hirmutised! Nad olid lõpuks inimesteni jõudnud! Elavate inimesteni! Nooremand oleks äärepealt nutma puhkenud. Võttis mõne hetke aega, enne kui ta vastata suutis, kuid viimaks sai ta enesevalitsemise tagasi.

„Olen Vilivalla nooremand Ora, Rammulohu kuningriigist, minu vapiks on Kolm Viljapead ja sõidan Linnumetsa ülikkonda, maaisand Raudkäsna juurde mäejahti!” teatas rüütlitar. Ta suutis vaevu sõnu julgelt ja selgelt välja hüüda, sest hambad kippusid külmast plagisema. „Ja kes te ise olete?”

„Savilöövi Rand, vabamõõk Paljaskõnnust, praegu mäejahil maaisand Raudkäsna teenistuses. Vapiks on Poolik Hobune. Minu ülesandeks on valvata mäe tuleku järele ning hoiatada teekäijaid nagu teie kukkumast lõksu, mida eespool kaevatakse.” Mehe hääl oli karm. Ent siis lisas ta sõbralikumalt: „Kuigi see viimane ülesanne on üks tühi töö ja vaevanägemine, sest need nurjatud olevused on teekäijad kõik viimseni eemale peletanud või nahka pannud.”

Ora naeratas. Ta oli lõpuks ometi kohal.

„No kuis see siis tühi töö on, kui mina ometigi siin olen,” ütles ta.

Savilöövi isand andis käsu ja sõjasulaste rivi tõmbus kaheks. Ora ratsutas lähemale ja kuna Rand oli jalamees, siis ronis rüütlitargi oma Musu seljast alla. Hea oli külmast, pikast teest ja pidevast valvelolekust kangeks jäänud liikmeid sirutada. Ta ei olnud seniajani arugi saanud, kui pinges ta tegelikult oli olnud. Viimane kui lihas oli krampunud kivikõvaks ja andis valusalt tunda.

Neid peatanud rüütel jättis sõjasulased vahipostile vihma kätte ligunema ja juhatas rüütlitari veidi eemale tihedasse võssa, kuhu peenematest palkidest oli rajatud mitu ruumikat varjualust, igaühes pimedust peletamas väike hubisev lõke. Hobustelegi oli siiasamasse tehtud lihtne vihmavari. Liiv suundus lihtsõdurite juurde onni, ent Vilivalla nooremanda kutsus Savilöövi isand vahipealike juurde. Seal magas nahkade vahel veel üks isandaseisuses mees, keda Rand tutvustas Kobruvere Siuna ja tule ääres istus nooruke talupoiss, kes valvas lõket.

Lõkkevalgusesse jõudnud, uuris Ora valvesalga pealikku lähemalt. Rüütlitari peataja oli üsna keskmist kasvu sõjamees, Orast kümmekond aastat vanem. Hoolimata paksust nahkturvisest ja pikast mõõgast ei näinud ta välja eriti ähvardav, pigem tundus rõõmsameelne, et öövalve polnud tühja läinud. Mees asetas kilbi ja kiivri nurka ja naine nägi, et tema tumedad, üle õlgade ulatuvad juuksed olid palmitsetud kahte märga patsi. Lühike habe oli tekkinud ilmselt alles siin, valves olles, kui polnud võimalust nägu siledaks kaapida.

Savilöövi Rand pakkus Orale istet lõkke ääres, lambanahkadega kaetud palgil, mille ees seisval madalal laual olid hilise õhtusöögi jäänused.

„Istuge, sööge. Tundub, et olete teel nii mõndagi läbi elanud?” Nüüd, lõkkevalguses, heitis ta pilgu naise näole ning Ora tundis kogu oma olemusega, kuidas teine tema palet moonutavat armi silmitses. Side oli vihmaga läbi ligunenud ja ta oli kasutuks muutunud kaltsu minema visanud. Verejooks oli niikuinii juba kinni jäänud. Rüütlitar pööras pea ära ja noogutas, kuid istumast keeldus.”Ei, aitäh, ma hea meelega veidi seisan,” tõrjus ta ja nihkus tulele võimalikult lähedale. Tal oli sadulas istumisest juba tagumik kange ja iste oli tema meelest tulest ning soojusest liiga kaugel. Praegu vajas ta kõige enam sooja… naine takseeris hetke lauda… no ja midagi korisevasse kõhtu. Ta haaras laualt ühte kätte leiva ja teise lihatüki, asudes isukalt sööma.

„Kuidas te ometi sihukese koerailmaga nii kergelt riides olete? Soovite ehk midagi kuiva selga panna?” küsis rüütel, laua taha istuma räntsatades.

„Meid rünnati, ma kaotasin voori ja mitu sulast,” lausus Ora väsinult. „Mul pole märgi rõivaid millegi vastu vahetada. Küllap linnuses hangin midagi sobivat. Öelge parem, aulik isand, mis lõksust te ennist kõnelesite?”

„Lõksust räägin teile hea meelega, kuid enne pakuksin teile midagi oma varudest, kui teil endal varurõivaid ei ole. Usutavasti on need, ehkki küll teile ilmselt veidi suured, siiski mõnusamad kanda kui vihmamärjad riided.”

Ora elavnes selle pakkumise peale jalamaid.

„Kuivad riided? Loomulikult soovin ma kuivi riideid! Olge te tänatud, hea isand.”

„Võtke heaks. Ma saadan oma sulase teile teed näitama mu siinsesse, mmmm… metsalossi, kui nii võib öelda. Mardik! Latern!” Viimased sõnad hõikas ta kellelegi pimedusse.

„Kohe, isand,” kostis sealt vastu ja mõne hetke pärast ilmus keepi mähitud sulane, käes kinnikaetud latern mille väikesest avatud luugist paistis kitsas valgustriip.

„Näita nooremandale teed minu telki,” käsutas Rand. Ja pöördudes Ora poole, lisas selgituseks: „Ma ise ei saa valvepostilt lahkuda. Kui tagasi olete, siis lasen ravitsejal teie haava üle vaadata.”

„Üks küsimus veel,” meenus Orale. „Ega isanda sulastel juhtu mõnd hilpu üle olema, et mu teenrilegi veidi kuiva riiet ümber saaks?”

„On sul?” küsis Rand oma sulaselt. Too noogutas tusaselt ja pöördus minekule. Ora naeratas soojadele rõivastele mõeldes, utsitas Mardikat tagant ja unine sulane kiirendas sammu. Väsimusest ja ratsutamisest kangete jalgadega kippus neidis talle järgnedes tihtilugu komistama, sest kinnikaetud latern ei andnud peaaegu mingisugust valgust. Õnneks ei olnud vaja kaugele minna.

Üksi poleks Ora Ranna telki isegi päeva hämaras valguses üles leidnud. See asus metsa all tihedas võsas ühes orus, kuhu oli puhastatud kitsas rada. Sedagi rada oli kahelt poolt kokku painutatud puudega maskeeritud nii, et ühel hetkel avastas Ora oma imestuseks, et nad liiguvad elavatest puudest käigus. Millal nad sinna sisenesid, seda polnud ta märganud.

„Küll te olete alles varjumisega kõvasti vaeva näinud,” lausus ta Mardikale.

„Ikka, aulik nooremand. Kui lendmägi peaks eelposti ülelennul nägema, siis ei jääks meist märga plekkigi järele.”

„Aga kooljad?”

„Mis? Kooljad? Siinkandis ei ole kooljaid.”
1 2 3 4 5 6 >>