1 2 >>

Martin Kukk
Kuus kuud kuumust. Estcoy missioon Afganistanis

Kuus kuud kuumust. Estcoy missioon Afganistanis
Martin Kukk

Enne järjekordse patrulli algust valdab sind alati pisikeärevus või hirm – suuremalt jaolt pelgad astuda isevalmistatud lõhkekehale–, kuid kontrollpunktist väljudes ei mõtle sa enam muule kui vaid ülesandetäitmisele. Sa ei kuuletu sealjuures mingile massoonimaffiale ega poliitikule,vaid oma jaoülema käskudele ja korraldustele. Ühel hetkel avab vaenlane suüksuse pihta tule, püüdes teid tappa. Ta ei soovi, et sina oma kaaslastegakülaelanikele eluliselt vajalikku veetruupi parandama saabunud ehitajaidjulgestaksid. Samas kohalikud olidki ise need, kes põllu niisutussüsteemiparandamist palumas käisid. Lahingutegevuses ei ole sa tõesti muresdemokraatia pärast selles riigis. Tulistades vaenlase suunas, on tähtsaim sinuenda ja kaaslaste tervis ning täitmist vajav ülesanne.* * *Martin Kukk on sündinud 1976. aastal Tapa linnas. Pärast keskkooli lõpetamistasus ta õppima tollase Riigikaitse Akadeemia sõjakooli, kust ta suunatiharidusteed jätkama Saksamaa Liitvabariiki. Ta lõpetas Bundeswehri ülikooli,soomusvägede kooli, sõjakooli ja hiljem ka Saksa armee kindralstaabikursuse.Major Martin Kukk on teeninud Eesti Kaitseväe Scoutspataljonis ja MaaväeStaabis ning osalenud kahel rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil AfganistaniIslamivabariigis. Alates 22. oktoobrist 2015 on major Martin Kukk Vahipataljoniülem.

Toimetanud Ele Jaagusoo

Kujundanud Villu Koskaru

© Martin Kukk ja Tänapäev, 2015

ISBN 978-9949-27-813-8

ISBN 978-9949-27-840-4 (epub)

www.tnp.ee

Trükitud OÜ Greif trükikojas

Suur tänu Margit Põldarule, Juta Meidlale, Anni Madissonile, Sirje Sellile, Jaan Valgule, Vahur Karusele ja Arvo Jõesalule, kes olid mulle abiks raamatu koostamisel.

TÖÖTUD, SEIKLEJAD, OKUPANDID JA MÕRVARID

Kui järjekordsed Eesti jalaväekompanii kaitseväelased 2011. aasta mai viimastel päevadel missioonilt koju tagasi jõudsid, kajastas ajakirjandus vaid põgusalt Estcoy enam kui kuue kuu pikkust teenistust, tuues välja üksnes tulekontaktide, kahjutuks tehtud lõhkekehade ja avastatud peidikute arvu. Olin tookord järgmise kompanii ülemana koju naasnutelt vastutuse Helmandis just üle võtnud ja olukorraga Estcoy vastutusalas väga hästi kursis, mistõttu eri artiklite sisuline pool mulle erilist huvi ei pakkunud. Sisenesin hoopiski kommentaaride rubriiki ning tutvusin Eesti populaarsemate päevalehtede lugejate arvamustega meie rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalevate sõdurite kohta ning märkisin üles mõned seisukohad, mille ka alljärgnevalt esile toon:

„Sõltumata sellest, kuidas hetkel Afganistanis toimuvat nimetada, on tegu võõral maal seal oma kodu kaitsvate elanike mõrvamisega meie kaitseväelaste poolt.”

„Vastik mõelda, et Eestis leidub konjunkturiste ja siinse massoonimaffia kuulekaid sõdureid, kes silma pilgutamata osalevad teiste rahvaste anastamisprotsessis.”

„Loomulikult kasutab poliitkartell ära olukorda, kus kolmandik Eesti noortest on töötud. Pole kuulnud, et keegi oleks läinud võõrale maale karistussalklaseks ja palgasõduriks suurest murest demokraatia pärast. Paljas raha on see stiimul.”

„Ei usu, et raha ainsaks motivaatoriks on. Kindlasti lisandub sinna ka seiklushimu ja enda sõjas proovilepanemise soov.”

„Eesti rahva poolt valitud saadikud otsustavad riigikogus meie kaitseväelaste osaluse välisoperatsioonidel. Tagantjärgi sõdurite kallal vingumine ei tee asja kuidagi paremaks. Samas peab muidugi tõdema, et mitte ükski poiss pole sinna sunniviisiliselt läinud nagu Nõukogude Liidu ajal.”

Oma kurvastuseks pidin tõdema, et positiivse sisuga hinnanguid meie kaitseväelaste kohta ma eriti ei kohanud. Eri artiklite kohta käivate kommentaaride läbiv sõnum oli enamasti ikkagi üks ja seesama – poliitikute poolt Afganistani saadetud, raha ning sõdimist ihkav sõdur okupeerib ja mõrvab. Mul polnud kahtlustki selles, et teatud ringkond inimesi võtabki endale hobiks sõimata ilma igasuguse aluseta pea kõigi netis ilmunud artiklite peategelasi, mis iganes teemat ka ei käsitleta, ja sinna polegi vist midagi parata. Kuid selline massiivne vaenulik hoiak ja põhjendamata kriitika välja purskamine iseäranis „missioonikute” suunas tegi mind tol hetkel kurvaks, aga samas pani sellele ebameeldivale tendentsile põhjuseid otsima. Olin enam kui kindel selles, et nii mõnedki Afganistani-teemaliste kirjatükkide arvustajad ei materdanud sõdureid puhtalt hetkeemotsioonidele toetudes, vaid tuginesid ikkagi teatavatele allikatele. Kuid millistele? Kas raamatutele, raadiole, televisioonile või perioodikale? Tol hetkel ei olnud poeriiulitelt Afganistani viimaste aastate sündmuste ja meie kaitseväelaste tegevuse kohta praktiliselt ühtegi eestikeelset teost leida, välja arvatud Toby Harndeni „Surnuist tõusnud mehed”, kuid seegi raamat jutustas vaid mõne üksiku seiga Estcoy-8 kaitseväelastest. Samuti ei meenunud mulle ükski pikem ringhäälingureportaaž eelnevatest kompaniidest. Et siis ikkagi ajakirjandus? Hakkasin Nad-e Ali rajooni pimedatel õhtutundidel teadlikult tutvuma Eesti pressis leviva Afganistani-temaatikaga ning selgus, et missioonipiirkonnas viibiva üksuse igapäevatööd puudutavad aspektid on jäetud väga pealiskaudseks. Puudusid detailideni laskuvad artiklid mõnest läbiviidud operatsioonist ning intervjuud nendes osalenud sõduritega. Olin veendunud, et nii mõnegi päevalehe kommentaariumis hukkamõistva arvustuse taga oli lihtsalt teadmatus, mistõttu otsustasin hakata kompanii tegevuse kohta märkmeid koguma ja üles kirjutama, selleks et neid tulevikus mingil moel avalikkusele esitleda. Soovisin asja vastu huvi tundvate inimeste teadlikkust Helmandis valitseva olukorra kohta parandada. Eesti sõjamees ei vääri seda, et teda nii massiivselt sopaga üle valatakse.

Ülestähenduste avaldamise eesmärk pole pelgalt „maailma parandamine”, vaid ka sõjatemaatika vastu huvi tundvate inimeste uudishimu rahuldamine. Minu soovitus lugejale on esialgu mitte mõelda sellistele küsimustele nagu kellele see konflikt vajalik oli või milleks meie üksused Helmandisse saadeti. Eri riikide huvid ja otsused jäägu esialgu tagaplaanile, kuid mitte sellepärast, et ma poliitikat vähetähtsaks peaksin. Otse vastupidi. Isegi kui sõda halva poliitika jätkuks loetakse, siis püssirohi sageli vaenupoolte probleeme üldse ei lahendagi. Eriti ehedalt on seda näidanud just Afganistani ajalugu. Selle raamatu peatükke lehitsedes oleks aga parem, kui lugeja vabaneks suure poliitika tagamaadest ja eelarvamustest, selleks et n-ö rohujuure tasandil kaasa mõelda, käsuandjate ja täitjate üle arutledes või üksikuid olukordi analüüsides. Ka „missioonikud” küsisid nii endalt kui kaasvõitlejatelt enne ja pärast operatsioone, kas valatud veri mingeid muutusi ja positiivselt jäävat Helmandis enesega kaasa toob? Kuid uskuge mind, kõik need tähtsad küsimused haihtusid siis, kui sõdur oma relva laadis ja kontrollpunkti väravast välja astus. Sellest, mis edasi sai, mu lood enamasti pajatavadki.

Iga Eesti üksuse missioon Afganistanis on olnud erinev, mistõttu ei saa käesolevat raamatut võtta kui ühist nimetajat kõigile rotatsioonidele. Estcoy-2 opereeris Helmandis manööverüksusena üle kogu provintsi, õppides tundma varustuse, masinate ja relvastuse võimekust meie jaoks uues keskkonnas. Saadi teada, mida tähendab koostöö brittidega ning äsja formeeritud Afganistani enda julgeolekujõududega. Tekkisid esimesed tuleristsed taliibidega ning esimesed haavatud.

Estcoy-3 ja Estcoy-4 olid samuti manööverüksused, kuid nende tegevusalaks jäi enamjaolt Kesk-Helmand. Kompaniile eraldati mingi vastutusala, tavaliselt Sangini orus ja selle lähistel, kus kuni paar nädalat kestvate väljasõitude jooksul sõditi vaenlasega, kasutades sealjuures nii mõnigi kord väga efektiivselt soomukeid.

Estcoy-5 ja Estcoy-6 paiknesid Põhja-Helmandis Now Zadis. Neid missioone iseloomustavad jalgsipatrullid kohalike poolt mahajäetud linna tänavatel, suur isevalmistatud lõhkekehade oht ning ennast tugevalt kindlustanud vaenlane, kellega eksisteeris sisuliselt rindejoon. Kompaniil oli oma patrullbaas, hiljem ka eestlastest formeeritud miinipildujarühm.

Estcoy-7 ja Estcoy-8 viidi tagasi Kesk-Helmandisse Nad-e Ali rajooni. Antud piirkond oli just brittide poolt hõivatud, kuna ülejäänud provints anti üle värskelt juurde toodud USA üksustele. Patrullbaasis Pimon paiknenud kompaniidel tuli tegemist teha pidevalt asukohta vahetava vaenlasega, kellega peeti tunde kestvaid lahinguid. Kasutusele tuli jällegi soomuk, seda küll piiratult, kuna Nad-e Ali oli võrreldes seniste vastutusaladega hoopis midagi uut. Tegemist oli nn rohelise tsooniga, mida iseloomustasid kõrged maisipõllud, masinatega pea ületamatud niisutuskraavid ning puudeliinid.

Estcoy-9 kuni Estcoy-14 jäid pidama Nad-e Alisse. Nendes rotatsioonides hakkas mängima aina suuremat rolli kohalikule elanikkonnale ja riigi enda julgeolekujõududele suunatud tegevus. Kompanii oli killustatud oma vastutusalal, kus peale patrullbaasi hoiti veel väiksemaid kontrollpunkte. Vaenlane hakkas vältima pikalevenivaid tulekontakte, pannes rõhku peamiselt isevalmistatud lõhkekehadele. Meiepoolne relvade kasutamine oli aga üpriski rangelt piiratud. Käesolev raamat kirjeldabki just antud perioodi. Järgmised Eesti kompaniid viidi tagasi Camp Bastionisse, kus saadi jälle manööverüksuse staatus ja ülesanded, nagu nad olid Estcoy-3 ja Estcoy-4 ajal.

Aastast 2006 oli saanud 2011. Sõda oli ümber nimetatud mässutõrjeks. Taliibide poolt teele saadetud kuulid praksusid aeg-ajalt meie sõdurite peade kohal. Sekka sattusid üksikud lasud granaadiheitjast ja maa kubises isevalmistatud lõhkekehadest. Ka meie mehed pidid nii mõnelgi korral kaitseriivid vabastama, kuid intensiivne lahingutegevus oli Helmandis õnneks siiski vaibumas, mistõttu need, kes loodavad leida üksnes lugusid veristest kokkupõrgetest rahvusvaheliste sõjaliste jõudude ja taliibide vahel, peavad veidike pettuma. Rahvusvaheliste julgeoleku abistamise jõudude ehk ISAFi (ingl International Security Assistance Force) juhtfiguurid jõudsid pärast aastaid kestnud sõda järeldusele, et ainult tulirelvadega ei ole võimalik konfliktile lahendust leida, mistõttu suunati enim jõupingutusi kohaliku elanikkonna ja relvajõudude abistamisele. Käskudes, mis 2011. aastal mu kompanii tegevust reguleerisid, puudus tavaliselt vaenlase relvade abil mõjutamise aspekt. Mult nõuti Afganistani-inimeste igapäevase julgeoleku tagamist ning kohaliku armee ja politsei toetamist. Ka vaenlane muutis ajapikku oma taktikat. Nende eesmärgiks oli võitlus koalitsiooniga, mistõttu tulekontaktidest, isevalmistatud lõhkekehade rünnakutest ja sellega kaasnenud kaotustest elavjõus me kahjuks ei pääsenud. Käesolev raamat on kokteil sõjast ja rahust. Kui kõik need kuus ja pool Afganistanis veedetud kuud ühe lausega kokku võtta, võiks öelda järgmist – brittide poolt juhitavasse lahingugruppi kuulunud eestlaste ülesanne oli opereerida koostöös tadžikkidest komplekteeritud Afganistani rahvusarmee üksusega ja puštudest koosnenud politseigruppidega, selleks et võita kohalike külade elanike poolehoid ja hoida taliibid nendest eemal, liikudes ise samal ajal sadade mahakaevatud isevalmistatud lõhkekehade vahel ning reageerides teinekord ka vaenlase käsitulirelvade tulele.

Raamatu koostamist alustades teadsin, et ma pole kompaniis kaugeltki ainuke, kes Afganistani tuuri ajal märkmeid tegi. Erinevate olukordade detailseks kirjelduseks otsisin toonaste kaasvõitlejate abi. Kompaniiülemana nägin ja elasin erinevaid olukordasid hoopis teise nurga alt läbi kui need, kes iga päev mu tahet „põllu peal” täide viisid. Minu taskus oli fotoalbum valitsevast olukorrast vastutusalas, kuid erinevate üksikute piltide kirjeldamiseks vajasin otseste pealtnägijate abi. Õnneks olid mõned mu endistest sõduritest nõus missiooni ajal ja hiljem tehtud ülestähendusi minu omade kõrval avaldama. Üks nendest on Anni Madisson. Olles evakuatsioonigrupi parameedik, käis Anni patrullides, abistas kohalikke, sai taliibide laskeoskust tunda ning puutus ametialaselt kokku vere ja surmaga, mistõttu on lugejal kindlasti huvitav tutvuda Estcoy-12 ainukese naiskaitseväelase päeviku väljavõtetega. Teine sõdur, kes oma mõtteid missioonist avaldama nõustus, oli Jaan Valk. Esimese jalaväerühma laskurina kuulus ta just sellesse jakku, mille üks liige hukkus. Teine tema üksuses teenivatest sõduritest astus aga lõhkekehale ning kaotas mõlemad jalad. Valgu jao suunas avas vaenlane tule ligikaudu paarikümnel korral. Tema ja kaaslaste töö tulemusena arreteeriti vastase võitlejaid, leiti relvi, laskemoona ja korralik arv isevalmistatud lõhkekehi.

Tulles tagasi eespool väljatoodud kommentaaride juurde, pean tõdema seda, et teatud aspektid nendes karmides ridades on tõesed. Samas pakun välja ühe mõttemängu, mis aitab lugejal nii mõnegi selle raamatu peategelase motiividest ja otsustest paremini aru saada. Niisiis, unusta hetkeks see inimene, kes sa praegu oled, ja proovi endale selle asemel ette kujutada, et oled noor Eesti kodanik, kes lõpetas mõned aastad tagasi kooli ning otsustas minna ajateenistusse. Sõdurielu sulle raskusi ei tekitanud. Sa nautisid oma kamraadide seltskonda, kuna nendega oli pidevalt lõbus. Samas ületasid oma kaaslastega takistusi ja täitsid ülesandeid, millega poleks üksi iial hakkama saanud. Väljaõppe olemus tingis situatsioone, kus pidid alalõpmata teistega arvestama ja samas teadsid, et oled ka ise kaaslastele vajalik. Sa õppisid austama distsipliini. Sulle meeldis sport, maastikul läbitud taktikalised harjutused ja relvadest laskmine. Pärast kroonut tegid aga seda, mida paljud teisedki sinuealised – läksid tsiviilsektorisse. Kuna majandus õitses, sai tööotsa peaaegu iga inimene, kes vähegi õppimisvõimeline oli ja tööd teha soovis. Palk oli suurepärane, mistõttu võtsid laenu, et kinnisvara osta. Lisaks sellele soetasid mööblit ja elektroonikat. Ühel hetkel kaotasid aga majanduslanguse tulemusena töö. Sinu päästjaks osutus eelnevalt läbitud ajateenistus. Kaitseväkke, sealhulgas ka Scoutspataljoni, värvati tol ajal kroonus käinud noori, ja nii otsustasid hakata elukutseliseks sõduriks. Ja miks ka mitte? Sul oli sõdurieluga positiivne tutvus juba seljataga. Kuna su uus tööandja komplekteeris ja õpetas välja Estcoy, oli missioonile suundumine paratamatuks sammuks. Afganistani jaoks andis „rohelise tule” mu enda ja Eesti riigi kodanike poolt valitud parlament. Kogu missiooni kontseptsiooni ja selle täpsemaid detaile aitasid teiste seas välja töötada su kaasmaalaste seas austatud ja kõrget reputatsiooni omavad ametnikud ja ohvitserid, mistõttu ei tundunud sulle eriti tõenäoline, et eestlased ja nende autoriteedid sind mõrvama ja okupeerima saadaksid.

Nüüd tee aga ajas väike hüpe edasi ja kujuta ette, et oledki juba Afganistanis. Enne järjekordse patrulli algust valdab sind alati pisike ärevus või hirm – suuremalt jaolt pelgad astuda isevalmistatud lõhkekehale –, kuid kontrollpunktist väljudes ei mõtle sa enam muule kui vaid ülesande täitmisele. Sa ei kuuletu sealjuures mingile massoonimaffiale ega poliitikule, vaid oma jaoülema käskudele ja korraldustele. Ühel hetkel avab vaenlane su üksuse pihta tule, püüdes sind või su üksuse liikmeid tappa. Ta ei soovi, et sina oma kaaslastega külaelanikele eluliselt vajalikku veetruupi parandama saabunud ehitajaid julgestaksid. Samas kohalikud olidki ise need, kes põllu niisutussüsteemi parandamist palumas käisid. Lahingutegevuses olles ei olnud sa tõesti mures demokraatia pärast selles riigis.

Tulistades vaenlase suunas on tähtsaim sinu enda ja kaaslaste tervis ning täitmist vajav ülesanne.

Stopp! Pöördu tagasi oma praegusesse maailma. Kujuta ette, et panid end hiljuti töö juures proovile millegi erilisega (ka võimalike riskidega), mis sul juba ammu kavas oli. Su algatusvõimet saatis edu. Tundsid saavutatu üle uhkust ning teenisid korraliku summa raha. Su väljatöötatud toodet esitleti isegi pressis. Nördimust tekitasid vaid kaasmaalaste anonüümsed solvavad kommentaarid.

TALLINNAST HELMANDISSE

Olin osalenud nii mõnelgi Estcoy ärasaatmiseüritusel, kuid niivõrd suurt inimeste hulka vanas terminalis eelnevatel kordadel polnud. Põhjus, miks paljud sõdurite lähedased lennujaama tulid, peitus minu arvates üksuse iseloomus. Nagu kõigi eelmiste Afganistani suunduvate kompaniide puhul, oli ka Estcoy-12 kokku pandud suuremas osas Scoutspataljonis teenivatest kaadrikaitseväelastest, kuid seekord ei seisnud rivis ainult lahing- ja lahingtoetuskompanii, vaid esmakordselt ka staabi- ja tagalakompanii võitlejad, mis tähendas omakorda seda, et Afganistani Islamivabariiki suunduvate meeste seas oli rohkesti „värsket verd”. Ligikaudu 70% 120 võitlejast polnud varem teed Kesk-Aasiasse jalge alla võtnud. Kui rääkida aga õhkkonnast, mis saalis valitses, siis seda kirjeldaksin kahe sõnaga – pohmell ja pisarad.

4. mail 2011 toimunud tseremoonia peaesinejana sõdurite ette astunud tolleaegne Eesti kaitseväe peastaabi ülem kolonel Riho Terras alustas oma kõnet vägagi omapäraselt. Ma ei mäleta enam täpset sõnastust, kuid tema sõnavõtu proloog kõlas umbes selliselt: „Mu staap kirjutas kokku kolm lehekülge pika loo, aga kasutama ma seda ei hakka.” „Huvitav miks?” küsisin endalt. Vastus sellele ei lasknud ennast kaua oodata. Tavaliselt kõlavad taolistel rivistustel fraasid nagu hea väljaõpe, kaitseväe poolt hangitud võimalik parim varustus, sõduriõnn, aina stabiilsemaks muutuv olukord Afganistanis, Eesti Vabariigi julgeolek ning sõdurite sotsiaalsed garantiid. „Haigemaja” (kaitseväelased kutsuvad kaitseväe peastaapi tihti just selliselt, kuna praegune staabihoone ehitati esimese vabariigi ajal keskhaiglaks) ülem muutis traditsiooni. Tema kõne ei koosnenud loosungitest. Kolonel rääkis ohtudest, mis meid ees oodata võivad, ning manitses ettevaatlikkusele. Erinevalt oma eelkäijatest mainis ta oma esinemises „kontakte” (kokkupuudet vaenlase tuletegevusega) ja seda mitu korda kõne jooksul. Siinkohal olekski kohane juba ette ära märkida, et oma Afganistani visiidi käigus, poolteist kuud hiljem, tegi värske brigaadikindral Riho Terras koos tollase kaitseministri Mart Laariga kiire külaskäigu meie patrullbaasi just siis, kui mu kompanii oli saanud tulekontaktist vaenlasega oma esimesed kergelt haavatud. Tulles tagasi rivistuse juurde, siis ei saa kirjutamata jätta ühte olulist seika peastaabi ülema kõnest. Nimelt juhtis ta meie tähelepanu kaks päeva varem teoks saanud Osama bin Ladeni elimineerimisele USA eriüksuslaste poolt ja hoiatas koalitsioonivastaste tegelaste võimalike kättemaksuaktsioonide eest. Bin Ladeni hukk ja koalitsiooniüksustele suunatud ähvarduste võimalikud tagajärjed panid nii mõnegi meist kindlasti veidike järele mõtlema, kuid mu tähelepanu võitis hoopiski üks mu selja taga seisvatest sõduritest, kes sosistas: „Suurim terrorist on nüüdseks tapetud. Enam pole ju põhjust Afgaani minna!” Tegemist oli ühelt poolt muidugi irooniaga, kuid teisest küljest peitus nendes sõnades ka ridade vahele peidetud tõsiasi: jah, me olime kõik nõus osalema sõjalises operatsioonis, kuid kas me kõik ikka tahtsime tegelikult Afganistani minna. On ütlematagi selge, et suurem osa kompaniist läks missioonile täiesti vabatahtlikult selleks, et korralik summa raha teenida. Oli ka neid, kes tahtsid end sõdurina proovile panna, otsides kogemusi lahinguväljalt. Ülemana teenivaid kaitseväelasi motiveeris missioonile minema väljakutse allüksust juhtida. Mingi osa Estcoy-12 isikkoosseisust ei oleks osanud aga iial arvata ega soovinudki seda, et teenides Scoutspataljoni staabi- ja tagalakompaniis (STK) peavad nad kõrbevormid selga tõmbama ja Afganistani lendama. Pidevad välismissioonid olid Scoutspataljoni sõdurid ära kurnanud, mistõttu otsisid paljud võimalust liituda teiste väeosadega kaitseväes. Mõned rakendasid venitamistaktikat, liikudes pataljonis missioonile minevast kompaniist mõnda teise üle, tihti näiteks just STKsse, et Kesk-Aasiasse sattumist vältida. Teatud osa pääses Afganistani minemast tänu Euroopa Liidu kiirreageerimisjõudude Põhjala Lahingugrupi staabikaitserühmale, mis tuli samuti minu kompanii isikkoosseisuga mehitada. Tulles aga tagasi selja taga seisva sõduri märkuse juurde, tekib nii mõnelgi küsimus: miks oli lennujaamas Estcoy rivis selliseid, kes tegelikult seal viibida ei soovinud. Vastused on minu arvates järgmised. Vaatamata mitmest missioonist tekkinud väsimusele, on paljud Scoutspataljoni liikmed oma hingelt ja olemuselt ikkagi sõjamehed, kes pataljoni ja oma elukutse jaoks elades suunduvad järjekordsele sõjalisele operatsioonile. Üheks tähtsaks põhjuseks, miks sõdur missiooni kasuks otsustab, on n-ö üksuse ühtsustunne ehk teisisõnu „kambaefekt”. Pooljagu, jagu, rühm või kompanii on tihti niivõrd ühtseks kasvanud, et isik lihtsalt ei suuda – vaatamata sellele, et teda ähvardavad tulevikus eluohtlikud situatsioonid – oma kaaslasi jätta. Oma üksusest lahkulöömine tähendaks nii mõnelegi kamraadi teatud mõttes reetmist, millega oma sisemuses toime ei tulda, ja nii minnakse ikkagi kaasa. Muidugi leidub alati ka neid, kes algul otsustavad missiooni kasuks, teevad oma üksusega isegi osa väljaõppest läbi, kuid jätavad ürituse enne missiooni algust pooleli. Väga paljud loobuvad perekonna survel. Viimase aspektina toon välja kaassõdurite või ülemate oskuse oma kaaslasi veenda. Mul õnnestus endalgi paarile sõdurile „auk pähe rääkida”, pakkudes neile präänikuks mõnda töö poolest lihtsama ja vähem ohtliku loomuga ametikohta Estcoys.

Nüüd aga tagasi 2011. aasta 4. mai sündmuste juurde. Estonian Airi erilennu vältel oli kompaniis meeleolu ülev.

Stjuardessi tavapärasele turvaesitlusele järgnes meeste poolt korralik aplaus. Tänutäheks tunnustuse eest jagasid teenindajad õhtusöögile lisaks rohkesti musta leiba, lisades sealjuures, et niipea meil sellist delikatessi enam maitsta ei õnnestu. Daamidel oli seejuures täiesti õigus. Meestele, kelle silmad kahtlaselt punased näisid, andsid stjuardessid kaasa paki mahla. Ajalugu on näidanud, et sada protsenti kainet kompaniid äralennul leida ei õnnestu. Ka Estcoy-12 ei olnud erand, kuid „Mõõgavendade Ordu mehed” ehk siis sõdurid, kelle suust nii-öelda alkoholimõõk välja lõi, suutsid rivistuse ja lennu Suurbritanniasse ikkagi vastu pidada. Mõned kompanii koosseisu mittekuulunud kaitseväelased püüdsid mulle selgeks teha, et paar meest tuleks maha jätta ja distsiplinaarkorras karistada. Saatsin eelmainitud targutajad otsejoones kuu peale ja mitte sellepärast, et ma jääknähte teenistuse ajal pooldaksin. Rahvusliku toetuselemendi ehk NSE (ingl National Support Element) koosseisus teenivad kaitseväelased ei saanud lihtsalt aru, et vastupidiselt nendele ei pidanud minu mehed kirjutama missioonile pääsemiseks ühtegi motivatsioonikirja ega läbima konkurssi. Pigem olin mina see, kes mehi kompaniiga liituma palus. Tühje kohti oma allüksuste koosseisus ma endale mingil juhul lubada ei saanud ja seepärast jätsin patustajad lennujaama terminali pimedamasse nurka. Briti sõjaväepolitseile mu paar svipsis sõdurit igatahes silma ei hakanud. Brize Nortonis, Suurbritannia õhuväele kuuluvas lennujaamas tõsteti meid ümber järjekordsele lennule. Sihtkohaks Araabia Ühendemiraadid.

Olla suvises Afganistani rotatsioonis ei ole kerge. Väljaõpe toimub porises, külmas ning lumises Eestis, missioon ise aga ekstreemses palavuses. Emiraatides, keset kõrbe, NATOle kuuluvas lennujaamas, mis koosnes õhkutõusmis- ja maandumisrajast ning paarist konteinerist, arvasin algul lennukist väljudes, et palavuse tekitasid masina veel töötavad turbiinid. Ma eksisin. Õhutemperatuur päikese käes oligi +45 ºC. Veel mõned tunnid tagasi olime 40 kraadi jahedamas keskkonnas. Polnud midagi imestada, miks kogenud sõdurid igal võimalusel suvist missiooni Afganistanis vältida püüdsid. Meid kupatati paariks tunniks lennukist välja. Uue masina ootuses näidati meile kätte kaks konteinerit, mis olid varustatud konditsioneeride, töötavate televiisorite ja sadade kokakoola purkidega. Mõned sõdurid ironiseerisid, et armees teenides saad tõesti kõvasti reisida, külastades erinevaid ja huvitavaid kohti nagu Afganistani sõjakolle, Ühendemiraatide kinnine kõrbeala või Küprose militaar-transiittsoon (paljud lennukid tankisid just selles saareriigis).

Suurbritanniale kuuluv eestlasi täis militaartranspordilennuk Boeing C-17 Globemaster lennutas meid edasi Afganistani. Maandusime Helmandi provintsi keskosas, kõrbesse ehitatud NATOle kuuluvas baasis nimega Camp Bastion. Mõned kuud enne missiooni eelluurel käies ei olnud aega selle paigaga uuesti tutvust teha. Nüüd oli see võimalus olemas. Oma esimesel missioonil (2006–2007) veetsin staabiohvitserina suurema osa ajast just nimetatud baasis. Camp Bastion koosnes siis veel mõnest telklaagrist ning mahutas umbkaudu 3000 meest. Nüüd, aastal 2011, oli Bastion arenenud tõeliseks militaarlinnaks, mis oli mõne aastaga kerkinud kõrbesse nagu Las Vegas omal ajal USAs. Bastion andis peavarju enam kui 20 000 inimesele. Kui omal ajal võisid linnakule aeglaselt sörkides 45 minutiga ringi peale teha, siis nüüd pidid maratonidistantsi vältimiseks kindlasti mingi transpordivahendi leidma. Liiklemise soodustamiseks olid baasis bussiliinid käima pandud. Lääne tohutud rahalised investeeringud olid laagri võrreldes mõne aasta taguse ajaga tundmatuseni muutnud. Bastionisse oli tekkinud suur haigla, veetootmise tehas, mitmed erinevad poed ja kohvikud. Paljud laagrisisesed teed olid asfalteeritud. Heaks näiteks siinkohal on seik, kui suundusin oma tuttavat, Gruusia kontingendis teenivat major Ambroladzet otsima. Kulutasin ligikaudu tunni, sõites ringi mööda linnakut, keerates ühelt tänavalt teisele ja küsitledes paarikümmet Gruusia sõdurit enne, kui suurte silmadega ja ekstreemselt kongus ninaga džigiti tabasin.

Kompanii võttis vastu juba nädalapäevad ette saadetud eelgrupp, mida juhtis mu abi. Tähtis oli ette valmistada majutus ja panna paika viimased väljaõppenüansid. Bastionist ei lubatud operatsioonialale enne, kui olid läbinud mõned spetsiifilised treeningetapid. Üheks selliseks oli näiteks isevalmistatud lõhkekehade vastane õpe. Need kuratlikult ohtlikud relvad olid mu esimese missiooni ajal Afganistanis veel suhteliselt tundmatud. Neli aastat hiljem rääkisid nii mõnedki tähtsatel ametikohtadel teenivad NATO ohvitserid isevalmistatud lõhkekehadest ehk IED-dest (ingl improvised explosive device) ja võitlusest nende vastu kui ühest olulisest konflikti mõjutavast faktorist. Ei olnud mingi saladus, et Bastionis paikneva välihaigla põhiasukateks olid just IED läbi kannatada saanud NATO sõdurid või kohalikud elanikud. Väljaõpe Bastionis puudutas veel laskmisi, üldise olukorra tutvustusi, patrullharjutusi, suhtlemist kohalikega ning muud sellele piirkonnale ja konflikti iseloomule vastavat õpet.

Peatuksin siinkohal pikemalt teemal, mis NATO ladviku meelest oli konflikti lahenduse võti ning koalitsiooni tegevuse alus – mässutõrjestrateegia ehk COIN (ingl counterinsurgency). Viimane ei ole oma olemuselt jaht taliibidele, vaid poliitilist, majanduslikku ja psühholoogilist keskkonda arvestav operatsioon, kus kõige suurem tähelepanu on konfliktiregioonis elaval rahvastikul. Lihtsas sõdurikeeles kõlaks antud strateegia alljärgnevalt: enne kui oma relva päästikule vajutad, mõtle, kuidas mõjutab su tegevus kohalikku elanikkonda. Siinkohal meenub mulle väljaõppe ajal tehtud külaskäik Eesti ohvitseride juurde kõrgema väeüksuse staapi Camp Bastionis. Nagu tänapäeval kombeks, riputatakse operatsioonide kontrollkeskusesse üles ülema kriitilise informatsiooni vajaduste nimekiri ehk CCIR (ingl commander’s critical information requirements). Külastatavas staabis oli regionaalse väejuhatuse ülema prioriteediks esmajärjekorras kohalikke puudutav teave. See tähendas seda, et ülemale tuli kohe ette kanda, kui mõni Helmandi tsiviilelanik surma või haavata sai. Ka minu esimese missiooni ajal 2006. aastal rippus lahingugrupi staabis CCIRi plakat, sellel olid esikohal aga traagilised vahejuhtumid, mis puudutasid koalitsioonisõdurit. Selline kardinaalne muutus saabus 2009. aasta teises pooles, kui NATO vägedele Afganistanis anti korraldus asuda oma seniselt tegevuselt üle mässutõrjele ja see ei olnud pelgalt strateegia nime muutmine. Afganistanis tegutsevaid rahvusvahelisi jõude juhtima asunud kindral Stanley McChrystal ja tema staap olid jõudnud arusaamisele, et kaheksa aastat kestnud sõja võit peitub nende jaoks kolmes asjaolus: esiteks vägede, eriti aga USA kontingendi suurendamises vähemalt 20 000 – 30 000 mehe võrra; teiseks pidi toimuma muutus jõudude kasutamise osas, et suunata see kohalikku elanikkonda arvestavaks tegevuseks; kolmandaks faktoriks oli Afganistani enda julgeolekujõudude suurendamine ning nende paigutamine operatsioonide etteotsa. McChrystal sai oma tahtmise, mis puudutas USA vägede suurendamist. Näitena võin siinkohal tuua Helmandi provintsi, kus 2006. aastal opereerisid ainult britid oma kahe lahingugrupi ning nendele juurde antud Taani pataljoni ja Eesti kompaniiga. Kokku tegi see ligikaudu 3000 meest. Nüüd tegutses Helmandis ainuüksi 12 000 jalaväelast, kellest suurema osa moodustas USA kontingent. Võrreldes 2006. aastaga oli silmnähtavalt suurenenud ka kohaliku armee- ja politseijõud, kuid need ei olnud veel kaugeltki lähedal sellele, et igas Helmandi piirkonnas operatsioone ise juhtida ja läbi viia. Mis puudutab aga üksuste tegevusaluste muutmist, siis siin andis ISAFi staap Kabulis välja kindlad mässutõrjejuhised, mis kõlasid alljärgnevalt (pidin ise nendele nn reeglitele alla kirjutama ning lisama, et olen vähemalt korra kuus selgitanud neid oma isikkoosseisule): a) kaitse ja teeni kohalikku elanikkonda; b) kaitse kohalikku elanikkonda korruptiivse võimu eest; c) ela kohaliku elanikkonna keskel; d) aita üles ehitada legitiimset valitsemissüsteemi; e) leia ja elimineeri vaenlane, kes ohustab kohalikku elanikkonda; f ) võimalusel ründa kogu võrgustikku ja mitte üksikut vaenlast; g) võitle distsiplineeritult. Tulejõu minimaliseerimine on tähtis; h) identifitseeri korruptiivsed võimuesindajad; i) hoia oma ala. Anna kohalikele kindlustunne; j) püüa suunata raha õigetesse kätesse; k) hoia kohaliku elanikkonna vara; l) suhtle kohaliku elanikkonnaga; m) opereeri koos kohalike relvajõududega. Partnerlus igal võimalikul juhul; n) võida informatsioonisõda; o) adapteeru ja õpi kiiremini kui vaenlane.

2006. aastal tegutsenud ISAFi üksuste jaoks oli tihtipeale tähtsaimaks punkt „f”, meile aga lisandus 2011. aastaks hulganisti piiranguid. Pidime hakkama opereerima keskkonnas, kus vaatamata vaenlase pidevale kohalolule seati meile väga karmid reeglid tule avamiseks, kaudtule ja õhutoetuse kasutamiseks, aga ka näiteks läbiotsimisoperatsioonide teostamiseks. Koalitsioonijõududele seati eesmärgiks isoleerida kohalik elanikkond mässulistest, mis tähendas seda, et igapäevaste patrullide läbiviimise eesmärk ei olnud mitte taliibidega kokkupuute otsimine ja viimaste neutraliseerimine (loomulikult oli ka erandeid), vaid hoopiski külarahva keskel viibimine, nendega suhtlemine ja nende igapäevamurede lahendamine.

„Ära tapa lihtsat talupoega, kes püüab sind surmata Kalašnikoviga 500 meetri kauguselt! Sinu elu ju tegelikult otseses ohus ei ole! Väga suur on tõenäosus, et ta ei taba sind, kuna ta ei oska relva käsitledagi. Kui sa ta aga ikkagi hävitad, siis võid olla kindel, et oled saanud endale uued vaenlased tapetu perekonnaliikmete või sugulaste näol. Sinu ülesanne on püüda sellele talupojale selgeks teha, et need 100 dollarit, mis ta sinu ründamise eest teenis, ei ole väärt seda, et mässuliste eest surra. Paku talle alternatiivseid rahateenimise võimalusi, mida loob koalitsioon erinevate projektide näol.” See tsitaat pärineb õppejõu suust, kes luges mulle Inglismaal toimunud seminaril mässutõrjeoperatsioonide põhitõdesid, ning kus vähegi võimalik, püüdsid koalitsiooniüksused ka sellelaadsetest õpetustest kinni pidada. Selle tõestuseks rääkis kurb statistika. Nimelt tõusis ISAFi surnute ja vigastada saanute arv oma kõrgpunkti just siis, kui alustati mässutõrjestrateegia reaalse elluviimisega maastikul. See oli 2010. aasta, kui koalitsiooni tegevust kriitiliselt jälginud ajakirjanikud avaldasid artikleid, mis kirjeldasid Afganistanis teenivate sõdurite vigastuste ja surmade arvu rekordilist tõusu, aimamata seda, et mässutõrje on oma olemuselt vägagi gambiiti meenutav strateegia. Selleks, et positiivseid tulemusi saavutada, pidid enda tegevust piirama. Loetlen siinkohal tähtsamaid aspekte, mis mässutõrje rakendamisel koalitsioonisõdurite ohvritearvu tõusuni viisid: a) üksustele seati ülesandeks viibida nii palju aega kui võimalik maastikul. Enda kohalolu sagedane näitamine viis aga paratamatult selleni, et mässulistel oli alati silmapiiril mõni ISAFi üksus, mida võis kergesti rünnakuobjektiks valida; b) koalitsiooniüksuste võimekus pikki perioode baasidest väljas opereerida oli teostatav ainult siis, kui viidi „põllul” viibivad koosseisud lubatud miinimumini. Põhjus oli lihtne: jalaväelasi lihtsalt ei jagunud, et suuremate rühmadena tegutseda. Meie puhul tähendas see, et keskmise patrulli suurus oli tavaliselt 7–10 võitlejat. Kui jagu oli lõpetanud oma kahetunnise teenistuse, astus baasi või kontrollpunkti väravast välja oma kohustusi täitma juba uus jagu. Selline tegevus andis meile võimaluse viibida väga suure osa kogu päevast kohalike elanike keskel. Teisest küljest olid ISAFi väiksekoosseisulised patrullid mässulistele muidugi meeltmööda, sest selliste üksustega julgeti tulekontakti astuda ja meile ka kaotusi tekitada; c) kohalike elanike mõjutamisele suunatud tegevus viis selleni, et käigud olid vaenlasele etteaimatavad, sest olid alati nähtavad. Külades ei liikunud keegi varjatult, sest eesmärk oli näidata enda domineerivat positsiooni, mis andis aga vaenlasele võimaluse sind jällegi rünnata; d) tsiviilelanike hukkumiste ja vigastuste vältimine ning nende vara puutumatuse tagamine oli kõrgeimaks prioriteediks ISAFi juhtkonnas. Selle tõttu muudeti lahingureeglid ehk ROE (ingl Rules of Engagement), eriti aga surmava jõu kasutamine, omaette teaduseks meie jaoks. ROE on üldjuhul riigisaladusega kaetud, mistõttu ei saa ma siinkohal detailidesse laskuda. Samas peab möönma, et nimetatud reeglid olid üldjoontes mässulistele teada. Selle tõestuseks toon välja pealtkuulatud vaenlase raadioseansi, mille püüdsime kinni siis, kui olime sunnitud tulejõudu kasutama: „Hussein, siin Mokhlis! Venelased ründavad meid! Kas nad suutsid midagi tuvastada ja näevad siiski midagi? Nad ju ei tohiks meid tegelikult lasta!” See näide kirjeldas situatsiooni, kus meie kompanii üksus vastas laskudega vaenlase käsitulirelvade tulele. Samas olid väga tavalised ainult vaenlase ühepoolsed rünnakud, millele meie vastata ei tohtinud, kuna pidime vältima tsiviilelanike vigastusi. Just sellised situatsioonid tõstsid koalitsioonisõdurite kaotused kõrgele. Ka vaenlasele oli Afganistani rahva enda poolele kallutamine oluliseks eesmärgiks, kuid ennekõike tegelesid nad siiski meiega. Veel mõne aasta eest heideti lahingkontaktis olnud taliibile 500-puudane pomm krae vahele ja sellega oli probleem kiirelt lahendatud, kuid 2011. aastal olid õhujõudude sellised tulelöögid täielik erand.

Hilisema kampaania käigus koalitsioonisõdurite surmade ja vigastatute arv langes. Positiivse pöörde statistikasse tõi üksuste mässutõrje keskkonnaga kohanemine ehk teisisõnu IED-de avastamise taktika ning tehnika täiendamine, tunduvalt turvalisem masinapark, märgatavalt paranenud läbisaamine kohaliku elanikkonnaga ja Afganistani enda julgeolekujõudude suurenenud kohalolek. Ajakirjandus armastas küll alalõpmata ja vägagi meelsasti kokku lugeda ISAFi sõdurite laipu, kuid samas unustati mainimata jätta mässutõrjel rajanev positiivne statistika, mis rääkis selgelt Afganistani tsiviilelanikkonnale tekitatud lahinguliste kahjude langusest ISAFi tegevuse läbi. Kui meenutada ajavahemikku 2001 kuni 2009, siis ilutsesid ajaleheveergudel väga tihti artiklid, kus kirjeldati koalitsiooni tegevust lahinguväljal, mille tulemusel hukkus või sai vigastada Afganistani rahumeelne elanikkond. Tegu ei olnud kindlasti väljamõeldistega. Mäletan oma esimesest missioonist hulganisti juhtumeid, kus kannatasid kahe vaenupoole vahele jäänud tsivilistid. Ei olnud harvad ka need korrad, kui mõni koalitsiooni tulelöök tappis vaenlase asemel hoopiski rahumeelseid inimesi. Oma teise Helmandi tuuri jooksul täheldasin vaid üksikuid traagilisi vahejuhtumeid kohaliku elanikkonnaga ning enamik neist kannatas taliibide poolt maha pandud isevalmistatud lõhkekehade läbi. Ma ei soovi mässutõrjet sealjuures ainuvõimaliku edu toova doktriinina plakateerida, kuna arvan, et Afganistani tingimustes jäi loodetud progress kesiseks, kuid selle temaatikaga tegelen pisut ühes hilisemas peatükis.

Tulles antud peatüki lõpetuseks tagasi meie väljaõppe juurde Bastionis, siis sellele pani punkti väljend „üks indiaanlane tunneb teise ära”, mis tabas täpselt märki siis, kui USA merejalaväelane oli lõpetanud oma loengu eelmainitud COIN-kontseptsioonist. Tegemist oli ligi kahemeetrise leitnandiga, kelle igapäevatöö seisnes „ajupesuloengute” pidamises ning jõusaalis musklite tootmises. Kui Estcoy kehaehituselt kõige suurem seersant merejalaväelasest möödus, kuulis ta viimast ütlevat: „You are a big motherfucker!” Eestlane keeras end rahulikult „usaka” poole ning vastas: „Hey, you too! What should I eat to be like you?” Mõlemad naersid ning läksid oma teed.

ESTCOY-12

Enne kui asun kirjeldama meie tegevust Helmandi provintsi Nad-e Ali rajoonis, teen lühiülevaate sellest, millistest allüksustest ja ametikohtadest kompanii koosnes ning milline funktsioon ühel või teisel kaitseväelasel oli.

Estcoy (Est – Estonia, coy – company) operatsioonialaks ei ole olnud ainuüksi Afganistan. Samuti ei olnud tegu alati kompaniisuuruse üksusega. Näiteks Estcoy-1 teenis 1996.–1997. aastal hoopis Liibanonis, Estcoy-2 aga alustas oma teenistust 2006. aastal juba Afganistanis, kuid tema üksuseks oli vaid üks motoriseeritud rühm. Estcoy-3 koosnes juba kahest rühmast ning kompanii õige mõõdu andis välja alles Estcoy-6, millele liideti juurde miinipildujarühm. Enam kui kümne aasta jooksul saadeti Eesti mehed ja naised maailma erinevatesse kriisikolletesse Paldiskis asuvast Rahuoperatsioonide Keskusest. Pärast selle kaotamist kaitseväe struktuuridest liideti missiooniüksuste koosseisud taasloodud Kalevi Jalaväepataljoniga. Olenemata sellest, milline embleem Afganistanis teenivate Estcoy kaitseväelaste käistel ka ilutses, pidi eelkõige Scoutspataljon hoolitsema nii üksuste põhikoosseisu komplekteerimise kui ka suurema osa väljaõppe eest. Viimased kompaniid suundusid Afganistani juba Scoutspataljonist endast.

Kaheteistkümnes Eesti kompanii – kokku ligikaudu 120 meest – koosnes juhtkonnaelemendist, evakuatsioonigrupist, kahest jalaväe- ja ühest miinipildujarühmast.

Estcoy-12 juhtkonnas oli enam kui 20 Eesti kaitseväelast (mulle allutatud britte ma hetkel üles ei loe ning räägin nendest hiljem eraldi). Mõni militaarvaldkonda vähegi tundev isik teeks seda arvu kuuldes silmad suureks ja teataks, et sama suured on ju paljudel juhtudel pataljonide staabid ja mitte kompaniide juhtkonnad! Nii see tõesti on, kuid viimaste aastate Afganistani missiooni eripära tingiski selle, et kompanii sarnanes juhtimise ülesehituse poolest pataljonile, mis sellest, et tema allüksused olid tavalise suurusega. Teisisõnu oli üksuse struktuur ajas muutuv ning arenes vastavalt missiooni keskkonnale. Aga mingem siis juhtkonna koosseisu juurde.

Kompaniiülemaks olin mina. Minu juhtida olid jalaväerühmad, evakuatsioonigrupp, miinipildujarühm ja lisaks veel juurde antud erinevad Eesti ja Suurbritannia osad.

Kompaniiülema abi ehk minu asetäitja. Abi põhiülesanne oli korraldada kompanii juhtimispunkti ehk TOCi (ingl tactical operations center) tööd. Juhtimispunkt võttis vastu ettekandeid meie allüksustelt, kes maastikul opereerisid ning edastas need lahingugrupi staapi. Lisaks sellele jooksis juhtimispunkti sisse vaatlusvahendite informatsioon reaalajas jälgitavalt kuvarilt. Samuti edastasid juhtimispunktile infot lennukid ja kopterid, mis meie vastutusala kohal tiirlesid. Kõigilt nendelt vahenditelt saadud pildi edastas juhtimispunkt omakorda meestele „põllul”. Kui meie patrullid toimisid vahejuhtumiteta, siis oli kompaniiülema abi see, kes TOCi tööl silma peal hoidis. Vahejuhtumite korral, olgu selleks tulekontakt vaenlasega, haavatu evakueerimine või mingi probleem kohaliku elanikkonnaga, võtsin ma ise töö korraldamise üle.
1 2 >>