1 2 3 4 5 ... 10 >>

Peeter Urm
Provintsiarst

Provintsiarst
Peeter Urm

"Provintsiarst" on triloogia teine raamat, mis räägib kirurg Toomas Hinnovi loo. Paljudele asjassepühendatuile võivad peategelase Toomas Hinnovi tagant paista tuntud arstiteadlase Arnold Seppo (1917-1980) elukäigu ja karakteri kontuurid. Seda autor ei eitagi, kuigi on tegelaskujude loomisel kasutanud ohtrasti kirjanikufantaasiat. Provintsiarstis püüab Siberist vangilaagrist naasnud Toomas Hinnov saavutada kaht eesmärki: tõestada end taas kirurgina ja taastada perekond. Esimene õnnestub tal hiilgavalt, aga teine… Raamatule eelneb "Siinpool paradiisi" ning järgneb "Hüvastijätt".

Auto pidurdas järsult, pööras ning sõitis jõnksutades mingisse õue ja peatus. Hinnov kuulis raske värava kolinal sulgumist ning venekeelset juttu. Siis tõmmati autofurgooni uks lahti ning ohvitser vaatas sisse. „Ronige maha,” käsutas ohvitser. Sõdurid Hinnovi vastas tõusid oma istmeilt. Hinnov ei liigutanud ennast. „Kus ma olen?” küsis ta ohvitserilt.

„Kindlas kohas,” kinnitati talle. Ohvitser silmitses teda tähelepanelikult, vaatas siis kella randmel. „Väga kindlas kohas,” kordas ta rahulolevalt ning käratas korraga muutunud toonil: „Roni maha või mu poisid aitavad sind!” Tugev tõuge automaadipäraga selga kinnitas ühemõtteliselt seda soovi. Noorem sõdur ronis ees. Tema automaadipära jäi kastiääre taha kinni ning ta vabastas selle vandesõna saatel. Siis oli Hinnovi kord. Vanem sõdur ootas tema selja taga. Hinnov nägi enda ees üsna avarat siseõue. Seda piirasid neljast küljest kõrged kitsaste akendega majaseinad, mis mõjusid pigem müüridena, õu oli prožektoritest valgustatud ning keset õue seisid kaks kinnise furgooniga veoautot ja nende kõrval lakist läikiva kerega uus sõiduauto „Pobeda”. See ei saanud olla Tartu sisevangla, selles oli Hinnov miskipärast kindel, nagu oli kindel selleski, et auto polnud sõitnud linnast välja. Ohvitser ees, läksid nad üle õue ning sisenesid vahtkonnaruumi kõrval olevast uksest. See viis koridori, mida tõkestas raudvarbadest uks. Nad seisid selle ees ja ootasid. Mõlemad sõdurid Hinnovi kõrval suitsetasid. Ilmselt oli see keelatud, sest nad tegid seda kiirustades ning varjasid suitsu osavalt sinelikäisega. Hinnov muigas: nii olid nad talitanud rindel. Kuid kõik see ei leevendanud tuska. Ta vaatas raudvarbadest ukse kõrval olevasse aknasse. Teda arreteerinud ohvitser oli sisenenud vahtkonnaruumi ning näitas laua taga istuvale valveohvitserile mingit paberit. Too uuris seda kaua. Nii kaua, et korraks tekkis Hinnovis uuesti lootus, et siiski oli toimunud eksitus, mingi viga, ning nad lasevad ta kohe vabaks. Autokastis istudes oli ta tundnud roiutavat väsimust, aga praegu oli see kadunud, ta oli erk ja pinevil. Siiski, vaevalt oli tegemist eksitusega, leitnant oli ju kontrollinud tema passi, see oli praegugi tema käes ja pigem toimus akna taga tavapärane aeganõudev kontroll. Nad tõid ta siia selle bandiidi pärast. Aga ta oli teda ju ainult opereerinud, täitnud ainult oma kohust. Ta oli teinud arsti tööd, iga arst oleks tema asemel samuti käitunud. Nad peavad seda mõistma. Ülekuulamisel ütleb ta seda neile, kindlasti ütleb. Hirmus lugu. Nad kahtlustavad midagi. Bandiitide abistamist karistatakse, on olemas isegi mingi paragrahv, ränk paragrahv. Aga tema ei abistanud ju, ta ravis. Abistavad need, kes viivad süüa, annavad öömaja või mingeid teateid, aga tema ravis. Ta selgitab neile ja nad peavad sellest aru saama. Ta tegi ainult oma tööd. Muidugi, Šuba ja mõni teinegi poleks end sellesse mässinud. Milline lühinägelikkus, täielik lihtsameelsus – lasi end sellel naisel nõusse rääkida, kuigi aimas. Aga mis ta muud oleks teinud – vaadanud üle, ja niisamuti? Ei, ta tegi õieti, tuli kohe opereerida, vanglahaiglateski opereeritakse. Ei, neil pole talle midagi ette heita, nad peavad ta vabaks laskma. Nii end veendes paranes enesetunne ja juba üsna rahulikult silmitses ta läbi klaasi sees toimuvat. Sealgi oldi jõutud kokkuleppele. Paber jäi valveohvitseri ette lauale, Hinnovit saatnud ohvitser väljus ning raudvarbadest ukse lukk avanes plõksatades. Nad läksid edasi mööda koridori. Hinnov nägi enda ees ohvitseri hoolikalt taljesse töödeldud elegantset sinelit ning selle ääre alt paistvaid uhiuusi kroomnahast saapaid. See on juba sõjajärgne põlvkond, mõtles ta, neil puudub arusaamine paljudest asjadest. Ja ka sõdurid tema selja taga olid uuest põlvkonnast, aga nemad olid siiski midagi õppinud vanadelt. Ta kuulas nende raskete kirsasaabaste rütmilist tümpsuvat astumist, millest võis aimata vastumeelsust, ehk veidi nukratki allumist käsule. Ta oli seda märganud rindel ja medsanbatis end ümber. See vaikiv, ehk motiveerimatagi vastupanu oma tegemistele kinnitas selle hirmsa paratamatuse ajutisust, mis neid endasse oli kiskunud. Ja praegugi aimas ta tajuvat selget piiri nende ja ohvitseri vahel – nemad ei tundnud rahulolu oma tööst, ei võinudki tunda.

Teda ei viidud kohe ülekuulamisele, nagu ta oli arvanud. Nad läksid mööda koridori, möödusid mitmest ülesviivast kivitrepist, mis teiste koridoride kaudu pidid viima kabinettidesse, milledest mõned töötasid ilmselt ka praegu. Ta oli näinud õuel nende valgustatud aknaid. Nad läksid peatumata koridori lõppu ning laskusid mööda lühikest kivitreppi alla keldrisse. Keldritrepi alumise astme ees oli teine raudvarbadest suletud uks. Tüse julgeolekuteenistuse mundris valvur avas selle midagi tusaselt omaette pomisedes, aga ohvitser ei paistnud seda tähelegi panevat.

„Võta kaup vastu, Trofim, eriti mürgine madu,” seletas ta peaaegu lõbusalt. Tema noor rühikas keha ei paistnud tundvat mingit väsimust.

„Pane ta eraldi ja ei mingit kontakti, mõistad?” õpetas ta rangel, veidi ülespuhutud toonil. Tema ilus noor nägu paistis nautivat võimu. Valvur kuulas teda rahulikult, aga ei näinud jutust suuremat pidavat. Avanud ukse, astus ta nende ees mööda koridori, nahkne vöörihm soonimas pihta ning laiad tuharad naiselikult vetrumas.

„Eraldi … kuhu ma ta topin?” sõnas ta tigedalt. „Nigu silgud pütis, tikkki ei mahu vahele … omaette, põle siin hotelli jah.”

„Eriti mürgine madu.” Räägiti siin tõesti temast? Hinnov silmitses hämmastunult ohvitseri enda ees. Peeti teda tõesti ohtlikuks? Absurdne, see täispuhutud kukeke loopis rumalaid tühiseid sõnu. Ei, siiski mitte tühiseid, kuigi nii nad suhtuvad siin vist igaühesse. Seda oli ta kogenud aastaid tagasi rindel. See teenistus oli välja treenitud vaenlase peale ja nad otsisid teda kõikjalt. Aga see ohvitser siin polnud veel otsustaja. Küllap seal üleval kabinettides on targemad mehed. Kelder tema ümber oli kunagi olnud väga avar, kuid praegu olid tema valgeks lubjatud betoonlagede alla ilmunud kiiruga laotud tellistest vaheseinad ja plekiga ülelöödud puituksed. Et see ümberehitus polnud kuigi vana, seda tõendasid töö hoolimatus ning osaliselt koristamata mördipritsmed põrandal ja seintel. Ja veel tajus ta olulist muutust – ülal koridoris püsinud sumbunud vaikus oli kadunud. Uste taga kostis hääli või pigem oli see ebamäärane seinu rõhuv sumin, mis rullus nende lagede all. Valvur peatus üsna koridori lõpus ühe ukse ees. Riiv tõmmati lahti ning uuesti ragises võti lukus. Valvur avas ukse ning lükkas ta tugeva tõukega sisse. Selles käeliigutuses polnud isegi viha, pigem osavat harjumust ning kiirustavat kärsitust. Kaotanud tasakaalu, põrkas Hinnov vastu kellegi selga, astus eestpoolt kostvate sumbunud vandesõnade saatel sammu kõrvale ning komistas uuesti. Tema selja taga suleti kolinal uks, kostis lükatava riivi krigin ning seejärel mööda tsementpõrandat eemalduvate saabaste ast.

Siin oli nii kitsas, et polnud võimalik istudagi. Mitu inimest külitas tihedalt üksteise vastu surutult põrandal. Otse enda näo ees nägi Hinnov elektripirni ähmases valguses kellegi määrdunud kuues selga. Kuuekäis oli õla juurest õmblusest rebenenud. Mees seisis imelikult poolviltu ja toetus õlaga vastu kiviseina. Tema tumedate väljakasvanud salkus juustega kukal oli vajunud ette ning ta hingas lõõtsuval vilinal. Hinnovilt saadud tõukest oli ta korraks võpatanud, aga lõtvus samas uuesti. Kuue küljed tõusid ning laskusid ägedalt õhku pressiva vilina saatel. Kahtlemata oli see mees astmaatik ning nüüd võitles ta pealekippuva hooga. Hinnovi, ilmumine oli tekitanud ainult lühikese elevuse. Paar põrandal lamajat liigutasid ennast ning astmaatik nihkus end rohkem käele toetades ettepoole. Paljude higistavate kehade hapukas läppunud hais segunes nurgas seisva paraski terava vinaga. Hinnov liigutas oma pinduajavaid jalgu, otsides neile mugavamat asendit, vabastas tuimaks muutunud parema käe ning asetas kaasavõetud kompsu jalgade vahele põrandale. Ja see oli ka kõik, sest edasi astuda polnud siin võimalik. Hinnov loendas põrandal lamavaid mehi – sai kokku kuus, kõik tihedalt külg külje kõrval. Kaks meest seisid, üks otse tema ees. Koos temaga üheksa meest napilt kolme mahutavas aknata kongis. Kaua need mehed viibisid siin, kes nad olid ja mis oli neid siia toonud? Kõik meeled pinevil, püüdis ta korrastada üksteise otsa tormavaid mõtteid. Ei, ta pidi koondama oma mõtted ainult ühele, kõik see, mis puudutas neid mehi, ei võinud puudutada praegu teda. Tema oli eksitus, kohe viiakse ta kuhugi, talt küsitakse midagi ja ta peab suutma end kaitsta. Ta peab suutma neile tõestada, et see kõik oli juhuslik. Ta ei tundnud seda meest ega tema naist. Kes juhatas? Mõni endine patsient, keda ta oli opereerinud. See kõlab tõepäraselt. Pagan võtaks, see ongi ju tõsi, nad peavad teda uskuma. Hinnov kuulatas ahnelt koridorist kostvaid samme. Saabaste tümpsiv kõmin laskis kergelt määrata nende suuna. Aeg-ajalt sammud kiirenesid ning neile lisandus uusi … Varsti lükkus kuskil kolksuv riiv ning avanes kriuksudes raudplekiga tugevdatud uks. Nõudlikud hääled kutsusid kedagi ning sammud eemaldusid taas. Jah, ta pidi valmis olema, rebima end kõigest vabaks ning ootama. Aga see oli võimatu, mees tema ees oli lämbumas. Mees oli tõmbunud veelgi enam küüru. Tema ragisev lõõtsuv hingamine täitis nüüd tervet kambrit. Hinnov nägi tumepunaseks tõmbunud kaelal tursunud veresooni. Meest tuli süstida, tuli katkestada astmahoog, enne kui see areneb kopsuturseks. Ja esmajoones värsket õhku, nad peavad ta siit kiiresti välja viima. Ta puudutas meest käega õlast. „Kuulge, nõudke, las nad viivad teid välja … las kutsuvad arsti.” Mees ei vastanud ning Hinnov raputas teda õlast. „Kuulge, ma olen arst, te peate kohe nõudma, et nad viivad teid siit ära …”

Keha tema ees liigutas nüüd end. Käega edasi seinale toetudes pöördus mees taha vaatama. Hinnov nägi verd täis valgunud lillaka pondunud nahaga nägu. Selle ilme oli kohutav. Tursunud laugude alt vaatasid pärani piina täis silmad. Mees oli kaotamas teadvust. Hinnov tajus seda selgelt mehe laienenud silmateradest, mis vaatasid kuhugi üle tema õla. Kuidas püsis ta üldse püsti? Aga tegelikult siin ju polnudki kuhugi kukkuda. Tuli kohe midagi ette võtta. Tuleb kutsuda valvur, see viib ta välja ning kutsub arsti. Siin peab olema arst, mõtles ta. Ümber pöördudes prõmmis Hinnov rusikaga vastu ust. Aga löögid, kuigi tugevad, kajasid ainult tuhmi mütsuna vastu ukse mitmekordselt laudplangult. Siis ta taipas ning suunas löögid alla riivi suunas. Selle kolin kostis nüüd selgelt üle terve koridori.

„Mis sa lõhud?” nõudis tugev rahulolematu hääl otse ukse tagant. Imelik, ta polnud kuulnudki valvuri samme või olid lähenenud need nüüd teisiti, vaikselt ja hiilivalt. „Mis sa raisk lõhud?” nõudis jäme hääl uuesti. „Vat pistan putkasse, meil on seal nii jahe, et võtab varbad praksuma, kui kohe vait ei jää, pistan kartsa jah.”

„Siin on arsti tarvis, kuulsite, inimesel hakkas paha, tal on kopsuastma.”

„Kust ma võtan sulle arsti, südaöö ju, hommikul tulevad, vaatavad.”

Sammud eemaldusid uuesti, nüüd kuulis ta neid jälle. Hinnov tagus veel mõned korrad rusikaga vastu ust, aga loobus siis. Mees tema selja taga oli vajunud poolviltu seina vastu. Tema lõõtsutav hingamine oli nüüd nii tugev, et see pidi kindlasti kostma ka koridori. Tumenenud, hämaras mustadena näivad huuled olid poolavatud. Õhk pressis end nende vahelt rägisedes, mulinal, nagu puhuks seda keegi läbi vee. Oligi alanud see, mida Hinnov oli kartnud – kopsuturse. Kuskil seal võõra rinna sisemuses tungis vesi kopsudesse ning õhk murdis selles endale vaevaliselt teed. Mees seisis tema ees ning ta ei suutnud mitte midagi. Haiglaski tähendas see vaevalist pikka võitlust, milles tulemuski polnud kindel. Aga siin, mida võis ta praegu? Ilma süstaldeta, hapnikuta? Mees kohmitses midagi oma riiete kallal. Hinnov nägi abitult liikuvaid käsi. Hinnov seisis ja vaatas, vihane ja masendatud oma suutmatusest aidata. Siis pööras ta ümber ja kloppis uuesti raevukalt ust. Midagi lihtsalt tuli ette võtta. Aga koridoris püsis vaikus. Teises otsas kostis küll samme, aga need ei lähenenud ning vaikisid samas. Ja siis tundis Hinnov äkitselt muutust. Aga see ei toimunud koridoris ega kõrvalkambrites teisel pool tellisseinu, vaid otse tema selja taga. Õigemini oli vaikus tunginud ka sinna. Vali ragisev hingamine selja taga seina ääres oli vaibunud. Ja veel oli lõhn, uus, terav ning samas kuidagi tuttavlik. Hinnov pööras end ringi ning seisis vapustatult ning hämmelduses. Mees toetus lõdvalt, peaaegu kägaras vastu seina, püksisäär oli üles tõmmatud ning jala juures tsementpõrandal suurenes, valgus laiali tume laik. Aga hingamine oli parem, selgelt vabam ja sügavam. Mees oli lasknud endal aadrit. Ise ja veel sellises olukorras. Hinnov nägi ümber sääre pigistunud pikki kahvatuid määrdunud sõrmi. Ta nägi isegi lühikest haava tõmbsoone kohal. Mehe käed püüdsid siduda selle ümber räpast kuskilt rebitud riideriba. Sõrmed liikusid vaevaliselt ning käsigi vajus jõuetusest mitu korda alla. Ja ometi oli mehe liigutustes teatud vilumust. Hinnov kummardus ning aitas. Ta heitis verest paakunud riidetüki kõrvale ning sidus haava enda taskurätiga. Mees laskis tal toimetada ning tema nägu ei väljendanud seejuures midagi. Hinnov lõpetas ning mees jäi seina najale kägaras istuma. Seda ilmselt nõrkusest. Kuid astmahoog ühes kopsutursega olid juba lõplikult taandumas ja seda hämmastava kiirusega. Hinnov tõusis. Alles nüüd tundis ta tõelist väsimust. Roidumus surus rampraskelt peale. Mõtted ähmastusid selles ja siis tuli lühike unigi. Istuli vajunud, seljaga ukse najale toetudes ta seda magaski. Ka mees tema ees seina ääres kägaras juba magas, ühtlasse norinasse poetades luksuvaid tõmbeid. Kõik see sulas kambrit täitvasse mitmehäälsesse nohinasse ja temagi lisas oma, lõug vajunud rinnale, ärev-rahutu, suurt muutust toonud öö oma mustavate tiibadega plagistamas pea kohal.

Aga see oli siiski üsna pindmine uni, millesse hõlpsasti tungisid taas mööda koridori lähenevad sammud. Seekord peatusid need otse ukse taga, riiv lõgises, siis keerati võtit ning hingede kriuksudes avanes uks. Keegi müksas teda käega ning avanud silmad, tõusis ta kohmakalt, jäädes vastakuti laia tülpinud näoga valvuriga. Tolle taga seisis pöetud peaga sõdur, automaat rinnal.

„Mis su nimi on?”

„Hinnov, Toomas Hinnov … ma tahan, et te teaksite …”

„Ei ole … teine jah.” Valvur uuris paberit enda käes, lükkas siis Hinnovi ainsa käeliigutusega kõrvale ning silmitses asjalikult kambrit. „Kann … Kann Ants … ei, Känn, Känn Ants kohe välja.” Valvur ootas hetke, vedades nohinal õhku läbi suure muhkliku nina. Talle vastas vaikus. „Noh, kes on Känn Ants, hakkame üle lugema või?” nõudis valvur uuesti rämedal valjul häälel. Vaikus kambris oli tõmbunud pinevaks. Magajate norin oli lakanud. Mitu pead oli põrandaltki tõusnud. Ärevalt põrnitseti uksel seisjaid.

„Känn Ants …” alustas valvur uuesti juba raevuka häälega. Nüüd kerkis siiski üks pea teistest kõrgemale.

„Noh mina, mis siis?”

„Välja ülemuse juurde.”

Mees ei liigutanud ennast, vaatas ainult üksisilmi uksel seisvaid mehi.

„Milleks?” küsis ta ärevalt.

„Kohvile, pakuvad kohvi jah.” Valvur põristas naerda. „Küll sulle seal juba öeldakse, noh, käbedalt, või peab aitama?”

Mees tõusis nüüd, kummardus samas kiirelt ning tõstis päitsis oleva kompsu. „Kas asjadega?” küsis ta. Huuled kokku pigistatud, kõhn nägu ärevusest pingul, uuris ta ahnelt valvuri ilmet. Too raputas pead.

„Ei, praegast ainult kohvile, pakuvad kohvi jah.” Oma naljaga ülimalt rahul, põristas valvur uuesti naerda. Mees seina ääres kõhkles hetke, asetas siis koti uuesti põrandale ning astus üle magajate ukse suunas. Hinnov jälgis neid täis pakitsevat rahutust. Ta pidi midagi tegema, pidi kuidagi korraldama selle ilmselge eksituse, pidi end kuidagi vabastama sellest hirmsast süüdistusest, sellest ohust, mille olemasolu painavat survet ta oli tundnud juba eile hommikul haiglas nende ohvitseride pilkude all. Ta räägib neile, kuidas see täpselt oli. Ta ju mäletab kõiki üksikasju ning nad mõistavad selle süüdistuse alusetust. Ta peab ainult pääsema mõne kõrgema ülemuse juurde, kes kuulab, peab kuulama teda ära. Nüüdsama kohe ütleb ta valvurile, nõuab kokkusaamist selle vangla ülemaga, kohe …

„Ma nõuan kokkusaamist vanglaülemaga.” Hinnov nihkus veidi ettepoole, aga seegi liigutus sulges tee valvurile, kes seisis nüüd peaaegu tema kõrval ning silmitses teda imestunult, isegi teatava rahutusega.

„Mes sa tast tahad?”

„Ma pean rääkima temaga, see on eksitus, mul ei ole mingit süüd.” Ta oli üle läinud vene keelele, et teha end paremini arusaadavaks.

„Või ilmsüütu, kuulsid, Vitja?” valvur noogutas peaga sõduri suunas. „Aga mina mõtlesin, et tema tahab pruuti ja omaette tuba.” Valvur vaatas Hinnovit muiates ning raputas pead. „Inimene pole kunagi ilmsüüta, on alati patune, ikka patune.”

„Kuule sina seal, astu kõrvale, noh …” Käsi pigistamas automaadipära, suunas sõdur toru Hinnovile. Ja valvurigi näolt oli muie korraga kadunud. Silmad olid tõmbunud pilukile, andes näole jõhkra ähvardava ilme. „Seina äärde silmapilk,” käratas ta Hinnovile. Tema käsi kerkis kiirelt. Hinnov vankus saadud löögist pähe. Midagi prahvatas peas ning valgus uppus tint-musta pimedusse, millesse sööstsid tuhanded tulised rõngad, pihustudes sädemetevihmaks. Ta põrkas otsaesisega valusalt vastu kiviseina ning ta käsi rebiti selja taha.

Ta justkui vajus-langes kuhugi kiirelt. Imelik ebameeldiv sügavikutunne, mis sellega kaasnes, tekitas pööritust. Lõpuks tõuge, mis raputas kogu keha. Ja siis kuulis ta häält. See kostis väga lähedalt, otse pea kohal.

„Hei sina, kuuled või?”

Hinnov avas silmad. Ta nägi oma näo ees määrdunud kiviseina, mis tundus uskumatult kõrge. Siis nägi ta kellegi pead ning seejärel läbi hämu ebamääraselt joonistuvat nägu. Võõras nägu uuris teda asjalikult, isegi teatud murega, kummardus siis veelgi lähemale. „Kuule, sina, võtad jalad alla või?” Hinnov liigutas end, tõusis siis ebakindlalt istuli, lõpuks seinale toetudes püstigi. Nõrkus tegi keha loiuks ning võõraks ja uuesti tundis ta pööritust. Aga kõige hullem oli nüri tuikav valu peas.

„Mis su nimi on?”

Võõras nägu Hinnovi ees kuulus valvurile, aga rääkis teine. Hinnov nägi teda esimest korda. Kasvult Hinnovist pikem, laia nurgelise kehaga, tursket punetavat kaela pigistava mundrikaeluse ülemine nööp avatud, seisis ta Hinnovi ees ning uuris teda tusaselt.

„Hinnov … Toomas Hinnov.”

„Sina jah, tule välja, kutsutakse.”

Ikka veel nõrkusest tuikudes läks ta mööda keldrikoridori. Mõlemal pool koridori seintes nägi ta samasuguseid suletud riivistatud uksi. Nende taga püsis vaikus. Pidi olema veel öö. Ta arvas seda laes põlevate lampide järgi. Aga ta võis ka eksida, sest polnud ühtegi akent, mis oleks seda kinnitanud või ümber lükanud. Küllap põlesid lambid siin ka päeval. Korraks ta komistas ning taga kõndinud sõdur lükkas teda hoiatavalt automaadipäraga selga. Taas sundis ta end koondama oma laokile kippuvaid mõtteid. Teda viiakse uurija juurde ning kohe selgub kõik. Ta räägib neile täpselt, alustab ootavast naisest seal all haiglakoridoris. Ükshaaval, samm-sammult seletab ta neile täpselt, kuidas kõik oli, ja nad jäävad teda uskuma. Ta mäletab absoluutselt kõike. Siis nad lasevad ta koju ja ehk jõuab ta hommikul isegi haiglasse? Košmaarne öö, aga varsti on see otsas. Nii mõeldes tundis ta end paremini. Kambri hingematva lehaga võrreldes tundus õhk koridoris ja siin trepilgi lausa värske. Koos virgutava jõuga voolas kehasse ka tahe. Ta räägib seal, suudab enda eest seista. Nad tõusid trepist mitu korrust kõrgemale ja pöörasid siis paremale koridori. Siingi põlesid lambid, aga andsid märksa väiksemat valgust kui all. Siis peatus valvurit asendanud sõdur ühe ukse ees, avas selle ning lükkas ta sisse. Kabinet oli üsna avar. Akna lähedal kirjutuslaual põles tuli, mis valgustas ainult osa ruumist. Hinnov nägi kahte meest. Laua taga istus hallis pintsakus keskealine mees. Tema üle pea kammitud luitunud helepruunid juuksed olid laubal hõrenenud, lastes läbi paista peanahal. Näo alaosa koos lamedavõitu ninaga, kitsaste huulte ning teravaotsalise lõuaga tundus kõrge tugeva laubaga võrreldes ebaproportsionaalselt väike. Suunurgas oleva sigareti kiikudes rääkis ta midagi tasasel häälel teisele, julgeoleku sinises ohvitserimundris mehele. Too istus Hinnovi poole seljaga sundimatult lauaserval ning vanema mehe jutus ilmselt midagi naljakat leides pahvatas naerma. Hinnovi sisenedes jäid mõlemad teda vaatama.

„Hinnov kaheksandast,” teatas sõdur Hinnovi kohta.

Vanem hallis kuues mees noogutas peaga. „Hästi, las ta olla,” ütles ta, „kutsume, kui tarvis.”

Sõdur lahkus ning mõni hetk püsis kabinetis vaikus. Hinnov katkestas selle esimesena. Need mehed siin ei paistnud sugugi vaenulikud ja ta selgitas kohe. „See on arusaamatus ja ma tahan teada,” alustas ta oma häält võimalikult rahulikuks sundides, „tahan teada, milles mind süüdistatakse?”

„Kuuled, ta ei teagi?”

Toolil istuv mees vahetas püstitõusnud ohvitseriga pilgu ning tema huuled kõverdusid muigeks. „Siis on küll palju arusaamatusi reas, hirmus palju kohe, mis sa arvad sellest, Sergo?”

„Teeskleb …” Ohvitser lisas vandesõna. Ta astus mõne sammuga üle toa ning seisatas otse Hinnovi ees. Torganud oma mõlemad pöidlad portupeerihma vahele, uuris ta teda mõne hetke vaikides.

„Teeskleb,” kordas ta pead raputades järsul toonil, „need lurjused on libedad. Olgu, ma lähen.”

Ta läks ukse juurde ja väljus. Mees laua taga tõusis samuti. Ta tuli aeglaselt ümber laua ning seisatas otse Hinnovi ees.

„Noh, räägi,” sõnas ta. Tema vidukile tõmbunud silmad vaatasid teraselt Hinnovit.

„Räägi,” kordas ta, „lao kõik välja, nagunii teame.”
1 2 3 4 5 ... 10 >>