1 2 3 4 5 ... 8 >>

Peter Morgen
Sõnum

Sõnum
Peter Morgen

Raamatu tegevus toimub kahes ajastus: ühes jutustatakse Jeesus Kristuse lugu Naatsaretist lahkumisest ristilöömiseni, ning teises toimub tegevus Strasbourgis, kus peab istungeid Euroopa Parlament. Raamatu läbivaks ideeks on hea ja kurja võitlus ning küsimus sellest, mis siis ikkagi on inimõigused. Kindla käega ja nõtke keelekasutusega kirjutatud teos, mis annab kindlasti palju mõtlemisainet.

1

Päike oli juba üsna madalas, kui Naatsareti puusepp Jeesus peitli tülpinult kõrvale pani ja oma kätetööd silmitsema jäi.

Jeesus oli kolmekümne aastane, keskmist kasvu ja päris hea välimusega mees. Juustevärvilt heledam kui juudid tavaliselt – hea tahtmise korral võis teda koguni punapeaks pidada –, kehalt pigem vibalik kui jässakas. Jeesuse pikad juuksed kaardusid kergelt lokki, mille pärast Naatsareti neiud teda salamisi kadestasid, ja tema lõuga kattis lühike habe. Selle habeme eest kandis Jeesus vaevalt hoolt, kuid sellegipoolest ei olnud habe tokerjas, vaid nägi välja nagu äsja habemeajaja juurest tulnud.

Kõige imelikumad olid Jeesuse silmad. Need olid haruldast helesinist värvi ja andsid Jeesusele eemaloleva ilme, nagu oleks ta lühinägelik. Kuid Jeesuse silmadel polnud midagi viga, nad seletasid väga hästi. Kui Jeesus vihastas või erutus, siis kadus neist too peaaegu naiselik raugus otsemaid ja ta pilk muutus nõelast teravamaks.

Jeesus nägi välja noorem, kui aastate järgi pidanuks. Seepärast hüüdis ema Mirjam teda vahetevahel poisiks. Võib-olla oli selles kübe irooniat, sest Jeesus võinuks ammu naisemees ja isa olla, aga ei olnud. Ka Mirjam ise oli ebatavaline. Mirjam elas lihtsa puusepaga, ka tema poegadest pidid saama lihtsad puusepad, nad sõid tavalist toitu ja magasid tavalisel asemel, kuid tema võttis isegi läätsekausi kätte sellise majesteetlikkusega, nagu oleks tegemist Galilea valitsejanna Heroodiaga, kes roosiõli anumat hõbelauale asetab.

Sellest hoolimata – või just tänu sellele – kuulas Mirjami mees Joosep vaguralt tema sõna. Kui ukse taga kolistas rändkaupmees või kui naaber tuli kruusitäit ube laenama, vaatas Joosep alati nõuküsivalt Mirjami poole. Mirjam oli napisõnaline, aga Joosepit oleks võinud tummaks pidada. See viga läks tal üle kaks korda aastas – kevadpühade ja lõikuspüha ajal, kui Joosep isa Seebaoti kiituseks ennast kohalikust punaveinist purju jõi. Siis püüdis Joosep kõik tasa teha. Ta ei läinud kurjaks, ei löönud naist ega kurjustanud lastega, ta lihtsalt rääkis. Mirjam kuulas ja keegi ei saanud aru, kas ta peidab muiet või mitte. Ka Jeesus kuulas ja noogutas mõnikord kulmu kergitades peaga. Kui Joosep oli kõik ära öelnud, mis öelda oli, kobis ta matile ja oli järgmisel päeval veel sõnaahtram kui muidu. Elu veeres edasi kuni järgmise korrani.

Niisiis, Jeesus pani peitli kõrvale. Töö ei tahtnud täna kuidagi edeneda, otsekui oleks puidu sees mingi tige vaim pesitsenud, sellest liigist, kes täpselt tapiauku oksakoha kasvatab, kui tahuma hakkad. Peitel oli ka vilets, pehmest rauast. Seda tuli iga natukese aja tagant teritada. Aga seni, kuni sa teritad, töö ei edene.

Ta oli meelega veidi kauemaks tööpingi taha jäänud kui isa ja vend Jooses. Imelik nimi, justkui oleks Jeesus ja Mooses kokku segatud ja siis pooleks valatud. Aga tühja temaga. Jeesus tahtis natukeseks üksi jääda. Seda juhtus nii harva, et peaaegu ei juhtunudki. Aga tal oli vaja, ta tundis, et on vaja.

„Lavats,” mõtles ta, „jälle mingi lavats. Viiakse tollele jalutule, ja siis ta aeleb seal turuplatsi servas, kuni hinge heidab ja omasuguste kõrvale auku aetakse.”

Eemalt kostis lammaste määgimist. See oli muidugi naabri Simon, täpsemalt küll tema lambad, mida ta iga õhtu vaesemehe visadusega oma laudalobudikku ajas, otsekui nooliksid kõik maailma karjavargad just tema voonakesi.

Naatsaret oli väike linn. Turuväljak ja peotäis maju selle ümber. Majade lamedatel katustel, mida ääristas madal müüritis, käis sama vilgas elu kui esimesel korrusel. Seal magati, söödi ja aeti sõpradega juttu. Seal võis ka tähti vaadata, mida Jeesus mõnikord tõepoolest tegigi.

Naatsaret asus enam-vähem Galilea keskpaigas, sealt lõuna poole jäi Samaariamaa ja veel lõuna poole Juudamaa oma pealinna Jeruusalemmaga. Kõiki neid oli kord üheks riigiks liidetud, kord lahku aetud, ja keegi ei saanud täpselt aru, kas see kõik kokku on üks Iisrael või mitte. Galileas elas mitmesugust rahvast, sekka ka mingeid pooleusulisi. Lõunapoolsed juudid panid muidugi tähele ikka just neid pooleusulisi ja näitasid galilealastele näpuga. Teisalt oli siin ka täiesti tublisid õigeusklikke juute, tulnud paarisaja aasta eest, Makabeide ajal. Jeesuse esivanemad olidki pärit Jeruusalemma tagant Petlemmast.

Iisrael oli juba mõnda aega roomlaste võimu all. Nad olid Iisraeli neljaks jaganud. Galilea oli antud Heroodes Suure pojale Heroodes Antipasele, Juudamaa ja Jeruusalemm aga tema vennale Arhelaosele. Too osutus nii lolliks – seda pidid tunnistama roomlasedki –, et tuli asevalitsejaga asendada. Asevalitsejaks määrati keegi Pontius Pilaatus.

Ühesõnaga, kostis lammaste määgimist.

Jeesusele meeldis lammaste määgimist kuulata, see rahustas. Nad olid nii otsekohesed. Paljud inimesed olid sama lollid, nende jutt ei olnud vaskraha võrragi parem kui määgimine, aga nad muudkui jahvatasid Jumalast, õiglusest, Seadusest ja millest kõigest. Iseäranis need, kes pidasid end vagadeks, nagu variserid, või veel vagamateks, nagu saduserid. Oleksid nad selle asemel öelnud lihtsalt „möö”, oleks kõik öeldud olnud ja segadust hulga vähem. Aga kus sa sellega.

Tõsi, kõigest, mis nad rääkisid, ei saanud Jeesus aru. Ta oli lõpuks vaid puusepp, mitte mingi kirjatundja või kõrgesti koolitatud riigiametnik. Üldse oli maailmas palju arusaamatut ja niisuguseid asju tuli võtta, nagu nad olid, püüdmata läbi murda sellest müürist või udust, mis eraldas suuri jumalikke tõdesid ühest lihtsast puusepast. Vähemalt oli Jeesus seni niimoodi arvanud.

Aga viimasel ajal, kolmekümnenda eluaasta lähenedes, tundus Jeesusele üha enam, et too arusaamatuse udu otsekui hõreneb. Ta unustas ennast keset kõige kibedamat tööd kaugusse vahtima ja Joosep teadis, et poiss on nüüd natukeseks ajaks ära. Tundus, nagu keegi narritaks teda: laseks aimata mingeid meeliülendavaid maastikke, lummavalt kauneid, hommikupäikeses sädelevaid mäetippe põhjatusinise taeva taustal, aga kui Jeesus neid maastikke ja mäetippe imetleda tahtis, oli udu korraga tagasi ja mattis kõik kinni. Umbes samamoodi, nagu oli ühe tähtkujuga, mida Jeesus kunagi selgel ööl vaatama oli jäänud, vist olid nad Plejaadid. Jeesus püüdis kokku lugeda, mitu tähte seal on, aga niipea kui ta pilku teritas, muutusid tähed ähmaseks ja sulasid ainsaks ebamääraseks laiguks. Kui ta aga pilgu ära pööras, nägi ta silmanurgast selgelt, et seal on tähed. Ta nägi ja ei näinud ka.

Siin pidi mingi nipp olema.

Jah, Jeesus oli kõigest puusepp, aga mitte tavaline puusepp, kes nohisedes oma lauad hööveldab, siis kõhu läätselurri täis pargib ja õlekotile norskama keerab. Jeesus oli lapsest saadik veidi kiiksuga. Juhtus, et ta pere õhtusel söömaajal targutama kukkus või turul veemüüjaga tülli läks. Kord oli vesi paha lõhnaga, kord liiga kallis, kord oli see juba iseenesest inetu, et keegi veega kaupleb. Jeesuse silmad läksid siis särama, tema kõne muutus kindlaks ja kõlavaks. Neid ootamatuid etteasteid jälgides vaatas Mirjam teda mõistatuslikul pilgul, silmad suured, ehkki see polnud ju midagi muud kui ühe külafilosoofi targutamine. Ka Jeesus ise, kui oli lõpetanud – tema kuulutused ei kestnud iial kaua –, nähtavasti häbenes neid, sest ta peitis siis pilku ja tegi kiiresti teist juttu.

Jeesus ei olnud päevagi kooliharidust saanud, kirjutada ta ei mõistnud, aga luges soravalt. Kõik kuuldu jäi talle hästi meelde ja sõnu oskas ta seada. Seda möönis isegi Jeesuse vaikiv isa, kes oli korra ühmanud, et ükskord ta oma suupruukimise eest Heroodese kongides mädaneb. Isa pooltunnustavast hääletoonist oli aru saada, et tal on kahju, et poiss pole mõne kohtumehe või kirjatundja kojas üles kasvanud. Oleks puhtamat kuube kandnud, võib-olla isegi roomlaste teenistusse pääsenud. Või siis templi juurde mingiks asjameheks. Neid oli seal ohtrasti ning enamasti ei paistnud nad põrmugi nutikamad kui seesinane Joosepi poeg Jeesus. Ainult pealtpoolt rohkem läikima löödud. Ka ükski Jeesuse vendadest ei andnud tema mõõtu välja. Tegid alles oma lollitempe, käisid linnaservas külapoistega kaklemas ja nõudsid järjest rohkem süüa. Õed, need ei tulnud nagunii arvesse.

Niisiis pani Jeesus peitli natuke pettunult kõrvale – mis asi see ometi on, millele ma mõtlema pidin – ja astus töötoast või õieti varjualusest, kus nad isaga oma leiba teenisid, tagaõue. Vanemad ja kari vendi-õdesid istusid juba pilliroomattidel ja võtsid õhtust. Oli korvitäis leivakakke, olid mingid oad, läätsed, datlid, oliivid. Liha seekord ei olnud, aga liha nähtigi harva, enamasti vaid pühade aegu. Puudust just ei olnud, vähemalt seniajani.

Üldse oli kõik korras, kord oli kõrgemalt poolt kätte antud ja seda tuli täita. Inimesed ei murdnud üksteist metslooma kombel – kes murdis, see murti ise –, nad kartsid Jumalat, nad hoolitsesid haigete ja väetite eest (niipalju kui nad hoolitsesid), nad teadsid, mis on patt, oskasid ennast selle eest hoida ja kui ei osanud, viisid Issandale lepituseks ohvri.

Nii elatigi. Kõik elasid nii. Elasid ja elasid, kuni surid ära ja järgmised astusid nende asemele, et samuti elada, ube ja läätsi süüa, järglasi sigitada, seadust järgida, paasapühadel kerjusele mõne leptoni visata ning surra.

Kui Jeesus sellele mõtles, tundis ta, kuidas teda taas müksas see arusaamatu ärevus – või koguni ärritus –, mida ta oli viimasel ajal mitu korda tundnud. Nagu kaalupomm jala küljes. Aga tahaks joosta. Või koguni lennata. „Lambaelu!” hüüdis vali ja võigas hääl talle otse kõrva. See oli nii ootamatu, et Jeesus võpatas ja vaatas ehmunult ringi. Kuid ei, keegi ei karjunud, kõik istusid ja sõid. Ning kuna nad olid alles alustanud, siis nad tõesti sõid ega rääkinud rumalusi nagu tavaliselt. Hea seegi ja kiidetud olgu taevane Isa, mõtles Jeesus, luges vaikse palve ning lõi hambad leiva sisse.

Leivaga oli viimasel ajal, nagu ta oli. Pere oli suur ja tahtis süüa. Jeesus teadis, et tal on varsti aeg minna. Isa ei olnud veel nii nõder, et poleks ise hakkama saanud ja tema oli juba pisut liiga suur poiss, et isa-ema kojas elada. Iseasi, kui ta oleks ainus poeg olnud. Aga vendi oli Jeesusel tervelt kolm ja kõik terved nagu Jeruusalemma tempel. Vanim neist, toosama Jooses, hakkas juba asjadest aru saama ja võis Jeesuse isa abilisena peagi välja vahetada. Sel päeval, kui see juhtub, tuleb minna.

Kuhu? Kes teab. Iisrael oli suur ja lai. Tõsi, Rooma riik oli veel suurem ja veel laiem, aga igas otsas kõneldi isemoodi keelt ja uskmatud olid nad muidugi ka. Ei, Iisraelist oli Jeesusele küllalt. Tuleks minna nii parasjagu, mitte Kaanasse ega Kapernauma, mis olid sealsamas, vaid näiteks Jeruusalemma. Jeesus tundis, et teda tõmbab sinna. Seada ennast vähehaaval sisse, leida ulualune ja hakata tegema sedasama, mida siingi. Ja siis tuleb muidugi naine võtta, sest ilma ei kõlba.

Siin läks Jeesuse tuju jälle sandiks. Mitte tingimata selle naise pärast, või teab nüüd… Ehk osalt selle tõttu ka. Jeesus oli naisi eluaeg väikestviisi peljanud. Mitte et nad talle meeldinud ei oleks või et ta mõnd neist salamisi ihanud poleks, aga… nad olid ikkagi nii arusaamatud. Praegu läks ta tuju sandiks siiski rohkem sellepärast, et nüüd olid tema mõtted taas täpselt sealmaal, kus ennegi – mine teise linna, olgu või Jeruusalemma, ela, höövelda ja trei, õpeta lastele, mis on koššer ja mis ei ole, ning kobi aga hauda. Kõik on kombes, kõik seadustmööda, halleluuja. Ja ainus saavutus on, et su haud on Jeruusalemmas. Tulevases, tõelises elus on selgi muidugi oma väärtus, aga… tahaks nagu enamat.

Sest midagi pidi ju veel olema, või kuidas? Taevariik on lähedal, Jeesus aimas seda, ja aimas päev-päevalt aina kindlamalt. Ainult et tal polnud kõige õrnematki aimu, mida see täpselt tähendab – kas seda, et ühel ilusal hommikul saabub maailma lõpp, kus õelad oma palga saavad ja õiged igavesse õndsusse võetakse, või on taevariik kogu aeg kuidagi siinsamas, meie kõrval, ja pruugib vaid langeda maha tollelsamal udukardinal, kui ta meie ees avaneb nagu ime. Nagu vaade kõrgelt mäetipult, mida näeb sündinud pime, kes taevase Isa tahtel järsku nägijaks saab.

Jeesuse mõtted olid nii üleva suuna võtnud, et taevane Isa otsustas teda kuuehõlmast sikutada ja saatis selleks määratud leivapurukese Jeesuse hingekurku. Puusepp hakkas läkastama. Ema tõusis, astus ligi ja virutas Jeesusele paar laksu vastu selga. Leivapuruke tuli välja.

„Poiss, kui sööd, siis söö ja ära unista,” ütles ta suure pere emanda heatahtliku rangusega.

„Andestage,” pomises Jeesus alandlikult, kuid siis märkas Joosese huulil allasurutud muiet ja käratas vennale: „Sina, piimahabe, ära irvita!”

Joosesel ei olnud kavatsust enda peale niisama kärkida lasta. „Jeesus, ema käskis sul süüa. Pärast võid tähti vahtida, palju kulub. Aga mind jäta rahule.”

See oli võrdlemisi rahulikult öeldud, aga ometigi pidi Jeesus peaaegu plahvatama. Mis see siis olgu – su omaenda noorem vend kohtleb sind nagu poisikest! Nagu poisikest! Kui tõelikult on tegu Joosepi poja Jeesusega, kes on lõppude lõpuks ammu täismees ja teenib isa kõrval perele elatist, sama ausalt ja töökalt nagu isagi.

Plahvatuse hoidis ära vaid ema pilk. Sellele oli Jeesus alati allunud, vähemalt seniajani. Mirjam õieti ju ei käskinudki, ei sõna ega pilguga, ta lihtsalt vaatas. Aga selsamal lihtsalt vaatamisel oli Jeesuse üle nagu salavõim. Vahel tabas Jeesus ennast mõttelt, et kui ema teda üksisilmi vaatab, siis ei olegi see Mirjam, vaid keegi teine, kes kasutab Mirjami silmi. Kes see teine oli ja kas ta oli hea või kuri, heasoovlik või pahatahtlik – sellest polnud puusepal aimugi.

Tõsi, oli olnud üks ebaharilik juhtum. Ta oli siis nii kaheteistkümne aastane. Seletada ei mõistetud seda ei siis ega nüüdki. Tema vanemad olid paasapühadeks Jeruusalemma läinud ja Jeesuse kaasa võtnud, sest nii oli kombeks. Jeruusalemma valgus pühade puhul igal aastal igast ilmakaarest kokku tohutu rahvamurd. Samasugused killavoorid venisid pühade järel ka tagasi. Tagasiteel, kui oli tuldud juba terve päev, avastasid Mirjam ja Joosep, et Jeesust polegi kaasas. Nad olid senini arvanud, et poiss on eespool või tagapool ja kuulab kõndides mõne vanakese heietusi, kuid ei. Ei olnud teda ees- ega tagapool.

Kuidas ta võinukski, kui tegelikult oli Jeesus alles Jeruusalemmas ja ei kuulanud mitte mõnd elunäinud teelist, vaid Juudamaa kõige kuulsamaid tarkpäid. Otse suures templis. Millegipärast ei ajanud rabid teda minema, mõnele oleks ta justnagu nalja teinud, ja niimoodi Jeesus seal istuski, aeg-ajalt mõnele rabile jultunult vastu vaieldes.

Kuid see ei olnud veel teab mis imelik. Päris imelikuks läks siis, kui tema ehmunud vanemad ta üles leidsid. Selle asemel et vaguralt kergemat karistust paluda, nagu olnuks hea poja ainuõige viis, teatas Jeesus emale häbematu rahuga: „Kus ma siis veel pidin olema? Siin on mu õige koht.”

Mirjam ei öelnud seepeale sõnagi, ainult vaatas üksisilmi. Isa oli konkreetsem ja andis („haukumise eest”) täie isaarmastusega paar võmmu kuklasse. Millel oli suurepärane mõju. Jeesus ei teinud enam kunagi nõnda. Tegelikult oli tal halb, et ta oli emale niimoodi öelnud. See poleks nagu tema ise olnud, vaid mingi kiusaja. Ning ta tundis, et kiusaja oli ema pilgu käest sama hävitavalt lüüa saanud. Edaspidi kuulas Jeesus isa ja ema sõna ning kartis neid mõõdukalt.

Ema puhul lisandus sellele nüüdsest veel tunne või aimus, et ema sõna lihtsalt tuleb kuulata, sest tema näo, hääle, naeratuse taga võib mõnikord olla veel midagi. Midagi… jah, mida? Midagi suurt? Aga kui suurt? Jeesus ei teadnud. Igatahes oli sellel mõju.

Nii nüüdki. Piisas vaid ta pilgust, ja Jeesus vaikis. Riiakad sõnad – kui hästi järele mõelda, üsna mõttetud –, mis juba huulile olid kerkinud, sinna ka jäid.

Rohkem õhtusöögil midagi ei juhtunud. Ning kui silmas pidada, et ka see leivatükike polnud tegelikult ju kõneväärt, siis ei juhtunudki sel õhtusöögil üldse midagi kõneväärset.

Või siiski?

2

Marlene Bonfromage tundis ennast nagu nekrut enne esimest tõelist verepulma. Seni oli nähtud väikseid niginaidnaginaid, lokaalseid kähmlusi proviandibaasi pärast, oli korraldatud mõni öine varitsus või hoitud distantsilt tule all vaenlase voore, aga nüüd oli tulemas midagi hoopis vägevamat. Pigem koguni pikk-pikk sõda kui lahing. Või siis mitmeosaline lahing, umbes nagu Leipzigi all, ja tänased pealtnäha tühised toimetused pidid olema selle avakanonaadiks.

Seda kõike muidugi piltlikult. Marlene Bonfromage polnud mitte hambuni relvis amatsoon kuskil Indo-Hiina vaenuväljal, vaid noorepoolne – kuigi mitte enam nooruke – naispoliitik Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees. Assamblee käis neli korda aastas Strasbourg’is koos ja kaitses inimõigusi. Vahepeal töötasid assamblee komisjonid ja bürood täistuuridel, pidades nõu Euroopa paremates paikades ja valmistades ette tohutul hulgal pabereid, mille sisukus ja mõttekus varieerusid täielikust pahnast kuni tummakslööva sulatõeni.

Marlene oli ema poolt sakslanna ja isa poolt prantslanna, aga üles kasvanud ja hariduse saanud Prantsusmaal, nii et tema saksa pool oli pigem teoreetiline ning seisnes peamiselt teadmises, et tal on peale hea veini mingi side ka hea õllega. Tõsi, kumbagi neist ta peaaegu ei tarvitanud; tegelikult vaid siis, kui seltskondlikud kohustused nõudsid. Peale selle eristas Marlene’i keskmisest prantslasest siiski ka hädapärane saksa keeles lugemise oskus, mis oli oluliselt aidanud avardada tema maailmapilti.

Marlene oli üksik, tal olid kindlad põhimõtted ning ta kuulus Prantsusmaa Sotsialistliku Partei ridadesse. Ta vihkas sõda ja kõiki sõjaväelasi, agiteeris tuliselt samasooliste abieluõiguse poolt ning jälestas rahvusvahelist sõjatööstuskompleksi eesotsas Ameerika Ühendriikide ning selle presidendiga. Kes ta ka parasjagu ei juhtunud olema, ennasttäis puupea oli ta nagunii.

Marlene Bonfromage’il ei pruukinud oma visuaalesteetilist külge häbeneda. Sihvakas figuur, sirge joonega nina ja ilmekad silmad, millega sobisid kokku nii kaunilt voolitud suujoon, hoolikalt valitud huultevärv kui kenad korrapärased hambaread. Juuksed võinuksid olla pikad, kuid ka poisipeaks lõigatuna sobisid nad tema näo ja pika kaelaga hästi. Marlene riietus maitsekalt, naiselikkust seejuures eriti rõhutamata. Kui vähegi võimalik, kandis ta seeliku või kleidi asemel pikki pükse. Peamine mööndus, mis ta oma represseeritud esiemade ilumeelele tegi, olid napid hõbedast kõrvarõngad, pidulikumatel puhkudel ka hõbedane kaelakett. Kuid tema kõnemaneer ei olnud naiselikult sulnis, vaid võitlev ja energiline. Tegelikult ta kõneles harva, sest enamasti pidas ta kõnet – isegi sõbrannaga kohvi juues. Ent eriti meeldis talle kõnet pidada mõne meesterahva ees seistes. Tänu oma pikale kasvule ja kõrge kontsaga kingadele võis ta seda enamasti teha ülalt alla, ja talle pakkus rahuldust jälgida, kuidas selline olukord ka kõige ülespuhutuma Marlboro-mehe närvi ajab.
1 2 3 4 5 ... 8 >>