1 2 3 >>

Rahvaluule
Ebatavalised lemmikloomad

Ebatavalised lemmikloomad
Rahvaluule

Kui lemmikloomaks on ahv, ei ole omaniku elu just kerge. Samas on palju ilusaid lugusid sellest, kuidas ahvid on oma peremehi aidanud ja armastanud. Siiski – kogumikus leidub ka lugu sellest, kuidas tsirkuse ahvide hooldaja oma hoolealuste tõttu surmaohtu satub.

Rahvaluule

Ebatavalised lemmikloomad

Vagunitäis ahve

Roe L. Hendrick

Suvel pärast mu kahekümne esimest sünnipäeva väsisin monotoonsest farmielust ja hakkasin mõtlema elukutse vahetamisele. Mõnda aega püüdsin tööriistade poes raamatupidajaks olla, kuid kiire numbriarvestus pole minu jaoks lihtne asi ja seal oli tõesti rohkem tööd, kui üks mees suudab teha, seepärast ohverdasin täpsuse kiirusele, ja kohutavate tagajärgedega.

Mu tööandjad olid minuga väga kannatlikud, kuid mina kaotasin nii väga julguse, et kui ühel päeval linna tsirkus saabus, läksin sealt tööd paluma. Arvan, et paistsin üsna tugevana ja keskmiselt intelligentsena, igal juhul palkas juhataja mu üsna valmisolevalt areenihooldaja abiliseks.

Tööriistapood võttis mu lahkumisavalduse vastu kõhklusteta ja ilmsete kahetsusteta ning ma läksin sel ööl koos tsirkusega minema.

Kahe aasta jooksul, mis ma tegin seda äkki vastuvõetud tööd, juhtus minuga päris palju huvitavaid ja ka mõningaid põnevaid asju, kuid kõige eredam on mu mälestustes öö, mille ma veetsin tahtmatult vagunitäit ahve külastades.

Ühel kuumal augustikuu pärastlõunal mu teisel tööaastal esinesime Lääne-Missouris umbes viiekümne miili kaugusel Kansasest.

Osa mu tavalisest tööst oli jääda loomatelgis karupuuride juurde umbes tund enne etendust areenil ja aidata hooldajail jälgida, et külalised ei teeks loomadega midagi ohtlikku. Sel pärastlõunal oli karutalitaja abiline haige ja rahvaga oli raskem hakkama saada kui tavaliselt.

Seetõttu pääses väike tumedanahkne kuldsete kõrvarõngastega mees meie valvest mööda, ronis köie alt läbi ja surus end vastu puuri, mis sisaldas pruunkarusid.

Mingil viisil õnnestus tal õrritada tõredat vana isakaru ja just siis, kui ma teda märkasin, torkas karu käpa välja, haaras sissetungija paremast käsivarrest ja ta pikad küüned vajusid sügavale mehe lihasse. Mees karjus metsikult. Ma jooksin tema poole ja sirutasin käe teravaotsalise terasest kepi järele, mis oli alati hädajuhtumiteks lava taga olemas, kuid Mr. Grattan, üks omanikest, tormas läbi rahvasumma ja ulatas mulle väikese pihustiga kolvi. See oli üks varasemaid näiteid nüüd tuntud ammoniaagiga „koerapüstolist”, mida kantakse koerte dresseerimisel, kuid selle korrani polnud ma kunagi ühtegi niisugust näinud.

Vaatasin seda uudishimulikult, teadmata, kuidas seda kasutada, kui Mr. Grattan mulle kõrva sosistas: „Lase seda karule näkku!”

Ma tegin seda ja tohutu loom kukkus peaaegu otsekohe kokku, lastes mehe lahti, kes kukkus tagurpidi mu käte vahele. Me kandsime ta söögitelki ja kutsusime arsti. Mehe käsi oli rebitud, kuid ta polnud ohtlikult haavatud. Hetke pärast saabus veel üks tõmmu mees ja me saime teada, et nad olid Sitsiiliast pärit leierkastimehed.

Uustulnuk tassis kaasas väikest õnnetut panama ahvi ja varsti selgus, et nad kavatsevad seda müüa hea hinnaga vastutasuks mehe rebitud käe ja haavatud tunnete eest. Viiskümmend dollarit oli küsitud hind, kuid pärast paljusid erutatud argumente ja kätega vehkimist ostsime väikese olendi kahekümne viie eest ja lahendasime sellega kõik kahjutasunõuded.

„Noh,” ütles Mr. Grattan, kui nad olid läinud, „me vajame seda ahvi umbes sama palju, kui kass vajab seitset saba, kuid on alati odavam ja ohutum niimoodi asju lahendada kui riskida kohtuasjaga. Nii,” lisas ta minu poole pöördudes. “Ma pole sulle kaua midagi kinkinud; see ahv on sinu oma!”

Ma ei paistnud ülimalt rõõmsana ega olnud seda. Aga ma tänasin Mr. Grattanit, haarasin oma kingituse ja torkasin ahvi suurde puuri peasissekäigu kõrval, kuna mul oli kiire. Seal tervitasid ta paljud nõod teda lärmakalt ja ma lootsin, et ta on seal õnnelik.

See lootus pidi kiirelt kaduma. Õhtul pärast etendust tuli üks talitajatest, lahke vana sakslane, minu juurde ja ütles:

“Kui see väike pikasabaline ahv on sinu oma, siis võta ta parem sellest puurist välja. Vanemad ahvid tapavad ta ära, kui ta sinna jääb.”

„Hästi,” nõustusin ma ohates, sest olin väga väsinud. Kavatsesin oma sõna pidada, kuid mind pidasid kinni mitmesugused ülesanded seoses meie kiirustava lahkumisega, ja kui ma viimaks vaba olin, olid kõik puurid peale laaditud ja rong valmis teele asuma. Vana talitaja vaatas mind nii etteheitvalt, et ma laenasin ta laterna ja vaguni ja puuri võtmed ja hüppasin vagunisse just siis, kui rong sõitma hakkas. Teadsin, et rong peab peatuma Hempsteadi ühenduspunktis umbes kümne miili kaugusel, ja arvasin et saan seal väljuda ja magamisvagunisse minna.

Vagunis oli kaks puuri, mõlemad liugustega. Ahvipuur polnud kasti topitud, kuid teine, millest pool sisaldas madusid ja teine linde, oli tihedasti laudadega üle löödud.

Riputades laterna vaguniseinale, vaatasin trellide vahelt sisse. Nägin, et talitaja teade oli täiesti õige. Kõik teised ahvid nügisid, hammustasid, näpistasid ja tutistasid vaest väikest võõrast, kes kössitas nurgas, nuttis nagu laps ja oli peaaegu poolsurnud.

Puuris oli rohkem kui kakskümmend viis ahvi ja neid kõiki paistis haaravat mingi kuratlik vaim, mida ma polnud kunagi varem näinud, kuigi ma nüüd tean, et see pole mingil juhul ebatavaline.

See vaatepilt tegi mu nii vihaseks, et ma haarasin puuri alt teraskepi ja hakkasin neid torkima ja lööma. Hetke pärast olin nad õrtele ajanud, aga kui ma püüdsin meelitada väikest ahvi tema nurgast ukse juurde, mille ma kutsuvalt avasin, oli ta liiga hirmunud, et liigutada.

Viimaks, pärast suuri raskusi, trügisin puuri taha, kavatsedes teda ettepoole ajada, kuid ta vaatas mulle nii anuvalt otsa ja püüdis nii väga läbi trellide minu käte vahele võidelda, et ma ei suutnud sundida teda ukse poole minema.

Sellepärast otsustasin teha midagi, mis oli antud olukorras väga kiirustav ja rumal. Otsustasin siseneda puuri, lukustades ukse enda järel, ja tuua oma ahv välja.

Täies päevavalguses ja rahvahulgaga ümberringi võib peaaegu igaüks võrdlemisi ohutult ahvipuuri siseneda, kuigi isegi siis võib oodata mõningaid hammustusi ja näpistusi, kuid mina läksin sinna siis, kui südaöö oli möödas, vaid õlilambi ähmases valguses ja kõikuvas vagunis. Olin üksi ja kiusakad väikesed loomad olid mu peale juba pahased, sest ma olin neile peksa andnud.

Tegin ka sellise vea, et ei võtnud keppi endaga kaasa, arvates, et see on liiga pikk, et seda puuris kasutada. See oli tõsi, kuid ahvid kartsid seda ja pidasid mind vähem hirmuäratavaks, kui ma tulin sisse tühjade kätega.

Kitsas rauduks käis vedrulukuga kinni, kuid trellide vahel oli küllalt ruumi, et kätt välja sirutada ja seda lahti päästa. Seepärast jätsin võtme lukuauku, astusin julgelt sisse, lõin ukse enda järel kinni ja astusin väriseva olendi poole puuri nurgas.

Kui ma seda tegin, laskis valgepäine kaputsiinahv end oma saba abil õrrelt alla ja haaras hammastega mu õlast kinni, pannes vere jooksma, nagu ma seejärel avastasin. Heitsin ta kogu jõust endast eemale, ta lendas vastu trelle ja kukkus pooluimaselt põrandale, kus ta hakkas niimoodi vinguma, et otsekohe oli terve puur kära täis.

Haarasin panama ahvi, kes heitis käed mulle kaela ümber ja peaaegu lämmatas mu oma üliarmastavate kallistustega. Kui ma ringi pöörasin, kõikus vagun äkki tõenäoliselt järsku kurvi võttes ja ma kaotasin jalgealuse, kukkudes käpuli maha. See oli märguanne igale ahvile puuris mulle kallale kargamiseks.

Mu ründajate hulk tuli mulle kasuks. Nad takistasid üksteist ja andsid mulle aega end püsti ajada ja ukse poole liikuda, lüües, pekstes ja karjudes. Sain peagi mitmest jagu, kuid ülejäänud hammustasid mind nagu koerad ja kahe minuti pärast olid mul peaaegu riided seljast rebitud. Hakkasin väsima ja olin väga ehmunud, sest mu olukorra tõsidus oli viimaks minuni jõudnud.

Sain selja ukse vastu, kuid oli võimatu kätt välja sirutada ja seda lukust lahti keerata, sest mu mõlemad käed olid pidevalt tegevuses löömise ja tõrjumisega. Äkki meenus mulle kolb, mis mul ikka veel taskus oli, sest olin unustanud seda Mr. Grattanile tagasi anda. Tõmbasin selle välja ja leidsin oma rõõmuks, et see oli rohkem kui kaks kolmandikku ammoniaaki täis.

Kolm suurimat ahvi tulid minu poole diagonaalis paremalt ja esimene aurujuga tabas neid kordamööda. Mingis muus olukorras oleksin naerda möiranud, nähes neid üksteise järel pikali kukkuvat, pimestatult ja õhku ahmides. Teised tulid minust vasakult ja ma pöörasin pihusti nende suunas, heites väikesi jugasid, millest igaüks pani ohvri silmi pilgutades kukkuma. Isegi need, keda ma ei tabanud, olid haisust nii häiritud, et nad taandusid puuri kaugeimasse nurka. Tegelikult olin ka ise peaaegu lämmatatud ja kolb polnud veel päris tühi.

Seestpoolt oli lukku keerulisem avada, kui ma olin arvanud, kuid mind ei segatud ja minuti või kahe pärast õnnestus mul võtit pöörata. Kuid ma olin ammoniaagiaurudest uimane ja kui ma välja astumiseks kummardusin, kukkusin otsejoones ette ja langesin raskelt vagunipõrandale.

Kui ma teadvusele tulin, rabeles väike ahv mu rinna all, pooleldi lämbunud, arvan ma, kuid ikka veel käed kõvasti mu kaela ümber.

Kui ma mõistsin, kus ma olin ja mis oli juhtunud, taipasin ka, et vagun seisis paigal, kuid järgmisel hetkel nõksatas see liikuma. Siis ma mõistsin, et pidime olema möödunud ühenduskohast ja ma pidin olema lebanud teadvusetult, kuni rong suunati teistele rööbastele.

Ahvipuur oli tühi, isegi vigastatud kaputsiin oli välja roomanud ja hüpanud üle mu lömitava kogu. Ehk nad uskusid, et olen surnud ja mind pole vaja enam rünnata, sest nad polnud minu lähedusse jäänud.

Enamik ahve kogunesid teise puuri katusele. Haarates kepi, istusin nurka ja võtsin oma väikese kaitsealuse sülle. Too laskis viimaks mu kaela lahti ja jäi magama. Mu pea valutas ja mu näol oli kuivanud verd, ilmselt hammustusest pähe, kuid ma olin rahul, et olin pääsenud nii kergesti ja päästnud oma väikese kaaslase elu.

Kaks korda selle neljakümnemiilise sõidu jooksul tulid mõned ahvid minu lähedale, kuid täpne löök kepiga saatis nad kiiresti sibades tagasi. Nad ei paistnud end vagunis nii hästi tundvat kui puuris ja seepärast ei tahtnud mind nii väga rünnata. Ehk nad meenutasid ammoniaaki.

Viimaks, pärast paari tundi, mis paistsid ööpikkustena, aeglustas rong sõitu ja peatus pärast mitut viivitust Kansas Citys. Seal tõid mu karjed mulle abi ja ma pääsesin sealt, kuigi mitte raskusteta, sest ka mõned ahvid tahtsid välja pääseda. Terve ennelõuna püüdsime neid puuri tagasi saada. Mis puutub mu panama ahvi, siis andsin ta Kansase loomaaia kuraatorile. Ma pole teda sellest ajast saadik näinud, sest ma lahkusin tsirkusest, kui see sügisel minu kodulinna tagasi tuli, ja ma hakkasin äriga tegelema ega ole enam läände tagasi läinud, kuid ma loodan, et väike tegelane tunneb end seal hästi ja õnnelikult.

Joli

C. L. Hildreth

Kui on kuritegu uskuda inimesi ja usaldada sõpra, siis selle kuriteo ma olen korda saatnud ja mind on selle eest kibedasti karistatud. Tundsin ja armastasin Armand Duchesne’i lapsest saadik ja kui ta oma hädas minu juurde tuli, andsin rõõmuga ja heas usus oma allkirja käenduslepingule.

Ta reetis mu ja põgenes, ja et päästa oma head nime, andsin käest kõik oma esivanemate valdused ja läksin laia maailma laostunud mehena.

Kui see oleks olnud vaid rikkuse kaotus, oleks löök olnud väiksem, kuid see eraldas mind naisest, keda ma armastasin, oma kurbusekibeduses uskusin, et alatiseks.

Ta perekond poleks kunagi nõustunud, et ta abiellub kerjusega. Kas võisin ma paluda tal jagada mu vaesust ja võidelda koos minuga igapäevase leiva eest? Nii ma kirjutasin talle midagi varjamata ja vabastasin ta meie kihlusest. Järgmisel päeval pöörasin selja kõigele, mida olin selles elus kalliks pidanud.

Nii täielik oli mu allakäik, et kui ma jõudsin Villeroi’sse, katedraaliga linna, oli kogu mu varandusest järel vaid riided, mida kandsin, ja paar franki hõbedat.
1 2 3 >>