1 2 3 4 5 >>

Роберт Тору Кийосаки
Kes võttis minu raha? Miks aeglased investorid kaotavad ja kiire raha võidab

Kes võttis minu raha? Miks aeglased investorid kaotavad ja kiire raha võidab
Robert T. Kiyosaki

• Kas olete väsinud kuulmast ikka seda vana nõuannet: „Säästke raha, investeerige pikaajaliselt ja hajutage”? • Kas tahate teada saada, kuidas ja miks professionaalsed investorid suurendavad oma raha liikumiskiirust selle parkimise asemel? • Kas teate, et teie investeerimisnõustaja ettevõte teenib raha ka siis, kui teie seda kaotate? • Kas tahate teada, miks suurem osa finantsnõustajaid ei soovi, et te seda raamatut loete? Raamat "Rikka isa" sarjast, millest saab väärtuslikke nõuandeid, kuidas paigutada oma kapitali nii, et paigutaja ei oleks mitte pankrotis, vaid raha tooks talle üha uut raha juurde.

Robert T. Kiyosaki

Kes võttis minu raha? Miks aeglased investorid kaotavad ja kiire raha võidab

Tänuavaldus

Ettevõtlus on ühepalju vaimsus ja kutsumus. Kui The Rich Dad Comapany sõlmis koostöö kirjastusega Warner Books, sai see suuresti teoks tänu kirjatuse tegevjuhile Laurence Kirchbaumile. Märkasime ettevõtjasädet tema silmis. Ta sütitas oma suudan-suhtumisega kogu organisatsiooni. Ehkki kirjastamine ei ole väga moodne tööstusharu, on Larry Kirchbaum väga nüüdisaegne juht ja koostöö temaga on olnud puhas rõõm. Aitäh, Larry!

    Robert Kiyosaki
    Sharon Lechter

Sissejuhatus

Mille poolest on ettevõtja teistsugune?

Üks kõige hirmsamaid päevi mu elus oli see, mil loobusin oma palgatööst ja minust sai ametlikult ettevõtja. Tol päeval mõistsin, et mul polnud enam kindlat palka, tervise- ega pensionikindlustust. Ma ei saanud võtta enam haiguslehte ega palgalist puhkust.

Sellel päeval langes mu sissetulek nulli. Hirm kindla palga puudumise ees oli üks kohutavamaid kogemusi mu elus. Kõige halvem oli seejuures teadmatus, millal ma ükskord jälle kindlat sissetulekut saama hakkan – selleks võis kuluda aastaid. Kui loobusin palgatööst, mõistsin kohe tegelikku põhjust, miks paljud palgatöötajad ei hakka ettevõtjaks. Inimesed kardavad, et neil pole raha … pole tagatud sissetulekut … pole kindlat palka. Vaid vähesed suudavad tegutseda pikka aega ilma rahata. Ettevõtjad on teistsugused ning üks erinevus on võime tegutseda kainelt ja arukalt ilma rahata.

Tollelsamal päeval tõusid mu kulud rängalt. Ettevõtjana pidin üürima kontori, parkimiskoha ja laohoone, ostma kirjutuslaua ja laualambi, sõlmima lepingu telefoniteenuseid pakkuva firmaga, tasuma reisimise, hotellide, taksosõidu, söögi, koopiate, pastapliiatsite, paberi, kirjaklambrite ja muude kontoritarvete, ametlike blankettide, postiteenuste, brošüüride, igasuguste toodete ning isegi töökoha kohvi eest. Samuti pidin värbama sekretäri, audiitori, juristi, raamatupidaja, ärikindlustusagendi ja ka koristaja. Need kõik olid väikesed kulud, mida varem oli tasunud minu eest mu tööandja. Hakkasin aru saama, kui kallis olin olnud palgatöötajana. Mõistsin, et palgatöötajad maksavad märksa rohkem, kui nende palgarahast paistab.

Niisiis teine erinevus ettevõtjate ja palgatöötajate vahel on see, et ettevõtjad peavad teadma, kuidas kulutada raha, isegi kui neil pole raha.

Uue elu algus

Päeval, mil lahkusin ametlikult firmast, viibisin Puerto Ricos San Juanis. Oli 1978. aasta juuni. Puerto Ricosse oli toonud mind kutse Xerox Corporationi Presidents’s Clubi pidulikule üritusele, millel tunnustati ettevõtte parimaid töötajaid. Kohale tuldi üle kogu maailma.

Sündmus oli suurejooneline ja need pidustused jäävad mulle alatiseks meelde. Lausa uskumatu, kui palju raha kulutas Xerox lihtsalt selleks, et tunnustada firma tippmüüjaid. Ent vaatamata pidustustusele oli mu meel kurb. Ma ei suutnud nendel kolmel päeval mõelda muule kui sellele, et jätan maha töökoha, kindla palga ja turvalise ettevõtte. Mõistsin, et kui pidu San Juanis lõpeb, lähen oma teed. Ma ei hakka enam töötama Honolulu harukontoris ega Xerox Corporationis.

Lennukit, millel San Juanist lahkusin, tabas mingi hädaolukord. Valmistudes Miamis maanduma, käskis piloot kõikidel reisijatel turvavöö tugevasti kinnitada, pea kätega katta ja võimalikuks allakukkumiseks valmistuda. Mul oli niigi üsna sant olla, sest see oli mu esimene päev ettevõtjana, aga nüüd pidin tagatipuks veel surmaks valmistuma? Mu esimene päev ettevõtjana ei alanud kuigi hästi.

Mõistagi ei kukkunud lennuk alla ja ma jätkasin lendu Chicagosse, kus pidin esitlema oma toodangut – surfaritele mõeldud nailonrahataskuid. Kuna lennuk hilines, ei jõudnud ma Chicago kaubanduskeskusesse õigel ajal kohale ja klient, ühe suure kaubamajaketi varustaja, kellega pidin kohtuma, oli juba lahkunud. Taas kord mõtlesin omaette: „Niiviisi pole üldse hea alustada oma uut karjääri ettevõtjana. Ilma selle müügita jääb ettevõte sissetulekuta, mina palgarahata, laud toiduta.” Kuna mulle meeldib väga süüa, siis toidu puudumine häiris mind kõige rohkem.

Kas mõned inimesed sünnivad ettevõtjateks?

„Kas ettevõtjaks sünnitakse või õpitakse?” Kui pärisin rikkalt isalt selle igivana küsimuse kohta arvamust, vastas ta: „Kas ettevõtjaks sünnitakse või õpitakse, on täiesti mõttetu küsimus. Samamoodi võiks küsida, kas palgatöötajaks sünnitakse või õpitakse. Inimest on võimalik õpetada. Teda võib õpetada nii palgatöötajaks kui ka ettevõtjaks. Põhjus, miks palgatöötajaid on rohkem kui ettevõtjaid, peitub lihtsalt selles, et meie koolides õpetatakse noori saama palgatöötajateks. Sestap ütlevadki paljud vanemad oma lastele: „Koolis peab käima selleks, et hea töökoht saada.” Ma pole kunagi kuulnud ühtki vanemat ütlemas: „Koolis peab käima selleks, et ettevõtjaks saada.””

Palgatöötajad on uus nähtus

Palgatöötaja on suhteliselt uus nähtus. Agraarajastul oli enamik inimesi ettevõtjad. Paljud olid talunikud, kes harisid valitseja maad. Valitseja ei maksnud neile palka. Tõtt-öelda oli asi vastupidi. Talunik tasus valitsejale maksu õiguse eest kasutada maad. Need, kes ei olnud talunikud, olid kaupmehed ehk väikeettevõtjad. Nad olid lihunikud, pagarid ja küünlajalameistrid. Perekonnanimi peegeldas sageli nende ametit. Nii on täna paljude nimi külasepa järgi Sepp, pagarikojaomaniku järgi Pagar ja Talumees, sest perekond tegeles ammusel ajal talupidamisega. Nad olid ettevõtjad, mitte palgatöötajad. Enamik lapsi, kes kasvasid ettevõtja perekonnas, käis oma vanemate jälgedes, saades samuti ettevõtjaks. Jällegi on küsimus õpetamises.

Alles tööstusajastul suurenes vajadus palgatöötajate järele. Vastuseks võttis valitsus endale ülesande anda massiharidust ja rakendas preisiliku süsteemi, mis on täna enamiku lääne koolisüsteemide aluseks. Kui uurida preisiliku hariduse põhimõtet, siis avastate, et väljakuulutatud eesmärk oli toota sõdureid ja palgalisi – inimesi, kes järgiksid käske ja teeksid seda, mida neile öeldakse. Preisilik haridussüsteem on suurepärane palgatöötajate masstootmise süsteem. Küsimus on õpetamises.

Kuulsaimad ettevõtjad

Samuti olete ehk tähele pannud, et paljudel kuulsatel ettevõtjatel on koolitee pooleli jäänud. Mõned nendest: General Electricu rajanud Thomas Edison, Ford Motor Company rajanud Henry Ford, Microsofti rajanud Bill Gates, Virgini rajanud Richard Branson, Dell Computersi rajanud Michael Dell, Apple Computersi ja Pixari rajanud Steven Jobs ning CNNi rajanud Ted Turner. Loomulikult on ettevõtjaid, kellel läks koolis hästi, ent vähesed on sama kuulsad kui äsja nimetatud isikud.

Palgatöötajast ettevõtjaks muutumine

Tean, et ma pole sündinud ettevõtja. Mind tuli õpetada. Rikas isa juhtis mu läbi protsessi, kus alustasin palgatöötajana ja lõpetasin ettevõtjana. See oli minu jaoks ränk tee. Pidin eelnevalt õpitust palju unustama, et hakata aru saama õppetundidest, mida ta mulle anda püüdis.

Mul oli raske kuulata, mida rikkal isal öelda oli, sest ta väited olid täielikus vastuolus nende õppetundidega, mida vaene isa mulle anda püüdis. Alati kui rikas isa rääkis ettevõtlusest, kõneles ta vabadusest. Iga kord kui vaene isa rääkis kooliskäimisest selleks, et töökohta saada, kõneles ta turvalisusest. Need kaks seisukohta olid minu jaoks täiesti vastupidised ja ajasid mind segadusse.

Lõpuks pärisin rikkalt isalt nende vaadete erinevuse kohta. Küsisin: „Kas turvalisus ja vabadus pole siis üks ja seesama?”

Rikas isa vastas muiates: „Turvalisus ja vabadus ei ole üks ja seesama, tegelikult on need hoopis vastupidised asjad. Mida suuremat turvalisust sa otsid, seda vähem vabadust sul on. Kõige turvalisem koht inimeste jaoks on vangla. Sellepärast nimetataksegi neid maksimaalse turvalisusega asutusteks. Kui soovid vabadust, pead loobuma turvalisusest. Palgatöötajad ihkavad turvalisust ja ettevõtjad taotlevad vabadust.”

Niisiis küsimus on: kas igaühest võib saada ettevõtja? Minu vastus kõlab: „Jah. See algab ellusuhtumise muutmisest. See algab ihast suurema vabaduse, mitte turvalisuse järele.”

Röövikust liblikaks

Kõik teavad, et röövik mähib ennast kookonisse ja ilmub sellest ühel päeval liblikana. Nii põhjalikku muutust tuntakse metamorfoosina. Üks metamorfoosi definitsioone on „vapustav iseloomu muutumine”. See raamat räägib samalaadsest metamorfoosist. See kõneleb inimeses aset leidvatest muutustest, mis toimuvad üleminekul palgatöötajast ettevõtjaks. Väga paljud unistavad palgatööst loobumisest ja oma äri rajamisest, kuid ainult vähesed teevad seda. Miks? Sest muutumine palgatöötajast ettevõtjaks tähendab enamat kui töökoha vahetust – see on tõeline metamorfoos.

Mitteettevõtjate ettevõtlusest kirjutatud raamatud

Aastate jooksul olen lugenud palju raamatuid ettevõtjatest ja ettevõtluse teemal. Uurisin selliste ettevõtjate elulugusid nagu Thomas Edison, Bill Gates, Richard Branson ja Henry Ford. Lugesin raamatuid ka ettevõtluse eri filosoofiatest ja sellest, mis ühe ettevõtja teisest paremaks teeb. Leidsin kõikidest teostest, nii headest kui ka halbadest, mõne hindamatu infokillu või tarkusetera, mis aitas mind püüdluses saada paremaks ettevõtjaks.

Loetud teostele tagantjärele mõeldes panin tähele, et need võib jagada kahte rühma: ettevõtjate ja mitteettevõtjate kirjutatud raamatud. Enamiku autorid on mitteettevõtjad – inimesed, kes on professionaalsed kirjanikud, ajakirjanikud või kõrgkooli professorid.

Ehkki leidsin kõikidest teostest midagi olulist, olid siis autorid ühed või teised, oli ikkagi midagi puudu. Need olid täiesti-põhjas-, löök-allapoole-vööd-, nuga-selga-õudusjutud ja kohutavad vead, mida kogevad peaaegu kõik ettevõtjad. Suurem osa raamatuid maalib ettevõtjast pildi, mis kujutab geniaalset, kavalat, külmaverelist äriinimest, kes ületab hõlpsasti kõik raskused. Raamatud kuulsatest ettevõtjatest loovad mulje, et nad sündisid selleks, ning loomulikult oligi paljude puhul nii. Täpselt samuti nagu on olemas kaasa sündinud andega sportlased, on olemas ka sünnipärase andega ettevõtjad, ja enamik raamatuid on kirjutatud just sellistest inimestest.

Nendel teostel ettevõtlusest, mille autorid on kõrgkooli professorid, on hoopis teine maik. Nad kalduvad teemat kondini paljaks keetma, jättes alles vaid pelgad faktid ja avastused. Minu arust on sääraste tehniliselt õigete raamatute lugemine raske, sest materjal on pahatihti igav. Nendes pole raasugi liha, mitte midagi mahlast, ainult kondid.

Mille poolest see raamat erineb

See on raamat ettevõtlusest, mille kirjutasid ettevõtjad, kes on kogenud tegelikke tõuse ja langusi, õnnestumisi ja läbikukkumisi.

Täna on The Rich Dad Company rahvusvaheline ettevõte, mille tooteid on tõlgitud 44 keelde ja mis teeb äri enam kui 80 riigis. Kuid kõik sai alguse firmast, mille mu naine Kim ja mina asutasime koos meie partneri Sharon Lechteriga. Panime sellele aluse Sharoni söögitoa laua ääres 1997. aastal. Alginvesteering oli 1500 dollarit. Meie esimene raamat „Rikas isa, vaene isa” on olnud ajalehe New York Times müügiedetabelis üle nelja ja poole aasta; sama on saavutanud veel vaid kolm teost. Võib-olla on see siis, kui te seda raamatut loete, ikka veel edetabelis.

Selle asemel et rääkida minust kui targast ärihaist, mida ma aga paraku pole, pidasime paremaks kirjutada teist laadi raamatu ettevõtlusest. Selle asemel et kirjeldada minu osavat sõudu üle kõrgeimate tippude ja miljonite teenimist, arvasime, et õpite ehk rohkem sellest, kuidas kaevasin hulganisti sügavaid auke, kukkusin nendesse ja kaevasin ennast sealt jälle välja. Selle asemel et rääkida kõikidest mu kordaminekutest, usume, et õpite pigem mu ebaõnnestumistest.

Milleks kirjutada ebaõnnestumistest?

Paljudest inimestest ei saa ettevõtjaid, sest nad kardavad ebaõnnestumist. Kirjutades nendest asjadest, mida paljud pelgavad, loodame teie jaoks muuta lihtsamaks otsustamise, kas ettevõtjaks hakkamine on teie jaoks. Meie kavatsus ei ole teid ära hirmutada; tahame näidata teile killukest tegelikku elu, ettevõtjaks saamise protsessi tõuse ja mõõnu.

Veel üks põhjus ebaõnnestumistest kirjutamiseks on see, et inimese loomuses on õppida vigade kaudu. Kõndima õppides me kõigepealt kukume ja proovime siis uuesti. Jalgrattaga sõitma õppides kukume maha ja proovime siis uuesti. Kui me poleks riskinud kukkuda, oleksime roomanud läbi elu nagu röövikud. Lugedes raamatuid ettevõtlusest – eriti kõrgkooli professorite sulest tulnuid –, avastasime veel ühe puuduva teguri, nimelt et autorid ei süüvi tundeelu katsumustesse, mida ettevõtja üle elab. Nad ei lahka, mis juhtub ettevõtjaga emotsionaalselt siis, kui äri ebaõnnestub, raha saab otsa, töötajad tuleb lahti lasta ning nende investorid ja kreeditorid hakkavad neid pitsitama. Kust suurem osa professoreid teadma peaks, mida üks äpardunud ettevõtja tunneb? Kuidas nad peaksidki teadama, kui akadeemilises maailmas on kõrges hinnas kindel palk ja ametiaeg, alati õigete vastuste teadmine ja mitte kunagi eksimine. Jällegi on küsimus õpetamises.

1980. aastate lõpus kutsuti mind Columbia ülikooli ettevõtlusest rääkima. Ma ei kõnelnud oma õnnestumistest, vaid jutustasin hoopis ebaõnnestumistest ja sellest, kui palju ma oma vigadest õppisin. Noor publik esitas rohkesti küsimusi ja näis olevat tõsiselt huvitatud ettevõtjaks saamise tõusudest ja langustest. Rääkisin nendest hirmudest, millega kõik äri loomisel silmitsi seisavad, ja kuidas mina nendele näkku vaatasin. Tõin näiteid mõningatest rumalaimatest vigadest, mida tegin, ja sellest, kuidas hiljem said nendest väärtuslikud õppetunnid, mida ma poleks vigu tegemata eales saanud. Kõnelesin oma asjatundmatusest põhjustatud äri sulgemise ja töötajate vallandamise valust. Rääkisin ka sellest, kuidas kõik mu vead tegid minust lõpuks parema ettevõtja, rikka ja mis kõige tähtsam, majanduslikult sõltumatu inimese, kes ei pea enam kunagi palgatööle minema. Pidasin seda lõppkokkuvõttes objektiivseks ja realistlikuks pildiks ettevõtjaks saamise protsessist.

Mõni nädal hiljem jõudis minuni teave, et mind ülikooli esinema palunud õppejõud kutsuti dekanaati ja ta sai noomida. Dekaani viimased sõnad naisele olid: „Me ei luba läbikukkujatel Columbia ülikoolis esineda.”

Kes on ettevõtja?

Nüüd, mil oleme kõrgkooli professoreid nahutanud, on aeg neid ka natuke tunnustada. Üks parimaid ettevõtja definitsioone pärineb Harvardi ülikooli professorilt Howard H. Stevensonilt. Ta ütleb: „Ettevõtlus on juhtimise käsitlusviis, mida defineeritakse järgmiselt: võimaluse otsimine olemasolevaid ressursse arvestamata.” Minu arvates on see üks hiilgavamaid definitsioone ettevõtja olemusest. See on küll paljas kont, kuid geniaalne.

1 2 3 4 5 >>