<< 1 2 3 4 5 6 7 >>

Роберт Тору Кийосаки
Rikka Isa teejuht investeerimisel. Millesse rikkad investeerivad, kuid vaesed ja keskklass mitte?

„Meil poleks midagi selle vastu, kui sa investeeriksid samasse, millesse investeerime meie,” ütles rikas isa lõpuks. „Aga see oleks ebaseaduslik.”

„Ebaseaduslik?” kordasin täiesti uskumatult. „Kas te kaks tegelete millegi seadusevastasega?”

„Ei, ei,” tõrjus rikas isa naeru mugistades. „Me ei teeks eales midagi seadusevastast. Seaduse järgi rikkakssaamine on liiga lihtne, et eales millegi ebaseadusliku eest vanglasse sattumisega riskida.”

„Ja kuna me tahame alati seaduse õigele poolele jääda, siis ütlemegi, et koos meiega investeerimine oleks ebaseaduslik,” seletas Mike.

„Meie jaoks ei ole minu ja Mike’i investeeringud ebaseaduslikud. Aga sinu jaoks oleksid need ebaseaduslikud,” püüdis rikas isa asja kokku võtta.

„Miks?” tahtsin teada.

„Sest sa pole rikas,” kostis Mike vaikselt ja leebelt. „See, millesse investeerime meie, on ainult rikaste jaoks.”

Mike’i sõnad haavasid mind. Kuna ta oli mu parim sõber, siis teadsin, et tal oli raske neid mulle öelda. Ja kuigi ta ütles neid võimalikult leebelt, tegid need ikkagi haiget ja lõikasid nagu nuga südamesse. Hakkasin aimama, kui suur meievaheline rahaline lõhe oli. Tema isa ja minu isa alustasid küll mõlemad mittemillestki, aga tema ja ta isa olid saavutanud suure jõukuse. Minu isa ja mina olime endiselt karjamaal, nagu öeldakse. Aimasin, et see kauni valge liivarannaga suur maja oli minu käeulatusest ikka veel väga kaugel ja vahemaa oli rohkem kui mõned miilid. Nõjatudes vastu tooli seljatuge ja ristates käed rinnal, mõtisklesin omaette, noogutades sõnatult ja tehes meie elude hetkeseisust kokkuvõtte. Olime mõlemad 25-aastased, kuid nii mitmelgi moel oli Mike minust rahaliselt 25 aastat ees. Mu pärisisa oli äsja riigiteenistusest vallandatud ja ta alustas 52-aastaselt uuesti mittemillestki. Mina polnud isegi mitte alustanud.

„Kas kõik on korras?” uuris rikas isa vaikselt.

„Jah, kõik on korras,” vastasin, andes endast parima, et varjata haavumust, mis tulenes enda ja oma perekonna haletsemisest. „Jäin lihtsalt sügavalt mõttesse ja vaatasin oma hinge,” sõnasin, manades näole vapra naeratuse.

Toas valitses vaikus, kuulasime lainemüha ning jahe tuuleõhk puhus läbi kauni kodu. Mike, rikas isa ja mina istusime seal, kuni ma leppisin sõnumi ning selle reaalsusega.

„Nii et ma ei saa investeerida koos teiega, sest ma pole rikas,” sõnasin lõpuks, ärgates transist. „Ja kui ma investeeriksin sellesse, millesse investeerite teie, oleks see ebaseaduslik?”

Rikas isa ja Mike noogutasid. „Mõnel juhtumil,” lisas Mike.

„Ja kes selle seaduse tegi?” küsisin.

„Valitsus,” vastas Mike.

„SEC,” lisas rikas isa.

„SEC?” kordasin. „Mis asi on SEC?”

„USA Väärtpaberiamet,” kostis rikas isa. „See loodi 1930-ndatel Joseph Kennedy, meie lahkunud presidendi John Kennedy isa eestvedamisel.”

„Miks see loodi?”

Rikas isa puhkes naerma. „See loodi selleks, et kaitsta rahvast pööraste jultunud diilerite, ärimeeste, maaklerite ja investorite eest.”

„Miks te naerate?” tahtsin teada. „See paistab olevat mõistlik tegu.”

„Jah, väga mõistlik,” vastas rikas isa ikka veel vaikselt itsitades. „Enne 1929. aasta börsikrahhi müüdi avalikkusele rohkesti kahtlaseid, ohtlikke ja viletsaid investeeringuid. Jagati palju valet ja eksitavat infot. SEC loodi järelevalveks. See on amet, mis aitab reegleid teha ja samas ka nende täitmist kontrollida. Tal on väga tähtis roll. Ilma SEC-ita valitseks kaos.”

„Aga miks te siis naerate?”

„Sellepärast, et see kaitseb küll avalikkust halbade investeeringute eest, kuid samas hoiab avalikkuse ka parimatest investeeringutest eemal,” seletas rikas isa juba tõsisemalt.

„Aga kui SEC kaitseb avalikkust halvimate ja parimate investeeringute eest, millesse siis avalikkus investeerib?” tahtsin teada.

„Puhastatud investeeringutesse,” vastas rikas isa. „Investeeringutesse, mis järgivad SEC-i juhtnööre.”

„Mis sellel siis viga on?” pärisin.

„Mitte midagi,” ütles rikas isa. „Minu meelest on see hea mõte. Meil peavad olema reeglid ja nende täitmine tuleb tagada. Seda SEC teebki.”

„Aga mis teid siis naerma ajab?” uurisin. „Tunnen teid juba pikki aastaid ja tean, et hoiate tagasi midagi, mis teile nalja teeb.”

„Ma ütlesin juba,” sõnas rikas isa. „Naeran sellepärast, et kaitstes avalikkust halbade investeeringute eest, kaitseb SEC avalikkust ka parimate investeeringute eest.”

„Mis on üks põhjusi, miks rikkad saavad rikkamaks?” küsisin ebalevalt.

„Ära tabasid,” tähendas rikas isa. „Ma naeran, sest näen laias plaanis irooniat. Inimesed investeerivad sellepärast, et tahavad rikkaks saada. Kuid kuna nad pole rikkad, ei lubata neil investeerida investeeringutesse, mis võivad neid rikkaks teha. Rikka inimese investeeringutesse saad investeerida ainult rikkana. Ja nii saavad rikkad rikkamaks. Minu jaoks on see irooniline.”

„Aga miks niimoodi tehakse?” küsisin. „Kas seda tehakse selleks, et kaitsta vaeseid ja keskklassi rikaste eest?”

„Ei, mitte tingimata,” sekkus Mike. „Minu arvates tehakse seda tegelikult selleks, et kaitsta vaeseid ja keskklassi nende enda eest.”

„Miks sa nii arvad?”

„Sest halbu tehinguid on tunduvalt rohkem kui häid. Kui inimene pole teadlik, paistavad kõik tehingud – nii head kui ka halvad – ühesugused. Keerulisemate investeeringute jaotamine headeks ja halbadeks nõuab väga palju õppimist ja kogemusi. Asjatundlikuks investoriks saab inimene siis, kui oskab vahet teha, mis muudab ühe investeeringu heaks ja teised ohtlikuks. Ning enamikul inimestel lihtsalt pole sellist haridust ja kogemusi,” seletas rikas isa. „Mike, too õige see viimane tehing, mida praegu kaalume!”

Mike läks laua äärest oma kabinetti ja naasis köidetud kaustaga, mis oli peaaegu kaks tolli paks, täis trükitud lehekülgi, pilte, skeeme ja kaarte.

„See on näide millestki, millesse kaaluksime investeerida,” lausus Mike istet võttes. „Seda nimetatakse registreerimata väärtpaberiks. Seda konkreetset investeeringut kutsutakse vahel erainvesteeringu memorandumiks.”

Mu mõte lakkas töötamast, kui Mike sirvis kausta ja näitas mulle graafikuid, tabeleid, kaarte ja täis trükitud lehekülgi, kus kirjeldati investeeringute riske ja tasusid. Mu pea käis ringi, kui Mike seletas, millega on tegu ja miks ta arvab, et see on suurepärane investeerimisvõimalus.

Nähes mind arusaamatu info ülekoormuse all kokku vajumas, peatas rikas isa Mike’i ja ütles: „Seda ma tahtsingi Robertile näidata.”

Seejärel osutas rikas isa ühele väikesele lõigule kaustal, mille pealkiri oli „1933. aasta väärtpaberiseaduse erandid”.

„Vaat selle pead sa endale selgeks tegema,” tähendas ta.

Kummardasin ettepoole, et selgemalt näha väikeses trükis teksti, millele ta sõrmega osutas. Seal oli kirjas järgmine.

„See investeering on mõeldud ainult akrediteeritud investoritele. Akrediteeritud investor on tavaliselt isik, kelle:

• puhasvara on vähemalt 1 miljon dollarit või

• aastatulu on viimastel aastatel olnud vähemalt 200 000 dollarit (või koos abikaasaga 300 000 dollarit) ja kes ootab samaväärset tulu ka käesoleval aastal.”

Naaldudes tooli seljatoele, sõnasin: „Siis sellepärast ma ei saagi investeerida sellesse, millesse investeerite teie. See investeering on ainult rikastele.”

„Või kõrge sissetulekuga inimestele,” tähendas Mike.

„Lisaks nendele karmidele ettekirjutustele võib minimaalne investeerimissumma olla 35 000 dollarit. Just nii palju maksab üks investeerimisühik, nagu seda nimetatakse.”

„35 000 dollarit!” ahmisin õhku. „See on suur raha ja suur risk. Kas tahate öelda, et see on vähim summa, mida sellesse tehingusse investeerida saab?”

<< 1 2 3 4 5 6 7 >>