1 2 3 4 >>

Роберт Шекли
Tont nr 5. Kõik Gregori ja Arnoldi jutud

Tont nr 5. Kõik Gregori ja Arnoldi jutud
Robert Sheckley

Kes ei mäletaks Robert Sheckley alatasa igasugustesse väljapääsmatutesse olukordadesse sattuvaid kangelasi Gregorit ja Arnoldit ning nende planeetide kahjutustamise ettevõtet? Kes ei mäletaks legendaarset juttu «Tont nr 5» antoloogiast «Lilled Algernonile»? Esmakordselt maailmas ilmuvad nüüd kõik Gregori ja Arnoldi sarja kaheksa lugu ühtede kaante vahel just eesti keeles Orpheuse Raamatukogu sarjas. (Orpheuse Raamatukogu, 2228-0464; 2/2016)

Robert Sheckley

Tont nr 5. Kõik Gregori ja Arnoldi jutud

TONT NR 5

«Praegu loeb ta meie silti,» ütles Gregor, surudes oma pika kondise näo vastu kontoriukse vaateauku.

«Las ma vaatan,» ütles Arnold.

Gregor lükkas ta tagasi. «Kohe ta koputab – ei, muutis meelt. Läheb ära.»

Arnold pöördus tagasi laua juurde ja ladus välja järjekordse pasjansi. Gregor jäi edasi vaateaugu juurde.

Vaateaugu olid nad meisterdanud puhtast igavusest kolm kuud pärast nende koostöö algust ja kontoriruumi üürimist. Selle aja jooksul polnud AAA Ässade Planeetidevahelisel Kahjutustamisteenistusel vähimatki tööd, hoolimata sellest, et ta seisis telefoniraamatus kõige esimesel kohal.

Planeetide kahjutustamine oli vana ja sissetöötatud ala, mille olid täielikult monopoliseerinud kaks suurt ettevõtet. Väikesele uuele firmale, mille olid asutanud kaks noort meest julgete ideedega ja hulga maksmata sisseseadetega, oli see vähe julgustav.

«Ta tuleb tagasi!» hüüdis Gregor. «Ruttu – tee hõivatud ja tähtis nägu!»

Arnold pühkis kaardid sahtlisse ja lõpetas parajasti laboratooriumikitli kinninööpimise, kui kostis koputus.

Nende külaline oli lühike, kiilaspäine ja väsinud väljanägemisega mees. Ta vaatas neid kõhklevalt.

«Kas teie kahjutustate planeete?»

«Just nii, söör,» ütles Gregor paberivirna kõrvale lükates ja mehe niisket kätt surudes. «Minu nimi on Richard Gregor. Ja siin on mu partner doktor Frank Arnold.»

Valge kitli ja mustaraamiliste prillidega tähtsalt mõjuv Arnold noogutas hajameelselt ja jätkas siis vanade paakunud katseklaaside rivi uurimist.

«Olge nii lahke ja võtke istet, mister…»

«Ferngraum.»

«Mister Ferngraum. Ma arvan, et me saame hakkama kõigega, mida te soovite,» ütles Gregor südamlikult. «Kontroll floora või fauna üle, atmosfääri puhastamine, veevarude saasta kõrvaldamine, pinnase steriliseerimine, stabiilsuse testimine, kontroll vulkaanide ja maavärinate üle – kõik, mida vajate, et muuta planeet inimestele elamiskõlbulikuks.»

Ferngraum näis ikka veel kõhklevat. «Ega midagi, ma löön siis kaardid lauale. Mul on probleem ühe minu käes oleva planeediga.»

Gregor noogutas enesekindlalt. «Probleemid on meie tegevusvaldkond.»

«Ma olen era-kinnisvaramaakler,» ütles Ferngraum. «Te ju teate, kuidas see käib: ostad planeedi, müüd jälle edasi – äraelamiseks jätkub. Tavaliselt hangin ma viletsavõitu maailmu ja lasen need ostjatel endil puhastada. Kuid mõne kuu eest õnnestus mul osta tõepoolest väärtuslik planeet – näppasin selle otse suurte hangeldajate nina alt.»

Õnnetu näoga Ferngraum pühkis laubalt higi.

«See on imetore paik,» jätkas ta vähimagi innuta. «Keskmine temperatuur 71° ümber. Mägine, kuid viljakas. Kosed, vikerkaared ja muud säärased asjad. Ja faunat pole üldse.»

«Kõlab suurepäraselt,» ütles Gregor. «Mikroorganismid?»

«Ei midagi ohtlikku.»

«Mis tol paigal siis viga on?»

Ferngraum näis olevat kimbatuses.

«Võib-olla olete sellest kuulnud. Valitsuse kataloogis on tema number RJC-5. Kuid kõik kutsuvad seda «Tont nr 5».»

Gregor kergitas kulmu. «Tont» oli planeedile kummaline hüüdnimi, kuid ta oli kuulnud kummalisemaidki. Lõppude lõpuks tuli neid ju kuidagiviisi nimetada. Kosmoselaevade lennuulatuses oli tuhandeid päikesi, mida ümbritsevaist planeetidest paljud olid asustamiskõlblikud või potentsiaalselt asustamiskõlblikud. Ning tsiviliseeritud maailmades oli küllalt inimesi, kes neid koloniseerida soovisid. Usulahud, poliitilised vähemusrühmad, filosoofilised grupid – või lihtsalt pioneerid, kes ihkasid kõike otsast alustada.

«Ma ei usu, et ma sellest kuulnud oleksin,» ütles Gregor.

Ferngraum niheles toolil. «Ma oleksin pidanud oma naist kuulama. Aga ei… mina tahtsin suureks ärimeheks saada. Maksin Tont nr 5 eest kümnekordse hinna ja nüüd istub ta mul kaelas.»

«Mis tal’s ikkagi viga on?» küsis Gregor.

«Seal näib kummitavat,» ütles Ferngraum meeleheites.

Ferngraum oli oma planeedi radariga läbi kontrollinud ja rentinud selle siis ühele Dijon nr 6-lt pärit farmerite ühingule. Kaheksameheline eelluuresalk laskus planeedile ja hakkas juba samal päeval eetrisse andma segaseid teateid deemonitest, tontidest, vampiiridest, dinosaurustest ja muust vaenulikust faunast.

Kui päästelaev neile järele läks, olid nad kõik surnud. Lahkamisaruandes märgiti, et laipadel leitud sügavaid haavu, lõikeid ja muhke võis tõepoolest olla põhjustanud ükskõik mis, isegi deemonid, tondid, vampiirid ja dinosaurused, kui selliseid olemas on.

Ferngraumi trahviti hooletu kahjutustamise eest. Farmerid ütlesid rendilepingu üles. Kuid tal läks korda rentida see ühele päikesekummardajate rühmale Opal nr 2-lt.

Päikesekummardajad olid ettevaatlikud. Nad saatsid kohale varustuse, kuid ainult kolm meest läksid sellega kaasa, et maad kuulata. Mehed lõid laagri üles, pakkisid asjad lahti ja kuulutasid koha paradiisiks. Nad kutsusid raadio teel tervet rühma otsekohe neile järgnema – siis kostis äkki metsik karjatus ja raadio jäi vait.

Patrull-laev sõitis Tont nr 5-le, mattis kolm moonutatud surnukeha ja lahkus otsekohe.

«Ja see otsustas asja,» ütles Ferngraum. «Keegi ei taha seda planeeti enam mitte mingi hinna eest. Kosmosemeeskonnad keelduvad seal maandumast. Ja ma ei tea veel ikkagi, mis seal juhtus.»

Ta ohkas sügavalt ja vaatas Gregorile otsa. «See on teie pirukas, kui te ainult tahate.»

Gregor ja Arnold vabandasid ja läksid ootetuppa.

Arnold hõiskas otsekohe: «Saime tööd!»

«Nojah,» ütles Gregor, «aga missugust!»

«Me just tahtsimegi raskeid asju,» tähendas Arnold. «Kui me sellest jagu saame, oleme tehtud mehed – rääkimata protsentidest, millele meil õigus on.»

«Sa vist unustad,» ütles Gregor, «et mina olen see mees, kes tegelikult planeedile laskub. Sinu osaks on ainult siin istuda ja minu andmeid tõlgendada.»

«Nii me ju otsustasime,» tuletas Arnold talle meelde. «Mina olen teadusliku uurimistöö osakond, sina praktilise töö tegija. Kas mäletad?»

Gregor mäletas. Lapsepõlvest peale oli tema alati nina välja pistnud ja vahele jäänud, sellal kui Arnold kenasti paigal istus ja talle selgeks tegi, miks ta vahele jäi.

«See ei meeldi mulle,» ütles ta.
1 2 3 4 >>