1 2 3 4 5 >>

Ю Несбё
Doktor Proktor ja maailma lõpp. Võib-olla

Doktor Proktor ja maailma lõpp. Võib-olla
Jo Nesbø

Doktor Proktori ja ta sõprade tegemistest jutustavas kolmandas raamatus tuleb juttu invasioonist, sisekosmosest, koorilaulust ja orkestrimuusikast, doktor Proktori jõujoogist, sellest, kuidas sokid TEGELIKULT pesumasinast kaovad, tõelistest konnmeestest, mitte nii tõelistest paavianidest, hirmsast vahvlimasinast ja katsetusjärgus tasakaalukingadest. Pluss seitsmekoivalisest ämblikust, kuningast, kes on eksiilis Lõuna-Trøndelagis ja maailma lõpust. Võib-olla. 320lk

Jo Nesbø

Doktor Proktor ja maailma lõpp. Võib-olla

Esimene peatükk

Maailmsõda ja luksumine

Oslos oli öö ja sadas lund. Suured, pealtnäha süütud lumehelbed pudenesid taevast alla ja maandusid linna katustel, tänavatel ja pargipuudel. Ilmaennustaja oleks teile kindlasti rääkinud, et lumehelbed on vaid külmunud vihmapiisad, mis pilvedest alla sajavad, aga fakt on see, et keegi ei tea päris kindlalt. Lumehelbed võisid langeda ka kuu pealt, mis aeg-ajalt pilvede vahelt paistis ning üle magava linna maagilist valgust heitis. Lumehelbed, mis raekoja ees asfalti puutusid, sulasid kohe ja voolasid veena lähima kanalisatsioonikaevu poole, selle avausest sisse ja tilkusid seejärel torusse, kus nad edasi kloaagitorudesse suunati, mis jooksid risti-põiki sügaval Oslo all.

Mitte keegi ei tea ka päris kindlalt, mis kanalisatsioonimaailmas peitub, aga kui sa oleksid olnud nii loll ja hulljulge, et tol detsembriööl sinna alla ronida, hästi vaikselt olla ja hinge kinni hoida, siis oleksid sa kuulnud üsna mõndagi imelikku. Vee tilkumist, kanalisatsiooni lurinat, ringi sebivaid rotte, üht krooksuvat konna ja – tõelise ebaõnne korral – suurte lõugade krigisevat heli, kui need ujumisrõngasuuruseks avanevad, sealt voolava anakondasülje tilkumist ning lõpuks seda kõrvulukustavat pauku, kui lõuad kokku raksatavad. Pärast seda oleks sinu jaoks küll kõik vaikseks jäänud, mu õnnetu sõbrake. Aga kui sul poleks nii viltu vedanud. Sellisel juhul oleksid sa kuulnud teistsuguseid helisid. Helisid, mis oleksid sind imestama pannud. Vahvlimasina plaksatust, kui see hooga kinni läks, särisevat võid, tasast häältemõminat, vahvlimasinat, mis uuesti lahti tehti. Ja seejärel: vaikset matsutamist.

Aga peagi lõppes lumesadu, matsutamine lakkas, Oslo elanikud hakkasid ärkama uuele päevale ja liikusid läbi pimeduse ja lörtsi tööle ja kooli. Ja kui proua Strobe oma õpilastele teisest maailmasõjast rääkima hakkas, piilus kahvatu talvepäike, kes jälle sisse oli maganud, ettevaatlikult üle mäeseljandiku.

Lise istus oma laua taga ja vaatas tahvlile. Proua Strobe oli sinna kirjutanud MAAILMSÕDA. Ta oli A ära unustanud. Seal oleks pidanud seisma „maailmasõda”. See häiris Liset, kellele meeldis, kui sõnad olid õigesti kirjutatud, see häiris teda niivõrd, et ta ei suutnud keskenduda proua Strobele, kes rääkis, kuidas sakslased 1940. aastal Norra vallutasid ja kuidas mõned kangelased olid sakslastega sotid selgeks teinud nii, et norrakad sõja võitsid ja said laulda „Võit on meie, me oleme võitnud, võit on meie”.

„Mida teised siis tegid?”

„Me tõstame käe, kui me küsida tahame, Bulle!” ütles proua Strobe rangelt.

„Jah, seda te tõepoolest teete,” sõnas Bulle. „Aga ma ei näe, et te sellepärast ka paremaid vastuseid saaksite. Minu meetod, proua Strobe, on sõnasabast kinni haaramine…” Tibatilluke, punasejuukseline ja üsna tedretähniline poisiklutt nimega Bulle tõstis tibatillukese käe õhku ja noppis justkui nähtamatuid õunu.

„…niimoodi! Haarata sõnast, hoida seda, võtta see enda võimusesse, anda sõnadele tiivad ja lasta neil teie poole lennata…”

Proua Strobe kallutas pead ja vaatas pungis silmadega üle prillide, mis libisesid tema pikal ninal veel sentimeetri allapoole. Ja Lise nägi oma õuduseks, et proua Strobe oli tõstnud käe, et lajatada oma kuulus kateedrilaks. Proua Strobe käenaha heli, mida see männipuiduga kokkupuutel tekitas, oli õudustäratav. Räägiti, et see pani täiskasvanud mehed nutma ja emad oma emasid appi hüüdma. Aga kui Lise järele mõtles, siis pärinesid need sõnad Bulle suust ja seega polnud sada protsenti kindel, et see kõik oli sada protsenti tõsi.

„Mida tegid need, kes polnud kangelased?” kordas Bulle. „Vastake, armas õpetaja, kelle ilu varjutab vaid tarkus. Vastake ja laske meil juua teadmiste karikast.”

Proua Strobe langetas käe ja ohkas. Ja Lisele tundus, et ta nägi, kuidas naise suunurgad tema tõsisel näol tõmblesid. Proua Strobe polnud just naine, kes oleks liialdanud naeratuste ja muu päikesepaistelise miimikaga.

„Need norrakad, kes polnud sõja ajal kangelased,” alustas ta. „Nemad… ee, ergutasid.”

„Ergutasid?”

„Nemad ergutasid kangelasi. Ja kuningat, kes oli Londonisse põgenenud.”

„Ühesõnaga ei teinud nad mitte midagi,” sõnas Bulle.

„See ei ole nii lihtne,” vastas proua Strobe. „Kõik ei saa kangelased olla.”

„Miks mitte?”

„Miks mitte mida?”

„Miks ei saa kõik kangelased olla?” küsis Bulle ja viskas oma punast tukka, mis vaevu laua tagant välja paistis.

Vaikuses, mis küsimusele järgnes, kuulis Lise kõrvalklassist tulevaid hüüdeid ja luksumist. Ja ta teadis, et seal oli uus käsitööõpetaja Gregor Galvanius, keda nad kutsusid härra Hõkiks, sest ta hakkas närvi minnes luksuma.

„Truls!” kiunus Gregor Galvanius meeleheitlikul falsetil. „Hõkk. Trym! Hõkk.”

Lise kuulis Trulsi ja tolle kaksikvenna Trymi pahatahtlikku naeru, jooksusamme ja ust, mis lahti paisati.

„Kõigile pole antud kangelane olla,” lausus proua Strobe. „Enamik inimesi tahab rahu ja vaikust ja tegeleda oma asjadega, ilma et teised neid seejuures väga palju kiusaks.”

Nende sõnade juures oli enamik õpilastest kuulamise lõpetanud ja vaatas selle asemel akendest välja. Sest seal, lumega kaetud koolihoovis, oli näha jooksmas Truls ja Trym Thranet. See ei olnud just ilus vaatepilt, sest Truls ja Trym olid kaks väga paksu last ja nende püksireied hõõrusid joostes üksteise vastu. Ka nende jälitaja ei olnud teab mis elegantne. Härra Hõkk oli kummargil ja lasi ristis jalgadega traavi nagu hädine sussidega põder ennelõunapäikeses. Põhjuseks, miks ta oli kummargil ega saanud hästi liikuda, oli kontoritool, mis nähtavasti oli kasvanud härra Hõki püksitagumiku külge. Proua Strobe vaatas aknast välja ja ohkas raskelt:

„Bulle, ma kardan, et mõned inimesed on lihtsalt nii ülimalt tavalised ja neile pole raasugi kangelaslikkust kaasa antud.”

„Mis värk selle tooliga on?” küsis Bulle vaikselt.

„Tundub, et see on õmmeldud ta püksitagumiku külge,” vastas Lise ja haigutas. „Vaata, ta jõuab kohe jääle…”

Gregor Galvaniuse alias härra Hõki sussid olid hakanud tema all ringi käima. Ja siis ta kukkus. Otse tagumikule. Õigemini, kuna tagumik oli tooli küljes kinni ja toolil olid rattad, ja rattad olid hästi õlitatud ja koolihoov kaldega Kanonbekkeni poole, leidis härra Hõkk end järsku olevat tahtmatu reisija kontoritoolil, mis veeres kaldest alla aina suuremal kiirusel.

„Armas jumal,” pahvatas proua Stobe hirmunult, kui avastas oma kolleegi kiire sõidu maailma – või igal juhul koolihoovi – lõpu poole.

Mõne sekundi valitses säärane vaikus, et oli kuulda vaid rataste põrinat jääl, siledate tuhvlite vilinat, kui need meeleheitlikult pidurdada püüdsid, ja lisaks kõigele ägedat luksumist. Seejärel põrkasid tool ja käsitööõpetaja kokku koolihoovi servas kõrguva lumehangega. Ja lumehang justkui plahvatas ning järgmisel silmapilgul oli õhk täis lumepulbrit. Tool ja Gregor Galvanius olid kadunud!

„Mees üle parda!” möirgas Bulle, hüppas üles ja kargas mööda laudu ukse poole. Ja teised järgnesid talle, isegi proua Strobe, ja üks-kaks-kolm olid kõik õues, välja arvatud Lise. Lise seisis tahvli juures, kriit käes, ja kirjutas M-i ja S-i vahele A. MAAILMASÕDA. Niiviisi. Seejärel lippas ka tema õue.

*

Lumehange juures olid proua Strobe ja üks teine õpetaja ametis Gregor Galvaniuse väljakaevamisega, kes istus endiselt toolil kinni.

„Kuidas sul on, Gregor?” küsis proua Strobe.

„Hõkk,” vastas Gregor. „Ma olen pime!”

„Ei ole sa midagi,” sõnas proua Strobe ja koukis näpuga lund, mis oli mehe prilliklaaside taha tunginud. „Niimoodi…”

Galvanius pilgutas segaduses silmi ja punastas, kui naist märkas. „Oi, tere, proua Strobe! Hõkk!”

„Päris mürgel kohe,” ütles Lise Bullele, kes oli sündmuskohal esimesena platsis olnud, ta oli sinna jõudnud nii ruttu, et oli kaetud valge lumepulbriga, mille Galvanius üles keerutas. Bulle ei vastanud, vaid jõllitas Kanonbekkeni poole.

„Kas midagi on lahti?” küsis Lise.

„Ma nägin midagi, kui siia jõudsin. Lumepulber oli selle külge kinni jäänud.”

„Mille külge?”

„Vot seda ma ei teagi. See kadus ära, kui lumi sulas.”

Lise ohkas. „Me peame varsti midagi su ülilennuka fantaasia suhtes ette võtma, Bulle. Võib-olla saab doktor Proktor leiutada midagi, mis neid ettekujutusi leevendab.”

Bulle pilgutas lume ripsmete vahelt välja ja haaras Lisel käest. „Tule!”
1 2 3 4 5 >>