Miljonär
Александр Иванович Куприн

Miljonär
Aleksandr Kuprin

Vene klassiku Aleksandr Kuprini jutustus.

MILJONÄR

Kolmanda jõulupüha õhtul kogunesid vallalise postkontoriametniku Rakitini poole mõned külalised.

See sündmus leidis aset väikeses piiriäärses, väga räpases ja väga igavas Krassilovo alevikus, mille kolme tuhandese elanikkonna moodustasid peamiselt juudid ja talupojad-masuurid; neist eraldi seisis väike rühm inimesi, kes moodustasid niinimetatud «seltskonna». «Seltskonna» hulka kuulusid postiametnikud, isikud, kes tegelesid tollipunktis kaupade läbilaskmisega välismaale, kohalik politsei, vaimulikkond ja kooliõpetaja oma abiga. Tavaliselt külastasid nad üksteist harva, et hoiduda ülearustest kulutustest, kuid jõulu- ja lihavõttepühade ajal tegid nad üksteisele tingimata avalikke visiite ja korraldasid kordamööda peokesi, kus tantsiti hommikuni harmooniumi või viiulihelide saatel, joodi vastikut kohalikku kartuliviina ja söödi koduse kokakunsti primitiivseid saadusi.

Laud oli kaetud Rakitini väikese kahetoalise korteri selles ruumis, mis kandis võõrastetoa kõlavat nimetust, erinevalt teisest, mida nimetati magamistoaks. Aukohal istus postkontori ülem Schmidt, kahvatu, paks, tursunud näoga mees, kes näis olevat üleni veega täidetud. Ta oli loid ja ükskõikne kõige vastu maailmas, peale stossi ja «djabeleki». Mõlemal pool Schmidti, teineteise vastas, istusid diakon Vassili ja korteriperemees, väikesekasvuline, energiline, tumekollase näo, kollaste silmavalgete ja kavalalt lipitseva pilguga mustaverd mees. Järgmistel kohtadel istusid: endine kasakaväeohvitser, praegune pristavi abi Pavlov, naljahammas, suur laulumees ja mürgeldaja, ning tema vastas kooliõpetaja Mussorin, sünge, mungalik, tugeva, musta karvakasvuga mees, kes nimetas end ise «vaikse joomingu apostliks».

Päris laua otsas oli endale koha leidnud Aggei Fomitš Malõgin, samuti postiametnik, kes oma arguse ja tagasihoidlikkuse tõttu istus alati halvematel kohtadel.

Aggei Fomitš vältis üldse, nii palju kui võimalik, külaskäimist, kuna see sidus teda omakorda kohustusega külalisi vastu võtta. Ta oli kõige vaesem ametnik kogu postkontoris ning peale selle veel koormatud kohustusega toita ning riietada naist, vanaeite-ämma ja viit last, kelle ülalpidamiseks kunagi ei jätkunud kahekümne kahe rublasest kuupalgast. Iga tema poolt vajadust mööda korraldatud koosviibimine tekitas kodusesse majapidamisse hirmsaid auke, mille likvideerimine nõudis igapäevaste väljaminekute üleloomulikku kärpimist. Kogu perekonnal tuli kauaks loobuda liha ostmisest peedisupi keetmiseks, hommikusest teejoomisest, mõnestki puuhalust. Ülemus, kes tuli vahel harva postkontorit revideerima, vaatas alati viltu Aggei Fomitši vanale mundrile, mis oli roheliseks muutunud, õmblustest lahti kärisenud, lapitud ning läikis küünarnukkide ja krae kohalt. Kui Aggei Fomitšit tema lohaka ja näruse riietuse pärast ei vallandatud, siis võis seda seletada üksnes haletsusega, mida tahtmatult sisendas igaühele tema pikk, kõhn kogu ning kahvatu, tedretähniline nägu punaste, väga harvade, lühikeste vurrude ja habemega, verevaeste huulte ja pleekinud, heledate silmade leebe ja süüdlasliku naeratusega.

Aggei Fomitš tuli tänaselegi peole üksnes kõige pakilisema vajaduse sunnil. Tema abikaasa, haiglane, alatise hambavalu pärast kinniseotud näoga ringi liikuv naine, pidi lähemail päevil sünnitama; lisaks sellele olid vanema poja saabastel tallad täiesti läbi kulunud: selleks kõigeks läks tarvis raha, mida polnud majas kopikatki. Olukord oli niivõrd kriitiline, et Aggei Fomitš, surunud alla oma arguse, otsustas maksku mis maksab laenata Rakitini pool korraldatud õhtul kelleltki paar rubla. Ja nüüd istus ta laua taga erutatuna, harilikust kahvatumana, argusest seisma jääda ähvardava südamega, hõõrudes närviliselt käsi ja oodates soodsat momenti, et alustada juttu kavatsetavast laenust. Ta keeldus häbeliku kiirusega igast temale pakutud palast kartuse tõttu tekitada peremehele ülearust kulu, mis on mõistetav ainult vaestele inimestele.

Külalised jõid ja võtsid peale suupistet. Nende vahel oli juba ammu käimas pikk, aeglane ja igav jutuajamine mõisnikust, postiringkonna ülemast, kohalikust piiskopist ja loodetavast lõikusest, jutuajamine, mis kordus niivõrd tihti ja ühetaoliselt, et igaühel oli ette teada, missuguse anekdoodi jutustab tema kaasvestleja. Korda kolm või neli näis Aggei Fomitšile, et sobiv moment on saabunud. Talle näis sobivana kummarduda üldise jutuajamise ajal pristavi abi või kooliõpetaja poole ja paluda neilt laenu. Ning ta juba kallutaski end nende poole, olles valmis tasa puudutama nende varrukat, et pöörata endale tähelepanu ja esitada seejärel oma palve. Kuid iga kord aheldas talle endalegi arusaamatu argus, peaaegu hirm, tema liigutust.


Вы ознакомились с фрагментом книги.
Приобретайте полный текст книги у нашего партнера:
Полная версия книги
всего 12 форматов