1 2 3 >>

Kuningriik kaasavaraks
Alice Wool

Kuningriik kaasavaraks
Alice Wool

Liz Morado lahkus viieteistkümneaastasena kodust, kus keegi teda ei vajanud, ja kahekümneselt sai temast provintsiteatri näitleja. Tema elu ei olnud igav. Kuid alles siis, kui tema teed ristusid salapärase tundmatuga, mõistis Liz, et seiklused alles algavad. Ja veel millised! Teda ootavad kauged maad, surmaoht ja elu esimene tõeline armastus.

Alice Wool

Kuningriik kaasavaraks

1. peatükk

VALGES ÜRBIS SALE tütarlaps seisis lamedal kivil, käed taeva poole. Tema pikad heledad juuksed olid kinnitatud metallist rõngaga, randmeid ümbritsesid peenikesed käevõrud. Kaunitaril olid jalas nahksed sandaalid, mis koosnesid pahkluudeni põimitud rihmadest. Loojuv päike heitis tüdrukule purpurpunase helgi, millest nii tema nägu kui käed ja riided said roosa varjundi. Tema kaugusesse suunatud silmad väljendasid meeleheidet. Tundus, justkui võiks tüdruk otsekohe end maast lahti kiskuda ja loojuvale päikesele järele lennata.

Kuid see polnud valguseandja, mis köitis tema tähelepanu. Mitte kaugel kivist, millel tütarlaps seisis, asus küllaltki kummaline ehitis, mis kaugelt meenutas galeeri. See oli suur puidust platvorm ratastel, mille ühte otsa oli risti maaga löödud vineeritükk Kreeka laeva profiili kujutisega. Mõned poolpaljad mehed, aerud käes, kujutasid endast aerutajaid. Keset tahvlit oli püstitatud teivas, millel rippus elutult valge-kuldne kangas. Kui tuul tugevasti puhuks, sarnaneks see uhke purjega. Kuid viimasel nädalal oli olnud palav ja tuuletu ilm ning seetõttu sarnanes kangas rohkem luitunud nartsuga.

Improviseeritud purjeka kõrval seisis pikk raudrüüs, nahkseelikus ja sandaalides mees. Ta hoidis käes pika valge sulega kiivrit. Mees oli tumeda nahaga ja muskliline, tema tumedad juuksed langesid lokkidena õlgadele. Mees seisis kivil oleva tütarlapse poole kuklaga, huuled tugevasti kokku surutud, näol tardunud, otsustav ilme. Just tema poole oli suunatud kaunitari vaikiv kutse.

“Oo, Theseus, sa ei saa mind maha jätta!” hüüatas tütarlaps ahastades käsi väänates. “Sa ju andsid vande mind igavesti armastada ja minu eest hoolitseda. Sinu pärast reetsin oma kõige kallimad inimesed. Avasin sulle labürindi saladuse, päästsin su elu, olin kogu aeg sinu kõrval. Kas sa jätad mind siia asustamata saarele maha? Peatu, Theseus, kuni pole hilja, paranda kohutav ebaõiglus ja suru mind oma südame vastu!”

Kuid tema palve jäi vastuseta. Mustalokiline iludus jõllitas häirimatult lontis “purje”. Siis lõpetas tütarlaps anumise. Ta hakkas hirmutama.

“Theseus, sa kahetsed kibedalt, et minuga niimoodi käitusid! Kutsun jumalannade kättemaksu sinu peale! Las nad jälitavad sind ega anna sulle rahu ööl ega päeval! Kõige lähemad inimesed jätavad sind maha ja sa ei saa kunagi õnnelikuks!”

End tühjaks karjunud, lõi tütarlaps vankuma ja langes nagu niidetult kivile. Kostis sünge muusika, mis pidi näitama, et kauni mahajäetu üleskutse ei jäänud vastuseta. Jumalikud jõud oleks nagu tahtnud tema eest välja astuda. Kuid mees laeval isegi ei pööranud ennast.

Siblides jalgadega platvormis olevates aukudes ja sellega laeva liigutades viisid aerutajad ta stseenist välja. Tütarlaps lebas endiselt kivil, tema heledad juuksed ja valge hõlst paistsid selgelt hallil taustal.

Vaatajad plaksutasid. Neid polnud palju, umbes viisteist inimest, ja aplaus ei olnud tormiline ega ka kestev. Tütarlaps tõusis kivilt, kohendas hõlsti ja astus kivilt maha.

Temaga ühines puulaeva meeskond eesotsas nägusa kapteniga ja ka teised väikese näidendi kangelased. Pealtvaatajad plaksutasid veel pisut ilma erilise entusiasmita, samamoodi kummardasid ka näitlejad. Sest nii esimesed kui ka teised tahtsid kiiremini koju minna.

Teatri juht härra Doreen – režissöör ja lavastaja, jumal ja kuningas selles väikeses maailmas – andis näitlejatele salamisi märku lahkumiseks. Ta istus esimeses reas ja nagu alati, vaatas ahne vaimustusega oma kätetöö vilja.

Teater kütkestas Abe Doreeni juba lapsepõlvest saati. Viieteistkümnendaks eluaastaks oli ta jõudnud läbi sõita terve maa, olnud suflöör, valgustaja, dekoraator, piletimüüja ja isegi daamide garderoobi koristaja. Ta oli teatriäriga alustanud kolm korda ja kolm korda ka laostunud. Võis julgelt öelda, et selles väikeses jässakas mehes elab üksainus kirg – teater.

Tulnud pärast järjekordset ebaõnnestunud seiklust tagasi kodulinna Phoenixisse, avastas Abe selle läheduses imelise koha, omamoodi loodusliku staadioni, millel tribüünide asemel laugjad nõlvad ja areeni asemel siledaks tallatud maapind. Kuid loomulikult ei tulnud sellisele teatriarmastajale nagu Abe Doreen mõte staadionist mitte pähegi.

Muinaskreeka teater, vaat, mis see on, mõtles Abe kohe. Kõik on nii nagu vaja – tribüünid ümbritsevad väljakut igast küljest ja näitlejatele on olemas suurepärane looduslik lava. Tõeline vabaõhuteater!

Abe kujutlusvõime hakkas tööle. Siin võib lavastada suuri Kreeka tragöödiaid! Võib keset Ameerikat moodustada muistse Kreeka nurgakese! See saab olema huvitav, köitev, originaalne, aga mis peamine – sellega saab teenida. Ta saab veel kuulsaks üle maa ja kõik, kes varem tema üle naersid ja teda kritiseerisid, roomavad põlvili tema juurde!

Eelmistest avantüüridest oli Abel mõningaid sääste ja ta hakkas innukalt tööle. Linnavalitsusest anti vastumeelselt luba nende küngaste kasutamiseks vabaõhuteatrina. Abe rajas nõlvadele istekohad ja trepid pealtvaatajatele ning ehitas orgu väikese kuuri rekvisiitide jaoks.

Seal hakkavad istuma ka näitlejad, kes ootavad oma etteastet, arutles ta targalt.

Abe tahtis säilitada maksimaalse loodusläheduse, sest just selles oligi tema projekti “Teater vabas õhus” iva. Tänu Phoenixi soojale kliimale võis etendusi anda aastaringselt ning Abe kujutas juba ette, kui palju raha ta esimesel hooajal teenib.

Kuid kahjuks Abe roosilised unistused ei täitunud. Alguses Phoenixi ja lähedal paiknevate linnakeste elanikud küll ilmutasid mõningast huvi tema algatuse vastu, kuid tuli välja, et Abe oli siiski üle hinnanud oma kaasmaalaste püüdlusi kultuuri nautida. Lisaks oli tema lavastusi ja näitlejaid raske professionaalseteks nimetada ning aina rohkem ja rohkem vaatajaid eelistas kodus televiisorit vaadata.

Siiski, erinevalt Abe eelmistest projektidest, mis lõppesid täieliku läbikukkumisega, vedas tal muinaskreeka teatriga rohkem. Selle abil rikastuda ja kuulsaks saada tal küll ei õnnestunud, samas väikese stabiilse sissetuleku teater tagas. Puhkepäevadel käisid tema juures, sageli igavusest, kõikvõimalikud seltskonnad ja nende päevade sissetulek oli küllaltki suur, et rõõmustada Abe südant lootusega parematele aegadele. Samas tuli vahel mängida vaid viiele kuni kümnele vaatajale ja see viis Abe meeleheitele.

Eriti valusa hoobi andis Abe Doreenile Silvia, kõikide tema lavastuste täht. Lopsakas tumedajuukseline lummava madala hääle ja koheva rinnaga diiva oli kaks aastat olnud peibutiseks paljudele kombekatele pereisadele. Silvia kostüümid olid alati allakriipsutatult võrgutavad – ta demonstreeris meeleldi oma keha, lootes, et varem või hiljem leidub keegi, kes ta sellest urkast välja tirib.

Silvia arvestus läks täide. Üks Chicagost pärit teatrikriitik, kes Phoenixis oma õel külas oli, sattus nii suurde sõltuvusse Silvia pringist rinnast ja tema looritatud pilgust, et ennustas talle tulevikku suure näitlejana ning viis ta endaga kaasa, näitamaks teda suurele ilmale. Hiljem selgus, et kolme aasta pärast abiellus Silvia, kelle näitlejameisterlikkus ei vastanud tema büsti suurusele, ühe raamatupoe omanikuga, keda ta põlgas kogu oma ülejäänud elu. Muide, meie looga pole sellel mingit seost.

Tähtis on see, et lohutamatu Abe Doreen mõtles tõepoolest oma lapsukese kinni panna. Ta kahtlustas, ja mitte alusetult, et Silviata ei hakka keegi tema näidendeid vaatamas käima. Kuid teised näitlejad veensid teda veel kord proovima. Tuli vaid primadonnale asendaja leida.

Kirk Ruppert, automüügiagent, kreeka profiili ja tökatmustade juustega meesiludus, kes Abe juures kõiki peaosi mängis, tõi truppi oma tuttava. Nagu pärast selgus, oli ta soovinud võita tütarlapse soosingut. Kuid vaatamata noorusele ja ujedale olekule teadis Liz Morado oma hinda. Liz sai tööd, kuid vaene Kirk jäi tühjade kätega ja võis oma kirge välja näidata vaid laval.

Juba esimesel nädalal mõistis Abe, et Liz on tõeline leid. Ta polnud vähem ilus kui Silvia ja omas enneolematut kaasasündinud elegantsi. Ta ei kartnud absoluutselt mitte midagi ega häbenenud kedagi. Tal oli ükskõik, mitu vaatajat etendusele tuli – kümme või sada. Ta ei pööranud neile mingit tähelepanu, kuid ei unustanud kunagi seda, et sõnu tuleb hääldada selgelt ja et kaua vaatajate poole seljaga seista ei ole soovitatav.

Esimesel korral läks Liz lavale nii, nagu oleks ta seda terve elu teinud. Selline sundimatus kahekümneaastase tütarlapse puhul, kes enda jutu järgi kunagi näitlejatööd polnud teinud, oli imekspandav. Kuid Abe teadis, et selles ametis on anne rohkem väärt kui ükskõik milline koolitus.

Kõige enam hämmastas Abe’i Lizi ümberkehastumise oskus. Kui ta tütarlast esimest korda nägi ja palus lugeda Ilusa Helena monoloogi tema uuest näidendist “Paris”, märkis ta endamisi, et tütarlaps näeb päris kena välja. Heledate juuste ja hapra figuuriga oli ta kannatava kaunitari osas veenev. Kuid tema näidendites oli küllaga teisigi kangelasi – kirglikke, pööraseid, tundelisi, võimelisi oma eesmärgi saavutamiseks maailma purustama. Abe oli veendunud, et Liz nende osadega toime ei tule.

Kuid esimene roll, Medeia, naine, kes sooritab kuriteo mehe armastuse pärast, tõestas Lizi võimet tundmatuseni muutuda. Kuhu kadus nõtke, heldimapanev, pisaraid valav tüdruk? Hull fuuria rabeles laval, justkui oleks Lizis leidnud koha deemon, tasus tal vaid musta parukat proovida.

Ühesõnaga, ta surus Silvia püsivaatajate mälust kiiresti välja. Talle tekkisid austajad ja Kirk Ruppert jäi pika ninaga. Noormeest pidid lohutama vaid embused ja suudlused laval, rohkem ei saanud ta midagi.

Poolteise aastaga Abe Doreeni teatris õppis Liz vähem, kui ta oleks kogenenuma lavastaja käe all õppinud. Kuid ta lõpetas meeleheitliku vehkimise kätega ja mööda lava jooksmise ning vähenõudlik vaataja oli temaga väga rahul. Liz ise oli õnnelik. Tal oli nüüd huvitav töö, kindel sissetulek, katus pea kohal ja võimalus igal õhtul meelt lahutada. Midagi muud ta ei nõudnudki.

“Te mängisite täna eemaletõukavalt!” rõhutas Abe, sisenedes improviseeritud garderoobi, mis oli paigutatud dekoratsioonilao ja kostüümikappide vahele.

See oli tilluke, lämbe, akendeta tuba aukuvajunud diivani, paari kipaka tooli ja tohutu trümooga, millel ühe jala asemel oli tellis. Trümoo ees oli väike ümmargune keerdtool, Lizi eraomand. Talle meeldis sellel peegli ees keerutada, meigipintsliga mööda nägu tõmmata ning kujutada väljapaistvat näitlejannat, keda väljapääsu juures ootab austajate ja reporterite summ.

Loomulikult fantaseeris ta vaid siis, kui grimmitoas kedagi teist ei olnud. Seda juhtus kahjuks harva. Näiteks praegu oli peaaegu kogu trupp kokku kogunenud, et kuulata Abe järjekordset epistlit. Mõni oli saanud koha diivanil, osa istus põrandal, aga Liz troonis primadonnana oma toolil.

“Olite täiesti alla igasugu arvestust!” märatses Abe. “Ma ei mõista, kuidas vaatajad suutsid lõpuni vastu pidada!”

Liz haigutas vargsi. Iga kord üks ja sama. Näidend oli Abe’i jaoks alati täielik kannatuste rada. Talle tundub, et näitlejad moonutavad meelega mõtet ja ajavad sõnu segi, teevad vigu, nagu näiteks Kirk, kes esitas terve monoloogi seljaga vaatajate poole. Aga nad ju püüavad. Samas, kas on meeldiv mängida kümnele vaatajale, kui sinu töötasu sõltub täielikult käibest? Seesama Kirk võib olla rahulik, sest ta müüb salongis autosid ja saab komisjonitasu, aga mida tema peab tegema? Kas tõepoolest saama mingi rikka ja paksu mehe sõbrannaks?

Liz tõmbus turri. Ta teadis, kes oleks nõus teda üleval pidama. Näiteks mister Griffin, linna apteegiketi omanik. Kui mitu korda on ta teda õhtust sööma kutsunud ja vihjanud, et on nõus noort annet aitama. Aga endal on naine, neli last ja suur soolatüügas ninal. Brrr!

Liz itsitas vargsi, meenutades, kui elegantselt ta ligitükkivast mister Griffinist oli vabanenud. Kuid kergemeelne naer pälvis Abe’i tähelepanu. Mitte ainult tähelepanu, vaid ka raevu.

“Aga sina, Liz!” hüüatas ta. “Sinult poleks ma midagi taolist oodanud!”

“Milles asi?” oli Liz nördinud. “Ma ei unustanud ju midagi.”

“Seda küll, sa olid nagu alati suurepärane,” noogutas Abe, “ja nagu alati, kiikasid sa saali! Mitu korda peab sulle ütlema, et publikut vaadates läheb sul sassi!”

“Ei lähe!” porises Liz.

Ta teadis, et Abe’il on õigus. Ta peab mängima vaatajatele, vaatama nende poole, mitte aga neid uurima. Kuid viimasel ajal tundus talle huvitav silmitseda inimesi, kes olid näidendit vaatama tulnud. Nende riietus, näod, toit, mida nad endaga kaasa tõid, et seda etenduse ajal süüa – Abe isegi lubas seda, et vaatajaid juurde meelitada –, kõik oli allutatud detailsele uuringule. Huvitav, kuidas tal senini pole segi läinud? See tuleb lõpetada. Abe rebib ta tükkideks, kui ta näidendi vussi keerab.

Iga kord lubas Liz endale, et keskendub ainult tekstile ja partneritele. Kuid mäng ei neelanud kogu tema tähelepanu nagu poolteist aastat tagasi. Sõnad olid niimoodi tema alateadvusesse sööbinud, et Lizil polnud vaja meenutada, mida lausuda järgmisel hetkel, sest huuled ja keel tegutsesid omaette. Järelikult oli tal nägude jälgimiseks hulgaliselt vaba aega. Huvitav ju, kes tuli teda sel korral vaatama?

Liz naeratas hiljukesi, püüdes mitte silma torgata Abe’ile, kes parasjagu tegi pihuks ja põrmuks üht teist näitlejat.

Täna oli Lizil vedanud. Vaatajate hulgas oli üks inimene, kelle nägu oli võimatu mitte vaadata. Liz nägi teda esmakordselt. Samasugune mustajuukseline nagu Kirk, ainult veelgi tumedam. Liz ei näinud üksikasju, selleks istus tundmatu liiga kaugel, kuid talle jäi mulje, et mees on väga nägus. Ta erines hämmastavalt kõigist teistest teda ümbritsevatest inimestest. Tundub, et temast paremal istus õgard Jacob Brahms, nii paks, et vaevu mahtus pingile. Nagu alati, näris Jacob krõpse ja ragistas ilmselt kõvasti. Lizil õnnestus märgata, kuidas tundmatu temast rahulolematult eemale nihkus.
1 2 3 >>