Anton Tšehhov
Naised

Naised
Anton Tšehhov

Anton Tšehhovi 1891. aastal ilmunud novell.

ANTON TŠEHHOV

© FUTU Print OÜ, 2012

ISBN 978-9949-508-78-5 (epub)

Algus

Raibuži külas, just kiriku vastas, seisab kahekordne kivivundamendi ja plekk-katusega maja. Alumisel korral elab peremees ise, Filipp Ivanov Kašin, hüüdnimega Djudja, ühes oma perega, ülemisel korral aga, kus suvel on väga palav ja talvel väga külm, peatuvad läbisõidul olevad ametnikud, kaupmehed ja mõisnikud. Djudja võtab maatükke rendile, peab maantee ääres kõrtsi, kaupleb tökati ja meega, kariloomadega ja naiste pidupäeva-peakatetega, ja tal on juba kogunenud oma kaheksa tuhat, mis seisavad linnas pangas.

Tema vanem poeg Fjodor töötab vabrikus vanemmehhaanikuna, ja nagu külamehed temast räägivad, olevat üpris kõrgele jõudnud, nii et nüüd ei ulata teda mitte käega katsumagi. Fjodori naine Sofja, inetu ning haiglane naisterahvas, elab äiakodus, aina nutab ja igal pühapäeval sõidab haiglasse ennast ravima. Djudja teine poeg, küürakas Aljoška, elab kodus isa juures. Ta pandi hiljaaegu paari Varvaraga, kes võeti vaesest perekonnast; see on noor naine, ilus, terve ja uhkeldada armastav. Kui ametnikud või kaupmehed peatuma jäävad, nõuavad nad alati, et just Varvara neile samovari tooks ja magamisaseme valmis teeks.

Ühel juuniõhtul, kui päike oli loojumas ja õhus tundus heina, värske sõnniku ja sooja piima lõhna, sõitis Djudja õue lihtne vanker, milles istusid kolm inimest: umbes kolmekümneaastane mees puldanist ülikonnas, tema kõrval seitsme-kaheksa-aastane poisike suurte luunööpidega pikas mustas kuues ja kutsarina punase särgiga nooruk.

Nooruk rakendas hobused lahti ja läks neid tänavale kõnnitama, reisija aga pesi end, palvetas kiriku poole, laotas siis teki vankri kõrvale maha ja istus koos poisiga õhtust sööma. Ta sõi ruttamata, väärikalt, ja Djudja, kes oli oma eluaja jooksul paljusid reisijaid näinud, mõistis tema käitumisviisi järgi, et tegemist on asjaliku, tõsise ning oma väärtust tundva mehega.

Djudja istus vestiväel ja ilma mütsita välistrepil ning ootas, millal reisija rääkima hakkab. Ta oli harjunud, et reisijad õhtul magamamineku eel igasuguseid lugusid jutustasid, ja talle meeldis see. Tema eit Afanasjevna ja minia Sofja lüpsid kuuri all lehmi; teine minia, Varvara, istus ülemisel korral avatud akna juures ja sõi päevalilleseemneid.

«See poisiklutt on küllap vist su pojuke?» küsis Djudja reisijalt.

«Ei, kasupoeg, vaenelaps. Võtsin ta endale hinge lunastuseks.»

Nad sattusid jutuotsale. Reisija osutus jutukaks ning sõnaosavaks meheks, ja Djudja sai peagi teada, et tegemist on linnakodanikuga, majaomanikuga, et tema nimi on Matvei Savvitš, et ta on praegu teel aedu vaatama, mis ta on rentinud saksa kolonistidelt, ja et poisi nimi on Kuzka. Õhtu oli palav ning lämmatav, magada ei tahtnud keegi. Kui pimedaks läks ja taevas lõid siinseal vilkuma kahvatud tähed, hakkas Matvei Savvitš jutustama, kust ta sai Kuzka. Afanasjevna ja Sofja seisid eemal ning kuulasid, Kuzka aga läks värava juurde.


Вы ознакомились с фрагментом книги.
Для бесплатного чтения открыта только часть текста.
Приобретайте полный текст книги у нашего партнера:
Полная версия книги
(всего 12 форматов)