1 2 3 4 5 ... 17 >>

Reporter
Avo Kull

Reporter
Avo Kull

Avo Kulli neljanda romaani peategelased töötavad ühe maakonnalehe toimetuses 1990. aastatel. See oli segane, ent tohutult dünaamiline aeg, mil oma tööd tõelise ja täieliku sõnavabaduse tingimustes alles õppival Eesti ajakirjandusel oli kajastamismaterjali tavaliselt enam kui küll, oskusi seda teha aga mõnevõrra vähem. Selle katse ja eksituse meetodil õppimise kõrval arenesid aga tihti ajastule sobiliku tormilisusega ka inimeste omavahelised suhted.

I

NAINE ISTUS LAUA PEAL JA NAERATAS. TEMA RÄTSEPAISTES KEHA OLI pisut tahapoole kallutatud ja toetus sirgetele lihaselistele kätele. Ta oli alasti. Parajalt päikest näinud saleda keha taustal eristus kontrastselt päevitamata naha piimvalge vööt. Tema büst polnud lopsakas, pigem oli see kauni kujuga neiurind, mida aeg polnud veel jõudnud rikkuda. Naise kuldblondid juuksed helklesid päikeses ja kergelt vidukil silmade pilk oli pööratud kuhugi üles.

Pilt seisis seinal hulk aega, enne kui Rein järgmise slaidi projektorisse pistis. Ruumis valitses vaikus, ilmselgelt piinlik vaikus. Keegi ei üritanud nähtut kommenteerida ja tundus, et mõni hoiab lausa hinge kinni. Niivõrd ootamatu oli näha suures plaanis pilti alasti peoperenaisest, kelle sünnipäevale oli tuldud.

Sünnipäevalaps Rita Rannik istus diivanil, jälgis muigel sui toimuvat ja püüdis pingsalt külaliste kinnistest ilmetest midagi välja lugeda. Pilt järgnes pildile, nüüd olid need peamiselt värvikirevad vaated ümberkaudsest loodusest: metsast, rukkipõllust ja õitemerest kevadisel karjamaal.

„Ei noh, eks looduspilte ole ikka kena vaadata,” sai Maakonna Sõnumite peatoimetaja Ants Enden lõpuks sõna suust.

„Naine ka ju osa loodusest,” lisas Rita abikaasa Rein, kes külalistele pilte näitas. „Võib-olla isegi parim osa.”

Pinge langes ja õhkkond muutus pisut vabamaks. Külalised julgesid end juba liigutada ja saatsid kiireid kõõrdpilke peoperenaise poole, kes kõigile lahkelt naeratas ja end silmanähtavalt hästi tundis. Pikkamööda ilmus vaikne muhelus meeste nägudele. Naised püüdsid pilke peites varjata oma nõutust. Keegi tõstis klaasi ja ruumi tekkis kerge sumin, kuid järgmisel hetkel ilmunud pilt lõpetas taas elevuse kui lõigatult. Pereproua Rita seisis alasti keset ümberringi laiuvat rukkipõldu ja näksis kollakat viljapead. Üks käsi toetus puusale, teine hoidis sõrmede vahel pikka viljakõrt. Tema tuules lehviv blond juus sulas ühte ümberringi voogava ja lainetava kuldkollase viljaväljaga.

Kõigi koosviibijate hämmastunud pilgud olid naelutatud seinale, millelt porgandpaljas pereproua naeratades alla vaatas. Mehed heitsid ärevaid pilke kaaslastele ja üritasid häbelikult naeratada, naiste näod muutusid aina mornimaks.

Rein hoidis ka seda pilti pikalt projektoris ja jälle lasi Rita pilgul ringi käia. Salapärane sära ilmus tema silmisse, kui ta seiras vaatajate nägusid. Tema abikaasa vaid muigas häirimatult ja näis isegi imetlevat oma noore naise kauni keha alasti ilu.

Slaidikarp sai tühjaks ja sellega suviste fotomeenutuste näitamine lõppes. Rein lülitas projektori välja ja süütas tule. Peokülalised sirutasid selga ja vaatasid ebalevalt ümberringi. See oli paneelmaja kolmetoalise korteri elutuba, kuhu sünnipäevaseltskond vaevu ära mahtus. Üks sein oli kaetud kiiskavalt läikiva sektsioonmööbliga, teise ääres seisis kohustuslik diivan laua ja kahe tugitooliga. Toole oli köögistki juurde toodud ja kõigil oli keskmiselt kitsas.

Jälle oli peatoimetaja Ants Enden see, kes esimesena piinliku vaikuse katkestas: „Kuule, Rita, kas sa ei tahaks seda viimast pilti meie lehe põllumajanduskülje kaunistuseks annetada?”

Kõlas paar naeruturtsatust. Rita vaatas oma peatoimetajale siiralt silma ja vastas lühidalt: „Hea meelega.” Ning lisas pärast pisikest pausi: „Aga ehk pisut hiljem.”

„Miks hiljem?”

„Esiteks tuleks ära oodata, millal meie leht värviliseks muutub. Mustvalgena poleks sellel pildil erilist efekti. Teiseks tuleks lasta meie puritaanlikul publikul oma ootamatu vabadusega harjuda ja anda aega nõukaaegsetest mõttestampidest vabaneda.”

„Oot-oot,” sekkus nüüd linnapea Erik Kallam, „kas sa siis võtad seda nalja tõsiselt ja paneksidki oma alastipildid lehte?”

„Aga miks mitte? Kas te siis pole veel tähele pannud, et mul on ekshibitsionistlikke kalduvusi?”

Keegi ei vastanud. Muidugi olid nad ammu märganud, et kohaliku lehe staarajakirjanik Rita Rannik erineb oluliselt inimestest, keda nad senini olid tundnud. Esialgu tekitas see võõristust, kuid pikapeale hakati harjuma, et sellel naisel pole tabuteemasid, et ilma igasuguse võltshäbita võib ta käsitleda asju, millest rääkimisel peeti paremaks pool suud kinni hoida, et siira otsekohesusega võib ta esitada ka kõige kohatumaid küsimusi. Niisuguseid naisi nimetati viisakamas kõnepruugis kompleksivabadeks ja neist ei peetud väikelinnas eriti lugu. Tänavakeskusteludes kasutati nende kohta hoopis karmimaid väljendeid, kuid Ritale need korda ei läinud. Ametimeeste hulgas teda isegi kardeti, sest selles seltskonnas oskas ta oma vaheda mõistuse ja terava keelega olla teinekord üsnagi ebamugav vestluspartner.

„On sul meile veel üllatusi?” uuris linnapea etteheitva pilguga pereproua poole kiigates. See oli väikest kasvu lapiku näo ja tüseneva kehaga keskealine mees, kel oli kindel seisukoht iga elunähtuse suhtes. Ta ei kahelnud kunagi ega olnud harjunud iseendale küsimusi esitama. Ta esitas neid teistele.

„On küll.”

Rita tõusis diivanilt ja hakkas kerge tütarlapseliku sammuga köögi poole astuma, saatjaks peoseltskonna pingsad pilgud.

„Kohe saate kohvi ja kooki,” heitis ta üle õla. Ärevus külaliste silmist kadus.

Pereproua lahkumine vabastas seltskonna ebamugavast pingest ja kohe tuli teemaks põletavaim probleem, millega noore riigi majandus hetkel maadles.

„Kaua nad kuradid veel venitavad?” võttis linnapea valjuhäälselt sõna. „Ega enne meie majandus korralikult käima lähe, kui kõik ettevõtted saavad lõplikult lahti riigistatud. Tulevik on ikka eraettevõtluse päralt.”

Vastne linnapea Erik Kallam oli arvamisel, et amet kohustab teda kõigis tähtsates küsimustes kaasa rääkima, ka neis, millest ta eriti palju ei taibanud. Ta ei teadnud täpselt, kes ja miks venitab, kuid iseseisvuse väljakuulutamisele järgnema pidanud riigiettevõtete erastamine venis lõputult ja majandus aina lagunes. Üksteise järel kukkusid plaanimajandusega harjunud asutused kokku ja üha enam inimesi kaotas töö, kuid toimekaid eraettevõtteid, mis majanduse päästma pidid, oli veel vähe.

„Aga mida sina asjast arvad?” pöördus ajalehe toimetaja autobaasi peainseneri Kalev Vinteri poole. „Kas sina ei taha oma ettevõtet erastada?”

„Kuidas see võimalik oleks?” kehitas küsitav õlgu. „Ja ega ma ausalt öeldes teagi, mida selle ettevõttega peale hakata. Meie majandus on, nagu ta on, ja autovedusid ei lähe niipea kellelgi vaja.”

Jälle valitses ruumis vaikus. Kõik pilgud olid ootavalt Kalevile pööratud, kuid too ei lisanud enam midagi. Jälle lõppes arutelu seal, kus ta ikka enamasti lõppes. Vabariigi tulek oli pöörase vaimustusega vastu võetud, kuid nüüd tuli kainestav teadmine, et palja usuga majandusmuresid ei lahenda. Midagi tuli teha, aga mida ja kuidas, seda ei teadnud keegi.

Külaliste morni mõtiskelu katkestas koogikandikuga tuppa astuv Rita. Varjamatu rõõmuhelk tema säravais silmis peletas hetkeks mure tundmatu tuleviku ees.

„No nii, nüüd kõik koogile!” kamandas peoperenaine ja juba tõusidki esimesed soovijad toolidelt. Mõne sooja sõna saatel asetas ta igaühe alustassile koogitüki ja valas kohvi tassidesse. Tuba täitus ühtlase suminaga. Kõigil oli midagi tuumakat mõttes ja kindlasti tahtsid nad selle ka valjuhäälselt välja öelda. Koogitaldrikut sõrmede vahel hoides astus perenaine vaikiva peainseneri juurde. Kalev Vinter oli pikakasvuline pruunisilmne brünett, kelle sihvakas kuju, lahe olek ja arukas jutt tegi ta naiste hulgas populaarseks.

„Oled sa endale juba mingit tegevust leidnud?” uuris Rita kerge naeratuse saatel.

„Arvan küll,” vastas Kalev Vinter. „Näib, et autovedudega on selleks korraks lõpp ja tuleb kähku kaubandusse pöörata.”

„Et hakkad siis hoopis ärimeheks?”

„Muid valikuid pole, kui tahad hinge sees hoida.”

„Sinust saab siis pudukaupmees?”

„Ei, mõtlesin hoopis autojuppidega alustada. Varuosade puudus on tohutu ja tühi turg neelab iga saada oleva vidina hetkega.”

„Nii et sinu käest võib oma käulale varsti uusi rehve küsima tulla?”

„Täpselt nii. Kummidega alustan kohe ja üsna pea hakkan ka kasutatud autosid maale tooma. See näikse üsna tulus äri olevat.”

Rita noogutas ja astus kaasvestlejale lähemale. Ta suunas pilgu oma sügavsinistest silmadest mehe omadesse ja naeratas leebelt. Mees seisis kui võlutult ega suutnud temalt pilku pöörata. Nii nad seisidki vaikides, kuni linnapea proua Liisa, kes oli seda pilti juba pikalt jälginud, püsti tõusis ja lähemale astus.

„Ära üritagi, Rita,” ütles ta naljatamisi, mis ometi naljana ei mõjunud. „Kalev on minu oma.”

Nende sõnade saatel võttis ta peainseneril käe alt, juhtis ta pereprouast pisut eemale ja hakkas talle kiirkõnes midagi seletama. Liisa meenutas oma sõstrakarva silmade ja tumedate juustega mõneti andaluuslannat. Tema lemmikriietus oli hästi kehasse töödeldud kleit sügava dekolteega, mis erutas nii mehi kui ka naisi, ehkki erinevatel põhjustel. Tähelepanu väärivaid vaimuvälgatusi sellelt naiselt oodata ei olnud, kuid tema ülimalt hoolitsetud välimus, särav naeratus ja lopsakas figuur korvasid selle pisikese puudujäägi peaaegu täielikult.

Rita vaatas vaikides konkurendi etteastet ja tema huulil püsis pidevalt kerge naeruvine. Ta lasi pilgu libiseda aeglaselt üle Liisa lopsakate vormide ja rüüpas hajameelselt kohvi. Tema silmis polnud kadedust ega kahjutunnet, pigem oli seal pisike pilge ja kerge sarkasm.

Rita abikaasa Rein ei vaevunudki jälgima oma naise tegevust, temal olid hoopis teised teemad päevakorral:

„No öelge, mehed, kas on sel kehkenpüksist kaitseministril mõistuseraasugi peas. Ta saadab jäägrid Paldiskisse venelastelt relvi käest võtma, ja kui need käsku täpselt täidavad, siis saadab karistuseks jäägrikompanii laiali.”

„Jumala õige jutt,” toetas peatoimetaja Ants Enden. „Ma ei saa aru, mis saapad seal valitsuses koos on. Üks lollim kui teine, aga proovi sa seda lehte panna, kohe on kisa lahti.”

„Aga on see ikka tõsi, et Rebas saadab kompanii laiali?” küsis Kalev Vinter, kellel oli õnnestunud end naiste piiramisrõngast vabastada.

„Jumala tõsi,” teatas toimetaja, kes esitas oma seisukohti ikka võimalikult selgelt ja valjuhäälselt, et need kõlaks ainuõige ja viimase astme tõena. See komme oli toonud talle hüüdnime infojumal, mida ta püüdis igati õigustada.

„Absoluutselt tõsi,” kordas ta veel. „Ainult et major Mosin soovitanud tal oma käskkirjad pehmema paberi peale trükkida, et neist ka mingit praktilist kasu oleks.”

„Nojah, eks see importminister ole üks paras turakas muidugi,” arutles Rein pärast väikest vaikuseviivu. „Kuid ega jäägrid ise ka mingid paipoisid ole.”
1 2 3 4 5 ... 17 >>