1 2 3 4 >>

Ene Timmusk
Minu Kanada

Minu Kanada
Ene Timmusk

Postkastist leitud kogukas ümbrik toob ootamatu elutee muutuse. Meie aeg Rootsis, kuhu olime läinud, et vältida Tomi värbamist Nõukogude armeesse, jääb väga lühikeseks. Uueks koduks saab ühtäkki Kanada, mis kauge ja võõrana on meile varem seostunud vaid lumiste väljade ja kurjade huntidega, kuid tegelikkuses üllatab oma soojuse ja sõbralikkusega. Maailmapildis peaaegu nähtamatu Kanada peidab endas palju põnevat. Siia sattunud rahvad hoiavad alles oma kombeid ja traditsioone, moodustades kirju mosaiigi indiaanlaste ja inuittide kõrval. Kuidas aga kasvavad üles sisserännanute lapsed? Kellena tunnevad end minu Kanadas sündinud tütred – eestlastena või kanadalastena? Ja mida tähendab meile sattumine euroopalikust monokultuursest Eestist paika, kus täiesti erinevad kultuurid on läbisegi just nagu „Star Trekis”?

Ene Timmusk

Minu Kanada

SAATEKS

Peaaegu eranditult nimetatakse punast vahtralehelippu või vahtrapuid. Ja ma ei imesta, sest vahtraleht ja Kanada on käinud kokku juba 18. sajandist peale. Mitmele meenuvad metsik, karm ja kaunis põhjamaine loodus, sügisvärvides metsamassiivid, vaikus ning Niagara juga. Teistele jälle vahtrasiirup, prantsuse keel ja jäähoki.

Kanada on suur, rahulik ja turvaline, arvab mu sõbranna, ning ma imestan, kui tabavalt on ta selle riigi olemuse kokku võtnud. Mu kodu on siin, sest praegu on nii minu perele kõige parem. Olen aru saanud, et elu läheb ikka omasoodu edasi, ei tähenda, kus parasjagu elada. Inimesed ja nende probleemid on põhiolemuselt igal pool sarnased.

Arvan, et mu Kanada-lood näitavadki kõige rohkem seda, et ka välismaal taandub elu lõpuks tasandile töö-kodu-koolsõbrad. Ning omavahel kirutakse ikka valitsust, ela sa siis Kanadas või Eestis. Huvitav on jälgida, kuidas siinne ühiskond meie perekonda pisut muudab. Teisalt – elades tugeva eestlaste kogukonnaga Torontos, on meil päris lihtne end eestlasena tunda ning oma lastessegi eestluse iva külvata.

Minu raamatus on enamik tegelaste nimedest muudetud. Ning nendele, kes soovivad rohkem infot eestluse kohta Kanadas – siinne ajalookomitee on andnud välja kolm mahukat ja põhjalikku teost „Eestlased Kanadas”, millest võivad teadmisi ammutada kõik uudishimulikud.

Kuigi aastatega on see kauge maa mulle koduseks saanud, on minu jaoks kõige tähtsamaks meie pisike pere, kes üksteisele toeks oskab olla. Kui nemad on minu ümber, siis pole tähtsust, millises maailma nurgas ja millistes tingimustes elan!

    Torontos,
    detsember 2009

UUE ELU ALGUS

Seda õnnesoovilaulu ei laulda veel minu lapsele, kes sündimist ootab. Olen päeval küll juba oma mehele Tomile tööle helistanud ja palunud tal igaks juhuks koju tulla. Samas ei taha ma haiglasse minekuga kiirustada. Eelmisest korrast on meeles pikk voodis lamamine ning ootus.

Veelgi enam meeldiks mulle koju jääda, kuid sellist võimalust aastal 1997 veel ei pakuta. Alles mõne aasta pärast antakse Kanadas ämmaemandatele suuremad õigused. Nüüd saavad nad tulevastel emadel ise silma peal hoida ning riskivaba raseduse puhul sünnituse kodus vastu võtta.

Ainuke võimalus laps kodus ilmale tuua oleks asjaga nii kaua venitada, kuni kiirabi on vaja majja appi kutsuda. Kuid nii julge ma ka pole. Meenuvad lehest loetud juhtumid, kuidas sünnitaja pole õigel ajal haigla poole hakanud sõitma ja nõnda sünnib uus ilmakodanik lausa autos või taksos. Toronto-suuruse linna puhul võib taoline asi väga kergesti juhtuda, eriti tipptundidel. Maanteed muutuvad selleks ajaks nagu pikkadeks parkimisplatsideks, kus on mitu rida teosammul liikuvaid autosid üksteise sabas kinni. Ainult tiivad aitaksid sealt välja tulla.

Kujutan ette kõiki neid inimesi, kes autodes omas keeles Toronto liiklust kiruvad. Ma pole kunagi proovinud kokku lugeda, mitut erinevat keelt olen kuulnud. Milline keelekeskkond õieti minu tulevast last ees ootab?

Meie räägime Tomiga peaaegu alati eesti keeles. Paljud meie sõbrad ka. Niipea aga, kui oma turvalisest eestluse-ringist välja astume, peame inglise keele peale üle minema. Arst, kes minu lapse südamelööke läbi mingi keerulise aparaadi kuulab, nii et terve tuba kajab, räägib loomulikult inglise keelt.

„Väikesel tüdrukul on tugev süda!” kiidab ta iga kord. Mulle meeldib see kiitus.

Mõnikord kuulen siin Kanadas enda ümber keeli, mida ei suuda ühegi rahvusega kokku viia. Kujutan ette, et see maailm võiks lapse jaoks tunduda täpselt nagu teleris jooksev „Star Treki” sari, kus hästi palju erinevaid olevusi kokku saavad. Tomile meeldib „Star Trekki” vaadata ja ma tõmbun alati tema kõrvale diivanile kerra, et oma jalad talle kerge massaaži ootuses sülle torgata.

Torontosse on tulnud inimesi igast maailmanurgast ja nad räägivad puha omas keeles. Kanada valitsus seletab kannatlikult, kui uhked me peame olema kõigi kultuuride ja kommete üle, mis siin maal rõõmsalt kõrvuti eksisteerivad. Mõnikord võrdlevad nad Kanadat lõunanaabri USAga, mida nimetatakse suureks rahvaste sulatuspotiks – uustulnukad sulpsavad sisse ning hüppavad ühendriiklastena sealt välja. Kanada poliitika on täpselt vastupidine: see ei takista kellelgi rahvuse eripära säilitada, pigem pannakse siin õlg alla.

Eestlasi on Kanadas üle kahekümne tuhande, aga mitte kõik ei oska enam eesti keelt. 2006. aasta rahvaloenduse andmeil on eesti keel esimeseks keeleks vaid kaheksa ja poole tuhande Kanada eestlase jaoks. Paljud on oma keeleoskuse suhtes tagasihoidlikud ja arvavad, et enam nad keelt ei oska.

„Mina ei räägi öiget eesti keelt,” ütleb Eesti Majas mulle kord üks härra, kes on läbi ja lõhki ehtsa eestlase moodi, pikka kasvu ja heledate juustega, lõua otsas pisut punakas lühike habe. „Mu keel on täiesti rooste läinud!”

„Ei ole ühti,” naeran lõbusalt vastu. „Ainult kölab see eesti keel, nagu seisaks mu vastas saarlane. Kõik käändelõpud on isegi täpselt paigas!”

Mehe näole ilmub lai naeratus, tal on hea meel kiidusõnu kuulda. Kindlasti on tal järgmine kord palju julgem tunne oma esivanemate keeles vestelda. Huvitav, kuidas minu tütar hakkab tulevikus eesti keelt rääkima ja kas ta peab end eestlaseks või kanadalaseks?

Minu ja Tomi elu Kanadas saab alguse päris tükk aega tagasi. Oleme külla sõitnud minu onulastele Rootsis ning otsustame mitte enam tagasi Nõukogude Eestisse minna: Tom ei taha okupatsiooniarmee ridades teenida. Rootsis võtab elamisloa kordaajamine väga kaua aega, saadan igaks juhuks oma Kanada vanatädile kirja küsimusega, millised on kolimise võimalused sinna suurde riiki. Ootame päris kaua vastust ja jõuan hakata kahtlustama, et kiri on kaduma läinud. Mõtlen, kas oleme äkki oma pärimisega millegi väga ebaviisakaga hakkama saanud. Otseselt abi ma ju ei palunud…

Mul on natuke kahju, sest olen saanud päris hästi läbi selle armsa vanatädi Vaikega, keda ma pole küll ihusilmaga näinudki, kuid kelle kirjadest on õhkunud palju soojust ja muret meie käekäigu pärast.

Kui kiri viimaks kohale jõuab, kukume peaaegu istuli.

„Tom! Me saime Vaikelt kirja!”

„Kas sa tegid juba lahti? Mis ta kirjutab?”

„Ma ei tea, aga vaata, kui imelikult suur ja paks see on!” Istun laua taha ja lõikan ettevaatlikult ümbriku lahti. Vaatame imestunult teineteisele otsa, sest lisaks kirjale ilmuvad välja ametliku väljanägemisega dokumendid.

„Olete kui kaks vaeslast võõral maal. Peate aga üksteisele abiks olema, siis on kergem,” kirjutab Vaike. „Meie arutasime omavahel läbi ja saadan Kanadasse tuleku kutsekirja, mis tuleb Kanada saatkonda Stockholmis edasi toimetada. Aadress on juures. Kõige suurem tänu läheb Virvele, kes Torontos paberid käima pani!

Kanada eluviis on palju erinevam Euroopa omast, aga olete noored ja küllap harjute. Torontos on palju eestlasi ja see teeb kohanemise kergemaks. Vaatame ka töökohta, aga te peate arvestama lihtsama ametiga alguses. Ega meil kellelgi siia tulles kerge olnud.”

Me ei oska tükk aega üllatusest sõnagi lausuda. Inimesed, keda me õieti näinudki pole, mis sest, et nimeliselt sugulased, on nõnda palju valmis meie heaks tegema!

Umbes pool aastat hiljem seisab meie passide vahel dokument, mis annab loa kõige varaga, mis enam-vähem kolme kohvrisse mahub, üle ookeani kolida. Kui USAsse rändajate unistuseks on roheline kaart, siis Kanadas püüeldakse ‘landed immigrant’-staatuse poole. Kuigi ametlikult enam seda sõnaühendit ei kasutata, on see rahva hulgas endiselt levinud ja isegi valitsuse trükistes lipsab ‘maabunud immigrant’ aeg-ajalt sisse.

Oleme kolides pisut kurvad, sest Rootsi on Eestile ikkagi palju lähemal ning on meile koduseks saanud. Kanadast aga ei tea me suurt midagi. Nüüd on mõnevõrra ootamatult tekkinud võimalus seda kauget riiki tundma õppida.

Kuus aastat hiljem ongi kätte jõudnud see sünnipäevalaulune reedeõhtu, mil istume altnaabri auks kaetud peolauas. Mahedalt suvises soojuses on laua ümber kogunenud peamiselt minusuguseid hiljuti Eestist lahkunud noori. Huvitav, kuidas nii erinevate taustadega inimesed on siin kokku saanud ja sõbrunenud? Olen kindel, et Eestis elades poleks minu tutvusringkond nõnda laiaks ja mitmekesiseks kujunenud.

Esitan intrigeeriva küsimuse: „Millised on Kanada eestlased võrreldes eestlastega Eestis?”

Hetkeks võtab laua ümber võimust vaikus ning siis on mul raske järgnevast jutuvadast sõnu kinni püüda.

„Kokkuhoidvad ja ühistegevad!”

„Sõbralikumad!”

„Patriootlikumad ja tolerantsemad!”

„Vanamoodsad!”

„Traditsioone ülistavad!”

„Kodueestlased ei pea väliseestlasi eestlasteks!”

„Väliseestlased vaatavad kodueestlastele ülevalt alla!”

„Paindlikud ja arusaavad!”

„Ei aja uhkust taga!”

„Suured lubajad, kuid vekslid jäävad lunastamata!”

„Ühiskond on Eesti vähendatud koopia!”

1 2 3 4 >>