1 2 3 4 5 >>

Kuritöö ja karistus
Федор Михайлович Достоевский

Kuritöö ja karistus
Fjodor Mihhailovitš Dostojevski

Romaani peategelane endine üliõpilane Rodion Raskolnikov elab äärmises vaesuses. Ta on näljas, pesemata ja räämas, riided on tal seljas räbaldunud, tema vilets toake sarnaneb vähe inimese eluasemega. Viibides päevade viisi oma toakese üksilduses, küpsevad tema peas kõige fantastilisemad plaanid. Ta otsustab tappa liigkasuvõtjast vanaeide – vastikuse ja kurjuse kehastuse.Sooritanud kuritöö, rüvetas Raskolnikov koos sellega ka oma hinge ja kaotas oma rahu. Dostojevski sõnade järgi on hingepiinad kõige rängemaks ja kohutavamaks karistuseks.See raamat on spetsiaalselt valmistatud seadmete jaoks, mis toetavad EPUB3 formaati.1.1Parandatud kirjavead, märkuste lingid muudetud vanematele e-lugeritele sobivaks, loetud täiendav korrektuur

Kuritöö ja karistus

Kuritöö ja karistus

Fjodor Dostojevski

1929

Rodion Raskolnikovi, masendavas vaesuses elavat üliõpilast, jälgib juba kauemat aega kinnismõte: tappa röövimise eesmärgil liigkasuvõtja Alena Ivanovna ja saadud raha kasutada oma elu kindlale alusele seadmiseks. Ta õigustab oma kavatsust teooriaga, et tugevale inimesele on idee huvides lubatud üle astuda kõigist moraalinormidest, kuritöö on keelatud üksnes nõrkadele.

Tõlkinud Anton Hansen Tammsaare

ISBN: 978-9949-9424-8-0 (epub)

www.readme.ee (http://www.readme.ee)

2013

Sisukord

1  Tiitellehed (#u17cd4fb4-8505-5de2-8ee4-0c019c6343bb)

2  Autorist (#u1486a8c6-64d7-5ba2-9e1b-f91bb80fe8f3)

3  Kuritöö ja karistus. I osa (#u7fc7e1a4-18ee-5770-9efb-63cb1e65cacd)I peatükk (#u63d7e33f-72f5-5ce9-a361-5a846b6a3af5)II peatükk (#uf7c84f81-59f6-551c-a0d9-521bb5b0b8a5)III peatükk (#u9c45a956-8ac2-59ad-a212-11b12f6f1e63)IV peatükk (#u44ed8505-6414-524a-825d-f6c24f29e89d)V peatükk (#litres_trial_promo)VI peatükk (#litres_trial_promo)VII peatükk (#litres_trial_promo)

4  Kuritöö ja karistus. II osa (#litres_trial_promo)I peatükk (#litres_trial_promo)II peatükk (#litres_trial_promo)III peatükk (#litres_trial_promo)IV peatükk (#litres_trial_promo)V peatükk (#litres_trial_promo)VI peatükk (#litres_trial_promo)VII peatükk (#litres_trial_promo)

5  Kuritöö ja karistus. III osa (#litres_trial_promo)I peatükk (#litres_trial_promo)II peatükk (#litres_trial_promo)III peatükk (#litres_trial_promo)IV peatükk (#litres_trial_promo)V peatükk (#litres_trial_promo)VI peatükk (#litres_trial_promo)

6  Kuritöö ja karistus. IV osa (#litres_trial_promo)I peatükk (#litres_trial_promo)II peatükk (#litres_trial_promo)III peatükk (#litres_trial_promo)IV peatükk (#litres_trial_promo)V peatükk (#litres_trial_promo)VI peatükk (#litres_trial_promo)

7  Kuritöö ja karistus. V osa (#litres_trial_promo)I peatükk (#litres_trial_promo)II peatükk (#litres_trial_promo)III peatükk (#litres_trial_promo)IV peatükk (#litres_trial_promo)V peatükk (#litres_trial_promo)

8  Kuritöö ja karistus. VI osa (#litres_trial_promo)I peatükk (#litres_trial_promo)II peatükk (#litres_trial_promo)III peatükk (#litres_trial_promo)IV peatükk (#litres_trial_promo)V peatükk (#litres_trial_promo)VI peatükk (#litres_trial_promo)VII peatükk (#litres_trial_promo)VIII peatükk (#litres_trial_promo)

9  Epiloog (#litres_trial_promo)I osa (#litres_trial_promo)II osa (#litres_trial_promo)

Autorist

Fjodor Mihhailovitš Dostojevski (11. november 1821 – 9. veebruar 1881) oli oli vene kirjanik. Oma kirjandustegevuse alguses tegeles Dostojevski peamiselt tõlkimisega, kuid juba aastal 1846 ilmus tema esikromaan “Vaesed inimesed”, mida valdas suur menu. Samal aastal avaldati romaan “Teisik” ning kahe aasta pärast jutustused “Valged ööd”, viimases ilmneb Dostojevski hilises loomingus domineeriv psühholoogilise kahestumise teema.

Aastast 1847 oli Dostojevski seotud utopislike sotsialistide nn Petraševski ringiga, mille tegevus aga kuulutati riigivastaseks ning Dostojevskile määrati surmanuhtlus, mis hiljem asendati sunnitöö ja asumisele saatmisega. Sunnitööaastate läbielamused said aluseks romaanidele “Alandatud ja solvatud” (1861) ning “Märkmed surnud majast” (1861–1862), milles autor rõhutab inimloomuse vastuolulist, hea ja kurja paratamatut kooslust ning pöördub taas rahvalike juurte, “vene hinge” uurimise juurde. Oma ideid valgustas Dostojevski 1860. aastail koos vennaga välja antud ajakirjades “Vremja” ja “Epohha”. Isiksuse moraalne ja füüsiline häving kõlbeliselt väärastunud ühiskonna tingimustes on läbivaks teemaks 1866. aastal ilmunud romaanis “Kuritöö ja karistus”. Samas kumas juba sellest teosest läbi autori ideaali- ja harmooniaihalus, mis omandab konkreetsema kuju romaanis “Idioot” (1868), loos kannatustes kirgastunud kaunihingelisest vürst Mõškinist, kelle katsed järgida praktilises elus tõelise kristluse seadusi lõpeb paraku traagiliselt. Romaan “Sortsid” (1871-72) on omapärane pamflett tollasest vene revolutsiooniliikumisest. Järgmisena andis välja “Kirjaniku päeviku” kuukirjana. Seal ta eitab liikumise vägivaldsust ja peab materiaalse olukorra paranemisest olulisemaks vaimset uuenemist. Viimasena kirjutas romaani “Vennad Karamazovid” (1879-1880), mis võtab kokku Dostojevski loomingu põhiteemad: “kuritöö ja karistuse” psühholoogia, “sotsialismi” ja “kristluse” vastandamise, inimese hinges toimuva igavese võitluse “jumaliku” ja “saatanliku” alge vahel.

I

I

Juuli alguses, haruldaselt palaval ajal, väljus keegi noormees õhtu eel oma toakesest, mis oli korterirahvalt S. põiktänavas üüritud, ja läks pikkamisi, nagu kõheldes, K. silla poole.

Tal oli õnnestunud oma perenaise kohtamisest trepil kõrvale hoida. Tema toake asetses just kõrge viiekordse maja katuse all ja oli enam kapi kui kambri sarnane. Korteri perenaine aga, kellelt see tuba koos ümmardamise ja lõunalauaga oli üüritud, asus üks trepp madalamal, eraldi korteris, ja iga kord, kui noormees tahtis tänavale pääseda, pidi ta tingimata mööduma perenaise köögi uksest, mis peaaegu alati seisis vastu treppi pärani lahti. Ning iga kord, kui noormees sellest uksest pidi mööda minema, valdas teda mingisugune haiglane ja arglik tunne, mida ta häbenes ja mille tõttu ta kulme kortsutas. Ta oli perenaisele tublisti võlgu ja kartis temaga kokku puutuda.

Mitte just, et ta oleks olnud nii arg ja rõhutud — isegi üsna selle vastu; kuid juba mõnda aega oli ta ärritatud, närvid olid pingul, see sarnanes raskemeelsusega. Ta oli niivõrd enesesse süvenenud ja kõigist eraldunud, et ei kartnud mitte ainult kohtamist perenaisega, vaid igasugust kohtamist. Ta oli vaesusest masendatud, kuid isegi tema rõhuv seisukord ei koormanud teda enam viimasel ajal. Oma igapäevaste asjadega ei tahtnud ta enam tegemist teha ega teinudki. Tõepoolest ei kartnud ta mingit perenaist, ükskõik mis see tema vastu haudus. Kuid trepil peatuda, kuulata kõiksugu lori selle igapäevase tühja-tähja üle, mis temasse sugugi ei puutu, samuti kõiki neid ähvardusi, kaebusi, pealekäimisi maksmise asjus, ja kõigest kuidagi kõrvale põigelda, vabandada, valetada — ei, parem juba kassina trepil mööda lipsata ja kaduda, ilma et keegi näeks.

Siiski, seekord üllatas teda ennastki tänavale jõudes hirm, mida ta tundis oma võlausaldajaga kokkupuutumise pärast.

“Missuguse teoga tahan katset teha ja missuguseid tühiasju samal ajal kardan!” mõtles ta imelikul naeratusel. “Hm!… Jah… kõik on inimese enda teha ja ometi laseb ta kõik ainuüksi arguse pärast oma nina alt mööda… see on juba kord aksioom… Huvitav, mida kardavad inimesed kõige rohkem? Uut sammu, oma uut sõna kardavad nad kõige rohkem… Kuid siiski, ma lobisen liiga palju. Seepärast ei teegi ma midagi, et lobisen. Võib-olla siiski, et on nõnda: sellepärast lobisen, et ma midagi ei tee. Lobisema olen õppinud viimasel kuul, lamades öödpäevad nurgas ning mõeldes… Iidamast ja Aadamast. Noh, milleks ma praegu lähen? Suudan ma seda? On see tõsiselt mõeldud? Mitte sugugi tõsiselt. Muidu niisama, et aga kujutleda, ennast lohutada, mõttes mängelda. Jah, küllap vist, et aga mõttes mängelda!”

Tänaval oli hirmus kuumus, pealegi oli seal veel umbne õhk, rahvatung, igal pool lubi, tellingud, telliskivid, tolm ja see eriline suve lõhn, mida tunneb nii hästi iga peterburilane, kel puudub võimalus suvila üürimiseks, — see kõik vapustas ebameeldivalt noormehe närve, mis olid selletagi juba rikutud. Vastikut ja kurba pilti täiendasid kannatamatu haisuga joogikohad, mida selles linnajaos oli eriti palju, ja joobnud inimesed, kes argipäevast hoolimata iga silmapilk vastu tulid. Kõige sügavam jälkustunne helkis üürikeseks noormehe peenis näojoonis. Ah jaa, ta oli väga ilus, kenade tumedate silmadega, tumeruuged juuksed, kasvu poolest üle keskmise, sale ja sirge. Kuid varsti langes ta nagu sügavasse mõttesse, õigem veel — nagu unustusse ja sammus ümbritsevat tähele panemata, ja tal polnudki tahtmist seda tähele panna. Harjumuse tõttu üksinda rääkida, mida ta praegu isegi märkas, pomises ta aeg-ajalt midagi endamisi. Praegusel silmapilgul ta tundis, et tema mõtted lähevad ajuti segi ja et ta on väga nõrk: juba teist päeva polnud ta peaaegu midagi söönud.

Ta oli niivõrd halvasti riietatud, et mõni teine, kuigi oleks sellega harjunud, ometi poleks tihanud niisugustes närudes tänavale minna. Siiski, linnajagu oli siin niisugune, et vaevalt võis kedagi oma ülikonnaga imestama panna. Heinaturu lähedus, teatud asutuste rohkus ja see, et siin elanikkudeks olid peaasjalikult käsitöölised, kes siia Peterburi kesktänavaile ja põiktänavaile olid kokku kuhjunud, tegid üldise vaatepildi omapäraste isikutega ajuti niivõrd kirevaks, et veider oleks olnud mõnd teistsugust kuju nähes imestuda. Kuid noormehe hinge oli juba niipalju kurja põlgust kogunenud, et hoolimata kõigest oma piinlikkusest, mis oli taoti väga noor, ta praegu kõige vähem oma närusid tänaval häbenes. Teine asi oleks olnud see, kui ta oleks kohanud mõnd tuttavat või endist sõpra, aga nendega ei armastanud ta üldse kokku puutuda… Kui aga keegi joobnu, keda ei tea miks või ei tea kuhu sel silmapilgul päratu suures vankris veeti, mille ette oli rakendatud kõrge veohobune, temale äkki mööda sõites hüüdis: “Kuule, sina, saksa kübarategija!” ja käega tema poole näidates kõigest kõrist karjuma pistis, — jäi noormees järsku seisma ja haaras kramplikult oma kübarast kinni. See kübar oli kõrge, ümarik, Zimmermanni oma, kuid juba kulunud, üsna tulitanud, täis auke ja laike, ilma äärteta ja hooletult ühele küljele viltu. Kuid noormeest ei vallanud häbi, vaid hoopis teine tunne, mis sarnanes isegi hirmuga.

“Seda ma ju teadsin!” pomises ta segaduses. “Seda ma ju mõtlesin kohe! See on juba see kõige halvem! Mõni niisugune rumalus, mõni kõige närusem kribemeke võib kogu mõtte rikkuda! Jah, liiga silmatorkav kübar… naeruväärne, seepärast silmatorkav… Minu närud nõuavad tingimata nokkmütsi, olgu see või mõni vana kook, mitte aga seda monstrumit. Keegi ei kanna niisugust, versta maa peale torkab teine silma, jääb meelde… peaasi, hiljemini peetakse meeles ja oledki sees. Siin peab võimalikult tähelepandamatu olema… Peaasi — tühised asjakesed, tühised asjakesed! Tühised asjakesed ongi need, mis alati ja kõik hävitavad…”

Minna polnud tal kuigi palju; ta teadis isegi seda, mitu sammu on tema maja väravast: just seitsesada kolmkümmend. Ta oli kunagi nad ära lugenud, kui ta oma unistustes hõljus. Sel ajal ei uskunud ta veel isegi oma unistusi ja ärritas ennast ainult inetu, kuid hukutava jultumusega. Aga nüüd, kuu aja pärast hakkas ta juba teisiti asjadele vaatama ja, hoolimata kõigist oma õrritavatest üksikkõnedest iseenda jõuetuse ja kõhklemise üle, harjus ta nagu vastu tahtmist oma “inetut” unistust ettevõtteks pidama, kuigi ta veel iseennast ei uskunud. Praegu läks ta oma ettevõtte teostamiseks proovi tegema ja iga sammuga kasvas tema erutus ikka enam ja enam. Tarduval südamel ja närvilise värinaga astus ta määratu suure maja juurde, mille üks sein seisis vastu kanalit, teine aga vastu -ja tänavat. Selles majas olid ainult väikesed korterid ja neis asusid igasugused käsitöölised — rätsepad, lukksepad, köögitüdrukud, mitmesugused sakslased, oma käe peal elutsevad neiud, väikesed ametnikud jt. Sisse- ja väljakäijad aina vilksatasid mõlemal väraval ja mõlemal hoovil. Siin teenisid kolm või neli kojameest. Noormees oli väga rahul, et ta ühtegi neist ei kohanud, ja lipsas tähelepandamatult väravast paremat kätt seisvale trepile. Trepp oli pime ja kitsas, “must”, kuid tema teadis juba seda kõike, oli seda tundma õppinud ja temale meeldis kogu see ümbrus: niisuguses pimeduses polnud isegi uudishimulik pilk kardetav. “Kui ma juba praegu nõnda kardan, mis oleks siis, kui mul tõepoolest juhus leiduks asja alustada?” mõtles ta tahtmatult, astudes neljandale korrale. Siin sulgesid ta tee erusoldatid-pakikandjad, kes kusagilt korterist mööblit välja kandsid. Ta teadis juba varemini, et selles korteris elas keegi perekonnainimesest sakslane, ametnik. “Tähendab, see sakslane kolib nüüd välja ja seega jäävad selles trepikojas neljandale korrale mõneks ajaks ainult vanaeide korterisse elanikud. See on hea… igaks juhuks…” mõtles ta jällegi ja kõlistas vanaeide korteri ukse taga. Kell kõlksatas nõrgalt, nagu oleks ta plekist, mitte aga vasest. Niisuguste majade selletaolistes väikestes korterites on peaaegu alati säärased kellad. Ta oli juba selle kella kõla unustanud ja nüüd tuletas see kõlin talle äkki midagi meelde ja esitas selgelt silmade ette… Ta võpatas, närvid olid tal läinud liiga nõrgaks. Natukese aja pärast avanes pisut uks: naiselanik silmitses külalist läbi prao nähtava umbusuga ja temast paistsid pimeduses ainult välkuvad silmad. Kuid ukse taga hulka inimesi nähes sai ta julgemaks ja avas selle täiesti. Noormees astus üle läve pimedasse esikusse, mis oli pisitillukesest köögist vaheseinaga eraldatud. Vanaeit seisis vaikides tema ees ja vahtis teda küsivalt. See oli pisitilluke, kuivetunud eideke, aastat kuuskümmend vana, teravate ja kurjade silmadega, väikese terava ninaga ja palja peaga. Valged, pisut halliks tõmbunud juuksed olid liimendavalt õlitatud. Tema pika ja peene, kanajala-sarnase kaela ümber oli mässitud mingisugune flanellinäru, õlgadel aga ripnes, kuumusest hoolimata, kulunud ja kollaseks tõmbunud lai nahkjakk. Vanaeit köhis ja rögises alatasa. Noormees pidi vististi tema peale mingisuguse iseäraliku pilguga vaatama, sest ka tema silmis lõi äkki jällegi endine umbusaldus helkima.

“Raskolnikov, üliõpilane, käisin kuu aega tagasi teie juures,” tõttas noormees pooleldi kummardudes pomisema, sest tal tuli meelde, et peab lahkem olema.

“Mäletan, isake, väga hästi mäletan, et käisite,” rääkis vanaeit selgelt, kuna ta ikka veel oma küsivaid silmi noormehe näolt ei pööranud.

“Niisiis… jällegi samasuguse asja pärast…” jätkas Raskolnikov, pisut kohmetudes ja vanaeide umbusalduse pärast imestudes.

“Siiski, võimalik, et ta on alati niisugune, ma ehk ei pannud tol korral tähele,” mõtles ta vastikustundega.

Vanaeit vaikis, nagu mõtleks ta millegi üle järele, siis astus kõrvale ja ütles toauksele näidates, külalist enesest ette lastes:

“Astuge sisse, isake.”

Kollaste tapeetidega, kurerehadega ja musliinist aknakardinatega väikest tuba, kuhu noormees astus, valgustas praegu loojenev päike heledasti. “Ka siis ükskord, tähendab, paistab päike!…” välgatas Raskolnikovi peas nagu ebateadlikult ja ruttu laskis ta pilgu üle kõige selle lennata, mis toas leidus, et võimalikult kogu sisustust tundma õppida ja meelde jätta. Kuid toas polnud midagi iseäralikku. Mööblist, mis kõik oli väga vana ja kollasest puust, seisis siin päratu suure kumera seljatoega sohva, tualettlaud ühes väikese peegliga vaheseinas, toolid mööda seinte ääri ja paar kollastes raamides odavat pildikest, mis kujutasid saksa preilisid, linnud käes, — see oli kogu mööbel. Nurgas väikese pühapildi ees põles lamp. Kõik oli väga puhas: mööbel ja põrand olid läikima hõõrutud, kõik hiilgas. “Lizaveta töö,” mõtles noormees. Kogu korteris polnud võimalik ainustki tolmukübet leida. “Ainult kurjade ja vanade leskede juures on niisugune puhtus,” jätkas Raskolnikov endamisi ja heitis uudishimuliku kõõrdi pilgu sitsist riidele ukse ees, mis viis teise pisitillukesse tuppa, kus seisid eide säng ja kummut ja kuhu ta veel kunagi polnud pilku heitnud. Kogu korteris olid ainult need kaks tuba.

“Mis teil vaja?” lausus eideke tuppa astudes karmilt ja jäi endiselt tema ette seisma, et talle otse silma vaadata.

“Tõin pandi, selle siin!”

Ja Raskolnikov võttis taskust vana õhukese hõbekella. Kella tagaküljel oli gloobus. Kett oli terasest.

“Ka endisel pandil on tähtaeg käes. Juba tunaeile sai kuu täis.”

“Ma maksan teile veel ühe kuu eest protsendid ära. Kannatage!”

“See oleneb minu heast tahtmisest, isake, kas kannatada või teie asi nüüd kohe ära müüa.”

“Aga kui palju annate kella eest, Aljona Ivanovna?”

“Käid tühiste asjadega, isake, see ei maksa peaaegu midagi. Sõrmuse eest andsin mineval korral kaks, aga seda võiks ju uuestpärast kullassepa juurest poolteise eest osta.”
1 2 3 4 5 >>