<< 1 ... 12 13 14 15 16

Kuritöö ja karistus
Федор Михайлович Достоевский

Raskolnikov jäi mõttesse. Nagu unes virvendas tal ennistine. Üksinda ei suutnud ta meelde tuletada ja vaatas küsivalt Razumihhinile otsa.

«Hm!» ütles see. «Unustasid ära. Mulle näiski enne, et sa pole täies arus… Uni on nüüd parandanud… Õige, hoopis teine vaade. Tubli poiss! Noh, kuid nüüd asja juurde! Küll tuleb varsti meelde. Vaata siia, armas inimene.»

Ta hakkas kimpu lahti võtma, mis teda ennast nähtavasti väga huvitas.

«See, vennas, usud või ei, oli mul eriti südamel.Sinust peab ju inimese tegema. Hakkame peale: ülalt kõige enne. Vaata seda peavarju siin?» alustas ta kimbust kaunis kena, kuid ühes sellega ka väga tavalist ja odavat mütsi välja võttes. «Luba pähe katsuda.»

«Pärast, hiljemini,» lausus Raskolnikov pahaselt teda eemale tõrjudes.

«Ei, vend Rodja, ära aja vastu, pärast on juba hilja; ja ma ei saa kogu öö sõba silmale, sest ma ostsin ju mõõduta, umbes. Täitsa paras!» hüüdis ta pühalikult, kui oli Raskolnikovi peal mõõtnud. «Just nagu mõõdu järgi! Peakate, vennas, see on riietuses esimene asi, omasugune soovitus. Minu sõber Tolstjakov peab iga kord oma peakatte maha võtma, kui ta kuhugi avalikku paika astub, kus teistel kõigil kübarad või mütsid peas on. Kõik arvavad, et tema teeb seda orjalikkude tundmuste tõttu, ometi sünnib see ainult sellepärast, et ta häbeneb oma linnupesa; on teine niisugune häbelik inimene! Noh,Nastenka; siin on teile kaks peaehet: üks on palmerston (ta võttis nurgast Raskolnikovi ärakantud ümariku kübara, mida ta millegipärast palmerstoniks nimetas), teine aga see briljant.Arva, Rodja, ütle, mis ma maksin? Nastjake?» pöördus ta teenija poole, kui Raskolnikov vaikis.

«Kakskümmend andsid ehk ära,» vastas Nastasja.

«Kakskümmend, loll!» hüüdis Razumihhin haavunult. «Tänapäev ei osteta kahekümne eest sindki. Kaheksakümmend! Ja sedagi ainult sellepärast, et on poolpidune. Sain ta pealegi veel tingimusega: kannad selle ära, tulevaks aastaks saad uue muidu, jumala eest! Noh, nüüd astume Ameerika Ühendriikide juurde, nagu seda meil gümnaasiumis nimetati. Hoiatan, pükste peale olen uhke!» Ja ta laotas Raskolnikovi ette halli värvi villasest riidest kerged suvepüksid. «Ei ainust augukest ega laigukest, vaid käivad päris asja eest teised, kuigi poolpidused. Samasugune vest, ühevärviline, nagu mood nõuab! Et ta aga poolpidune on, seda parem, tõepoolest: pehmem, õrnem… Vaata, Rodja, et teha karjääri, on minu arvates sellest küll, kui hooaega silmas peetakse; kui sa jaanuaris sparglit ei nõua, jääb sul rahakotti mõni rubla rohkem alles; samuti ka selle ostu suhtes. Praegu on suvine hooaeg ja mina ostsin ka suvised riided, sest sügisene hooaeg nõuab niikuinii soojemat riiet ja need peab ära viskama… seda enam, et seks ajaks lagunevad need isegi ära, kui mitte suurenevast toredusest, siis sisemise korratuse tõttu. Noh, hinda ära! Sinu arvates – kui palju? Kaks kakskümmend viis! Ja pea meeles, jällegi endisel tingimusel: kannad need ära, tulevaks aastaks võtad teised muidu! Fedjajevi poes teisiti ei kaubeldagi; oled kord maksnud ja aitab terveks eluks, sest teist korda ei lähe sa juba isegi enam sinna. Noh, nüüd võtame saapad käsile. Mis need on? Juba pealt näha, et kantud, aga oma kaks kuud täidavad nad oma kohust ikkagi, sest see on ju välismaa töö ja välismaa materjal: Inglise saatkonna sekretär müüs nad mineval nädalal vanakraamiturul maha; kandis teisi kõigest kuus päeva, oli teisel raha väga tarvis. Hind üks rubla viiskümmend. Hästi?»

«Aga võib-olla pole parajad?» tähendas Nastasja.

«Pole parajad! Aga mis see on?» Ta tõmbas taskust Raskolnikovi vana, aukliku saapa, mis oli korpunud ja kuivanud poriga kaetud. «See oli mul ju igaks juhuks kaasas ja selle peletise järgi leitigi tarvilik suurus. Kogu asja aeti südamlikult… Mis aga pesusse puutub, siis leppisin selles asjas perenaisega kokku. Siin on, esiteks, kolm särki, linased, kuid ülemine pool on moodne… Niisiis: müts kaheksakümmend, muud riided kaks kakskümmend viis, kokku kolm rubla viis kopikat; üks rubla viiskümmend saapad – sest need on juba väga head – , kõik kokku neli rubla viiskümmend viis kopikat, ning viis rubla kogu pesu – hinnas leppisime kokku hulgi – , kõik kokku üheksa rubla viiskümmend viis kopikat. Nelikümmend viis kopikat tagasi, vaskviielised, sähke, olge head! Ja nõnda siis, Rodja, oled sa nüüd kogu oma riietuse poolest jalule seatud. Mis aga puutub su palitusse, siis mitte ainult et ta minu arvates võib veel teenida, vaid ta on välimuselt isegi eriliselt suursugune: vaat mis tähendab Šarmerilt midagi tellida! Sokid ja kõige muu jätsin sinu enda muretseda; raha on meil kakskümmend viis rubla, kuid Pašenka ja korteri üüri pärast ära muretse; ma juba ütlesin: kõige piiramatum krediit! Nüüd aga, vennas, luba, et sul pesu vahetan, muidu võib-olla pesitseb haigus just särgis…»

«Jäta see! Ei taha!» tõrjus teda Raskolnikov eemale, kes oli vastikusega kuulanud Razumihhini pingutatud mänglevat kõnelust riiete ostmisest…

«Vennas, see pole võimalik; milleks ma siis oma saapaid kulutasin!» käis Razumihhin peale. «Nastasjake, ärge häbenege, vaid aidake, – vaat nii!» Ja Raskolnikovi vastupanust hoolimata vahetas ta temal ometi pesu. Raskolnikov laskis pea padjale ega lausunud tükil ajal sõnagi.

«Et nad ometi kord rahule ei jäta!» mõtles ta. «Mis rahaga see kõik on ostetud?» küsis ta viimaks seina poole vahtides.

«Mis rahaga? Seal ta nüüd on! Sinu oma rahaga. Ennist käis ju kontoriametnik Vahrušini juurest, ema saatis; või unustasid ka selle?»

«Nüüd tuleb meelde…» lausus Raskolnikov pärast kestvat ja tusast mõtlemist. Razumihhin silmitses teda kortsus kulmul murelikult.

Uks avanes ja sisse astus pikk ning tüse mees, kes oli välimuselt Raskolnikovile juba nagu tuttav.

«Zossimov! Ometi viimaks!» hüüdis Razumihhin rõõmsaks saades.

IV

Zossimov oli pikk ja paks mees, tursunud, värvitu, kahvatu ja puhtaks aetud näoga, valgete sirgete juustega, prillid ees ja suur kalliskividega kuldsõrmus rasvast pundunud sõrmes. Ta oli aastat kakskümmend seitse vana. Seljas oli tal lai, tore, kerge palitu, jalas heledad suvepüksid ja üldse oli ta keha ümber kõik lai, tore ja just nagu nõelasilmast võetud, pesu laitmatu, uurikett tüse. Tema liigutused olid aeglased, otsekui lõdvad, kuid ühes sellega ka õpitult ladusad; siiski avaldus kõiges halvasti varjatud nõudlikkus. Kes teda tundsid, pidasid tema iseloomu raskepäraseks, kuid arvasid, et ta oma asja tunneb.

«Mina, vennas,käisin kaks korda sinu pool…Näed, tuli juba meelemärkusele!» hüüdis Razumihhin.

«Näen, näen; noh, aga kuidas me endid siis nüüd tunneme, mis?» pöördus Zossimov Raskolnikovi poole, silmitses teda teravalt ja istus tema juurde sohvale, jalutsisse, kus ta võimalikult mõnusalt röötsakile laskus.

«Aina nukrutseb,» jätkas Razumihhin. «Vahetasime teisel just praegu pesu, pidi teine peaaegu nutma hakkama.»

«Arusaadav; pesu oleks ka pärast võinud, kui ise ei soovi… Tuiksoon on tubli. Pea valutab veel pisut, mis?»

«Ma olen terve, olen täiesti terve!» rääkis Raskolnikov kindlalt ja ärritatult, ajas enda sohval pisut üles ja välgutas silmi, kuid langes siis jälle kohe padjale ja pöördus seina poole. Zossimov vaatles teda üksisilmi.

«Väga hea… kõik nagu kord ja kohus,» lausus ta aeglaselt. «Kas ta on midagi söönud?»

Temale jutustati ja küsiti, mida võib haigele anda.

«Kõike võib anda… Suppi, teed… Seeni ja kurke, mõistagi, mitte, noh, ja ka loomaliha pole vaja, ja noh… mis tühja siin lobiseda!..» Ta vahetas Razumihhiniga pilgu. «Rohi kõrvale ja ka kõik muu, homme vaatan, kuidas on… Võiks ka täna… noh, aga…»

«Homme õhtul viin ta jalutama,» otsustas Razumihhin. «Jussupovi aeda, pärast aga lähme «Palais de Cristali»[13 - Kristallpalee (pr. k.).].»

«Homme ma teda veel liigutama ei hakkaks, kuid siiski… pisut… noh, eks me siis näe.»

«Ah kui kurb, täna just pühitsen oma uut korterit, paar sammu maad; oleks ka tema tulnud. Oleks kas või meie keskel sohval lamanud! Sina ju tuled?» pöördus Razumihhin äkki Zossimovi poole. «Vaata, et sa ei unusta, lubasid ju tulla.»

«Hiljem ehk tulen. Mis sa oled seal ka valmistanud?»

«Ei midagi: tee, viin, heeringas. Antakse pirukat: omad tulevad kokku.»

«Kes nimelt?»

«Kõik siinsed ja peaaegu kõik uued, tõepoolest – peale vana onu muidugi, kuid ka see on uus: eile alles sõitis Peterburi mingisuguseid asju ajama; iga viie aasta tagant saame kord kokku.»

«Kes ta niisugune on?»

«Pidas kogu oma eluaeg maakonna postkontori ülema ametit… saab närust pajukit, kuuskümmend viis aastat vana, ei maksa rääkidagi… Siiski ma armastan teda. Ka Porfiri Petrovitš tuleb. Ta on siinne kohtu-uurija… õigusteadlane. Sa ju tunned teda…»

«Tema on ka sulle kuidagi sugulane?»

«Väga kaugelt kuidagi; aga miks sa kulmu kortsutad? Et te kord sõimlema läksite, siis võib-olla sa ei tule?»

«Ah mis, sülgan tema peale…»

«Ja kõige parem. Noh, peale selle – üliõpilased, kooliõpetaja, üks ametnik, muusikant, ohvitser, Zametov…»

«Ütle, ole hea, mis võib ühist olla sinul ja sellel,» Zossimov näitas peaga Raskolnikovi poole, «mõne Zametoviga.»

«Oh neid torisejaid! Põhimõtted!.. Sa oled oma põhimõtteil nagu vedrudel: ei julge oma tahtmist mööda pööratagi; minu arvates aga on nii, et kui on hea inimene, siis see ongi põhimõte, ja muud ei taha ma midagi teada, Zametov on imeline inimene!»

«Ja pügab oma oinakest.»

«Noh, ja pügab oma oinakest, tühi temaga! Mis siis, et pügab!» hüüdis Razumihhin äkki kuidagi loomuvastaselt ärritudes. «Olen ma sellega kiidelnud, et ta pügab? Ütlesin ainult, et ta on loomu poolest hea! Aga kui igast küljest vaadelda, leidub siis palju häid inimesi? Olen kindel, et minu eest siis kõige sisikonnaga kokku ainult üks küps sibul antakse ja sedagi ainult sinuga paaris…»

«Seda on vähe; mina annan sinu eest kaks…»

«Aga mina sinu eest ainult ühe! Ütle veel teravusi! Zametov on alles poisike, mina kisun teda veel karvust, sest teda peab kaasa tõmbama, mitte eemale tõukama. Eemaletõukamisega inimest ei paranda, ammugi mitte poisikest. Poisikesega peab kahekordselt ettevaatlik olema. Ah teid edumeelseid nüripäid, mitte millestki ei saa te aru! Teist inimest ei austata, iseendale teete ülekohut… Aga kui tõepoolest teada tahad, siis on meil isegi võib-olla ühine asi teoksil.»

«Oleks soovitav teada.»


Вы ознакомились с фрагментом книги.
Приобретайте полный текст книги у нашего партнера:
Полная версия книги
всего 12 форматов
<< 1 ... 12 13 14 15 16