<< 1 2 3 4 5 6 7 8 ... 16 >>

Kuritöö ja karistus
Федор Михайлович Достоевский

«Minu armas Rodja,» kirjutas ema, «juba üle kahe kuu on sellest möödunud, kui ma sinuga pole kirja teel kõnelnud, millepärast olen ise kannatanud ja nii mõnegi öö mõtteid mõlgutades unetult mööda saatnud. Kuid loodetavasti sa ei süüdista mind selle sunnitud vaikimise pärast. Sa tead ju, kuidas ma sind armastan; sina oled meile, minule ja Dunjale, ainus, sina oled meile kõik, kogu meie ootus ja lootus. Mis ma siis küll üle elasin, kui ma teada sain, et sa juba mitu kuud tagasi ülikoolist lahkusid, kuna sul polnud võimalust end ülal pidada, ja et tunnid ning muud sissetulekud on sul otsa lõppenud! Millega võisin ma sind oma saja kahekümne rublase aastapajuki juures aidata? Need viisteist rubla, mis ma sulle neli kuud tagasi saatsin, laenasin, nagu isegi tead, oma pajuki arvel siinselt kaupmehelt Afanassi Ivanovitš Vahrušinilt. Ta on hea inimene ja oli omal ajal sinu isa sõber. Kuid lubades tal enda eest pajukit välja võtta, pidin ma ootama, kuni võlg tasa saab, ja see sündis alles nüüdsama, nii et ma sulle kogu selle aja jooksul kõige vähematki ei saanud läkitada. Nüüd aga, tänu jumalale, saan ma sulle vististi jällegi saata ja üldse me võime nüüd isegi oma õnnega kiidelda, millest sulle tõttan teatama. Ning kõigepealt, aimad sa, armas Rodja, et sinu õde juba poolteist kuud minu juures elab ja et meie ka tulevikus enam lahku ei lähe. Issand olgu tänatud, õe piinad on lõppenud; kuid ma pajatan sulle kõigest kordamööda, et sa teaksid, mis siin kõik on juhtunud ja mida me sinu eest oleme tänini varjanud. Kui sa mulle kaks kuud tagasi kirjutasid, et sa olevat kelleltki kuulnud, nagu tuleks Dunjal palju kannatada jõhkruste pärast, mis talle härraste Svidrigailovite juures on osaks saanud, ja minult täpseid andmeid pärisid, – mis võisin ma sel ajal sinule vastata? Oleksin ma sulle kirjutanud, nagu asi tõepoolest oli, siis oleksid sina ehk kõik sinnapaika jätnud ja kas või jalgsi meie juurde tõtanud, sest ma tean niihästi sinu iseloomu kui ka sinu tundeid, ja sa poleks lasknud oma õele liiga teha. Ka mina ise olin juba meelt heitmas, kuid mis pidin ma tegema! Isegi mina ei teadnud sel korral kogu tõtt. Pearaskus seisis aga selles, et kui Dunjake mineval aastal nende juurde lasteõpetajaks läks, tervelt sada rubla ette võttis, tingimusel, et iga kuu palgast teatav summa võlakustutuseks maha arvatakse, nii et tal võimatu oli kohalt lahkuda, ilma et võlg oleks ära tasutud. Selle summa aga (nüüd võin sulle kõik seletada, kallis Rodja) võttis ta peaasjalikult selleks, et sinule kuuskümmend rubla saata, mida sa tol korral nii väga vajasid ja mis sa ka mineval aastal meilt said. Me petsime sind tookord, kirjutades, et see raha on võetud Dunjakese varem kokkuhoitud summadest, kuid see polnud nõnda, nüüd aga teatan sulle, kuidas asi tõeliselt oli, sest nüüd läheb äkki kõik jumala tahtmisel paremuse poole, ja et sa teaksid, kuidas Dunja sind armastab ja missugune hea süda tal on. Tõsi küll, alguses käis härra Svidrigailov temaga väga toorelt ümber ja tegi talle söögilauas istudes igasuguseid sündsusetuid ja pilkavaid märkusi… Kuid ma ei taha hakata sulle jutustama neid masendavaid üksikasju, et sind mitte asjata erutada, kuna ju nüüd on kõik lõppenud. Lühidalt, hoolimata sellest, et Svidrigailovi abikaasa Marfa Petrovna ja kõik teised majakondsed kohtlesid teda hästi ja suursuguselt, oli Dunjakesel väga raske, iseäranis siis, kui härra Svidrigailov vana sõjamehe harjumuse tõttu sattus Bacchuse mõju alla. Kuid mis tuli hiljem välja? Mõtle ometi, sel ogaral oli juba ammugi Dunja vastu kirg ärganud, kuid ta varjas seda tooruse ja põlguse katte all. Võib-olla tal endalgi hakkas häbi ja hirm, võttes arvesse oma vanust ja seda, et ta perekonnaisana hellitab sääraseid kergemeelseid lootusi, ja seepärast oli ka Dunja peale tahtmatult kuri. Võimalik ka, et ta oma toore käitumisega ja pilkamisega tahtis ainult kogu tõtt teiste eest varjata. Kuid viimaks ei pidanud ta enam vastu ja söandas teha Dunjale avaliku ning häbematu ettepaneku, lubades talle mitmesuguseid kingitusi ja peale selle veel jätta kõik maha ja sõita temaga teise külla või isegi välismaale. Võid sa kujutleda kõiki Dunja kannatusi! Otsemaid kohalt lahkuda oli võimatu mitte ainult võla pärast, vaid ka lugupidamisest Marfa Petrovna vastu, kellel oleksid võinud äkki kahtlused ärgata ja selle tagajärjel perekonnas riiud tekkida. Aga ka Dunjakesele oleks see suureks skandaaliks olnud; niisama poleks asi igatahes mitte jäänud. Seal oli veel palju muidki põhjusi, nii et Dunjal polnud mingit lootust enne kuut nädalat sellest hirmsast majast pääseda. Muidugi, sa tead Dunjat, tead, kui tark ja kui kindla karakteriga ta on. Dunjake suudab nii mõndagi välja kannatada ja võib isegi äärmisel juhtumil endas niipalju suuremeelsust leida, et oma meelekindlust mitte kaotada. Isegi minule ei kirjutanud ta kõigest, et mitte minu tuju rikkuda, aga ometi vahetasime me sagedasti kirju. Lahendus tuli aga ootamatult. Marfa Petrovna juhtus kogemata pealt kuulama, kui tema mees Dunjat aias jumalakeeli palus, ja saades sellest valesti aru, süüdistas ta kõiges Dunjat, arvates, et tema on kõigeks põhjust andnud. Sealsamas aias leidis aset hirmus stseen: Marfa Petrovna isegi lõi Dunjat, ei tahtnud midagi kuulda, ise aga karjus terve tunni ja andis viimaks käsu Dunja viivitamata linna minu juurde sõidutada – lihtsal talupojavankril, kuhu olid pillutud kõik tema asjad, riided ja pesu, nagu juhtus, ilma kokku panemata ja sisse pakkimata. Aga teel tuli vihmavalang ja teotatud ning häbistatud Dunja pidi talumatsiga tervelt seitseteist versta sõitma lahtises vankris. Mõtle nüüd isegi, mis võisin ma sulle oma kirjas kirjutada, vastuseks sinu kirjale, mille sain juba kaks kuud tagasi, või millest kirjutada? Mina ise olin ka meelt heitmas; tõtt sulle kirjutada ei söandanud, sest see oleks su väga õnnetuks teinud, sind kurvastanud ja pahandanud ja mida oleksid võinud sinagi teha? Võib-olla oleksid iseenda hukka saatnud, pealegi keelas mind Dunjake; kuid kirja tühja-tähjaga täita ja ükskõik millest kirjutada, samal ajal kui südant niisugune mure rõhub, seda ma ei suutnud. Terve kuu liikusid meil linnas ringi igasugused jutud selle loo kohta ja asi läks isegi niikaugele, et meil polnud Dunjaga põlglikkude pilkude ja sosistamiste tõttu enam võimalik kirikussegi minna, isegi meie eneste kuuldes peksti keelt. Kõik tuttavad hoidusid meist eemale, lakkasid meid isegi teretamast ja mina sain kindlast allikast teada, et poesellid ja mõned kantselei ametnikud kavatsesid meid alatult solvata – määrida tökatiga meie maja väravad, mistõttu pererahvas hakkas meilt nõudma korterist lahkumist. Kõige selle põhjuseks oli Marfa Petrovna, kes oli jõudnud Dunjat juba kõigis majades süüdistada ja mustata. Tema on ju siin kõigiga tuttav ja sõitis sel kuul alalõpmata linna vahet ja kuna ta armastab pisut lobiseda ning oma perekonnaasjust jutustada, iseäranis aga oma mehe üle igale vastutulijale kaevata, mis pole sugugi hea, siis kandis ta kogu loo lühikese ajaga mitte ainult linnas, vaid ka kogu maakonnas laiali. Mina jäin haigeks, aga Dunja oli minust tugevam, ja kui sa ainult oleksid näinud, kuidas ta kõike talus, isegi veel mind trööstis ja julgustas! Tema on ingel! Kuid jumala armust polnud me piinaaeg pikk: härra Svidrigailov võttis aru pähe ja kahetses oma tegu, tal oli vististi Dunjast kahju, ja ta esitas Marfa Petrovnale täielikud ja silmanähtavad tõendid Dunja süütuse kohta, nimelt kirja, mille Dunja juba enne seda, kui Marfa Petrovna nad aias tabas, oli sunnitud Svidrigailovile kirjutama ja kätte andma, et hoiduda isiklikest seletustest ja salajastest kokkusaamistest, mida Svidrigailov tungivalt nõudis. See kiri jäi pärast Dunja ärasõitu härra Svidrigailovi kätte. Kirjas oli Dunja kõige ägedamal viisil ja täis meelepaha teinud Svidrigailovile etteheiteid tema autu käitumise pärast just Marfa Petrovna suhtes, talle meelde tuletanud, et tema on laste isa ja perekonnapea ja et lõpuks on tema poolt alatu piinata ja veelgi õnnetumaks teha niikuinii õnnetut ja kaitsetut tütarlast. Ühe sõnaga, armas Rodja, see kiri oli nii üllalt ja liigutavalt kirjutatud, et ma seda lugedes nuuksusin ega suuda seda veel praegugi lugeda, ilma et pisarad silma tuleksid. Peale selle tunnistasid Dunja kasuks ka teenijad, kes nägid ja teadsid palju rohkem, kui härra Svidrigailov ise arvas, nagu see harilikult ikka on. Marta Petrovna oli hoopis jahmunud ja «uuesti maha rabatud», nagu ta ise meile tunnistas, kuid selle eest sai ta Dunja süütuses täiesti kindlaks ja juba järgmisel päeval, pühapäeval, sõitis ta kirikusse ja palus seal põlvili maas jumalaemalt endale jõudu uue katsumise kandmiseks ja oma kohuse täitmiseks. Kirikust aga sõitis ta otseteed meile, ilma et enne kuhugi sisse oleks astunud, jutustas kõik, nuttis kibedasti ja kõigest südamest kahetsedes kallistas ta Dunjat ja palus, et see temale andeks annaks. Meilt läks ta samal hommikul ilma aega viitmata linna kõikidesse majadesse. Dunja ning tema käitumise ja tundmuste ülluse kohta kõige meelitavamaid sõnu kasutades ja pisaraid valades seadis ta tema süütuse uuesti jalule. Veel enam, ta näitas ja luges kõigile Dunjakese kirja, mille see oli härra Svidrigailovile kirjutanud, ja laskis sellest isegi ärakirjad teha (mis minu arvates juba üleliigne oli). Nõnda tuli tal mitu päeva järjest linnas tuttavaid külastada, sest mõned hakkasid juba pahaks panema, miks teisi on neist paremaks peetud; niiviisi tekkis järjekord, sest igas majas oldi ootel ning teati juba ette, et sel ja sel päeval loeb Marfa Petrovna nende juures seda kirja, ja igale lugemisele kogunes isegi jälle neid, kes olid seda kirja juba mitu korda kuulnud niihästi endi kodus kui ka järjekorras olevate tuttavate juures. Minu arvates oli selles kõiges nii paljugi ülearust, kuid Marfa Petrovnal on juba kord niisugune iseloom. Vähemalt seadis ta Dunjakese au täiesti jalule ja kogu selle loo alatus langes kustutamatu häbiga tema mehe kui peasüüdlase kaela, nii et minul on temast isegi kahju; liiga karmilt talitati selle peastpõrunuga. Dunjat hakati kohe mitmele poole kutsuma tunde andma, kuid tema ütles ära. Üldse muutusid kõik tema vastu eriliselt aupaklikuks. Peaasjalikult see kõik aitas kaasa selleks ootamatuks juhtumiks, mille tõttu nüüd, võiks öelda, kogu meie elusaatus muutub. Tea, armas Rodja, et Dunjale tuli peigmees kosja ja et Dunja on andnud juba oma nõusoleku, mille tõttu sinule viivitamata ruttan teatama. Ja ehk küll see asi on otsustatud sinult nõu küsimata, ei pane sa seda vististi ei minule ega õele pahaks, sest nagu isegi kõigest näed, polnud selle asjaga võimalik viivitada või seda kuni sinult vastuse saamiseni edasi lükata. Ja pealegi poleks sina võinud ainult kaudsete andmete järgi asja põhjalikumalt kaaluda. Asi juhtus järgmiselt. Peigmees Pjotr Petrovitš Lužin on juba õuenõunik, ja Marfa Petrovnale kaugelt sugulane, millepärast see ka palju kaasa aitas. Pjotr Petrovitš alustas sellega, et avaldas Marfa Petrovna kaudu soovi meiega tuttavaks saada; võtsime ta nagu kord ja kohus vastu, jõi teine meil kohvi, aga juba järgmisel päeval saatis ta kirja, milles väga viisakalt tegi Dunjale abieluettepaneku, paludes rutulist ja kindlat vastust. Ta on töökas ja asjalik inimene ning kiirustas Peterburi sõitma, mispärast talle oli iga minut kallis. Iseenesestki mõista olime alguses väga üllatatud, sest et kõik sündis liiga ruttu ja ootamatult. Arutasime ja mõtlesime kahekesi koos kogu selle päeva. Tema on usaldusväärne ja varanduslikult kindlustatud inimene, teenib kahes kohas ning tal on juba oma kapital. Tõsi, ta on juba nelikümmend viis aastat vana, kuid välimuselt on üsna kena ja võib veel naistele meeldida, ning üldse on ta küllalt soliidne ja viisakas inimene, ainult pisut sünge ja nagu kõrgivõitu. Kuid see võib-olla näib ainult nõnda esimesel silmapilgul. Hoiatan sind, armas Rodja, et kui teda Peterburis kohtad, mis sünnib õige pea, siis ära tee otsust liiga ruttu ja ülepeakaela, nagu see sinule omane, kui ehk esimesel silmapilgul sulle temas midagi ei meeldi. Räägin seda igaks juhuks, kuigi ma kindel olen, et ta jätab sulle hea mulje. Pealegi selleks, et ükskõik missugust inimest tundma õppida, peab temale lähenema samm-sammult ja ettevaatlikult, et mitte eksituste ja eelarvamuste küüsi sattuda, mida pärastpoole on väga raske parandada ja tasandada. Pjotr Petrovitš on aga paljude tunnuste järgi väga auväärne mees. Juba oma esimesel külaskäigul avaldas ta meile, et tal on kindlakskujunenud vaated, kuid nii paljuski jagab ta, nagu ta ise ütles, «meie noorima sugupõlve veendumusi» ja on igasuguste eelarvamuste vaenlane. Ta rääkis veel palju muudki, sest ta näib olevat pisut nagu auahne ja armastab väga, et teda kuulatakse, kuid see pole peaaegu üldse ju pahe. Mina, mõistagi, taipasin vähe, kuid Dunja seletas mulle, et kuigi ta on väikese haridusega inimene, on ta siiski tark ja nähtavasti heasüdamlik. Sina tead ju oma õe karakterit, Rodja. Ta on kindla loomuga, arukas, kannatlik ja suuremeelne tütarlaps, kuigi äge, mida ma temas olen hästi tundma õppinud. Muidugi pole tema ega ka Pjotr Petrovitši poolt erilist armastust, kuid Dunja on lisaks oma tarkusele veel üllameelne olend nagu ingel ja peab oma kohuseks õnnelikuks teha meest, kes omakorda jälle tema õnne eest hoolitseks. Selles, et mees tema õnne eest muretseks, pole meil tänini suuremat põhjust kahelda, ehk küll, nagu isegi tunnistama pean, asi pisut ülepeakaela sai otsustatud. Pealegi on ta väga kaalutlev mees ja taipab muidugi, et tema abieluõnn on seda kindlam, mida õnnelikumaks saab Dunjake tema naisena. Et ta iseloomus on aga mõningaid tasakaalutuse jooni, mingisuguseid vanu harjumusi ja nende mõtetes isegi mõningaid lahkhelisid (millest isegi kõige õnnelikumates abieludes mööda ei pääse), siis ütles selle kohta mulle Dunjake ise, et tema on endas kindel; et pole mingit põhjust muretseda ja et tema suudab paljugi välja kannatada, tingimusel, kui muud suhted on ausad ja õiglased. Alguses, näiteks, paistis Pjotr Petrovitš minulegi nagu käredana; kuid see võib oleneda just sellest, et ta on otsekohene inimene, ja tingimata ongi see nõnda. Näiteks ütles ta teisel külaskäigul, kui ta oli Dunjalt nõusoleku saanud, et juba varem, kui ta Dunjat veel ei tundnudki, otsustanud ta võtta ausa tüdruku, kuid ilma kaasavarata ja tingimata niisuguse, kes on juba viletsust maitsenud; sest, nagu tema seletab, mees ei pea oma naisele millegagi kohustatud olema, kuna ju palju parem on, kui naine meest oma heategijaks peab. Lisan juurde, tema ütles seda pisut pehmemalt ja lahkemalt, kui mina kirjutan, sest mina olen tema täpse väljenduse unustanud, mäletan ainult mõtet ja pealegi ei öelnud ta seda koguni mitte meelega, vaid nähtavasti kogemata, kõneluse ägeduses, nii et ta seda pärast katsus parandada ja pehmendada; kuid minule tundus see ometi pisut käredana ja nõnda rääkisin sellest pärast Dunjale. Kuid Dunja vastas minule isegi pahaselt, et «sõnad pole veel tegu» ja see on muidugi tõsi. Enne otsustamist ei maganud Dunja kogu öö ja arvates, et mina juba magan, tõusis ta voodist ja käis öö otsa toas edasi-tagasi; viimaks laskus ta pühapildi ette põlvili ja palus seal kaua ning härdalt, hommikul aga teatas minule, et on otsusele jõudnud.

Ma juba tähendasin, et Pjotr Petrovitš sõidab nüüd Peterburi. Tema ajab seal suuri asju ja ta tahab Peterburis avaliku advokaadikontori avada. Tema teotseb juba ammugi mitmesuguste nõudmiste ja protsesside alal ja hiljuti alles võitis ta suure protsessi. Peterburi peab ta muuseas veel sellepärast sõitma, et tal on seal suurem asi senatis ajada. Nõnda siis armas Rodja, võib ta ka sinule väga kasulik olla, isegi kõiges, ja meie Dunjaga arvasime, et tänasest päevast peale võiksid ka sina oma tulevasele karjäärile kindla aluse panna ja võiksid oma saatuse selgesti määratuks lugeda. Oo, kui see ometi teostuks! See oleks niisugune õnn, et seda ei võiks millekski muuks pidada kui aga kõigevägevama armuks. Dunja ei teegi muud kui aina unistab sellest. Meie juba riskisime selles suhtes Pjotr Petrovitšiga mõne sõna rääkida. Tema avaldas oma mõtteid ettevaatlikult ja ütles, et, muidugi, kuna tema ju ilma sekretärita läbi ei saa, siis on, iseenesestki mõista, parem palka maksta sugulasele kui võõrale, kui aga too ametis kõlblikuks osutub (või sina ei peaks kõlblikuks osutuma!), ometi avaldas ta siinsamas kahtlust, kas sinu ülikooliõpingud sulle küllalt aega jätavad tema kontoris töötamiseks. Sellega asi tol korral lõppeski, kuid Dunja ei mõtlegi muust, kui aga ainult sellest. Juba mitu päeva on ta nüüd mingisuguses palavikus ja on koostanud isegi terve plaani selle kohta, kuidas sa pärastpoole võiksid olla Pjotr Petrovitši abiliseks või isegi kompanjoniks asjade ajamises, seda enam, et ka sina õpid õigusteaduskonnas. Mina, Rodja, olen temaga täiesti ühel arvamusel ja pooldan tema kavatsusi ning lootusi, pidades neid täiesti tõenäolisteks; ja hoolimata Pjotr Petrovitši praegusest, väga arusaadavail põhjusil põiklevast vastusest (tema ei tunne ju veel sind), usub Dunja ometi kindlasti, et ta saavutab kõik oma hea mõjuga tulevase mehe peale. Muidugi mõista hoidusime meie sõnagi lausumast Pjotr Petrovitšile oma kaugemaist unistusist, peaasjalikult aga sellest, et sina tulevikus tema kompanjoniks saad. Tema on kindlakskujunenud vaadetega inimene ja temale võib-olla oleks see kõik ainult unistusena tundunud, mispärast ta ehk seda väga kuivalt oleks kuulda võtnud. Ei mina ega ka Dunja pole lausunud poolt sõnagi oma kindlast lootusest, et tema aitab meil sinu jaoks raha saada, seni kui oled veel ülikoolis; me ei rääkinud seda sellepärast, et, esiteks, see sünnib tulevikus iseenesestki ja et tema ilma ülearuste sõnadeta ise seda sulle pakub (ega ta siis ometi selles Dunjale eitavat vastust anna), seda enam, et sina võid ju kontoris tema paremaks käeks muutuda ja saad abi mitte heateona, vaid oma teenitud palgana. Nõnda tahab Dunjake seada ja mina olen temaga täiesti ühel nõul. Teiseks ei rääkinud me sellepärast, et mina tahtsin sind temaga teie eelseisvas kokkusaamises ühesugusesse seisukorda panna. Kui Dunja vaimustuses sinust rääkis, siis ta vastas, et iga inimest peab kõigepealt oma silmaga nägema, kui tema üle otsustada tahetakse, ja et tema jätab endale õiguse ise sinu kohta otsuse teha siis, kui ta sinuga tutvub. Tead mis, minu kallis Rodja, mulle näib mõnesuguste kaalutluste põhjal (mis ometi kuidagi ei puuduta Pjotr Petrovitšit, vaid nii-öelda isiklikult mind ennast, isegi võib-olla mind kui vanaeite, minu eidelikke tujusid), mulle näib, et mina võib-olla teen paremini, kui ma pärast nende abielu eraldi elama asun. Ma olen täiesti kindel, et Pjotr Petrovitš on niivõrd suursugune ja peenetundeline, et ta ise mind kutsub ja mulle ette paneb mitte enam tütrest lahkuda, ja kuigi ta tänini veel sellest ei ole rääkinud, siis enesestki mõista sellepärast, et ilma sõnadetagi on see selge; kuid mina loobun sellest. Elus olen ma nii mõnigi kord tähele pannud, et ämmad pole meestele mitte väga meeltmööda, aga mina ei taha kellelegi ka kõige väiksemakski raskuseks olla ning tahan pealegi täiesti vabaks jääda, kuni mul veel on mingisugune oma leivapaluke ja niisugused lapsed, nagu sina ja Dunja. Kui võimalik, siis asun teie mõlemate lähedusse, sest et kõige mõnusama hoidsin ma kirja lõpuks: tea siis, mu armas sõber, et võib-olla saame varsti kõik kokku ja kallistame üksteist peaaegu kolmeaastase lahusoleku järel! Juba on kindlasti otsustatud, et mina ja Dunja sõidame Peterburi, millal just, ei tea, kuid igal juhul väga, väga varsti, isegi võib-olla nädala pärast. Kõik oleneb Pjotr Petrovitši korraldustest, kes niipea kui ta Peterburis on ringi vaadanud, meile sõna saadab. Tema tahab mõnesugustel põhjustel abielu sõlmimisega rutata ja kui võimalik, pulmad veel käesolevail lihapäevil ära pidada, või kui see aja lühiduse tõttu ei õnnestu, siis kohe pärast Uspenski paastu. Oo, kui õnnelik ma olen, et saan suruda sind oma rinnale! Dunja on rõõmuärevuses sinuga kokkusaamise pärast ja ütles kord naljatades, et juba ainult sellepärast läheks Pjotr Petrovitšile mehele. Ta on ingel! Tema ei kirjuta omalt poolt midagi kirjale juurde, vaid käskis ainult mul kirjutada, et temal on nii palju sinuga rääkida, nii palju, et tal praegu isegi käsi kirjutamiseks sõna ei kuula, sest mõne reaga ei suuda midagi ära öelda, ainult teed enese rahutuks; käskis sind tugevasti kallistada ja piiramatu arvu suudlusi saata. Kuid selle peale vaatamata, et meie võib-olla õige pea isiklikult kokku saame, saadan ma sulle siiski neil päevil raha, võimalikult palju. Niipea kui kõik teada said, et Dunja läheb Pjotr Petrovitšile, suurenes äkki minu laenuusaldus ja ma tean kindlasti, et Afanassi Ivanovitš mulle nüüd pajuki arvel isegi kuni seitsekümmend viis rubla usaldab anda, nii et ma sinule võin rublat kakskümmend viis või isegi kolmkümmend saata. Saadaksin rohkemgi, kuid kardan eneste teekulude pärast; ja olgugi et Pjotr Petrovitš nii hea oli ja osa meie pealinna-teekonna kuludest enda kanda võttis, nimelt oli ta ise valmis oma kulul meie asju ja suurt kohvrit kohale toimetama (kuidagi tuttavate kaudu), aga ometi peame ka Peterburisse jõudmist arvestama, kuhu ei või ometi ilma kopikata ilmuda, vähemalt esimesil päevil. Muuseas arvasime Dunjakesega kõik täpipealt välja ja selgus, et tee nõuab vähe kulusid. Raudteeni on meil ainult üheksakümmend versta ja igaks juhuks leppisime juba ühe tuttava voorimehega kokku; raudteel aga võime Dunjaga väga hästi kolmandas klassis sõita. Nii et ma sinule mitte kakskümmend viis, vaid tingimata kolmkümmend rubla saan näpistada. Kuid küllalt; kaks poognat on otsast otsani täis ja ruumi enam ei ole; see on kogu meie lugu; noh, on aga ka palju sündmusi kogunenud! Nüüd aga, minu kallis Rodja, suudlen sind kuni peatse jällenägemiseni ja õnnistan sind oma emaliku õnnistusega. Armasta Dunjat, oma õde, Rodja; armasta teda nõnda, nagu tema sind armastab, ja tea, et tema armastab sind piiritult, enam kui iseennast. Tema on ingel, aga sina, Rodja, oled meile kõik – kogu meie ootus ja lootus. Kui aga sina õnnelik oleksid, siis oleme seda ka meie. Palud sa veel endiselt jumalat, Rodja, ja usud sa veel meie looja ja lunastaja headusse? Kardan oma südames, kas pole ka sind puudutanud uuem moodne uskmatus? On see nõnda, siis palvetan sinu eest. Tuleta meelde, mu armas, kuidas veel lapsepõlves, kui isa alles elas, sa oma palveid minu põlvedel lällitasid ja kuidas me siis kõik olime õnnelikud! Jumalaga või parem – jällenägemiseni! Sülelen sind kõvastikõvasti ja suudlen lugemata kordi.

Kuni hauani sinu

Pulheeria Raskolnikova.»

Peaaegu kogu aeg, kui Raskolnikov luges, juba kirja algusest peale, oli tema nägu pisaraist märg; lugemist lõpetades aga oli tema nägu kahvatu, krampidest viltu kistud ja huulil vingerdas maona raske, sapine ja kuri naer.Ta laskis pea oma viletsale ja kulunud padjale ning mõtles, mõtles kaua. Ta süda peksles tugevasti ja ta mõtted olid suures ärevuses. Viimaks muutus see kollane toapugerik talle kitsaks ja umbseks, nagu oleks see mõni kapp või kast. Pilk ja mõtted nõudsid avarust. Ta võttis kübara ja läks välja, ilma et oleks kartnud kedagi trepil kohata: unustas selle hoopis. Teekonna aga valis Vassili saare poole mööda V. prospekti, nagu tõttaks ta sinna mõne asja pärast, kuid harjumuse ajel läks ta ometi teed tähele panemata, endamisi sosistades ja isegi kuuldavalt rääkides, millega pani möödaminejaid väga imestama. Paljud pidasid teda joobnuks.

IV

Ema kiri piinas teda. Kuid tähtsama, peapunkti kohta polnud tal silmapilgukski kahtlust, juba kirja lugemisel mitte. Sisuliselt oli ta küsimuse oma peas juba lõplikult otsustanud: «Kuni mina elan, ei tohi seda abielu olla, ja härra Lužin käigu kuradile!»

«Sest see asi on selge,» pomises ta endamisi naeratades ja juba ette oma otsuse edu üle kurjalt rõõmutsedes.. «Ei, ema, ei, Dunja, teie mind ei peta!.. Ja veel vabandavad, miks nad minult nõu ei küsinud ja ilma minuta otsustasid! Muidugi! Arvavad, et nüüd pole enam võimalik katkestada: eks vaatame, kas on või mitte! Missugune mõjuv ettekääne: «Pjotr Petrovitš on niisugune asjalik inimene, et naistki ei saa muidu võtta kui posthobustel, peaaegu raudteel.» Ei, Dunjake, näen ja mõistan kõik, millest sa minuga mõtled nii palju rääkida: tean ka seda, millest sa kogu öö mõtlesid, toas edasi-tagasi käies, ja mispärast sa Kaasani jumalaema ees palvetasid, mis seisab ema magamistoas. Kolgatale on raske minna. Hm!.. Siis tähendab – on juba lõplikult otsustatud: lähete asjalikule ja ratsionaalsele inimesele mehele, Avdotja Romanovna, inimesele, kel on oma kapital (kel on juba oma kapital, see on soliidsem ja mõjuvam), kes teenib kahes kohas ja kes pooldab meie noorema sugupõlve veendumusi (nagu ema kirjutab) ning on «nähtavasti hea», nagu Dunjake ise arvab. See nähtavasti on kõige suurepärasem. Ja sama Dunjake läheb selle nähtavasti tõttu mehele!.. Suurepärane!.. Suurepärane!..»

«Kuid on siiski huvitav, milleks ema kirjutas mulle sellest «nooremast sugupõlvest»? Kas lihtsalt isiku karakteriseerimiseks või kaugema eesmärgiga: et muuta minu meelt härra Lužini kasuks? Oh teid kavalaid! Huvitav oleks veel üht asjaolu selgitada: missugusel määral olid nad teineteise vastu avameelsed – sel päeval ja sel ööl ning kogu see viimane aeg? Kas räägiti kõik sõnad avameelselt ja varjamata või mõistsid mõlemad, et sel kui ka teisel oli südames ja meeles üks ja seesama, nii et polnud mõtet sellest valjult rääkida ja asjata sõnu pillata. Vististi nõnda see osalt oligi; kirjast on näha: emale tundus ta pisut käredana, ja naiivne emake läks kohe oma tähendustega Dunjakese juurde. See aga, iseenesestki mõista, sai pahaseks, «vastas tusaselt». Muidugi! Keda see hulluks ei ajaks, kui asi on arusaadav ilma naiivsete küsimustetagi ja kui on otsustatud, et asjatu oleks rohkem rääkida. Ja mis ta mulle seal küll kirjutab: «Armasta Dunjat, Rodja, tema aga armastab sind rohkem kui iseennast»; kas ehk teda salajas südametunnistus ei piina, et ta tütrele loa andis end poja eest ohvriks tuua? «Sina oled meie lootus, sina oled meile kõik!» Oo, emake!» Viha pulbitses temas ikka tugevamini ja tugevamini ja kui ta praegu oleks härra Lužinit kohanud, siis oleks ta tolle vististi tapnud!

«Hm!.. Tõsi,» jätkas ta, jälgides oma peas keerlevaid mõtteid, «tõsi, «inimesele peab lähenema pikkamisi ja ettevaatlikult, et teda tundma õppida»; kuid härra Lužin on läbipaistev. Peaasi, ta on «asjalik inimene ja nähtavasti hea»: ega see ometi nali ole, võttis enda peale kraami edasitoimetamise, suure kohvri toob omal kulul kohale. Nojah, miks ta siis hea ei ole? Nemad aga mõlemad, mõrsja ja ema, palkavad talumehe, kel on roguskiga kaetud vanker (mina olen ju selles küllalt sõitnud!). Pole viga! On ju ainult üheksakümmend versta, «siis aga võime väga hästi kolmandas klassis sõita» versta tuhat. Väga mõistlikult talitatud: sea suu sekki mööda; aga teie, härra Lužin, mis on siis teiega? See on ju teie mõrsja… Ja teil ei võinud ju ometi teadmata olla, et ema oma pajuki arvel laenab? Muidugi, teil on ju siin ühine äriline ettevõte, vastastikused tulud ja ühesuurused osad, tähendab – ka kulud pooleks; sool-leib ühine, aga tubakas eraldi, nagu vanasõna ütleb. Aga isegi siin lõi see asjalik inimene nad pisut üle: kraamivedu maksab ju vähem kui nende eneste sõit, võimalik ka, et kraam läheb maksuta. Kas nad siis tõesti kumbki seda ei näe või ei pane nad seda meelega tähele? Ja pealegi on nad rahul, rahul! Ja kui veel mõelda, et need on alles õied, kuna päris vili on alles ees! Peaasi, mis on siin tähtis: mitte kitsidus, mitte kopika korjamine, vaid kogu see toon. See on ju pärastise abielu toon, ennustus… Ja mis see emake küll prassib? Millega ta õige Peterburi ilmub? Kolme hõberublatükiga või kahe «piletikesega», nagu räägib see… vanaeit… hm! Millest ta siis pärastpoole loodab Peterburis elada? Mingisugustel põhjustel on ta juba jõudnud aimata, et tal pole enam võimalik Dunjaga kokku jääda, kui see mehele läheb, isegi mitte esialgu! See armas inimene, väimeespoeg nimelt, on siin asjade tõsise seisukorra kuidagi välja lobisenud, andes end tunda, kuigi emake mõlema käega püüab tagasi tõrjuda: «Ma ise loobun.» Aga mille peale ta siis loodab? Saja kahekümne rublase pajuki peale, millest Afanassi Ivanovitš oma võla maha arvab? Hakkab pearätikuid heegeldama, käisepealseid välja õmblema, oma vanu silmi rikkuma? Aga ma tean, et pearätikud lisavad aastas saja kahekümnele ainult kakskümmend juurde. Tähendab, ikkagi loodavad härra Lužini õilsate tundmuste peale: «Ise teeb nii-öelda ettepaneku, ise palub.» Võta näpust! Ja nõnda on nende Schilleri ilusate hingedega alati: kuni viimse silmapilguni ehivad nad inimest paabulinnusulgedega, viimse silmapilguni loodavad head, mitte kurja; ja olgugi et asja teist külge ette tunnevad, ometi ei lausu nad endale varem mingi hinna eest seda tõsist sõna; ainult juba sellest mõeldeski kisub neil süda kokku; mõlema käega tõrjuvad tõtt eemale, just selle silmapilguni, kus see kenasti ehitud inimene oma käega neil nina väänab. Kuid huvitav, kas härra Lužinil on aumärke? Vean selle peale kihla, et Anna on tal nööpaugus ja et ta kannab seda podrätsikute ja kaupmeeste juures lõunal käies. Võib-olla kannab pulmapäevalgi! Muide, kurat võtku teda!..»

«Noh… olgu emaga kuidas on, jumal temaga, tema on juba kord niisugune, kuid Dunja, mis on temaga? Dunjake, mu armas, ma tunnen ju teid! Te käisite juba kahekümnendat, kui me teineteist viimati nägime: teie iseloomust sain ma juba siis aru. Ema kirjutab, et «Dunjake suudab nii mõndagi välja kannatada». Seda ma teadsin. Ma teadsin seda juba kaks ja pool aastat tagasi. Sellest ajast peale olen kaks ja pool aastat mõelnud sellele, et «Dunjake suudab nii mõndagi välja kannatada». Kui ta juba härra Svidrigailovit ühes kõigi tagajärgedega suudab taluda, siis, tähendab, suudab ta tõepoolest nii mõndagi. Ja nüüd arvasid nad korraga, et ta suudab välja kannatada ka härra Lužinit, kes arendab vaesusest võetud ja meeste poolt heategudega ülekülvatud naiste paremuse teooriat ja kes pealegi arendab seda teooriat peaaegu juba esimesel kohtamisel. Noh, oletame, et ta «keel komistas», kuigi ta on ratsionaalne inimene (nii et võib-olla ei komistanudki, vaid tal oli eesmärgiks võimalikult ruttu asja selgeks teha), aga Dunja, Dunja? Temale on ju see inimene läbipaistev ja selle inimesega peab ta ju elama. Tema sööb ennem ainult musta leiba ja rüüpab vett peale, aga oma hinge ta juba ei müü, oma hingelist vabadust ei anna ta mugavuse eest; ta ei anna seda kogu Schleswig-Holsteinigi eest,[5 - …ta ei anna seda kogu Schleswig-Holsteinigi eest – Võitlus Schleswigi ja Holsteini hertsogiriikide pärast oli Saksa-Taani (1864) ja Preisi-Austria (1866) sõja põhjuseks. 1867. a. said Schleswig ja Holstein Preisimaa provintsideks. XIX saj. 60-ndail aastail valgustasid Venemaa ajalehed pidevalt võitluse käiku nende hertsogiriikide pärast.] härra Lužinist rääkimata. Ei, Dunja polnud niisugune, niipalju kui mina tean ja… noh, muidugi pole ta ka nüüd muutunud! … Mis seal rääkida! Svidrigailoveid on raske taluda! Raske on kahesaja rubla eest kogu eluaeg mööda kubermangu lasteõpetajannana ümber kolada, aga ometi tean ma, et ennem töötab mu õde neegrina kuskil istandikus[6 - …ennem töötab… neegrina kuskil istandikus – Tolle aja ajalehtedes kirjutati palju neegrite olukorrast seoses hiljuti lõppenud kodusõjaga Ameerika Ühendriikides (1861–1865) Põhja ja Lõuna osariikide vahel.] või lätlasena baltisakslase juures,[7 - …lätlasena balti sakslase juures – 60-ndate aastate keskel kirjutasid vene ajalehed sagedasti lätlaste (samuti ka eestlaste) põgenemisest balti kubermangudest ränga ekspluateerimise tõttu. (Näiteks «Moskovskije Vedomosti», 1865, nr. 139).] kui et ta enese seoks vaimu ja kõlblat tunnet rüvetava inimesega, keda ta ei austa ja kellega tal pole midagi peale hakata – seoks igaveseks, ainult isikliku tulu tõttu! Ja kuigi härra Lužin oleks puhtast kullast või briljandist, ka siis ei oleks ta nõus tema seaduslikuks liignaiseks hakkama! Miks on ta aga nüüd nõus? Milles on see konks? Milles seletus? Asi on selge: iseenda pärast, oma mõnususe tõttu, isegi enese surmast päästmiseks ei müüks ta end, aga teise heaks müüb küll! Armsa ja jumaldatu eest müüb enda! Kogu see konks selles seisabki: venna või ema heaks on ta valmis ennast müüma. Ta müüb kõik! Oo, siis, niisugusel juhul, rõhume ka oma kõlbla tunde maha; viime vanakraamiturule oma vabaduse, rahu, isegi südametunnistuse, kõik. Hukkugu elu! Ainult et aga meie armastatud olendid õnne maitseksid! Veel enam, selleks mõtleme välja oma kasuistika, läheme jesuiitide juurde kooli, ning mõneks ajaks võib-olla rahustume ja paneme end uskuma, et nõnda on vaja, nõnda on tõepoolest vaja heaks otstarbeks. Niisugused oleme meie ja kõik on selge kui päev. On selge, et siin pole küsimuse eesotsas keegi muu kui Rodion Romanovitš Raskolnikov. Noh, muidugi, nõnda võib teda õnnelikuks teha, et ta saaks ülikoolis käia, tõusta kontoris äriosanikuks, kindlustada kogu oma karjääri; võib-olla saab ta pärastpoole rikkaks, auväärseks, lugupeetuks ja võib-olla lõpetab oma elugi kuulsana. Aga ema? Kuid siin on küsimuses Rodja, kallis Rodja, oma ema esimene poeg! Noh, kuidas siis niisugusele esiklapsele mitte tütart ohvriks tuua! Oo, armsad ja ülekohtused südamed! Ja mis veel: me ehk ei põrka isegi Sonja saatuse eest kõrvale! Sonja, Sonja Marmeladova, igavene Sonja, kuni püsib maailm! Aga kas kaalusite ohvrit, kas kaalusite kahekesi õigesti? Tõepoolest? Kas on jõukohane? On see kasulik? Mõistlik? Teate, Dunjake, et Sonja saatus pole kuidagi halvem saatusest, mis on ühendatud härra Lužiniga? «Armastust ei või siin olla,» kirjutab ema. Aga mis siis, kui peale armastuse ei või ka austust olla, vaid ümberpöördult: on läilus, põlgus, jälkus, mis siis? Siis peab, tähendab, jällegi «puhtust silmas pidama». Kas pole nõnda, mis? Kas mõistate, kas mõistate, kas mõistate, mis tähendab see puhtus? Kas mõistate, et Lužini puhtus on samasugune kui Sonjakese puhtus, aga võib-olla on isegi halvem, ilgem, sest et teie, Dunjake, arvestate mõnususe küllust, kuna aga seal on küsimuses lihtsalt näljasurm. «Palju, palju maksab, Dunjake, see puhtus!» Noh, aga kui pärast käib üle jõu, kas kahetsete? Kui palju on siis kurbust, nukrust, needmisi ja pisaraid, mida kõigi eest peab varjama, sest teie pole lõpuks ometi mitte Marfa Petrovna! Aga mis saab siis emast? Ta pole praegugi rahul, piinleb; aga mis sünnib siis, kui kõik selgub? Ja minuga?.. Ning mis mõtlesite teie tõepoolest minust? Mina ei taha teie ohvrit, Dunjake, ei taha, emake! Kuni mina veel elan, ei sünni see, ei sünni, ei sünni. Ma ei võta seda vastu!»

Ta virgus äkki ja jäi seisma.

«Ei sünni? Aga mida sa siis teed, et seda ei peaks sündima? Keelad ära? Aga missugune õigus on sul selleks? Mis võid sa neile omalt poolt lubada, et niisugust õigust saada? Kogu oma saatuse, kogu oma tuleviku neile pühendada, kui lõpetad õppimise ja saad koha? Seda oleme kuulnud, see on orastest rääkimine, aga praegu? Siin on ju vaja praegu midagi teha, saad sa sellest aru? Aga mis teed sa praegu? Koorid just neid. Raha saavad nad ju sajarublase pajuki pantimisel härradelt Svidrigailovitelt! Millega hoiad neid Svidrigailovite ja Afanassi Ivanovitš Vahrušini eest, sina tulevane miljonär, Zeus, kelle käes on nende saatus? Alles kümne aasta pärast? Kuid kümne aasta jooksul jõuab su ema pearätikute tegemisest pimedaks jääda, võimalik ka, et pisaraist; kurtub paastumisest; ja õde? Noh, arva, ole hea, mis võiks õega kümne aasta pärast olla või selle kümne aasta jooksul? Said sa aru?»

Nõnda piinas ja ärritas ta end küsimustega, tundes sellest peaaegu mingisugust naudingut. Siiski, need küsimused polnud ei uued ega ootamatud, vaid vanad, ammuaegsed ja valusad. Juba ammugi hakkasid nad teda piinama ja purustasid tema südant. See oli väga ammu, kui tema praegune tusk tekkis, kasvas ja kuhjus ning viimasel ajal küpses ja keskendus, omandades hirmsa, metsiku ja fantastilise küsimuse kuju, mis piinas tema südant ja mõistust, nõudes vastupuiklematut otsustamist. Nüüd raksatas ema kiri temasse äkilise kõuena. Oli selge, nüüd ei pea kurtma ega passiivselt kannatama, arutades, et need küsimused on lahendamatud, vaid nüüd tuleb tingimata midagi teha ning silmapilk, kohe. Maksku mis maksab, peab otsustama, ükskõik mida, või…

«Või elust täiesti loobuma!» karjus ta äkki hullustuses. «Sõnakuulelikult alluma saatusele, nii nagu ta on, alluma alatiseks, ja endas kõik lämmatama, loobudes igasugusest õigusest teotsemiseks, elamiseks ja armastamiseks!»

«Kas mõistate, kas mõistate, armuline härra, mis tähendab, kui enam kuhugi pole minna?» tuli talle äkki Marmeladovi eileõhtune küsimus meelde. «On ju vaja, et igal inimesel ometi kuhugi võimalik oleks minna …»

Äkki ta võpatas: üks mõte, ka eilne, välgatas tal peast läbi. Kuid mitte sellepärast ei võpatanud ta, et see mõte tal peas välgatas. Tema ju teadis, ta aimas ette, et see tingimata «välgatab», ja ta ootas teda; pealegi polnud see mõte kaugeltki eilne.

Kuid vahe oli selles, et kuu aega tagasi, isegi eile veel, oli see mõte ainult unistus, nüüd aga… nüüd aga ilmus ta äkki mitte enam unistusena, vaid mingisugusel uuel, ähvardaval, temale endalegi üsna võõral kujul ning tema ise mõistis seda äkki… Talle lõi see pähe ja silmade ees läks mustaks.

Ruttu vaatas ta ümber, otsides midagi. Ta tahtis istuda ja otsis pinki; ta viibis sel hetkel K. puiesteel. Pink paistis eespool, sammu sada eemal. Ta läks võimalikult ruttu; kuid teel tabas teda väike juhtum, mis mõneks ajaks köitis kogu ta tähelepanu.

Pinki otsides nägi ta sammu kakskümmend enda ees naisterahvast minevat. Algul polnud ta teda tähele pannud, nagu ta ei vaadelnud teisigi asju, mis temast mööda vilksatasid. Juba mitu korda, näiteks, oli ta koju läinud, ilma et käidud teed põrmugi oleks mäletanud, ja ta oli niisuguse käimisega juba harjunud. Kuid tema ees minevas naisterahvas oli midagi nii imelikku ja juba esimesest pilgust silmatorkavat, et tähelepanu vähehaaval temasse kinni hakkas, – esiteks tahtmatult ja nagu meelepahas, pärast aga ikka kindlamini ja kindlamini. Äkki tahtis ta teada, mis on nimelt selles naisterahvas nii imelikku. Esiteks – tüdruk oli nähtavasti üsna nooruke ja läks sellises kuumuses palja peaga, ilma päikesevarjuta ja kinnasteta, kuidagi veidralt kätega vehkides. Seljas olid tal, ka kuidagi väga imelikult, kerged siidriided, mis olid vaevalt kinni haagitud ja selja tagant, piha pealt, just seeliku alguse kohalt, lõhki käristatud; suur tükk oli lahti rebenenud, see ripnes ja tolknes. Väike rätik oli paljale kaelale visatud, kuid seisis kuidagi viltu ja külje peal. Kõigele lisaks, tüdruk ise astus lõdvalt, komistades ja isegi igasse külge vaarudes. See kohtumine köitis viimaks Raskolnikovi kogu tähelepanu. Just pingi juures jõudis ta tüdrukule järele, parajasti kui see laskus pingile, ühte nurka, toetas pea seljatoele ja sulges silmad, nähtavasti liigse väsimuse tõttu. Neiut silmitsedes taipas Raskolnikov kohe, et ta on üsna purjus. Imelik ja metsik oli niisugust nähtust vaadata. Ta kippus isegi arvama, et ta ehk eksib. Tema ees oli haruldaselt noor nägu, nii kuueteistkümnene, võimalik ka, et ainult viieteistkümnene, – väike, valgetverd, kena, kuid õhetav ja nagu pondunud. Tüdruk taipas nähtavasti väga vähe; ta tõstis ühe jala teise peale ja paljastas selle juures jalga kaugelt rohkem, kui on sünnis, kuna ta ise, kõigi tunnuste järgi otsustades, vaevalt mõistis, et ta praegu tänaval viibib.

Raskolnikov ei istunud ega läinud ka ära, vaid seisis kõheldes tema ees. See puiestee oli niikuinii alati üsna tühi, nüüd aga, kella kahe paiku ja niisuguse kuumusega, polnud peaaegu hingegi näha.Ainult kõrval, puiestee ääres, sammu viisteist eemal, seisatas keegi isand, kes ka nähtavasti väga oleks tahtnud mingisuguse eesmärgiga neiule läheneda. Temagi oli vististi neiut juba kaugelt näinud ja tõttas talle järele, kuid Raskolnikov segas teda. Isand heitis Raskolnikovile vihaseid pilke, kuid siiski nõnda, et see neid ei märkaks, ja ootas kannatamatult silmapilku, mil tüütu närukael ära läheks. Asi oli arusaadav. Isand oli aastat kolmkümmend vana, tugev ja paks, punaste põskedega ja roosade huultega, vurrudega ning väga moodsalt riides. Raskolnikov sai vihaseks, tal tõusis äkki tahtmine seda moealpi kuidagi haavata. Silmapilguks jättis ta tüdruku ja astus isanda juurde.

«Kuulge, teie, Svidrigailov! Mis on teil siin vaja?» hüüdis ta käsi rusikasse tõmmates ja vihast vahutavail huulil naerdes.

«Mida see siis tähendab?» küsis isand karmilt, kulmu kortsutades ja avaldas kõrgilt oma imestust.

«Kasige minema, see tähendab seda!»

«Kuidas sa julged, nurjatu!»

Ja ta lõi ratsapiitsaga. Raskolnikov kargas rusikatega tema kallale, arvestamata, et see tüse isand oleks võinud isegi kahe temasugusega toime saada. Kuid sel silmapilgul haaras keegi tal tagant kinni – nende vahel seisis politseinik.

«Jätke, isandad, ärge riielge avalikus paigas. Mis teil vaja? Kes te olete?» pöördus ta karmilt Raskolnikovi poole, silmitsedes tema närusid.

Raskolnikov vaatles teda tähelepanelikult. See oli tubli soldatinägu, hallid vurrud ja põskhabe ning arukas pilk.

«Teid oligi mul vaja,» hüüdis Raskolnikov ja haaras tal käest kinni. «Ma olen endine üliõpilane, Raskolnikov… Ka teie võiksite seda teada,» pöördus ta isanda poole. «Teie aga, olge head, tulge siiapoole, ma näitan teile midagi…»

Ja kordnikul käest kinni võttes vedas ta tema pingi juurde…

«Näe, vaadake, päris purjus, praegu tuli teine mööda puiesteed: kes seda teab, kes ta on, aga pole seda moodi, et oleks elukutseline. Kõige tõenäolisem, et ta on kusagil täis joodetud ja ära petetud… esimest korda… mõistate? ja nõnda lasti ta siis tänavale. Vaadake, kuidas tal riided on lõhki kistud, vaadake, kuidas nad selga on aetud: teda on ju riietatud, mitte tema ise pole riietunud; ja pealegi on teda riietanud harjumata käed, mehe käed. See on näha. Ja nüüd vaadake siia: see moealp, kellega mina riidu kippusin, on mulle tundmatu, näen teda esimest korda, kuid ka tema pani seda neiut tähele, just praegu, joobnuna ja arutuna, nagu ta on, ning tal on kangesti himu ligi astuda ja teda endaga kaasa meelitada, – sest ta on ju niisuguses seisukorras, – võtta ja kuhugi viia… Ja see on kindlasti nõnda, uskuge, ma ei eksi. Mina ise nägin, kuidas ta teda silmas pidas, tema järele luuras, kuid mina segasin teda ja ta ootab nüüd, millal mina ära lähen. Näete, nüüd läks ta pisut eemale, seisab, nagu keerutaks käes paberossi… Kuidas teha, et tüdrukut mitte temale anda? Kuidas teda küll koju saata – mõelge?»

Politseinik mõistis silmapilk kõik ja pidas aru. Paksu härraga oli asi muidugi selge, küsimus oli veel tüdrukus. Kordnik kummardus tema juurde, et teda lähemalt vaadelda, ja tema näos avaldus tõsine kaastunne.

«Ah, kui kahju!» ütles ta pead kõngutades, «alles sootuks laps teine. Petetud, just nõnda. Kuulge, preili,» hakkas ta teda hüüdma, «kus te elate?» Neiu avas oma väsinud ja kustunud silmad, vaatas nürilt küsijaid ja tegi käega tõrjuva liigutuse. «Kuulge,» ütles Raskolnikov, «säh (ta kobas käega taskus ja tõi nähtavale kakskümmend kopikat, leidus veel), säh, võtke voorimees ja käskige aadressi järgi koju viia. Ainult kui aadressi teada saaksime.»

«Preili, kuulge, preili,» alustas politseinik jälle, kui oli raha vastu võtnud, «ma võtan teile kohe voorimehe ja saadan teid koju. Kuhu käsite sõita? Mis? Kus te elate?»

«Kasi!.. Tikuvad ligi!» pomises tüdruk ja tegi jällegi käega tõrjuva liigutuse.

«Ah, ah, kui halb see on! Ah, kui häbi, preili, missugune häbi!» Jällegi kõngutas politseinik pead, häbistades, kahetsedes ja pahandades. «See on alles ülesanne!» pöördus ta Raskolnikovi poole ja laskis jällegi pilgu pealaest jalatallani temast üle käia. Kindlasti paistis ka tema politseinikule imelikuna: niisugustes närudes, aga ise annab raha!

«Kas te ta kaugelt leidsite?» küsis politseinik.

«Ütlesin ju: läks teine minu ees, tuikudes, siinsamas mööda puiesteed. Niipea kui pingi juurde jõudis, vajus kohe sellele.»

«Ah, missugune häbi nüüd maailma on siginenud, issand! Niisugune nääpsuke, aga juba purjus teine! Petetud, nii see on! Näe, ka riided teisel lõhki kistud… Ah, kuidas meie päevil kõlvatus maad võtab!..Võimalik, et on teine suursuguste killast, mõni vaene… Tänapäev on palju niisuguseid. Välimuselt õrnake, nagu mõni preili teine…» Ja jälle kummardus ta tema kohale.

Võimalik, et temal endalgi kasvasid niisugused tütrekesed – «nagu mõni preili ja õrnake» – hästikasvatatute harjumustega ja igasuguse jäljendatud moodsusega…

«Peaasi,» muretses Raskolnikov, «kuidas teda selle lontruse käest päästa. Noh, muidugi, see rüvetaks teda veelgi! On läbi näha, mis see tahab, näe lontrust, mitte ei lähe teine ära!»

Raskolnikov rääkis valjusti ja näitas käega otseteed isanda poole. See kuulis ja pidi jällegi vihastuma, kuid mõtles järele ja piirdus ainult põlgliku pilguga. Siis läks ta sammu kümme kaugemale ja jäi uuesti seisma.

«Nende käest päästa oleks ju võimalik,» vastas politseinik mõttes, «ainult kui nad ütleksid, kuhu neid toimetada, muidu aga…Preili, kuulge, preili!» kummardus ta uuesti tema juurde.

See avas äkki silmad päriselt, vaatas tähelepanelikult, oleks nagu millestki aru saanud, tõusis pingilt ja läks sinnapoole tagasi, kust ta oli tulnud.

«Ptüi, häbematud, tikuvad ligi!» lausus ta veel kord tõrjuvat käeliigutust tehes. Ta läks ruttu, kuid. endiselt tuikudes. Isand läks talle järele, aga mööda teist puiesteed, neiut mitte silmist lastes.

«Ärge kartke, ega ma ei lase,» ütles politseinik kindlalt ja läks neile järele.

«Ah, missugune kõlvatus tänapäev sigib!» kordas ta kuuldavalt ohates.

Sel silmapilgul oleks nagu miski Raskolnikovi nõelanud; kogu tema sisemus oleks nagu ainsa hetkega pahupidi pöördunud.

«Kuulge, hei!» hüüdis ta vurrumehele järele.

See pöördus ümber.

<< 1 2 3 4 5 6 7 8 ... 16 >>