<< 1 2 3 4 5 6 7 8 9 ... 16 >>

Mõrv šokolaadiküpsistega
Joanne Fluke


200 g suhkrut

220 g fariinsuhkrut

2 tl küpsetuspulbrit

1 tl soola

2 tl vanilliekstrakti

2 muna

310 g jahu

470 ml purustatud maisihelbeid

170–340 g šokolaaditükke

Sulata või, lisa mõlemad suhkrud ja sega. Lisa küpsetuspulber, vanilliekstrakt ja kahvliga lahti löödud munad. Sega hästi läbi. Lisa jahu (sõeluda pole vaja) ja sega ka see tainasse. Viimasena lisa käte vahel purustatud maisihelbed ja šokolaaditükid ning sega tainas veel kord korralikult läbi.

Vormi tainast sõrmede vahel väikesed pallid ja tõsta need ahjuplaadile asetatud küpsetuspaberile, tavalisele plaadile peaks mahtuma 12 küpsist. Vajuta tainapallid kergelt jahuse või õlise pannilabidaga veidi laiaks.

Küpseta küpsiseid ahju keskosas 190 kraadi juures 8–10 minutit. Jahuta ahjuplaadil 2 minutit ja tõsta siis küpsised ahjurestile täielikult jahtuma. (Rest on oluline – küpsised tulevad siis krõpsud.)

Kogus: 72–96 küpsist, olenevalt küpsiste suurusest.

(Need küpsised on Andrea lemmikud juba keskkoolist alates.)

Hannah’ märkus: kui küpsised valguvad ahjus liiga laiali, siis vähenda kuumust 175 kraadini ja ära vajuta küpsiseid enne ahjupanekut laiaks.

Kolmas peatükk

“Ongi kõik, Lisa. Olen valmis minema.” Hannah sulges oma Suburbani pagasiruumi ukse ja kõndis ümber auto, et juhiistmele ronida. “Peaksin hiljemalt kella neljaks tagasi olema.”

Lisa noogutas ja ulatas talle anuma sidrunitega, mis olid nii põhjalikult pestud, et isegi kõige vapramad koorel elutsevad pisikud olid sealt paaniliselt põgenenud. “Kas tahad veel suhkrut kaasa võtta, juhuks kui limonaadile tormi joostakse?”

“Kui vaja, siis laenan seda lihtsalt kooli sööklast. Edna on poole neljani seal.”

Kui Lisa oli tagasi pagaritöökotta läinud, pööras Hannah auto kõrvaltänaval ringi ja suundus Jordani keskkooli poole. Kool oli saanud nime Lake Edeni esimese linnapea Ezekiel Jordani järgi, kuid Hannah kahtlustas, et enamik õpilasi uskus, et nende kooli nimekaim oli mänginud hoopis korvpalli profiliigas. Jordani keskkool ja Washingtoni põhikool asusid kõrvuti hoonetes, mida ühendas vaipkattega koridor ja mille akendest avanes vaade kooli territooriumile. Kulude kokkuhoiuks jagasid koolid ühist aulat ja sööklat ning koole juhtis ka sama direktor. Kooli korrashoiu eest vastutav meeskond koosnes vaid neljast inimesest, kaks neist tegeles koristamisega ja teised kaks nii mänguväljaku kui ka keskkooli kergejõustikustaadioni korrashoiuga.

Lake Edeni koolikompleks töötas hästi. Kuna põhi- ja keskkool olid ühendatud, olid vanemad õed-vennad alati olemas ja võisid nooremaid õdesid-vendi koju sõidutada, kui nood juhtusid haigeks jääma, või lihtsalt hirmunud ja emast-isast puudust tundvaid algkooliõpilasi maha rahustada. Taoline õppekorraldus pakkus Jordani keskkooli õpilastele veel üht võimalust. Õpetajaks õppida soovivaid abituriente julgustati, et nad käiksid vabade tundide ajal teistes tundides abiõpetajateks. Varajase praktilise kutseõppe tulemusena olid mitmed vilistlased naasnud pärast kolledžit Lake Edenisse ja otsustanud just siin õpetajaametit pidada.

Kui Hannah keeras Third Streetile ja sõitis mööda kvartalist, mis oli kujundatud kogu pere puhkealaks, siis mõistis ta, et Lake Edeni pargis ei mänginud mitte ühtegi väikelast. Kiikede ketid seisid täiesti liikumatult, mänguväljaku karusell oli ikka veel kaetud hommiku jooksul sinna langenud värviliste lehtedega ja kuigi temperatuur oli tõusnud lubatud kaheksast kraadist kõrgemale, ei olnud mänguväljakut ümbritseval ringjal kõnniteel mitte ühtegi kolmerattalise pedaale sõtkuvat last.

Hetkeks näis see Hannah’le veider. Iga väikelapse ema ihkas just seesugust ilma. Kuid siis meenus talle hommikul juhtunu ning ta mõistis, miks oli park tühi. Lake Edenis oli liikvel mõrvar. Murelikud vanemad olid lastega kodus, kus neil oli ohutum.

Gull Avenued ääristas pikk pargitud autoed rivi, mis ulatus koolikompleksist mõlemas suunas kolme kvartali kaugusele. Autod olid pargitud inimeste sissesõiduteede ja tuletõrjehüdrantide ette, rikkudes nii häbitult linna parkimisreegleid. Hannah möödus aeglaselt murelike ilmetega vanematest, kes ootasid viimase tunni lõppu tähistavat kella, ja kui ta koolile lähemale jõudis, nägi ta Herb Beesemani, kes oli parkinud oma vast pestud ja vahatatud patrullauto kooli sissekäigu ette. Herb ei jaganud otse tema nina all toimuvate seaduserikkumiste eest trahve ja Hannah oletas, et tema jaoks oli Lake Edeni laste ohutus prioriteetsem kui linnakassa täituvus.

Hannah sirutas käe tagumise istmerea vahesse ja haaras sealt kotikese siirupiküpsistega. Tal olid selliseid olukordi silmas pidades alati mõned küpsisekotid kaasas. Siis sõitis ta Herbi patrullauto kõrvale ja keris akna alla. “Tere, Herb. Ma lähen skautide auhinnabanketti toitlustama. Kas ma võin edasi parklasse sõita?”

“Muidugi, Hannah,” vastas Herb, pilk Hannah’ käes oleval küpsisekotil. “Pargi ainult kindlasti reeglite järgi. Kas need on mulle?”

Hannah ulatas kotikese talle. “Sa teed laste kaitsmise nimel nii head tööd. Olen kindel, et vanemad oskavad seda hinnata.”

“Tänan.” Hannah’ kompliment tegi Herbile rõõmu. “Kas su ema vihkab mind ikka veel selle trahvi eest, mis ma talle määrasin?”

“Ta ei vihka sind just päriselt, Herb.” Hannah otsustas, et praegu ei olnud sobiv hetk, et öelda, mis nime oli ema Herbi kohta kasutanud. “Aga ta on ikka veel veidi pahane.”

“Mul on kahju, et pidin seda tegema. Su ema meeldib mulle, aga ma ei saa lubada, et inimesed linnas kihutavad.”

“Ma saan sellest aru ja arvan, et ema saab ka. Ta ei ole lihtsalt veel täiesti valmis seda tunnistama.” Hannah nägi tõmbus naerule. “Aga vähemalt tõi see trahv ka midagi head kaasa.”

“Ja mis see on?”

“Ema ei ürita mind enam sinuga paari panna.”

Hannah sõitis naeru kõkutades minema. Herbi üllatunud näoilmet arvestades ei olnud ta selle peale tulnudki, et Hannah’ ema oleks võinud teda sobivaks abikaasakandidaadiks pidada.

Lai värav, mis eraldas õpetajate parklat kooliterritooriumist, oli lahti ja Hannah sõitis sealt sisse. Pargitud autode vahel edasi sõites pani ta selgelt tähele, et nende seas polnud ühtegi uut ega kallist sõidukit. Õpetamine ei toonud nii palju sisse, et oleks võinud endale luksust lubada, ja Hannah arvates oli see häbiasi. Süsteemis pidi midagi ikka väga valesti olema, kui mõnes kiirtoiduketis burgerite küpsetamisega võis teenida suuremat palka.

Söökla tagaukse esine asfaldiriba oli hoiatusi täis pikitud. Hannah peatas auto ühe märgi ees, millel oli kirjas: “PARKIMINE KATEGOORILISELT KEELATUD, LAKE EDENI LIIKLUSJÄRELVALVE MÄÄRUSEL”. Väiksemas kirjas oli lisatud, et hoiatuse eirajaid ootab seaduses märgitud maksimaalne karistus, kuid Lake Edeni liiklusjärelvalve ainukeseks täideviijaks oli Herb, kes valvas aga kooli peamist sissepääsu. Hannah ei tundnud linna parkimisreeglite rikkumise pärast süüd. Ta oli hiljaks jäämas ja tal oli vaja veel oma varustus maha laadida. Ta pidi olema vähem kui kümne minuti pärast valmis, et astuda vastu näljaste skautide hordile, kes nõudsid tema küpsiseid ja limonaadi.

Niipea kui Hannah auto seisma jättis, avas Edna Ferguson kooli köögiukse. Edna oli kõhn viiekümnendates naine, kelle nägu kaunistas lahke naeratus. “Tere, Hannah. Ma juba mõtlesingi, millal sa jõuad. On sul tassimisel abi vaja?”

“Aitäh, Edna.” Hannah ulatas talle sisseviimiseks ühe karbi. “Ega skaudid juba kohal ole?”

Edna raputas juuksevõrguga kaetud pead. “Härra Purvis korraldas kogu kooli kogunemise ja nad on ikka veel aulas. Kui laste vanemad ei ole neile järele tulnud, siis tahab ta, et lapsed kõnniksid grupiti koos koju.”

Hannah noogutas, tõstis pingutusega Lisa pakitud suure küpsisekarbi autost välja ja järgnes Ednale kooli kööki. Kui Hannah suurde, seinu ääristavate tööpindade ja massiivsete köögimasinatega ruumi sisenes, siis mõtles ta, mis tunne võiks olla grupi viimane laps. Algul lähete kõik koos, tundes turvalisust hulgakesi olemisest, kuid siis hakkavad sõbrad üksteise järel oma kodudesse kaduma. Kui lahkub viimane sõber, pead edasi minema üksi, lootes ja palvetades, et mõrvar ei hiili kuskil läheduses.

“Ta ei pidanud piinlema, ega ju, Hannah?”

Hannah pani karbi käest ja pöördus Edna poole. “Mida?”

“Ron. Ma olen terve päeva selle peale mõelnud. Ta oli nii tore poiss. Kui tema aeg oli tõesti käes, siis loodan, et see oli kiire ja valutu.”

Hannah ei uskunud, et kõigi inimeste surmaaeg oli ette määratud. See mõtteviis meenutas liigselt loteriipileti ostmist, sest uskusid, et käes oli sinu kord peavõit saada. “Bill ütles mulle, et tema arvates oli surm silmapilkne.”

“Peaksime selle üle vist tänulikud olema. Ja ta oli just siin, vaid mõni minut enne, kui ta tapeti! Mulle piisab vaid sellest mõttest, et kananahk ihule tõuseks!”

Hannah tõstis sidrunid ühele Edna lõikelauale ja hakkas neid imeõhukesteks viiludeks lõikama. “Ron tõi siis teie kauba hommikul ära?”

“Muidugi. See poiss ei jätnud ühtegi päeva vahele. Ta oli väga kohusetundlik ja tundis oma töö üle uhkust.”

Hannah lisas selle killukese väikesele faktikogumile, mida ta oli juba jõudnud koguda. Ron oli hommikul Jordani keskkooli külmkambrisse kauba ära toonud – oli see fakt siis tähtis või mitte. “Kas sa nägid teda hommikul?”

“Ei. Ma ei näe teda kunagi. Tulen kohale alles kella kaheksaks ja ta oli selleks ajaks juba ammu läinud. Aga külmkamber oli kaupa täis.”

Hannah võttis välja oma vastupidava plastist boolikausi ja ulatas selle Ednale. Ta kasutas klaaskaussi ainult pidulikel puhkudel, näiteks pulmades ja abiturientide lõpuballil. Siis võttis Hannah kätte hiiglasliku limonaaditermose ja vast lõigatud sidruniviile täis kausi ning läks Edna ees sööklasse. Sinise paberlinaga laud oli söögi ja joogi jaoks juba valmis seatud ning teise samasuguse linaga kaetud laua otsas seisis papist arhiivikast.
<< 1 2 3 4 5 6 7 8 9 ... 16 >>