1 2 3 4 5 ... 19 >>

Maniakkide Tänav
Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi

Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi
Maniakkide Tänav

Maniakkide Tänava romaanivõistlusel esiletõstetud teos on kui meeletu postmodernne kompott, milles segunevad õuduskirjandusest tuttavad öised surnuaiad, veri, soolikad ja mootorsaed, punkkultuurile omane õhustik, vaimukas ja kaasahaarav jutustamislaad, hoogne stiil ning moodsale linnafantaasiale omane maagilis-realistlik element.

Proloog – "Surm on lahti"

ESIMENE PEATÜKK

TÄHELEPANU!

Ekstrasenss, maagiliste teaduste kandidaat,

hüpno-energoterapeut-kirurg

SERGEI IVANOVITŠ GAVRUŠA

võtab vastu igasuguste haigustega patsiente

kell 12-19, Metsa tee 3, info tel. 52 182

Kasutan iidset energo-tuleteraapiat, astraalset nõelravi ja Filipiinide vereta psühhokirurgiat hea- ja halvaloomuliste kasvajate raviks.

Teen manuaalteraapiat (õrn Ameerika variant).

Kasvu kiirendamine, kiire kehakaalus juurde- ja allavõtmine.

Unikaalne enureesist ja liigesehaigustest vabastamine.

Kuulmise, nägemise ja mälu parandamine ning kogelemisest vabastamine.

Võtan ära needuse ja nõiduse, alkoholi-, nikotiini- ning narkootikumisõltuvuse, ja seda ühe seansiga – metoodikal ei ole analooge maailmas.

Vabastan raskestikasvatatavad noorukid varastamis-, hasartmängu- ja huligaanitsemiskalduvusest. Stimuleerin nende pöördumist õpingute ning hingestatuma maailmavaate poole.

Tervendan günekoloogilistest ja uroloogilistest haigustest. Suurendan ning vähendan rindu 1-2 numbrit, stimuleerin potentsi.

Sergei Ivanovitš luges ajalehekuulutuse veel kord üle ja jäi rahule. Jah, siin polnud sõnagi valet, kui nimi välja arvata. Ega nimi polnudki eriti oluline, sest kui teda enam pole, siis jätkab klientide vastuvõtmist tema abiline. Ja miks mitte sama nime all, eriti kui see niikuinii kellelegi ei kuulu. Seda võiks ju tinglikult nimetada firmamärgiks.

Tegelikult ei olnud Sergei Ivanovitš isegi mitte venelane, kuid turvalisuse huvides ei saanud ta siia, oma sünnilinna, õige nime all naasta. Ta kartis oma eksabikaasat. Mees mühatas oma mõtte peale. See kõlas nii labaselt – kardab eksabikaasat. Kuid nii see paraku oli. Jaaah, see oli surmahirm, mis sundis teda vahetama oma nime ja sooritama enda kallal plastilist operatsiooni, nii et nüüd vaatas talle peeglist vastu mitte endine peente näojoontega kaunismees, nagu ta varem oli olnud, vaid rohmakas kirvenägu. Sergei Ivanovitš libistas käega üle lõua. Kahjuks pidi ta operatsiooni üksi läbi viima… ja kunstnikukätt polnud tal kunagi olnud…

See-selleks, nüüd oli ta pärast viiteist maapaos veedetud aastat taas tagasi Eestis, Põltsamaal. Ja tahtis enne otsustavat sammu näha oma nooremat venda ja tütart. Tütart, kes peaks nüüdseks olema juba… kahekümne aastane?

Mehe suu tõmbus valulikult krimpsu, kui ta tütrele mõtles. Ta OLI püüdnud ka teda päästa ja endaga kaasa võtta! Kuid tookord ei osanud ta midagi ja jäi vahele. See oli valus mälestus. Sergei Ivanovitš astus öist pimedust kumavast aknast eemale ja istus raskelt laua taha. Lehe viskas ta lahtiselt lauale. Ka vend polnud pärast temaga juhtunut julenud lahkuda. Oli kolinud vaid kolmkümmend kilomeetrit kaugemal asuvasse Jõgeva linna. Noh, vähemalt polnud temaga midagi halba juhtunud.

"Siiani polnud midagi halba juhtunud," mõtles Sergei Ivanovitš. Ta oli küll kiirustanud, kuis jaksas, kuid Filipiinidelt Eestisse polnudki nii kerge pääseda, eriti kui sul pole raha ega dokumente. Ravitsejate juures elades ta neid ei vajanud.

Kuid omal ajal oli ta jõudnud samamoodi varustatult Eestist Ameerikasse ja hiljem sealt Filipiinidele. Tollal isegi halvemini varustatult, sest nüüd oli ta üht-teist juba õppinud. Tollal aitas teda see taat.

Kuid ikkagi oli ta väga hilja peale jäänud – kolm päeva tagasi oli mees tähistanud oma neljakümne esimest sünnipäeva ja see oli halb, õnneks polnud veel midagi juhtunud. Vähemalt silmaga nähtavat.

Täna pealelõunal jõudis ta siia ja käis ära oma endise kodu juures. Naine elas ikka veel seal, tütart polnud ta kahjuks näinud. Homme uurib ta välja, kas too elab veel emaga koos või ei, ja kas ta tahab temaga enne tema surma rääkida. Tüdruk peab kõigest kuulma, et valmistuda omaenda 41. – ks sünnipäevaks, enam ei tohtinud hetkegi viivitada. Hea, et abiline kõik ettevalmistused tehtud sai: valmistas ette elukoha ja pani kuulutuse lehte. Too oli alati olnud käbe asju ajama – nagu kratt.

Sergei Ivanovitš lasi pilgul uuesti kuulutusele langeda. "Võtan ära needuse ja nõiduse," seisis seal. Jah, nii see oli. Aga eneselt polnud ta seda siiani maha saanud.

"Kas ma tõesti," mõtles Sergei Ivanovitš veidi nukralt, "õppisin kõik need aastad ravitsemist ainult selleks, et nüüd – teadmiste tipul, peatada endal süda?"

Mees ohkas. Muud teed tal polnud, aeg oli täis saanud ja iga hetk ootas ta ilminguid. Niipea kui ta neid märkab, hukkab ta enese, vedades niiviisi needust taaskord ninapidi.

Kuid enne tahtis mees näha veel kord oma lähedasi ja hoiatada neid. Mitte venda, tema teadis kõike, vaid tütart.

Sergei Ivanovitš vaatas kella oma käe peal. Nähtu sundis teda kulme kergitama, mees polnud uskunud, et aeg on juba nii hiline… ta tundis, kuidas koos taipamisega, et südaöö juba möödas tuli ka väsimus. Instinktiivne haigutus ei lasknud ennast alla suruda ja mees suundus sussides jalgu järgi lohistades magamistoa poole. Siis peatas teda miski. Ta ei taibanud, mis see oli, kuid kõik karvad üle kogu tema keha andsid endast ühekorraga märku. Tundus, nagu oleksid nad elektrit täis, ihukarvad tõusid riideid torkides püsti ja isegi juba peaaegu kiila pea hõredad udemed sirutasid ennast.

Mees pöördus ringi ja märkas aknast kumavat hallikasmusta valgust. Kuma teravnes üksikuteks kiirtemetsaks ja siis…

Röögatades lõi mees käed kõrvadele, koos kiirteräga pöörasesse tantsisklusega kostis kohutav, õõnes PAINDUMISE peadkumistav oie. Ta aistis, kuidas miski väändus, ning mehe sisikond hakkas seepeale sees keerama, lihastest kadus jõud ja põlvili kukkudes tulvas mao sisu talle sülle.

"See on siis käes," mõtles mees häguselt.

Koos teise, massiivse puidu ning kivide õõnsa ägamisega vajutas uus maailma pahupidikeerav kramp maos ja sisikonnas ta põrandale pikali. Sergei kukkus näoli ja üks põrandast hooletult välja jäänud naelapea vedas lõhki mehe otsaesise ning veri määris põrandat ja Sergei nägu. Mees ei tundnud valu. Keha polnud nagu tema oma.

Siis saabus vaikus ja pimedus.

Sergei Ivanovitši süda võdises sees nagu linnupojal, ta keeras enese okseloigust välja ja ajas vaevaliselt ühtäkki raskeks muutunud kere istuli.

See oli siis lõpuks käes.

Sergei Ivanovitš upitas ennast püsti, pühkides taskust võetud taskurätiräbalaga suurema roka oma rinnaesiselt maha. Ta pidi enesele tunnistama – siiani oli ta kogu aeg lootnud, et mingi ime läbi läheb see karikas temast mööda. Kuid karikas oli kohal… ja ootas tühjaksjoomist. Sergei Ivanovitš astus nõtkuvail põlvil akna juurde, enne kui ta oma karika tühjendab, tahtis ta teada, mis siis oli juhtunud, mil kombel oli saatus ennast ilmutanud?

Aknaklaasid olid mingi saatanliku jõu läbi paindunud kõverpeeglisse ja selleks, et midagi näha keeras Sergei Ivanovitš linke ja lükkas aknapooled pärani.

Vastasmaja.

Ehkki väljas valitses hämarus, tundis ta oma tütre kohe ära. Too seisis keset vastasmaja, mis oli sodiksväändunud ja ebamaise surve all lilleõiena avanenud. Majas ei olnud enam midagi sirget. Kõik, millele ta silm pidama jäi, oli ümar, kausjas, kõver või laineline. Selle koha peal, kus tüdruk seisis, laiutas söestunud ala.

Siis nägi ta naabrivanameest, too oigas veel, kuid oli selge, et kauaks ta niisugusena elama ei jää. Trepil sõlmes lebas mehikese kõigis võimalikes suundades deformeerunud keha, tõmmeldes ning võbeledes, suutmata teha mingeid erilisi liigutusi.

Sergei Ivanovitši sõrmed tõmbusid pingutusest valgeks, püüdes kaevuda sügavale aknalauda.

Tütar!

Mees kuulis, kuidas toa uks selja taga avanes ja hetke pärast oli kratina käbe abiline tema kõrval.

"Kas te olete terve?" küsis nooruk hingeldades. Ta oli pidžaamas ning näost üsnagi kahvatu, kuid nõrkust ja iiveldust, nagu Sergei Ivanovitš, ei paistnud ta tundvat. Aga tema polnud ka äraneetud suguvõsast. Sergei Ivanovitš ja tema tütar Raula olid.

Raula oma isa ei näinud, ta vaatas ilmse meeleheitega ringi ja hakkas siis koperdades taanduma. Äkki keerutas ta kohmitsedes käsi ja kogu väändunud hoone mattus leekidesse. Kratt Sergei Ivanovitši kõrval astus ehmunult sammu tagasi.

"Mis siin toimub?" kogeles ta.

Vastasmajast hakkas kostma leekidesse jäänud vanamehe valukriiskamist.
1 2 3 4 5 ... 19 >>