1 2 3 4 5 >>

Mari Järve
Esimene aasta

Esimene aasta
Mari Järve

2013. aasta juuni. Indiast saab alguse tapva ebolaviiruse pandeemia, mis peagi jõuab ka Eestisse. Viiruse leviku tõkestamiseks suletakse linnad karantiini. Kümme inimest, kes on eri põhjustel kodust eemal, otsivad pelgupaika, milleks usutakse olevat võimalikult inimkauge maakoht kusagil Eestimaa sügavuses. Asjaolude kokkulangevuse tõttu satuvad nad kõik ühte kanti, kus algab võitlus ellujäämise nimel. Iseenda, üksteise ja rüüstajatega. Mis saab siis, kui meie arenenud, kuid habras tsivilisatsioon äkitselt kokku kukub?

Mari Järve

Esimene aasta

Ma tänan inimesi, kelleta poleks seda raamatut praegusel kujul olemas:

ema, kes hoidis mind kahe jalaga maa peal nagu alati;

venda, kellele ma helistasin suvalistel hetkedel, et esitada rumalaid küsimusi mobiilivõrkude ja kaitseväe kohta;

Kristit ja Liinat, kes aitasid mul asju teise pilguga näha, kumbki oma eriomasel moel;

Innat, kes oskas Nastja teksti täpselt õigeid vigu teha;

toimetaja Birk Rohelendu, kes soovitas parandusi, mille peale ma poleks ise ilmaski tulnud, ja päästis mu paljudest piinlikest kahe silma vahele jätmistest;

ning Martinat, kes leiab mu volditud paberist linnud alati üles, isegi kui ma olen need autoistme alla ära kaotanud, ja kelleta ma võib-olla üldse ei kirjutaks.

I

4. JUUNI 2013, KELL 7.22, DELHI, INDIA

Kõik maailma lennujaamad on ühesugused.

Isikupäratud, ebamugavad, närvilised, lõputute julgestusteadaannetega.

Kiireim reisimisviis tähendab allumist süsteemile, mis muudab inimese pakiks, sundides teda läbima paranoilist kontrolli ning liigutades teda ajal ja viisil, mille üle tal endal puudub igasugune võim.

Vastutasuks on näod. Lennujaamas võib kohata põnevat kollektsiooni nägudest, sadu versioone reisiärevusest, mis hõljub pidevalt selles konditsioneeritud õhus.

Tööasjus sageli reisivale Argentiina antropoloogile Maru Ferreirole meeldis lennujaamades nägusid vaadata. Sel juunikuu varahommikul oli ta Delhis, teel tagasi Saksamaale, kus ta õppis järeldoktorantuuris.

Kell oli juba piisavalt palju, et suur lennujaam kihaks elust. Maru nägi päikesest põlenud valgeid turiste, ülikondades ärireisijaid, kahe väikese ringijooksva lapsega hädas olevat hindu ema, ilusa pearätiga moslemi naist. Ta ei teadnud isegi täpselt, miks jäi talle meelde ühe noore tõmmunahalise mehe hõredate vuntsidega nägu. Mehe laubal läikis higi ja tema silmad olid ebaloomulikult pärani, aga mitte see ei tõmmanud tähelepanu. Marule tundus, et mehes on midagi kummalist, ja teda häiris, et ta ei suuda täpselt tabada, mis see on.

Mittemidagiütlevat kotti mehe käes ei pannud Maru tähelegi.

*

18. JUUNI 2013, KELL 11.05, TALLINN, EESTI

Notaribüroo akende taga laius Tallinna kesklinna viimaste aastatega püüdlikult suurlinlikuks muudetud panoraam. Tema vaatas küll hoopis pisikeste pilvelõhkujate tagust taevast, kus rullusid ilusad vihmapilved. Klaasi taga oli maailm nagu tummfilm. Tema peas hakkas mängima selle filmi muusika ja tal oli kahju, et ta seda praegu kirja panna ei saa.

“Niisiis, seitsmendal aprillil kahe tuhande kolmeteistkümnendal aastal on surnud Tiiu Võsa. Testamenti teile teadaolevalt ei ole. Teie, Greta Võsa, Tiiu Võsa tütar, ei soovi pärandist loobuda…”

Suurte lillakassiniste pilvede taustal liikus paar väikest valget tupsu. Eemal mere kohal sadas vihma. Muusika paisus…

Nüüd, mil Greta polnud suhetest emaga enam oodanud muud kui vaikivat relvarahu, oli üks külma sõja vaenupooltest äkitselt surnud. Ta ei osanud sellele kuidagi reageerida. See oli šokkide kevad: järjekordne, nüüd vist lõplik lahkuminek poiss-sõbrast, ema surm, ülikooli lõpetamine. Maailm muutus, pind tema jalge all libises nagu lahtine liiv. Ema surm oli sellest kõigest omamoodi vist isegi lihtsaim, ei nõudnud mingeid edasisi otsuseid ja pakkus materiaalset tuge korteri näol, mida ta parajasti pärima hakkas. See viimane oli tõtt-öelda nagu taeva kingitus äsjasele tudengile, kes seisis edasilükkamatu vajaduse ees endale töö ja elukoht leida – vähemalt üks kahest oli nüüd olemas. Ema eluajal poleks sinna tagasi kolimine kõne allagi tulnud.

Vihma, mere, linna muusika hõljumas majakatuste kohal, lapilises taevas, mille all uitasid tuhanded, miljonid, miljardid inimelud nagu sädemed. Muusika valgus Greta kujutluses kiiresti Tallinnast kaugemale, ulatudes kõige ja kõigini.

Ema oli muusika talle ära keelanud. Mõttetu, ebapraktiline elukutse. Ta oli ära võetud kooli koorist, talle polnud ostetud ainsatki pilli, tal polnud lastud minna laulu- või klaveritundi, veel vähem muusikaakadeemiasse. Teda oli sunnitud õppima vihatud reklaami ja imagoloogiat, mille vallas tal tuli nüüd omapäi see tasuv töökoht otsida, mida ema talle soovinud oli. Gretal polnud kunagi olnud piisavalt vastuhakuvaimu, et end sellest elukorraldusest välja murda, kuid emaga tülli oli ta isegi oma malbe loomuse juures läinud. Ta polnud mitu aastat õieti rääkinud selle valjuhäälse, paindumatu, vihase emaga, kes oli alati kõike kõige paremini teadnud.

Kuidas sai ema äkki surnud olla?

“Kuna teie emal ei ole teisi alanevaid sugulasi, kes võiksid pärida…”

Notari kabinetist lahkudes kohendas Greta hajameelselt oma sirgetest juustest keeratud krunni, mis pidi välja nägema lohakas, kuid nõudis tegelikult sättimiseks palju vaeva.

Liftiga alla sõites hakkas ta nutma.

*

16. JUUNI 2013, KELL 21.03, SUISLEPA, VILJANDIMAA, EESTI

Kraav pidi olema meetrisügavune, oli talle öeldud. Et veetoru talvel ära ei külmuks. See pidi olema nii kitsas kui võimalik. Mättad tuli pärast korralikult tagasi panna. Ja üldse tohtis muru nii vähe rikkuda kui võimalik.

Ants heitis pilgu valgest Columbia kivist voodri ja suurte plastakendega majale ning sülitas selle elanike kalli muru peale.

Samas oli see siiski parem kui mitte midagi. Ta oli kolhoosi järglasena mõne aastaga põhja käinud ühistu likvideerimisest saadik põhiliselt juhuotsadest elanud ning oskas piiratud võimalusi hinnata. Juba peaaegu kakskümmend aastat. No hea küll, olid olnud need neli aastat autoremonditöökojas, aga siis oli ta lahti lastud. Auru all tööle ilmumine ei sobi ühe eduka Euroopa Liidu firma töötajale. Kurat! Ta tahaks näha, kuidas need ülemused tavalise maainimese elule nädalatki ilma pudelita vastu peaksid.

Varasuvine õhtu oli pilvine ja jahe. Kaevamiseks oli see muidugi hea, nii et Ants töötas edasi, plaanides järgmisel päeval kõige palavamal ajal selle arvelt pausi teha. Kui ta oli kindel, et pererahvas on lõplikult suure valgustatud elutoaakna taha telekat vaatama tõmbunud, julges ta vahel rinnataskusse peidetud plaskust lonksukese võtta.

Ta vaatas ka ise natuke telekat. Otse suure akna vastas kõrgele seinale kinnitatud laiekraanteler pakkus selleks päris hea võimaluse. Häält ta muidugi ei kuulnud ja subtiitreid polnud nii kaugelt näha, aga ta sai aru, et uudisteprogrammis räägitakse pikalt mingist suurest haiguspuhangust päris mitmel pool, isegi Ameerikas. Mingisugune viirus. Ants norsatas ja viskas vahepeal paar labidatäit mulda. Oligi aeg, et need tähtsust täis ameeriklased saaksid natuke tegelikku elu maitsta. Ta vaatas uuesti telekaekraani, kus nüüd rääkis tõsise näoga mingisugune Eesti poliitik. Siis libises tema pilk üle elutoa, mille seinal telekas oli, üle nahkdiivanite ja suurte kõlarite ja välismaalt toodud suveniiride. Need neli peanuppu seal diivanil ei teadnud tegelikust elust rohkem kui ameeriklased.

Ants lõi labida maasse ja hakkas koju minema.

*

19. JUUNI 2013, KELL 10.46, TARTU, EESTI

Leemet põrnitses aknast Chemicumi hoonet, kuid ta aju ei võtnud silmadelt pilti vastu. Ta mõtles uudistele, mis juba üle kogu maailma ringlesid, ega suutnud seda ikka veel päriselt uskuda. Ta heitis korraks pilgu üle õla laborile – laudadele, pipettidele, klaasnõudele, epsidele, külmkappidele, laminaarile –, kõigele, mis oli nii tuttav ja paistis esmakordselt õudne. Ta oli alati muianud inimeste üle, kes geenitehnoloogiat puhtast teadmatusest kartsid, kuid nüüd ajas see teadus talle tema magistrikraadist hoolimata hirmu peale.

Miski polnud veel selge, aga ta ei uskunud, et see viirus on looduslikku päritolu. See oli lihtsalt liiga ebatõenäoline, arvestades selle virulentsust ja eelkõige säärast ennenägematut levikut. Ei, see oli kellegi looming – ning sellist kiiret ja laialdast puhangut arvestades ilmselt valla pääsenud mitte õnnetuse, vaid tahtliku teo tõttu. See oli sürreaalne, meenutades mõnda maailmalõpufilmi.

Liikumine selja taga pani Leemeti võpatades ümber pöörduma. Laborisse oli astunud tema juhendaja, väikest kasvu tõmmu Erna.

“See on ikka kindlasti ebola, aga mitte päris tavaline ebola,” ütles Erna. Tema hääl oli tavaline, kuid Leemet nägi, et see igipraktiline naine on tasakaalust väljas.

“Modifitseeritud?”

“Muidugi. Oled sa varem õhu kaudu levivast ebolast kuulnud?”

Leemet tõmbas hinge. Ta oli seda isegi arvanud, kuid kuulda, et see viirus levib tõepoolest õhu kaudu, oli jube. Kui ta õigesti mäletas, siis sellist levikuviisi oli varem kahtlustatud ainult ühel ebola tüvel ja inimesed polnud kunagi sel teel nakatunud. “Ja kui suur protsent selle kätte sureb?”

“Täpselt veel ei teata, aga näib, et väga paljud. Sellel on pikem peiteperiood kui tavalisel ebolal. Üks esimesi sümptomeid on köha, millega inimene muutub nakkusohtlikuks, aga muidugi ei osatud alguses midagi hullu kahtlustada. Niimoodi jõudis see väga paljudesse kohtadesse levida, enne kui keegi midagi aru sai. See ongi tänane põhiline uudis – seni polnud nad haiguse kulus kindlad, aga nüüd on nad piisavalt juhtumeid dokumenteerinud. See viirus võib vabalt ka siin olla.”
1 2 3 4 5 >>