1 2 3 4 5 ... 7 >>

Mari Järve
Klaasmeri

Klaasmeri
Mari Järve

Klaasmeres peegeldub kaks kuud ja selle kallastel elab kaks vaenujalal olevat rahvast. Sisse rännanud mererahvas on metsarahva hõime Klaasmere kallastelt minema tõrjunud, hõimud on vallutajate asulaid üha uuesti rünnanud. Mererahval on linnad, püssid, suured purjelaevad ja ülikoolid, metsarahval ainult vimm, võlukunst ja hõimude salajane koostöö. Tähtsa ülesandega saadetakse üle mere noor metsarahva naine nimega Julgus, kes saab rännata risti läbi mererahva alade, sest oskab nende keelt. Teel kohtab ta teist noort naist, mererahva seast pärit Aselit, kes on endale oma tähtsa ülesande püstitanud. Nad poleks kunagi tohtinud kohtuda, sest nii ei õnnestu kummalgi enam jääda selleks, kes ta on seni olnud. Miks suur hulk mererahvast kolme põlve eest korraga Klaasmere äärde rändas? Kuidas metsarahvas võlukunsti kasutab ja miks nad selle abil mererahvast võitnud pole? Kui palju võib oma vaenlase kohta teada saada, et ta endiselt vaenlaseks jääks? „Mis see on?” Reu kükitas Aseli juurde, kes uuris reelingu ääres istudes mingit värvilise joonistusega pärgamenti. Asel vaatas üllatunult üles. „Klaasmere kaart,” ütles ta. Reu tegi kannatamatu liigutuse. „Ja misasi on kaart?” Asel otsis sõnu. „Kaart on… noh, nagu pilt. Maadest ja meredest. Vähendatud, et suured maad paberi peale ära mahuks. Umbes nii, nagu kotkas kõrgel lennates maailma näha võiks. Näete, selle kaardi peal on Klaasmeri. Lääs on siin üleval servas, ida all. Siin on Pärl, kust me teele asusime. Mäletate seal selle lahe kuju? Siia on see ka joonistatud, näete? Ja siin on Tuul, kuhu me läheme.” Reu vahtis paberit. See ei olnud linnu vaade maailmale, pigem mõne jumala oma. Ta puudutas sõrmega kaardi ülemist serva, mis oli värvitud roheliseks. Seal oli lääs, metsad ja sood, kodu. Aga kaart lõppes üsna varsti pärast Klaasmere, Selge mere rannajoont. Tema kodu polnud sinna joonistatud, see jäi mererahva jumala pilgu alt välja. Jälle oli mererahval midagi imelist, vaevalt arusaadavat, aga kõikjale nende võim ei ulatunud. Mari Järve on populatsioonigeneetik, kes uurib teadurina rahvaste ajalugu nende DNA põhjal. Ta on kaitsnud doktorikraadi molekulaarbioloogias ja töötanud Tarvastus bioloogiaõpetajana. Talle meeldib ujuda, eriti risti üle veekogude, ja keeli õppida, sest teise rahva liikmega tema enda keeles rääkimine tekitab rõõmsat uhkust ning mõistmist, mis jääks muidu leidmata. Mari elab abikaasaga Mulgimaal talus, peab mesilasi ja kirjutab, sest teisiti ei saa. Varem on temalt ilmunud põnevusromaan „Esimene aasta” (2011).

Mu parimale sõbrale Martinale

I OSA

1. peatükk

JULGUS

Teise näoga, teise moega,
ei saa mind keegi ära tunda,
nagu vari tähevalgel
muutub ilme minu palgel,
mul on tuhat nägu, tuhat silma ja suud,
püüdmine parem jäta heaga,
minu tõde ei saagi teada.

Sarapuuvõsa rohelises varjus seistes luges Julgus ammuõpitud salmi ja viimase rea juures lõikas oma patsi ühe noarapsakuga läbi. Ta ei tajunud mingit muutust, aga kui tema peos rippus punakasblond pats, siis juuksesalk, mille ta kõrva tagant vaatamiseks sikutas, oli tumepruun. Ta viskas äralõigatud patsi, mis oli lõtv ja elutu, vastikust äratav nagu mingi väikese looma korjus, maha ja lükkas sellele jalaga langenud lehti peale. Siis läks ta oja äärde ja otsis koha, kus veele langes sarapuuokste vahelt päikesevalgus. Ta põlvitas, et uurida loitsu tulemust.

Veepinnal väreles nägu, mis polnud enam tema oma, ehkki ka mitte oluliselt erinev. Põhiliselt oli see mittemidagiütlev ja mittemeeldejääv. Näojooned ei olnud kuidagi silmatorkavad, jume tumedam, kui tal seni olnud oli, aga ka mitte eriti tõmmu. Peamine muutus seisnes selles, et tema silmad olid nüüd pruunid.

Lapsepõlves oli Julgus muutmissõnad ära õppinud ja neid peamiselt lõbu pärast paar korda proovinud. Sõpradele võõra näoga naljategemine ja vanemate ärritamine oli praegusest olukorrast nii kaugele jäänud, et ta ei osanud sellest isegi puudust tunda. Kulm keskendumisest kortsus, vaatas ta üle oma ojakaldale laotatud riided. Tavalise talupoja või kaluri hilbud, ainsagi eristava märgita, pärast äsjast küürimist ka mudaplekkideta. Riidetükid olid muidugi ikka veel märjad, aga ta ajas need sellegipoolest selga, ehkki see pani ta külmast võdisema. Siis torkas ta noa vööl rippuvasse tuppe, võttis oma pambu ja trügis tihedalt põimunud okste vahelt välja.

Tema seisis varjus, aga ees ida pool ujutas kogu vaate üle pärastlõunapäike. Paari kilomeetri kaugusel helkis see Selge mere rahulikul pinnal – vaatepilt, mida Julgus nägi elus esimest korda ja mis oli palju ilusam, kui ta oli oodanud. Mereni laiusid linnaümbruse põllud, aiad, heina- ja karjamaad. Linn ise oli häirivalt lähedal, selle roosakast liivakivist hooned peaaegu kumasid päikese käes. Sadamas sirgus mastide mets. Kõrge tuletorni tipus välkus ebaühtlaste vaheaegade järel valgus nagu täht. Julgus teadis, mis on tuletorn, ehkki nägi sellist esimest korda, aga ta ei osanud arvata, miks on vaja laevadele päevaajal valgust näidata.

Naine hakkas läbi poolde säärde ulatuva ädala lähima tee poole kahlama. Ta hoidis pilgu linnal, juhuks, kui see peaks midagi kummalist korda saatma – ta ei osanud küll arvata, mida hulk üksteise külje alla kiilutud maju teha võiks, aga oli valmis sellelt võõralt kivilasult ootama mida tahes. Varsti jõudis ta väikesele rööbasteele ja kiirendas oma niigi pikki samme.

Linn oli tundmatu, inetu ja hirmutav, aga ta tahtis enne õhtut sinna jõuda, et sadamas maad kuulata, sest niipalju ta teadis, et merele minevad laevad päästavad otsad lahti sageli juba enne koitu. Julgus proovis peas kokku panna mererahvakeelseid lauseid, mida sadamas kasutada, aga ta oli liiga ärevil, et sellest suurt midagi välja oleks tulnud.

*

Mees vaatas äraeksinu pilguga ringi, aga ei paistnud kusagilt tuge leidvat. Tema parem käsi rippus sidemega kaelas, murtud vasak jalg oli lahases. Vigastused tegid ta piisavalt liikumisvõimetuks, sestap ei peetud tema kinnisidumist vajalikuks.

„See siga on meie vaenlane,” oli vanem öelnud. Vihaselt. Vang oli antud Vaikuse perekonnale, kes oli ebaõnnestunud rüüsteretkel kaotanud kaks poega.

Vang oli nüüd ori, kes pidi kogu elu hõimu heaks töötama, nägemata enam kunagi merd ega oma rahva linnu. Kogu elu, välja arvatud praeguse aja, sest esialgu oli ta töötegemiseks liiga nõrk.

Julgus oli ettevaatlik, aga ta ei kartnud võõrast. Ta uskus, et ei saagi karta, mitte selle nimega, mille vanemad talle pannud olid. Ta läks sihitult külatanumal uitavale vangile päris lähedale.

„Kas sina tapsid kellegi meie hõimust?” küsis tüdruk.

Mees vaatas teda arusaamatuses ja raputas siis pead. Laps jäi uskuma, et see tähendas eitust.

„Kellegi sa nagunii tapsid, mõnest teisest hõimust siis, ega sind muidu poleks vangi võetud. Te olete kõik sellised.” Julgus arvas, et räägib mererahva liikmega samamoodi nagu metsarahva täiskasvanud, aga viha ta oma sõnadesse veel panna ei osanud. „Mis su nimi on?”

Kui mees teda endiselt segaduses olles vaatas, kordas tüdruk: „Mis su nimi on? Mina olen Julgus.” Ta osutas iseendale: „Julgus.”

„Reu,” kordas vang tema nime nii võõrapärase hääldusega, et see polnudki justkui enam sõna, vaid paljas ilma tähenduseta häälikuühend. Siis asetas ta peopesa enda rinnale ja ütles: „Tolgar.”

Nüüd oli Julgusel hääldamisega raskusi, eriti veel siis, kui järgmisel katsel juttu ajada selgus, et mehe täisnimi on veel keerulisem: Tollegarn. Aga nende paari kuu jooksul, mil Tolgar oma haavadest paranes ja teda veel tööle ei pandud, õppis tüdruk mererahva keele päris hästi selgeks.

*

Järsku ümbritses linna kõrgeid kindlustusi ühtlaste vahedega väikeste tule- ja suitsupahvakute kett, mõne silmapilgu pärast jõudis Julguseni ka kärgatuse kaja. See kordus kolm korda. Esimese korra peale tardus naine paigale, teise peale tõmbus kössi, kolmanda peale varjas pea kätega. Mis see veel oli? Linn võiski midagi teha. Iseenesest oleksid need paugud olnud ainult ehmatavad, aga see, et ta ei teadnud, millega on tegemist, tegi need hirmutavaks. Olid need mererahva sõjamasinad, millest hõimu sõdalased mõnikord rääkisid? Aga praegu polnud ju sõda. See võis olla mistahes masinavärk või nõidus. Alles natukese aja pärast julges naine edasi kõndida, ja läks veel tükk aega, enne kui ta end uuesti täielikult sirgu ajas.

*

Tolgar toetus raskelt labidale. Tema selg valutas iga orjapõlves rassitud päevaga üha enam, ja temas hakkas välja kujunema veendumus, et lõpuks see valu ta tapab. Aga ta teadis, et selleni läheb veel palju aastaid, ja ta vihkas juba ette iga aastaaega, kuud ja tundi, mis teda ainsast võimalikust vabanemisest lahutas.

Algul oli ta muidugi keeldunud seda uskumast ja proovinud jõuda vabadusse elusana. Aga see oli võimatu. Ta oli sügaval metsade ja soode keskel, Klaasmerest kaugel, ja tema ainus aimdus koduteest oli see, et ta peaks minema itta. Ta ei tundnud ümbrust, samas kui tema vangistajad paistsid teadvat iga kivi ja puud, soolaugast ja nähtamatut rada. Ta saadi iga kord kätte. Siis seoti ta mõneks ajaks kinni ja peksti, seejärel aga lasti jälle lahti ja pandi tööle. Lõpuks ta loobus.

Peksu oli Tolgar pidanud taluma üsna harva – pärast põgenemiskatseid ja siis, kui Vaikust, tema isandat, haaras liiga tugev leinahoog oma hukkunud poegade pärast. Üldiselt sunniti ta lihtsalt tööle, ja ehkki see oli raske, oleks see võinud olla isegi talutav. Ta pidi magama laudas, aga seal oli vähemalt soe ja lehaga harjus ta ruttu. Tal olid päris korralikud riided ja talle anti hästi süüa. Tema elutingimused olid kehvad, kuid mitte see ei söönud tal hinge seest. Mehe elu muutsid väljakannatamatuks äralõigatus, põlgus, väärikuse täielik kaotamine. Ta polnud enam oma suguvõsa liige, kellest oodati, et ta neile kodulinnas veelgi tuntust ja jõukust kogub. Ta polnud enam sõdur linna kaitseväes – neid kutsuti kajakateks –, kes lootis pärast teenistuse lõppu mõneks aastaks merele minna. Ta polnud enam noor mees, kes unistas sellest, et kui on seilates ära näinud kõik Klaasmere linnad, tuleb ta koju tagasi, alustab oma äri, võtab naise ja loob perekonna. Ta polnud enam inimene, vaid ori.

Kõik hõimuliikmed ehk ei vihanud teda, küll aga põlgasid. Peaaegu keegi ei öelnud talle kunagi rohkem kui paar sõna. Nad kohtlesid teda kui kodulooma. Mererahvas ei pidanud orje ja Tolgar polnud varem osanud sellist alandust ettegi kujutada. Vahel teda pilgati. Kõige hullemad olid noored neiud, kes tulid alasti ujumast ja narrisid teda. Ta ihaldas neid sellest hoolimata, et nad olid heledanahalised hõimunaised, kes ei eemaldanud oma kehalt karvu, nii et nende kaenlaalustes ja häbemetel olid blondid pahmakad. Selline välimus oleks pidanud temas äratama vastikust, aga ta oli nii kaua ilma jäetud, et tema keha ei hoolinud sellest. Muidugi ei andnud ükski neist neidudest end kunagi talle kätte, ja neid kaitsesid nii hõimumehed kui ka nende endi arvestatav oskus vajaduse korral relvadega ümber käia või mõni tööriist relvaks muuta. Ori võis oma ihasid rahuldada kitsedega, kui tahtis. Ta ei tahtnud, ja vihkas hõimuneide rohkem kui kedagi teisi.

Kõik hõimu noored naised küll ei käitunud nii, oli üks, keda Tolgar ei suutnud vihata. Julgus oli tulnud temaga rääkima siis, kui tal oli olnud veel lootust, kui pidev raske töö polnud tema selga ära rikkunud, kui ta oli mõelnud, et pääseb põgenema, kui ta polnud siinset rahvast veel päriselt vihanud. Väike tüdruk oli ära õppinud tema keele ja tema omakorda tüdruku oma.

Tolgar mäletas suuri helehalle silmi kriimus näos, mis olid talle varjamatu uudishimu ja põnevusega otsa vaadanud. „Kuidas te seal mere ääres elate? Seal elavad ju koletised!”

Vast ainult kübeke hirmu, seegi pigem elevus, ja selline soov teada saada. Tolgar oli tahtnud sellele tüdrukule lugusid jutustada.

„Koletised on sügavas vees, kalda äärde nad ei tule.”

„Aga te ju sõidate oma laevadega üle mere ka!”

„Üle mere saabki seilata ainult suure laevaga, väikese paadi võivad mustvaalad ümber ajada ja inimesed ära süüa. Kalurid ei lähe oma paatidega kunagi kaldast kaugele. Ainult põhjas, Tulesaare ümber on meri nii madal, et mustvaalad sinna ei lähe…”

Tolgar oligi mustvaaladest koletised teinud, aga lisanud juurde silmapilgutuse, ja jutustanud nii, nagu oma täitmatust lugudemangujast vennapojale. Tüdruk oli talle tasunud ainitise särava pilguga, millega ta oleks justkui püüdnud mehe suust kostvat iga võõrkeelset sõna näha.

Praegusajaks oli Julgus täisealiseks saanud, ja ehkki ta rääkis nüüd Tolgariga palju harvemini ja vähem, oli ta ainus, kes kohtles orja kui inimest.

*

Julgus seisis lõpuks linna lõunapoolse kõrge väravakaare ees sillal, mis viis üle müüri ees voolava väikese jõe. Värav paiknes võimsas liivakiviplokkidest müüris, mis kulges paremat kätt mere poole, peegeldudes suures tiigis, mis oli jõekesest üles paisutatud, nähtavasti vesiveski jaoks. Vasakul aga lösutas muldkindlustus, kunstlik küngas, mida oli samasuguste müüridega tugevdatud. Linn paistis naisele vallutamatuna.

Värav oli lahti, kuid kummalgi pool seisis turvises ja vormikuues vahimees hellebardiga. Julgusele tundus, et ta on üksi ja kaitsetult lagedal ning äratab kaugelt liiga palju tähelepanu.

„Merejumala nimel,” pöördus ta mererahva ametliku tervitusega valvurite poole. Nood vaatasid teda kummaliselt. „Ma olen lihtne talunaine maalt, tulen linna oma sugulasi külastama. Kas ma võin sisse astuda?”

„Kuni on valge, võivad kõik väravatest sisse-välja käia. Te ei pea luba küsima,” ütles üks vahimeestest. Julgus tundis oma põskedele valguvat puna, ta noogutas rutakalt ja astus edasi. Korra piilus ta selja taha ja nägi valvureid endale järele vaatamas. Niipalju siis märkamatult linna pääsemisest.

*

„Jutusta mulle Pärlist,” palus noor naine ühel kevadõhtul meest, kellele tundus, et ta on elanud sada ränka aastat, ehkki ta polnud veel keskealinegi.

Julgus teadis, et Tolgar on pärit Pärli linnast Klaasmere läänekaldal. Ta teadis, et mehele ei meeldi oma kodust rääkida. Ja ikkagi ta palus, orja enda keeles, mida too mõnikord unustada soovis.
1 2 3 4 5 ... 7 >>