1 2 3 4 5 ... 12 >>

Peeter Urm
Hüvastijätt

Hüvastijätt
Peeter Urm

"Hüvastijätt" on triloogia kolmas raamat kirurg Toomas Hinnovi elust. Paljudele asjassepühendatuile võivad peategelase Toomas Hinnovi tagant paista tuntud arstiteadlase Arnold Seppo (1917-1980) elukäigu ja karakteri kontuurid. Seda autor ei eitagi, kuigi on tegelaskujude loomisel kasutanud ohtrasti kirjanikufantaasiat. Hüvastijätus jätkab Hinnov võitlust oma kliiniku eest ning püüab taasleida sidet oma nüüd juba suureks sirgunud ja kirurgiks pürgiva pojaga. Raamatule eelnevad "Siinpool paradiisi" ja "Provintsiarst".

Lahkumised

Nad istusid kahekesi kupees ning jutuajamine muutus üha ägedamaks.

„Kes teab, siiski päris samasugune ju ei olnud,” arvas noorem mees.

„Ainult raskem ja kohmakam. See, kes talle selle tegi, ei arvutanud ju üle, kartis tugevuse pärast ning lisas metalli, aga konstruktsioonilt täiesti minu aparaat. Ta demonstreeris seal varastatud aparaati, professor Lobov varastas selle meilt.” Hinnov nõjatus vastu kupeenurka ning vaatas tigedalt enda ette. Dotsent oli vihane, tema vastas istuv Paul Jõgi tajus seda selgelt. Vihane ja nördinud. See luuaparaat siis oligi tõeline põhjus, nende kongressilt kiire lahkumise põhjus ning eilse imeliku raevuhoo põhjus. Nüüd oli see avanenud, kuid miks jälle tema arvel? Just nii ta enesele ütleski. Miks ta minu kallal närib, tõusnud püsti ja öelnud seal kõigi kuuldes. Seal oli ta vaikinud nagu teisedki, vaikinud tunnustavalt ning heakskiitvalt. Ja seletas alles nüüd siin rongis, miks ta sundis tedagi enneaegselt lahkuma sellelt huvitavalt kongressilt.

„Täna oli Leningradi traumatoloogidelt väga huvitav ettekanne ning õhtul on Lobovi suvilas bankett,” sõnas ta ettevaatlikult. „Lobov kutsus sind ju veel eraldi. Oleksid saanud seal temaga rääkida.” Paul vaatas murelikult oma osakonnajuhatajat. „Lobov on Nõukogude Liidu peatraumatoioog, pealegi väga hea kirurg, nagu sa ütlesid. Minna lihtsalt varastama, tema positsiooniga?”

„Just nii nad varastavad, naeratades ning sul kätt surudes.” Hinnov ühmatas põlglikult. „Mõni kutsub peale seda isegi banketile. Ja sina oleksid joonud pärast kõike seda temaga konjakit. Need seal on meie aparaadi matused, Paul, mõistad? Kõik need kuud, mis me ootasime, lootsin ma ta peale, aga ta vajas aega, et viksida meie pealt oma aparaat valmis ning nüüd võeti see robinal üldise heakskiiduga vastu.” Hinnovi sinised silmad piidlesid süngelt tema vastas istuvat tüsedat nooremat meest. „Ta on lihtsalt varas, Paul. Kas sa oleksid joonud konjakit selle vargaga?”

Dotsent kasutas imelikke sõnu, sõnu, mis Pauli kõrvadele näisid äärmiselt ebasobivad. Süüdistada akadeemikut ja peatraumatoloogi varguses? Pealegi, milline suurepärane kirurg, Paul oli näinud kaht tema demonstratsioonoperatsiooni. Ühe tegid nad isegi kolmekesi Tallinnas. Nad olid ju nähtavasti teineteisega sõbrad ning Hinnov kiitis teda alati. Ta ütles luufiksaatori kohta „meie aparaat”, nüüd siis meie, muidu alati minu.

„Lobov pole selline,” sõnas ta rahulikult, „ja aparaatki nägi välja teistsugune ning käes hoides tundus palju raskem.”

„Konstruktsioonielemendid olid täpselt samad. Muuseas, ta ise ütles mulle, et leidis minu teatud konstruktsioonielementidele väga huvitava lahenduse, hmm, „huvitava lahenduse”.”

„No näete, ega neid elemente väga valida olegi. Majugi ehitatakse ühtedest ja samadest kividest, aga ükski arhitekt ei kaeba teise peale.”

„See on rumal võrdlus, Paul, ja ma ei kaeba, ainult ütlen, et keegi viksis minu pealt maha ja kõik, ja nüüd kiitleb sellega pealegi. Võin sellele Lobovile näkku öelda, et ta on närakas.”

Dotsendi hääl oli järsk ning siniste silmade vaade oli uuesti tõmbunud kalgiks. Paul ootas uut vihapurset. Ta oli valinud ebasobiva sõna. Dotsent loomulikult ei kaeba, ta ähvardab ning hirmu ei tunne tema dotsent kah kellegi ees. Peatraumatoloogi kõlav tiitel mõjub talle pigem nagu härjale punane rätt.

„Aga seda on raske tõestada,” sõnas ta ettevaatlikult. „Päris sama see aparaat ju ka ei olnud.”

„Mis siis muud?” lõpetas Hinnov jutuajamise ära ning mõni aeg vaikisid mõlemad. Mida ta sai teha, mida võis ta üldse ette võtta selle mehe vastu, kes ühe käega sõbralikult kätt surudes teisega samas sinu taskutes soris? Mida sai ta teha, kuidas tõestada?

Noorem mees jälgis teda silmanurgast, tundes pigem tülpimust. Šefi uus probleem ei liigutanud teda eriti. Aparaat võetakse nüüd peatraumatoloogi eestkostel kiiresti laialdaselt kasutusele, mida ju Hinnov alati väitiski end tahtvat. Kuulugu see ühele või teisele, haiged ainult võidavad sellest. Paulil olid omad probleemid. Kivimäe uues haiglas avatakse varsti suur kirurgiaosakond, mille juhataja kohal näeks linna tervishoiuosakond meeleldi teda, Paul Jõge. Ta peaks Hinnoviga rääkima, tuleb ju lõpuks ometi otsustada. Aga oma praeguse osakonnajuhataja reaktsiooni aimab ta üsna üheselt ette.

See, et ta Loboviga otse sõber oli, olnuks liialdus, kuid nad tundsid teineteist hästi. Lobov oli siberlane, pärit Irkutski lähedalt. Oma tõmmu vere ning veidi pilukil hoidvad silmad oli ta pärinud sugulusest sealse põlisrahvaga. Peale kohaliku meditsiiniinstituudi lõpetamist töötas ta mõned aastad reakirurgina. Alanud sõja tõttu mobiliseeritud, jätkas ta Hinnovi kombel medsanbatis. Sõja teisel aastal algas tema tähelend. Lobovi edukad operatsioonid tõmbasid endale armee peakirurgi tähelepanu. Järgnesid armee- ning rindehospidalid. Energiline ja kiiresti sõbrunev, leidis Lobov kergesti toetajaid. Sõja lõpetas ta juba kindralmajori auastmes suure Moskva sõjaväehospidali ülemana. Ta oli kirjutanud kaks raamatut – välikirurgiast ja traumatoloogiast – ning neid peeti omal alal parimateks. Peale sõda oli ta kaitsnud doktorikraadi, valitud professoriks ning akadeemikuks ja tema täiustatud luunaelad võeti kirurgide poolt laialt kasutusele. Ta oli pälvinud valitsuse kõrgeid autasusid, kuid isegi Liidu peatraumatoloogi kõrgele ametikohale valituna jätkas ta opereerimist. „Ma olen lihtsalt kirurg,” tavatses ta öelda enda kohta, „läbinisti praktik, teoreetik ainult hädavajadusel.” Hinnoviga tutvudes juhatas ta Moskva suurimat, Sklifossovski-nimelist haiglat. Nad kohtusid kirurgide konverentsil. Lobov astus vaheajal tema juurde, rida professoreid sabas, ning esitas mõned asjatundlikud küsimused Hinnovi osteomüeliidiravi käsitlenud ettekande kohta. Vestluse lõpus tegi ta Hinnovile ettepaneku külastada tema kliinikut. Hinnov tegigi seda. Teda hämmastas haigla mastaapsus. Kakskümmend operatsioonituba, viisteist tuhat operatsiooni aastas. Kõik parim, millest tavaline kirurg ainult unistada võis, oli Lobovil iga päev käe-jala juures. Seepärast tundus Hinnovile veidi imelikki Lobovi huvi tema töö vastu. Ta kutsus Lobovit vastukülaskäigule Tallinna ning oli sisimas kindel, et Lobov selle ajapuudusel tagasi lükkab. Veidi kavaldades sidus ta kutse demonstratsioonoperatsiooniga, mille käigus Lobov tutvustaks oma luunaela. Manööver õnnestus hiilgavalt, lepiti kokku ajas ning Lobov nõustus isegi pidama kohalikus kirurgide seltsis loengu uutest seisukohtadest traumatoloogias. Need seisukohad ning ravivõtted hõlmasid kõiki Lobovi leiutisi, mida, nagu selgus, polnudki nii vähe. Külaskäik toimus pool aastat hiljem. Peatraumatoloogi kaaskond osutus küll oodatust suuremaks, aga Marta abiga laabus kõik rahuldavalt. Nad pidasid Lobovit ehk tõesti tema sõbraks, aga see oli muidugi liialdus, saadi omavahel lihtsalt hästi läbi. Lobov tundis tema tegemiste vastu nähtavat huvi, tutvus põhjalikult tema haiglaga ning koos tehti ka üks operatsioon. Kirurgide seltsis peetud loengus rääkis ta tunnustavalt ka Hinnovi saavutustest, tema sõbra uutest ravivõtetest, mainides muuhulgas ka Hinnovi luufiksaatoraparaati, mida teatud täiustuste järel ootab kahtlemata suur tulevik. Jah, Lobov nimetas ise teda oma sõbraks, sealt see arvamus tuligi. Ära sõites tegi ta Hinnovile ootamatult ettepaneku tulla tööle tema juurde Moskvasse. Lobov tegi selle ettepaneku täiesti ootamatult alles lennujaamas. Tegi seda temale ilmselt omasel üpris imelikul viisil. Tema saatjaskond – mõned assistendid ja kaks professorit tegelesid juba oma pagasiga. Lobov jälgis neid tusasel ükskõiksel ilmel, andis siis lähedal seisvale Hinnovile märku ning nad astusid eemale akna juurde. Lobov jäi seisma väga lähedale otse tema ette.

„Kuule, tead, mis ma praegu välja mõtlesin?” ütles ta Hinnovit oma tumedate silmade pilgu haardes hoides. „Sina pane õige kah oma asjad kokku ja sõida ära minu juurde.”

„Milleks?” Hinnov vaatas üllatunult enda vastas seisvat meest. Nad olid umbes ühepikkused, mõlemad jässakad, kuid tumedavereline rohke karvakasvuga Lobov näis Hinnoviga võrreldes iseteadvam ja jõulisem.

„Kuidas milleks?” Lobovgi paistis üllatunud, aga naeratas samas. „Milleks see siin sinule?” küsis ta vastu. „Siin, vennas, minnakse hallitama, hapnetakse ära, vaat mis. Jälgisin sind, tark mees oled, aga sihukeses kohas, mis on sest kasu, et tark? Taolises kohas on kõik targad, kõik ühtmoodi, aga jõuetud, midagi ei tee ära, mitte midagi. Aga minu juures teeksid. Au ja kuulsust, kõike pakun. Paljudele pole pakkunud, paljudele olen ära öelnud, aga sinule pakun, nii jah, mõtle.”

Lobov ootas, oli ilmselt kindel tema nõustumises, heakskiidus ja tänuski, aga tema vaikis. Ta vaatas läbi vihmast märja klaasi õhtuhämaruses lennuvälja enda ees, mille ühele maandumisrajale oli ilmunud kandepindadel tulesid vilgutav lennuk. Vaatas ja ei tundnud midagi, ei rõõmu ootamatu pakkumise üle ega üllatustki. Ilmselt peegeldas seda tema nägugi, sest Lobovi ilme tõmbus solvunult turri.

„Sa mõtle järele,” sundis ta käskivalt, „ära praegu ütle, mõtle järgi, kui siit koju lähed, ja helista. Meie seal võime palju korda saata, aga siin …” Ta süütas sigareti ning viskas tiku järsu liigutusega kõrvalseisvasse prügikasti. „Siin ei muutu midagi ka saja aasta pärast. Täpselt, ka saja aasta pärast. Istud ja hallitad, aga ülevalt taovad sinu pähe raudnaelu. Paki asjad ja tule ära.”

Ta ei helistanud. Saatnud Lobovi ära, vaatas ta kaua sedasama hallis õhtus tühja lennuvälja ning teadis, et ei helista. See oli aeg, mida ta seal endas tundis, sama hall nagu vihmane õhtugi, sama tühjaksjooksev. Kuid kurbus, mida ta sealjuures tajus, polnudki nii valus.

Aga Lobov, kes oli tulnud sõbra kombel, polnud talitanud nagu sõber.

Aga need olid traumatoloogiaosakonna juhataja isiklikud probleemid. Neist teadsid vähesed ning elu haiglas kulges oma tavalist rada. Talv sai läbi ning Marta muretses remondi pärast. Remont oli plaaniline, tervishoiuosakond eraldas raha, aga Marta arvates täiesti ebapiisavalt. Korraliku remondi korral jätkus seda vaid kahe korruse tarvis. Aga neid oli tervelt neli. Muidugi, kui jätta palatid rahule ning teha pinnapealne sanitaarremont ainult koridorides ja esimesel korrusel vastuvõtutoas, tuli sellegagi välja. Nii olnuks kõige lihtsam ja üldmuljetki parandav. Seda soovitati Martale ka tervishoiuosakonnas.

„Aga see on ju sulaselge puru silmaajamine,” kurtis ta Hinnovile. „Tegelikult tuleks välja vahetada kogu maja torudesüsteem ning radiaatorid. Talvel hoidsid sanitarid mitmes palatis radiaatorite all juba pesukausse.”

„Muidugi,” nõustus Hinnov, aga tema näoilme väljendas pigem ükskõiksust ning ta viis jutu kohe vajadusele ehitada eraldi operatsioonituba traumatoloogiaosakonnale. Seda oligi Marta kartnud, kindlasti hakkab teda selle jutuga pommitama ka üldkirurgia osakonna juhataja Veimer. Mõlemad tahavad, et saaks lõplikult eraldi. Jah, kaks osakonda vanas majas veel oligi. Siseosakond asus nüüd kolmandat aastat haiglaks ümber ehitatud vanas koolimajas. Muret jätkus küllaga ning loomulikult jäid need kõik peaarsti kanda. Küllap oligi see õige. Ei tahtnud Martagi teisiti, tema teadis oma kohust. Aga arutada kellegagi oleks tahtnud küll. Varem tegi ta seda abikaasaga, aga Levin viibis nüüd enamasti merel kaugesõidus. Aasta tagasi oli Levin vahetanud oma sadamahaigla peaarsti koha lihtsa laevaarsti koha vastu. Oli teinud seda naisegagi nõu pidamata. Oli astunud jälle sammu trepist alla, tööst ja kodust kaugemale. Eemale kõigest, võib-olla ka iseendast. Ning sammukese pudelile lähemale. Kui keegi oleks kakskümmend viis aastat tagasi midagi taolist Martale ennustanud, oleks Marta ütleja lihtsalt välja naernud. Kodus laua taga konutav Levin, tursunud punase riiaka näoga Levin, rasvunud, lõdvalt toolile vajunud, kõige vastu ükskõikne Levin. Kuidas sai selliseks muutuda see tarmukas asjalik mees, keda ta kunagi oli tundnud, kes õrna ja tähelepanelikuna kodus oskas süüdata soojuse Martagi hinges. Mehe käedki olid muutunud, sedagi pani Marta tähele. Hommikuti need värisesid. Küllap värisesid need haiglas ja ministeeriumis nõupidamistelgi. Ja ehk polnudki Levin väga valesti talitanud, oli Marta lõpuks andnud talle õiguse. Tõesti parem, et silma alt ära. Seda, mis ta seal laevas teeb, ei tea Marta ega tahagi teada. Jah, nii oli neil läinud. Võis ju minna mitmel viisil. Ja ehk oli siin osake ka Marta süüd? Küllap oli. Nende teed ei kulgenud enam kõrvuti. Ta oli tundnud endas võõristust mehe vastu, kelle oli ise valinud. Oli tundnud päev-päevalt kasvamas endas murega segunenud vastumeelsust. Sa ei salli mind, oli öelnud talle Levin. Oli öelnud seda läbi purjus inimese vimma. Kuidas sain ma siis sinuga nii kaua koos elatud, oli ta vastu küsinud. Aga seegi võib juhtuda, kui sa nii palju jood. Mees oli tõusnud laua tagant, tuli talle kööki järele ning viis pudeli tagasi lauale enda ette. Võttis selle Martalt nii järsu liigutusega, et naine oli arvanud, et mees lööb teda. Võib-olla Levin olekski tahtnud teda lüüa ning hetkeks oli Marta tundnud hirmu selle võimaluse ees. Aga mees oli võtnud ainult pudeli ja istus tagasi elutuppa.

„Sa ei salli mind, pole kunagi sallinud,” korrutas mees viina valades, istudes lõdvalt nende tigudiivanil.

„Ei salli jah, võib-olla tõesti ei salli ma seda sinu lodevust,” nähvas ta tõusva vihaga vastu. „Olete end käest ära lasknud, seltsimees Levin, kõvasti käest ära lasknud.” Nii nad tülitsesid. Kuid olles tõsiselt vihane oma mehe peale, oli Marta tundnud seejuures ka süütunnet. Nüri, juba tuimenenud valuna liigutas see end kõhukoopas. Tundis ka Levin seda, nii pikkade aastate järel, küsis ta endalt, diivanile vajunud suurt rasvunud meest silmitsedes. Nii pikkade aastate järel, mil nad ainult jahtunud tuhaasemeid endas võisid kanda? Need mõtted lahjendasid viha, voolisid seda pigem nukruseks umbesõlmuva elu pärast, ehk mõrkjaks kaastundekski. Jah, mehe järsku tehtud otsus süvendas võõristust. See oli selge põgenemine ning pakku jooksid vaid arad. Levin oli muutunud araks. Võib-olla oli ta seda kogu aeg olnud? Nüüd oli ta enda arvates leidnud lahenduse. Ehk oli see isegi õige? Komistades, trepist alla veeredes oli ta jõudu kokku võttes hüpanud nurka. Nüüd tuli tal end kaitsta, tuli midagi ette võtta, ning ennastki hämmastava rahuga pakkis Marta tema asjad. Arutas koos mehega isegi laeva marsruuti.

„Esimese reisi teen ma kalalaeval,” lubas Levin, „siis lähen üle kaubalaevale. Nende otsad on lühemad. Norra ranniku lähedalt siirdume Las Palmasesse. Seal tuleb lennukiga uus meeskond peale. Pikk reis muidugi, oma viis kuud tuleb ära, see-eest on ka puhkus pikem.” Nii olid läinud need asjad. Aastavahetuseks Levin koju siiski ei jõudnud. Kas ei saadud uut meeskonda õigeks ajaks kokku või otsiti veel kuskil avamerel kala, sadamahaigla uus peaarst lubas ebamäärase kuupäeva jaanuari keskel ning Marta ei helistanud enam. Päris üksi Marta uut aastat siiski vastu võtta ei kavatsenud. Ta tahtis lõbutseda, tahtis näha enda ümber inimesi ja mingist trotsist ajendatud õhinaga asus Marta organiseerima enda juures aastavahetuse pidu. Kutsutud oli kogu haigla tuumik, arstid, kelle keskel oli möödunud nii palju aastaid Marta elust. Marta avar, nüüd nii tühjana tunduv korter oleks neid kõiki mahutanud, aga ta oli hiljaks jäänud. Doktor Veimer keeldus viisakalt. Ta kavatses veeta aastavahetuse koos perega kodus. Aasta tagasi abiellunud Paul Jõgi teatas kohmetunult, et nad pidid sõitma naise vanemate juurde maale. Ära ütlesid mitmed teisedki ja nii jäi Marta juurde kogunenud seltskond üsna väikeseks. Tulid ainult Toomas Hinnov, Veimeri osakonnast kirurg Nigol ja Eva Soone. Kõik üksikud inimesed, nagu Marta endale nukralt muiates tähendas. Hiljem liitus nendega veel läheduses elav anestesioloog Mati Vihma koos abikaasaga. Marta jäi õhtuga siiski rahule. Istuti lauas, söödi ning joodi šampanjat. Pärast südaööd tantsiti. Marta tantsis vaheldumisi Nigoli ja Hinnoviga, hiljem tantsis Hinnov ainult Eva Soonega. Aga Marta polnud kade. Noorus pidigi võitma ning Marta polnud ometi mingi õel vanamutt. Diivaninurgas istudes, šampanjaklaas käes, jälgis ta rahulolevalt neid kõrvalt. Hea et nad üles sulasid. Mõlemad tulid eraldi. Reserveeritud, lauaski tükk aega omaette kinnised. Hea jah, mõlemal oma suur mure, mida Marta ainult ähmaselt aimab. Või on see lihtsalt üksinduse raske koorem? Koorem, mis nüüd aina rängemalt rõhub Martagi õlgu. Telegrammis, mille Marta täna hommikul kuskilt Aafrika rannikult sai, oli ainult kolm sõna. Jah, inimesed võõrduvad abieluski aastaid koos elades, kuid ometi pole see võrreldav tühjusega, mis tekib äkitselt sinu ümber, kui lõpevad sammud sinu kõrval, kui lõpevad kasvõi needsamad tüütud jutuajamised ja tülid. Eks nemadki tunne selle maitset, mõtleb Marta neid jälgides. Toomas on tugev, too ehk ei märkagi, elab ainult oma tööle, aga Eva tunneb seda kindlasti. See neljakümnele lähenev naine, veel kena, kuid juustes juba märgatavalt halli. Tantsivad, aga teineteisele võõrad. Hea et pole vähemalt enam tüliski. Köhahoog tuli peale. Kuskilt sügavalt rinnast esile tungides ja hoogudena justkui midagi katki rebides piinas see Martat. Jälle oli ta end külmetanud. Nii tihti viimasel ajal. Pead kõrvale pöörates köhis ta pikalt. Seejärel taskurätiga suud pühkides märkas ta enda vastas istuva Nigoli murelikku vaadet ning naeratas vabandavalt.

„Käisin Tartus ema haual ja sõitsin tagasi kütmata vagunis. Õrn nagu kõrbelill, päris häbi kohe.”

Nigol noogutas mõistvalt ning valas endale pitsi viina. Nahk tema üleni hallide hõredate juustega kolbal oli kollakashall. Ta oli viiekümne kahe aastane, aga nägi välja kümmekond aastat vanem. Kitsal, üsna peente joontega näol püsis pidevalt mingi tardunud ükskõikne ilme, mis oma osavõtmatuses näis peaaegu pilkav. Kui poleks olnud silmi, kuulunuks see nägu pigem surnule. Ta põdes rasket parandamatut maksahaigust ja tarvitas pidevalt tugevaid rahusteid, et ära hoida epilepsiahooge. Need polnudki kordunud juba mitu aastat. Ilmselt olid rohud hävitanud maksa ning tal polnud enam kaua elada. Nigol tegi kah oma valiku, mõtles Marta. Kõigele vaatamata on ta tubli mees ning kui see juhtub, korraldan ma talle täiesti viisakad matused. Seda ma teen.

Toomas Hinnov kõndis doktor Eva Soone kõrval taksopeatuse poole. Ta oli kohmakalt kutsunud naist enda poole, aga viimane oli kindlalt keeldunud. Ja temagi oli kärmelt järele andnud. Praegu kinnitas ta endale juba, et oli kutsunud lihtsalt sellepärast, et oli kindlasti raske leida uusaastaööl kusagilt taksot. Lisaks elas ta siinsamas lähedal. Ta oli vahetanud oma suure kolmetoalise korteri ühetoalise vastu, mis asus haiglast ainult pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Evat enda poole kutsudes ei andnud ta sellele tõepoolest erilist tähendust, aga vaikivat endassetõmbunud naist kõrvalt silmitsedes taipas ta korraga, et see võis Evat ka solvata. Seda polnud ta tahtnud. Juba vihane enda peale, kiirendas ta naise kõrval sammu. Mõlemad vaikisid. Taksopeatuses lookleski pikk järjekord. Inimesed käratsesid lõbusalt ning lähedal lasti rakette. Otse nende ees seisis paarike. Hallis jopes, kootud villase suusamütsiga noormees ja odavat kapuutsiga talvemantlit kandev neiu. Neiu seisis noormehe ees ja viimane hoidis teda selja tagant oma käte vahel. Noormees rääkis midagi summutatud toonil ning mõlemad naersid. Siis tõmbas noormees taskust välja terve paki säraküünlaid ning süütas neid üksteise järel. Tüdruk võttis ühe mõlemasse kätte ning tantsis saapakontsadega tümpsutades ümber poisi.

„Taksopidu talverokk,” hõiskas poiss, „kõik siia talverokile!”

Nende ülemeelikus nakatas ja inimesi järjekorrast koguneski nende ümber. Keegi keskealine purjus mees hakkas oma lõbust kiljuva daamiga tantsu vihtuma. Hinnov nägi säraküünla valgel Eva liikumatut pinevil nägu. Ta on ikka veel vihane, mõtles Hinnov. Ja ometi alles tund aega tagasi oli ta tundnud end Eva seltsis hästi. Nad tantsisid ning ta polnud märganud Eva silmis mingit vastumeelsust. Aga küllap oli ta eksinud. Nüüd on kõige parem, kui ta paneb Eva takso peale ning ei pakugi end talle kaugemale saatjaks. Läheb lihtsalt koju. Homme, ei, ülehomme töötavad nad edasi. Haiglas Eva kõrval töötades ei tunne ta sellist ebameeldivat pinget oma kehas nagu praegu. Tahaks öelda midagi Evale, selgitada, aga iga sõna tundub kohmakas ning Hinnov kardab, et rikub sellega veelgi rohkem ära. Mida rikub? Nad on lihtsalt sõbrad. Või kas sedagi? Lihtsalt töökaaslased. See ei kõla kuigi lohutavalt, kuigi lootustandvalt. Siis meenus talle Tartust tulnud postkaart kirjutuslaua nurgal. Olga ja Sven on praegu vist Lange juures. Nad käivad jälle tihedalt läbi. Aga võib-olla pidutsevad hoopis kuskil teatris? Temal pole siin kedagi, ei perekonda ega sõpru. Ei, siiski, tal on Marta. Vana hea Marta, kes pingutas nende tänasegi õhtu nimel. Jah Marta … „Vana hea Marta,” pomises ta endamisi, aga küllalt kõvasti, et Evagi seda kuulis.

„Jah, Marta on suurepärane,” sõnas naine tasa ning naeratas korraga. „Kuidas sa ütlesidki – vana hea Marta … vana hea Marta, nii öeldakse ainult heade sõprade kohta.”

„Ta ongi seda, kuigi me pole sellest just palju rääkinud.”

„Ei peagi rääkima. Aga ta kardab, tal on mingi hirm. Ma täna kohe vaatasin, et temaga on justkui midagi lahti. Sa ei tea, mis see on, Toomas?”

Mees vaatas teda imestunult, ei, ta ei teadnud.

Hinnov silmitses tähelepanelikult paremale poole teed jäävat noort tihedat männimetsa. Harutee keeras metsa vahele üsna varsti peale käänakut ning Hinnov ei lisanudki kiirust. Sealt tee läkski. Pilk püüdis kinni üksiku kadakapõõsa ning liivapealsesse kulusse sissesõidetud rööpad. Kui ta pidurdas ning pöörama hakkas, tõstis kõrvalistuv tukkuma jäänud Marta pea ning avas silmad.

„Puhh, jäingi magama,” sõnas ta süüdlaslikult ning vaatas üle õla taga istuvate Eva ning Paul Jõe suunas. „Ise olete süüdi, nii surmvaiksed, sõidate matustele või mis? Sina käsutasid nad vaikseks või?” Marta vaatas, pea viltu, muigavat Hinnovit. „Ütle nüüd lõpuks ometi, kuhu sa meid viid?” nõudis ta tehtud karmusega.

„Metsa,” vastati napilt.

„Päris metsa?”

„Nojah, vaata ise,” kinnitati häirimatult. Hinnov viipas peaga auto külgakna suunas. Teda ei häirinud vaikus, aga nüüd, kus Marta sellele tähelepanu juhtis, mõtles ta järsku, et oli ehk teinud vea. Paul oli nõustunud peaaegu et vastumeelselt. Oli silmnähtavalt kõhelnud. Tegelikult oligi Pauli kaasa sõitma veennud Eva. Aga ka Eva ise oli praegu pigem morn. Ta ju nägi tahavaatepeeglist tema tusast ilmet. Tema osakonnas oli miski liimist lahti. Kui noored, Rein ja Taavet, oleksid kaasa sõitnud, kajaks auto praegu lärmist. Aga tema, Hinnov, tahtiski ainult vanu, peab sünnipäeva oma kaardiväe keskel.

„Tahan teada, Eva, mis ta meiega seal metsas peale hakkab?” Marta vaatas üle õla Eva suunas ning pilgutas silma. „Igatahes istumise alla tahan ma kuiva.”

„Teeme lõkke üles ja saame ka kuiva.”

Tee oli kohati päris pehme ning Hinnov kartis, et rattad kaevavad end liiva, aga nad pääsesid läbi ka kõige ohtlikumast kohast. Ning oligi lagendik. Peatanud selle servas, suretas Hinnov mootori välja, otsis sigaretipaki, süütas suitsu ning vaatas küünarnukke roolile toetades otse enda ette.

„Lõpp-peatus,” kuulutas ta rahulikult. „Vaadake ringi, kui ei meeldi, sõidame kohe tagasi.”

„Et oma sünnipäeval inimesi lausa metsa vedama hakatakse, näen küll esimest korda,” torises Marta tema kõrval, aga avas siis otsustavalt autoukse. „Vähemalt ei saja ja saab raasu suitsupuhast õhku.”
1 2 3 4 5 ... 12 >>