1 2 3 4 5 ... 10 >>

T
Виктор Олегович Пелевин

T
Виктор Олегович Пелевин

Viktor Pelevini romaani peategelane on krahv T, kellest algselt oleks pidanud saama Lev Tolstoi, tänapäevase ja kirikule meelepärase elulooromaani keskne kuju, kuid 21. sajandi algusesse jõudnud kirjastustegevuse mullistustes muundub ta võitluskunstide meistriks, kes kasutab osavalt mitmesuguseid, muuhulgas habemesse põimitud terariistu, pisipommidest rääkimata. Tolstoi nimest jääb alles ainult algustäht, kuid säilib krahvi tiitel ja nii mõndagi kirjaniku põhiolemusest. Krahv T põgeneb oma kodust Jasnaja Poljanas, üritades pääseda keisririigi salapolitsei käest. Oma teekonnal kohtab ta kabalistlikku olendit Arieli, kes väidab end olevat krahv T looja, seda küll viie seriaali-stsenaristi kaasabil, kes tegutsevad aeg-ajalt üsna omapäi. Selgub ka, et tänapäeva maailmas kannab see looja Ariel Edmundovitš Brahmani nime ja liigub Venemaa äriringkondades, mida ta siis 20. sajandi algusest pärit arusaamadega krahv T-le ülevaatlikult (ja pelevinliku värvika sarkasmiga) tutvustab. Vene kirjandusklassikat esindavad romaanis veel Fjodor Dostojevski ning filosoof ja müstik Vladimir Solovjov. „Tšapajevi ja Pustota” lugejaid ootab aga kohtumine noore Tšapajeviga.

Viktor Pelevin

T

… Jumalast unustatud maa sõjamees,

Olen kangelane – kuid öelge mulle, mis romaanist?

I’m a soul, Yah.

Reede

ESIMENE JAGU

RAUDHABE

I

Kui tee hakkas mäkke tõusma, aeglustas iidvana vedur käiku. See oli vägagi asjakohane – akna taga avanes imeväärselt kaunis panoraam, ja kupee mõlemad reisijad, kes olid just lõpetanud teejoomise, jäid seda kauaks vaatama.

Kõrge künka tipus valendas mõisahoone, mille kahtlemata oli lasknud ehitada keegi peast põrunud pillaja.

Hoone oli kaunis ja kummaline: see meenutas kas haldjate elupaika või rüütelmunkade lossi. Valged torniteravikud, nooljad gooti aknad, õhulised marmorlehtlad pargi iseäralikult pügatud põõsaste vahel – see kõik tundus irreaalne Venemaa tuulisel lagedal, keset halle talutaresid, viltuvajunud roigasaedu ja peenarde keskel kerkivaid hernehirmutisi, mis tõid meelde ristid neile kunagi Rooma aegadel poodud orjade jäänustega.

Kuid valgest lossist veelgi kummalisem nägi välja künnimees, kes astus adra järel mööda künkanõlva. See oli võimsa kehaehitusega pikka kasvu mees, tal oli must habe ja seljas pikk särk. Jalad olid tal paljad, pihud adrakurgedel ja atra vedas turske täkk.

„Kas te ei leia, teie pühadus, et selles pildis on midagi piibellikku?”

Küsimuse esitas tihedate punakate vuntsidega reisija, kel oli seljas pruuniruuduline ülikond ja peas samasugune nokkmüts. Küsimus oli mõeldud vastasistujale, musta mungamütsi ja tumelilla rüüga noorele vaimulikule.

Vaimulik, kes nii kehaehituse kui ka habeme poolest kaunikesti sarnanes akna taha jäänud künnimehega, pööras pilgu klaasilt ära ja küsis lahkelt naeratades:

„Mida teie siis selles just nimelt piibellikku näete, aulik härra?”

Ruudulise nokkmütsiga härra kohmetus pisut.

„Mingit esmaloodu suursugusust, oleks võib-olla õigem öelda,” vastas ta. „Piibel, nagu me teame, kuulub samuti esmaloodu ja suursuguse hulka. Et niisuguses kõrvutavas võtmes siis. Andke andeks, kui ma väljendusin sobimatult.”

„Mis te nüüd,” vastas vaimulik. „Ei tarvitse olla niivõrd apologeetiline.”

„Vabandust, kuidas palun?”

„Apologeetiline, kalduma ülearusesse vabandamisse. Ilmikud püüavad vaimulikega kõneldes alati midagi vaimlikku mainida. Selles pole midagi halba, vastupidi, on hoopis rõõmustav, et me ainuüksi oma väljanägemisega pöörame mõttevoolu ülevale ainesele…”

„Knopf,” esitles ennast ruuduline isand. „Ardalion Knopf, rauakaubad. Ma vist ei esitlenudki ennast. Ja teie olete isa Paissi, ma mäletan.”

Vaimulik kallutas oma musta mütsi.

Knopf pööras end uuesti akna poole. Mõisahoone ja künnimees olid ikka veel näha.

„Kas te ka teate, mis salapärane loss see seal künkal on, isa Paissi? See on Jasnaja Poljana, krahv T mõis.”

Ta lausus seda „krahv Te”.

„Kas tõesti?” küsis vaimulik, viisakalt, kuid vähimagi huvita. „Mis imelik nimi.”

„Krahvi hakati niimoodi kutsuma ajalehemeeste pärast,” selgitas Knopf. „Tema seiklustest pajatades ei nimeta ajalehed kunagi tema tegelikku nime, et mitte sattuda difamatsiooniparagrahvi alla. See hüüdnimi ongi tal nüüd nime asemel.”

„Romantiline.” Vaimulik naeratas.

„Jah. Ja seal nõlval astub, nagu võib arvata, krahv T ise. See on tal hommikuse jalutuskäigu asemel. Suurmees.”

Isa Paissi liigutas viisakalt õlgu, mis nägi välja nii, nagu kehitaks ta neid hämmingus ja jääks samas kaasvestlejaga nõusse.

„Mis seal ikka,” vastas ta, „mõni tund talupojatööd ei tee ka krahvile kurja.”

„Ma võtaksin julguse üht küsimust esitada,” lausus Knopf kiiresti, just nagu oleks ta ainult seda silmapilku oodanudki, „teie pühadus, kuidas teie suhtute krahv Tolstoi kirikuvande alla panemisse?”

Vaimulik tõmbus tõsiseks.

„See on väga traagiline fakt,” ütles ta tasasel häälel, „sest mis võib olla kurvem kui ühe inimlapse kiriku rüpest väljaheitmine? Kuid põhjuseks on nähtavasti krahvi patused ja siivutud teod. Mis, muide, pole mulle küll kuigivõrd teada.”

„Siivutud teod? Siin ma võtan ometi julguse teie pühadusele vastu vaielda. Krahv T on üks meie ajastu kõrgemaid kõlbelisi autoriteete. Ja tema suurus ei kahanenud kirikuvande tõttu mitte põrmugi. Aga kiriku autoriteet…”

„Ja mis alust teil on krahv T-d kõlbeliseks autoriteediks pidada?” tundis vaimulik huvi.

„Aga mõistagi. Rõhutute kaitsja, õilis aristokraat, kes ei karda heita väljakutset kurjale seal, kus politsei ja valitsus on jõuetud… Lihtrahva ebajumal. Naiste lemmik lõppude lõpuks. Tõeline rahvakangelane, kuigi krahv! Pole ime, et teda hakkab pelgama koguni valitsev koda.”

Sõnad „valitsev koda” lausus Knopf sosinal, silmad väljendusrikkalt pungis, ja suskas näpuga ülespoole.

„Tühisuste tühisus, kõik on tühine,” lausus isa Paissi naeratades. „Kõlbelise autoriteedi hinnaks on tagakiusamised ning piinad ja see autoriteet pole kuidagi seotud rahvahulga heakskiiduga. Muidu peaks see ju kuuluma ka tantsijannale, kes õhtuti kergitab oma paljaid jalakesi lornjeeriva saali ees.”

Ja isa Paissi näitas kahe sõrmega, kuidas nimelt jalakesed kerkivad.

„Krahv T pole ometigi tantsijanna,” vaidles Knopf vastu. „Ja tagakiusamisest ei pääsenud ta hoopiski. Kas te teate, et ta on politsei salajase järelevalve all ja tal on keelatud oma mõisast lahkuda? Võimud olevat mures tema mõistuse pärast. Perekonnaringidest olevat kuulda olnud, et krahv on nõuks võtnud lahkuda Optina Pustõnisse.”

„Optina Pustõnisse?” Isa Paissi kortsutas kulmu. „Mis eesmärgil? Ja mis see üldse on?”

„Krahvi eesmärk ei ole mulle teada. Ja nende sõnade mõttest räägitakse väga mitmesuguseid asju. Ühed oletavad, et see on mingi salajane klooster, kus krahvil on kavas saada vaimset juhatust pühadelt vagameestelt-skeemamunkadelt. Teised väidavad, et „Optina Pustõn” tähistab isihastide sektis ülimat müstilist piiri, vaimlise ülenemise kõrgeimat tippu, ja seda ei tule üldse mõista geograafilises mõttes. Kolmandad, valitsusringkondades… Ma ei kujuta üldse ette nende mõtteid, kuid mingil põhjusel tundub krahvi kavatsus pääseda Optina Pustõnisse neile ohtlik. Ja Raudhabet tema teel takistama on saadetud ohranka parimad agendid.

„Raudhabet?” küsis vaimulik.

„Jah, nii nad nimetavad krahvi Kolmandas osakonnas.”

„Kuidas need andmed teieni on jõudnud?”
1 2 3 4 5 ... 10 >>